Eesti Tuhkatriinud

Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivis on mitmeid Tuhkatriinulugusid (ATU 510A). Rakendasin neile traditsioonitõlgendust. Lisaks püüdsin anda hinnangut, kui vanad on esemed ja traditsioonid nendes lugudes, mõistmaks, milliseid erinevaid ajastuid 19. sajandi jutuvestjad oma lugudes kasutasid. Vaimolendite vanust selgitab postitus “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“.

Rakendades traditsioonitõlgendust Eesti muinasjuttudele leiame neist mitmeid motiive ja sümboleid, mis tunduvad tänasel päeval algul veidra imena, kuid püüdes mõista nende algset tähendust, tutvustavad meile varasemate eestlaste mõttemaailma. Enamasti ei ole muinasjuttude algsed variandid pärit siit, vaid on jõudnud siia erinevate rahvaste kaudu ja seetõttu, kuigi soovin tutvustada, kuidas neid Eestis varem mõistetud on, peab mõne vihje võtma ka mujalt. Tuhkatriinu muinasjutu vanima versiooni koostas õpetlasest ametnik Tuang Cheng Shi, kes elas aastatel 800 – 863 (Ginzburg 2009: 281) (vt ka siit) . Samas teatakse sarnast lugu juba vanas Egipruses, kus 1. sajandist eKr pärineb lugu Kreeka orjatarist nimega Rhodopis (vt siit).

Me oleme harjunud sellega, et tavaliselt peab Tuhkatriinu muinasjutu peategelaseks olemagi Tuhkatriinu. Aga Antti Aarne poolt 1910. aastal algatatud, Stith Thompsoni poolt kahel korral täiendatud ja Hans-Jörg Utheri poolt 2004. aastal praegu kasutatavasse vormi valatud rahvusvaheline muinasjututüüpide loetelu tähisega ATU (Aarne/ Thompson/ Uther) (Uther 2004: 7) peab oluliseks klassifitseerida muinasjutte nende sisu järgi ja nii on Tuhkatriinu Eesti variantide peategelane tavaliselt lihtsalt üks tüdruk (vt: Järv 2005: 18).

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis valisin välja 31 Tuhkatriinulugu. Tutvustamaks Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivi Tuhkatriinulugude traditsioone on näited tekstist esitatud kaldkirjas, tsitaadid on eraldatud jutumärkidega ja minupoolne ümberjutustus on ilma jutumärkideta.

Tuhkatriinulugudes ajaloolisi detailide või motiivide otsimise eesmärgiks pole mitte püüd väita, et teatud ajastule viitav detail paigutab ka loo sellesse aega, vaid näidata, mis ajast alguse saanud esemed ja motiivid on meie kultuuris osutunud jätkusuutlikeks ja on meieni läbi lugude edasi kandunud. Samas näitavad uuemad detailid, et neid ei saadud kasutada varem, kui selline ese/ tegevus Eestisse jõudis. Selline otsing muinasjuttudes on võimalik, sest muinasjuttude sisu ei olnud jäik ja iga vestja lisas neisse omapoolseid teadmisi, mis tema arvates vanasti elanud Tuhkatriinuga seostuda võisid.

Mitte kõiki „vanad asjad“ ei aita kaasa loo dateerimisele. Dateerimist ei võimalda näiteks saunaskäik (7), sest saun meie keeles on pärit III aastatuhandest eKr (Rehemaja 2008: 12) ja on oluline tänaseni. Samuti ei aita dateerimisel näiteks kaer, seda tunti alates pronksiajast ja on samuti kasutusel tänaseni.

1. Viies loos esineb loodusvaim, kelle algupära võib ulatuda isegi esivanemate kultuse eelsesse šamanismi, aga need võivad olla ka teatud paigas surnud esivanema hinged, kohahaldjad. Vanimaks looks võiks pidada muinasjuttu Tütar Tuhkapuskja (1), kus peategelane ratsutas. Ratsutamisoskus sai maailmas tuntuks alles I aastatuhandel eKr, selle jõudmist Eestisse märgivad Iru ja Asva asulate leiud 7. – 5. sajandist eKr, kus muu hulgas leiti luust suitsekangid (Lang 2003). Vankreid valmistati juba 5000 aastat tagasi. Eestisse jõudis vanker samuti nooremal pronksiajal (kuigi vankri ees võis olla ka härg). Eesti pronksiaja hobune oli väike (turjakõrgus umbes 130 cm) ja ei olnud mõlema tegevuse jaoks sama vastupidav, kui tänane hobune. Mõlemad, nii ratsutamine kui ka vankri vedamine hobusega, levisid laiemalt 8. – 12. sajandil. Ratsutav kaunitar on Eestis varasem motiiv tõllaga sõitvast kaunitarist.

Kristliku sümbolina (kristlikud sümbolid Eestis 13. sajandist) esineb selles loos eide nimetamine sandiks, mis reeglina märgib head vaimolendit. Ristiusu mõjul alanud santide toetamine külaelanike poolt ei olnud otseselt seotud heategevusega, vaid uskumusega, et see toob õnne. Sandile (ja ka kirikule) hakati ohverdama, kui ei saanud enam ohverdada paganlikul kombel ohvrikivile, hiiele või muule ohvrikohale (Eisen 1996: 153, 160). Nimetus „sant“ on mälestus katoliku ajast, see nimetus tähistas ringi rändavaid kerjusmunkasid (vt: Viires 2004: 196).

Jutustaja ütleb, et ta ei tea, kas eit vajus kase alla või läks üles taevasse. See tähendab, et 20. sajandi alguse jutuvestja kahtleb, kas see hea vaim läks sinna, kus ta kristluse-eelse uskumuse järgi oleks pidanud minema või sinna, kuhu kristluse järgi. Selline segadus, et usuti paralleelselt, et mõlemad on õiged, aitas kindlasti kaasa varasemate uskumuste säilimisele.

Kinga kadumine viitab Carlo Ginzburgi järgi inimesele, kes on käinud surnuteriigis, printsi lossis (Ginzburg 2009: 257 – 279). Muinasjutumotiivid on sageli seotud šamanismiga (vt Jonuks 2009: 71 – 72, Oinas 1999: 222 – 223). Printsi lossi nägemine haldjatemaana viitab võimalusele, et ka lossi motiivi algne idee võib olla šamanistlik ja märkida šamaani abielu oma peamise abivaimuga (vt Hoppál 2003: 36;), mis võis eelneda motiivi sotsiaalsesse konteksti paigutumisele. Käesolevas uurimuses olen lähtunud sellest, et meieni kantud Tuhkatriinulugude populaarsuse põhjus Eestis peaks enamasti paiknema sotsiaalses kontekstis ja nii loss, abielu kui kuningapoeg ei viita paralleelmaailmale.

Ilusa järve juures oli kask, selle juures lahke vana naine, kes ütles tüdrukule, et temast saab üks suur ja kuulus inimene. Ta andis tüdrukule kuldse vilepilli, mida puhudes sai tüdruk endale hobused ja uhked riided kuningapojaga kohtumiseks kiriku ees. Vaimolenditega seostati metsast kuuldavaid huikeid. Me ütleme – tuul vilistab ja mõtleme, et meie läheduses on ese, mis tuule puhumisel tekitab vilistavat heli. Varem teati, et vilistajateks on vaimolendid, kelle hääl kuuldus ka näiteks leili viskamisel või seina naksumisel. Vile on siin sarnase tähendusega kivile koputamisele, sellega kutsutakse vaimolendit.

Natuke rohkem mõisteavarust tuleks anda ka sellisele tegelasele nagu kuningas (kuningapoeg). Juba 5. sajandil oli Eestis mitmeid rikkamaid suguvõsasid (kung – varakas suguvõsa), keda kutsuti kuningateks ja kes liikusid ringi relvastatud kaaskonnaga (vt Jonuks 2009: 193 – 195, 260). Nii võiks öelda, et Eestis on olnud palju kuningaid, kuigi see nimetus ei pruukinud olla enam nii rohkes kasutuses ristisõdade ajaks 13. sajandil. Siiski võib eeldada, et veel 19. sajandi lihtsa eestlase jaoks ei pruukinud kuningas tähistada rahvusriigi või suure maa valitsejat, nagu meile loogilisem tundub – palju väiksemate maaüksuste valitsejad sobisid ka kuningaks.

2. Metsavana loos (2) võlutakse samuti vilepillidega, seejuures hoiatab vaimolend, et tüdruk võluesemetest kellelegi ei räägiks. Haldja abi tuli enamasti salajas hoida, et see ka edaspidi toimiks. Võõrasema muutus loo lõpus äikeseks. Selline motiiv seostub esivanemate kultusega ja märgib surnud esivanema saamist ilmastikunähtuseks. Et äikeseks sai kuri inimene, ei saa motiiv olla varasem keskmisest rauaajast (alates 5. sajandist), kui hakati esivanemaid isikustama.

Vaenelaps elas mõnda aega halli vanamehe majakeses ja hoidis seda korras. Koju jõudes ta sai teada, et vahepeal on seitse aastat mööda läinud. Paljude kohta, kes satuvad haldjatemaale, on öeldud, et sealne aeg ei kattu maapealse ajaga.

„Natuke enne kella 12-teist lippas ta peolt ära ja viis riided ja tõlla metsa ääre, mis seal nagu tina tuhka kadusid.“ Klassikalised lood, kus Tuhkatriinu peab lahkuma peolt kell kaksteist ehk südaööl on seotud kristliku moraali levimisel tekkinud motiiviga, kus Vanapagan jahtis kergete elukommetega tüdrukuid, kes ei osanud tantsimisega piiri pidada (Puhvel 2009: 59). Hiljemalt 17. sajandil tundsid eestlased nii päikesekella kui tunnijaotust (Vahtre 2000: 16). Tuhkatriinu selles loos ei lähe mitte kirikusse, vaid ballile. Kirikus on nii katoliku (alates 13. sajand) kui luteriusu ajal käidud ikka pühapäeval, ballid said alguse 14. sajandil Prantsusmaal ning jõudsid Eestisse hiljem, seega on kirikus käimine varasem motiiv ballil käimisest.

Oskar Lutsu Nukitsameheloo järgi tehtud filmist mäletame metsakolle, kes kuidagi metsa piirist üle ei saanud tulla. Metsa äär haldjamaa piirina viitab sellele, et siinne hall vanamees sai olla vaid metsahaldjas.

3. Muinasjutus Ema ja tütred (3) ei kasutata võlumiseks võlukeppi, vaimolendiks on hääl pärnapuus, puuvaim, kellega seostuva esivanema- ja hiiekultusega saab arvestada vähemalt alates meie ajaarvamise algusest (Oinas 1979: 17).

Paljudes Tuhkatriinulugudes kannab Tuhkatriinu esmalt vask- siis hõbe- ja viimaks kuldrõivaid. Alkeemia järgi usuti, et odavaid metalle on võimalik muuta väärismetallideks. Usuti, et rauast saab teha vaske, hilisemal muundumisel tekib hõbe ja lõpuks tekib kuld; paljud kuningad ja vürstid olid ka ise innustunud alkeemikud (Karik 2004: 147). Tuhkatriinudele antud kleitide valik on mõjustatud alkeemiast. Oma elu säilitamiseks kasutasid mitmed alkeemikuid haljatele sarnaselt illusioone. Teadaolevalt esmane muundamine õnnestus alles eelmise sajandi keskel, kui kuld saadi elavhõbedast, kuid see oli palju kallim, kui kulla tootmine maagist (Karik 2004: 150 – 151).

4. Muinasjutus (4) saab tüdruk riided ja hobused tõllaga halli vanamehe õpetuse järgi õunapuu kännule koputades, aitaja on taas puuvaim.
„Kord oli ühest kohast vanapagan ühe tütarlapse ära varastanud ja oma kodu viinud, kes temale kõik tööd pidi ära tegema.“ See on tuntud haldjamotiiv – emad pidid oma vastsündinud lapsi kiivalt jälgima nii päeval kui öösel, et haldjas neid oma lapse vastu ei vahetaks ja õiget last endale ei võtaks, kristluse levimisel vähenes see aeg ristimispäevani. Kui imik nuttis liiga palju või oli näha väärareng, olid vanemad kindlad, et tegemist on haldjalapsega ja pidid järgima targalt või nõialt saadud õpetusi, et oma last tagasi saada. Haldjad varastasid ka naisi, mõnel pool näiteks neid, kes peale lapse sündi tegid teatud töösid, mis haldja kohale meelitas.

5. Ühes muinasjutus (5) saab Tuhkatriinu ilusad riided koopast. Ristiusu mõjul teisenesid koopa vaimolendid sageli kuradiks, hea haldja kingid koopast on varasem motiiv. Sarnaselt kiviga pääseb ka koopa kaudu maa-alusesse maailma, need on nagu piiriks meie ja maa-aluse haldjatemaailma vahel. Näiteks teati kõik Taevaskoja koopad olevat vaimude riik (Heinsalu 1987: 66).

Tuhkatriinul tuleb sageli korjata tuhast ube, herneid ja läätsi. Meile tuntud aeduba jõudis Euroopasse 18. sajandil ja Eestisse ehk hiljemgi. Aga ubade all võidi mõelda ka põldubasid, mida on Eestis tuntud juba üle tuhande aasta. Täpsemalt pärinevad Eestist leitud vanimad herned juba rooma rauaajast (50 – 450 aastal), läätsed I aastatuhande teisest poolest ja põlduba viikingiajast (800 – 1050 aastal). Ubade viskamine tuhka, õigemini küll, hõõguvate süte hulka oli seotud nende eelküpsetamisega toidu valmistamiseks. Läätsed keesid ruttu ja ei vajandud keetmiseks nii pikka tulelolemist, on vähe tõenäoline, et neid tuhas eelküpsetati.

6. Järgneva muinasjutu (6) kangelanna läheb ballile, hõbe- ja kuldkleidi asemel on tüdrukul täheriided ja päikeseriided, mis võivad olla viide pronksiaja päikesekultusele (vt Jonuks 2009: 191 – 193). Toimub suhtlemine konkreetse surnuga (5. sajandist), ema jättis tütrele võluabilise, nägematu (nähtamatu), aga ehtis ise haual oma tütart. Samas viis nägematu tütart, kuhu vaja (abivaim). Vaimolendeid ei olnud sageli näha, vahel oli ainult kuulda nende häält. Loos nõia tütre isa on kurat, mis ei seostu otseselt mitte kristluse tulekuga Eestisse, vaid on nõiajahiga 16. – 17. sajandil levinud arvamus.

Antud loos tuvid räägivad ja inimesed saavad nende keelest aru. Selle temaatika algust võiks otsida esivanemate-kultuse eelsest ajast, kuigi siin on tuvid esivanema, surnud ema maapealsed esindajad. Eesti folklooris on mitmeid linnuheli eestikeelseid tõlgendusi, kus linnu üks „säuts“ vastab ühele silbile eestikeelses sõnas või ka ühele sõnale ja on püütud arvestada ka teatud helisarnasusega. Uuem, teaduslik lindude või loomade omavahelise suhtluse häälitsuste ja kehekeele uurimine peab sellises suhtluses esmatähtsaks loomade endi, mitte „inimlikke“ probleeme, ka sellise „keele“ oskamine võis olla inimesele juba varem jõukohane. Kolmanda variandina on lindude rääkimine on sümboolne, näiteks võis tuvi lendamine üle tee võrdsustuda sellega, nagu ta oleks midagi öelnud. Lisaks olid linnud šamaani abivaimud, kes suhtlesid šamaaniga.

7. Muinasjutus Helmekese hangapääle (7) esineb nõidumine ema luudega. Et tegu oli isikustatud esivanemaga, on motiiv pärit 5. sajandist, kuigi luudega nõiuti juba hilisneoliitikumis või pronksiajal. II aastatuhande alguses oli see väga haruldane. Ema ütles, et tütar pärast tema surma korjaks ta luud kokku, mis viitab hiljemalt 12. sajandil veel esinenud põletusmatusele, sest kristlike seisukohtade järgi pidi surnu matma mitte põletatama ja luude surmajärgne kokku kogumine olnuks võimatu. Euroopa Tuhkatriinulugudes koguti kokku maagiliste abistajaloomade luud, et loom taas ellu äratada (Ginzburg 2009; 279) – see oli levinud päikesekultuse eelsel kütiajastul. Maagilised toimingud konkreetse esivanema luudega on sellest hilisemad (esivanematekultus ja konkreetse esivanema isiksustamine). Linna mineku ja riiete ostmise võiks paigutuda juba viikingiaega, kuid talurahvas tegi endale reeglina riided ise ja linnatooted muutusid rahvariietuses oluliseks alles 18. sajandil. Uuem detail loos on kapp (varasemalt hoiti riideid kirstus), riidekapp sai taludes tavaliseks alles 19. sajandi lõpus (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 52). Samasse aega kappide levikuga taludes tuleks pidada ka kapi pidamist meie ja haldjamaa piiriks (loos ilmusid sinna riided, mis seal samuti salapärasel kombel kadusid), sest asju seostati üleloomulikuga eriti just siis, kui need olid veel uued ja harjumatud. Lõngale aetavad helmeid tunti Eestis rooma rauaajast (Kriiska, Tvauri 2002: 147). Nii on ubade korjamine tuhast hilisem motiiv võrreldes helmete ajamisega lõnga peale, kuid herned paigutuksid samasse ajastusse.

Tuhkatriinulugudele on iseloomulik, et neiud peavad noormehe peole minema. Pidude ühe funktsioonina läbi aegade on peetud seda, et abiellumisealised inimesed üksteist näeksid, sest suuremate pidude tarvis tuldi kokku pika maa tagant ja oli võimalik kohtuda inimestega, kellega muidu ei kohtutud. Eesti feodaalses külas sõlmiti abielu vanemate vahel ja noorte arvamus siin olulist rolli ei mänginud (kuigi siia aega kuulub ka naiste varastamine või toomine sõjasaagina). Samuti oli vanemate poolt korraldatud kuningapoegade või teiste heal järjel olevate perede järeltulijate elu. Hiljem hakkasid ka noorte endi soovid rolli mängima, siis hakkasid noored kohtuma kiigemäel, külapidudel ja käima ehal. Taanist on ehalkäimise kohta kindlaid teateid 16. sajandist, Rootsist 17. ja Norrast 18. sajandi algusest. Et ehal käia, pidi poiss olema leeris käinud (Tedre 1973: 9 – 11). Laias laastus korraldati abielud eelmise aastatuhande esimesel poolel vanemate poolt ja noored ise hakkasid endale abikaasat otsima selle teises pooles. Kaudselt meenutab Tuhkatriinulugusid lugu vaeslapsest, kes varastati naiseks usina töötegemise pärast (tuha laotamine) ja peretütar oli pahane, et võõras noormees teda ei varastanud (vt Loorits 2000: 148).

8. Ka loos Vaenĕlats (8) nõiuti ema luudega. Motiiv sarnane eelmises looga, sest ikka on tegemist luudega nõidumise ja seosega kindla esivanemaga. Loos esineb mõneti ebamugav folklooris säilinud viide puhastatud luude seosele kannibalismiga, kuid antud seletus võis tekkida hiljem. Kannibalism pole inimesele (ürgselt) omane ja esineb vaid äkilise suure näljaga seoutd piirkondades. Nii kristluse levitajatele kui mineviku hirmuloori visandajatele (jutuvestjad) oli omane vanade eestlaste näitamine metsikutena. Motiiv võis olla ka hoopis kristliku tagapõhjaga vanapagana kirjeldus. Lõngale aetavate sorapärlite algus Eestis peaks jääma samasse aega (klaas)helmestega.

9. Muinasjutus Vaenõlats ja võõras imä (9) esineb kääbas, kuhu maeti keskmisel rauaajal (450 – 800), hilised kääpad on pärit 9. sajandist (Kriiska, Tvauri 2002: 160, 245). Kääpa eripäraks on see, et kui kääbastele eelnevalt maeti surnud ühisesse hauda ja sellega seostatakse kollektiivhinge, siis kääbastesse maeti enamasti ühekaupa (vt Jonuks 2009: 248). Loos esinev akende ja uste avamine saavutamaks kontakti vaimolenditega on seotud hingedeaja esivanemate küllakutsumisega, mille kohta on teateid veel 19. sajandist.

Loos nõiutakse väärismetallist kepiga, riided ei moondu, vaid neid vahetatakse. Kepiga võlumine toimub kivile koputades – vaimudega kontakti alustades. Tuhkatriinu pani hobused kas vankri või tõlla ette – et tõlda ei mainita, võib tegemist olla vankriga. Hobuvanker võis Eestis olla kasutuses juba pronksiajal, tõllad võeti kasutusele 15. sajandil ja Eestis tõenäoliselt alles 18. sajandil (siis käis siin Peeter Esimene ja sellest ajast pärinevad esimesed tõllakuurid). Kristluse levikuga 13. sajandist seotud traditsioon loos on pühapäeval kirikusse minek, varasemasse usulisse maailmapilti jääb kivi kui vaimudega kontaktivõtmise paik. Pigi (vt Loorits 2004: 138) osati valmistada kõikjal Eestis. Pigi valmistamisoskus peaks küll olema hilisem tõrva valmistamise oskusest, kuid mõlemat teati juba vähamelt keskajal (linnustes kasutati pigi siis vaenlasele kaela valamiseks). Halli vanamehe asemel on selles loos vanamehekene, kes küll toob võluesemed, aga ise ei nõiu.

Tüdruk läheb kirikusse vask-, hõbe- ja kuldkleidiga. Varasemad hõbe- ja kuldehted Eestis on pärit keskmisest rauaajast (450 – 800) (Kriiska, Tvauri 2002; 157 – 159)). Eestlased tundsid enam hõbeda antiseptilist toimet, kuigi ka kuld omab seda. Hõbeda elektrolüütiline toime avaldub näiteks Gangese vees, teel Himaalajast puutub jõevesi kokku hõbeda mineraalidega. Hõbe oli siinmail odavam ja lihtsamini kättesaadav. „Tuhandeid aastaid on kuld olnud valitsejate võimuregaalide (kroon, võimukepp) ehete ja ordenite-medalite ning kultussümboolika materjaliks“ (Karik 2004: 138 – 151).

Kuningapoeg lükkas võõrasema tütre, valemõrsja, sillalt alla ja see uppus jõkke, teise uputas ta niisamuti järve. Eesti pulmades olid olulised pruutneitsid, kes olid haldja petmiseks, et ta pruuti ümber ei vahetaks oma tütre, valemõrsja vastu. Pulmades esinev valemõrsja muutus ühel hetkel pulmakombe lõbusaks osaks, kus mõni memm omale naljakad riided selga pani ja mõrsjat mängis. Algselt on valemõrsja ikka haldjas või tema laps, kellel oli õnnestunud asuda pruudi asemele, sest pulmad kutsusid neid kohale ja neil oli kombeks end just mõrsjaga välja vahetada. Kui värske abielunaine peale pulmi imelikult käitus, oli arvata, et hoopis haldjas tema asemele end seadnud oli (Tedre 1973: 47 – 68).

10. Muinasloos Vaenõlats kuniga naaseh (10) esineb samuti kääbas. Selle vastanduvalt on loos pliit, mille kasutamine algas alles 19. sajandi teisel poolel (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 6). Antud loos esineb tõld (alates 18. sajand), aga riiete ostmisega võrreldes esineb viide riiete kodusele iseõmblemisele (varasem) ja ajaarvamine kuke kiremise järgi, mis on varasem kella tunniarvestusest. Abistav vanamees ilmub kohina saatel ja otsest nõidumist ei toimu, ta lihtsalt toob kõik asjad. Kuldkleiti hoitakse kirstus (mitte kapis).

11. Veel kahes loos oli abiliseks surnud ema hauast, hilisemates esinevad haldjad või nõid. Vanem neist on Surnud ema abi (11). Balli asemel toimus suur pidu sööminguga (varasem, kui ball). Surnud ema vaim muretses tütrele peoriided ja rääkis temaga. Aja arvestus käib kukelaulu järgi, sellega lõppeb ka ema antud ilusate riiete illusioon, ainult kuldking jääb alles.

12. Loos Vaenõlats (12) räägib ema hääl hauas. Esineb küll võlukepp, aga see on orjavits, arvatavasti kibuvits; varasemad võlukepid, nagu nimigi ütleb, olid puust. Samas toimub nõidumine ilma koputamata, vitsaga lüües saavad kõik tööd valmis, samamoodi toimub riiete moondumine. Sõideti troskaga, troskad jõudsid Eestisse 19. sajandil.

Võõrasema ja tema tütar sattusid kui põrgusse tõrvakatla sisse. Tõrva tegemine oli väga ohtlik, tavaliselt ei tehtud seda majade lähedal. Nagu näha, sobis tõrvakatel hästi põrgukatlaks.

13. Muinasloos Vaenelats (13) ema küll räägib hauast, kuid abistajaks on lahke vanamees, kes andis tüdrukule ilusad riided ja hobuse, tüdruk ratsutas. Ajaarvamine käib kella järgi (alates 17. sajand). Keskööl riided ja hobune kaovad, need olid haldja illusioonid.

„Ima koolu ärä ja viil inne surma ütelnü tütrele, et ta timä havva mano kolm üüd valvama käüs“. Haua juures valvamine ei ole vähemasti tuntud komme, sest enamasti toimus surnuvalvamine enne matuseid, küll on aga teada, et surnu viimane soov tuli täita, ükskõik, kui imelik see ka polnud. Muidu see võis surnut pahandada ja sellega oleks seostatud hiljem juhtuvaid pahandusi.

„Häkki olnu kui plahvatust kuulda, sinine pilv katnu tütärlast ja järgmisel silmapilgul olnu indne must kakõnu tütarlats ümbre muudõtu, kügõ kallimbate rõivaste ja kullaga.“ Sinine pilv tütarlapse ümber ja plahvatus on huvitav kirjeldus kõigi silme all toimuvast nõidusest, tõenäoliselt taas inspireeritud alkeemiast. Vaeslaps oli kaetud kallite rõivaste ja kullaga – väga iseloomulikud haldjakingid.

14. Sarnaselt eelneva looga räägitakse järgnevas loos (14) ema hauast, aga abistajaks on hallist vanamehest hilisem ristiema (haldjas). Samas esinevad loos sellised uuemad detailid naga tunniarvestus (alates 17. sajandist) ja tõld (18. sajandist). Kaupmehe tütre ristiema teeb hiirtest hobused ja arbuusist tõlla. Haldjast ristiemad on seotud saatusehaldjatega (vt Marriott 2009: 184).

15. Muinasjutus Vaenõlatsõkõkõ (15) räägib samuti ema hääl hauast. Abiliseks on puust tulnud kuldne lind, kes omakorda muutus nõiatüdrukuks, kes võtab riided, hobused ja tõlla pihlapuust. Aega arvestatakse kukelaulu järgi, mis on varasem tunniarvestusest (17. sajand). Nõia asemel on siin ravijaks tohter.

Ema ütles tütrele: „Mul ei ole enam kaua elada, surm tuleb mu hingele järele. Isa ja jumal taevas kannavad su eest hoolt ja mina ka juhatan sind teisest ilmast. Istuta mu hauale pihlapuu. Kui sul on raske, tule ja raputa pihlapuukest, küll ma siis sind aitan.“ Ema jutt on segu kristlikest ja rahvalikest tarkustest. Surm tuleb hingele järele, jumal on taevas. Tänaseni usutakse, et väikse lapse emad aitavad oma last peale surma teispoolsusest. Eestis mitmel pool on usutud ja usutakse, et hinged elavad pärast surma edasi mõnes puus. Aga Transilvaanias teati, et kui noor inimene sureb, tuleb istutada tema hauale puu, mis kevadeti õitseb, selle noore inimese hing elab selles puus edasi. Mihály Hoppáli arvates sümboliseeris selline puu teise ilma, taevasse juhtivat rada (Hoppál 2008: 131 – 136). Siin õpetatakse, et sellise hingega suhtlemiseks tuleb puud raputada. Eestis kõneleti hiiepuudega – küsiti midagi ja siis puude kohisemisest, metsa naksumisest või siis vaikusest loeti välja vastuseid.

Nii, kui vaenelaps kuldse kota jalga pani, läks maja valgeks ja vaenelaps sai endala samasugused riided selga, kui esimese peo ajal. Tema ja kuningapoja pulmad kestsid mitu päeva. Pulmad kestsid meie maal varemalt mitu päeva, aga et see mõisnikele ei meeldinud, vähendasid nad jõudumööda maarahva pulmade pikkust, külaliste arvu ja ka seal vahetatavate kingituste väärtust.

16. Muinasjutus „Vaise lapse õnn“ (16) toovad tuvid paki emalt, mis on viide postituvidele. Postituvisid teati Eestis vähemalt keskajast (vt Pajula 1998). Kõik neiud õmblesid ise endale riided (ei ostnud), aega arvestatakse küll kukelauluga, kuid töö tegemist mõõdetakse lausa minutites (paralleelne kasutamine).

Elas kord ilus tüdruk nimega Manni. Kui ta oli kümneaastane, suri ta ema ja isa võttis uue naise, kellel oli kaks uhket tütart. Manni pidi nüüdsest kandma musti riideid ja tegema raskeid töid, teda hakati kutsuma Tuhatriinuks. Varasemal ajal oli tavaline, et kui mehel suri naine, võttis ta uue naise, sest majapidamises oli vaja kedagi, kes teeks naistetöösid. Oli ka täiesti normaalne, et võõrasema eelistas omi tütreid, sest õnne peeti asjaks, mida ei jätku kõigile, seega tuli oma tütarde õnn saada näiteks kasutütre arvelt. Tõenäoliselt võis Manni jääda teenijast kehvemasse seisusesse, sest kui teenija võis igal kevadel endale uue koha kaubelda, kus vähem tööd ja parem söök (söök anti teenijaile pererahva poolt), ei paista, et selle loo kangelasel selline valik oli.

Tuhatriinule antud mustad riided olid muu hulgas (kokkuhoid ja seisus) vajalikud seepärast, et neiud olid mehelemineku eas ja võõrasema pidi hoolt kandma selle eest, et väärt kosilased kogemata võõrastütart tema omadele ei eelistaks.

Üks kord kuulutas kuningapoeg, et kõik noored neiud tuleksid tema ballile, sest ta valib nende hulgast endale proua. Kõik tüdrukud hakkasid endale ilusaid kleite õmblema, ka võõrasõed. Ballipäeval panid nad selga oma uhked riided. Riided ballile minekul pidid olema uhked, eriti veel, kui sooviti äratada heal järjel noormehe tähelepanu – rõivad kandsid endas selliseid sotsiaalseid tunnusmärke, nagu rikkus, suguküpsus, inimese eripära, hõim (küla), abielulisus (Dridzo, Mints 1980: 43).

Üks tuvidest ütles, et see pakk on Tuhatriinule emalt. Pangu seal sees olevad riided selga ja mingu ballile, aga lahkugu sealt esimese kukelauluga ja jätku riided ema hauale. Linnud võisid tuua surnutelt teateid ja et surnute hing elas edasi mõjutades elavate elu, oli ema hing siin otsustanud oma tütrele anda kõrgele seisusele vastavad riided. Jutustaja on teinud huvitava ajanihke – supp (või järgmisel korral tangupuder) pidi olema valmis lõunaks ja tüdruk tegigi selle kohe valmis. Samas pidi ta peolt lahkuma esimesega kukelauluga, mis on varahommikul ja seotud pärimusega, kus paljude haldjate võluvõim kadus hommikul esimese kukelauluga. Ilusa kleidi motiiv meenutab haldjate võimet tekitada luksuslikke illusioone ja nagu siin tõenäoliselt juhtus, panevad nad inimesi tundma, et need näevad ilusaid riideid.

Tuhatriinu õdedele prooviti kinga jalga, aga kuna see oli väike neile, lõikasid nad oma jalast tüki. Mõlemal korral sädistas lind, et king on verine. Hiinas on tüdrukud kandnud väikseid kingi, mis ei lase jalal kasvada. Eesti Tuhkatriinulugudes otsitakse sageli tüdrukut, kellele king ei ole ei suur ega väike. Meie kingseppadel oli mitmeid vorme, mille abil kingi ja saapaid teha, oli mõistetav, et king pidi kandjale olema sobiliku suurusega.

17. Pokkan’ uibokõnõ (17) on lugu sellest, kuidas abistav haldjas (esivanem) pani kolm õde lihtsa katsumusega proovile ja aitas vaid seda, kes ka ise on abivalmis. Riided ta annab, mitte need ei moondu, jalas on lihtsalt king, mitte kuldking, loo kangelane liigub pühapäeval kirikusse kallite riietega jala.

18. Muinaslugu „Peretütar ja vaenelaps ehk kuld=king“ on ainus, kus hobune antakse (kindlalt) koos vankriga (enne tõlda ja troikat). Loos esineb ka kihelkond, Eestis olid kihelkonnad rauaaja lõpust (Kriiska, Tvauri 2002: 208) kuni 20. sajandi alguseni.

„Kord elasivad ühes talus, rikka perevanemate ainus tütar ja vaenelaps, kellel isa ja ema surnud olivad ja ta pidi nüüd seal talus rasket tööd tehes omale leiba ja riiet teenima ja kõik sõimamised ja löömised, mis talle perevanemate ja kasuõe poolt anti, rahulikult ära kannatama.“ Vanemateta lapsed anti mõisnike poolt teise perre kasulapseks. Et uuele perele oli see vaid tülikas kohustus, rakendati vaeslaps kindlasti kõiksugu töödele.

Vana hall sant tuli sisse ja istus voodile. Vaeslaps andis sandile leiba, see sõi osa ja pani osa kotti. Sant andis tüdrukule võlukepi, millega kolm korda lüües saavad kõik tööd tehtud ja kolm korda kivile lüües saab sellest ilusa kleidi. Hall vanamees ei saanud olla kääbuse või pöialpoisi kasvu, ta pidi olema inimese mõõtu.Voodi oli Eestis tuntud 18. sajandil (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 242). Vaeslaps sai ka ise võlukepiga võlumisega hakkama. Siiani määratakse vitste abil veesooni (vee ja kivide hõõrdumisel tekib staatiline elekter, mille mõju inimorganismile tänaselgi päeval ei peeta heaks, halb mõju on sel ka tehnikale), sest kuigi nende kohal rohi ja mets oli kiduram ja reeglina tekkisid nende kohale teed (risttee võib olla veesoonte ristumiskoht), ei olnud kõiki veesooni võimalik nii lihtsalt leida. Inimesele veesoonte kohal elamine ei sobi, see viivat eluenergiat vähemaks ja vanad eestlased teadsid, et eluenergiat peab hoidma. Samuti tekkisid nende kohal majadesse praod. Aga kaevu jaoks olid need loomulikult vajalikud. Ristteel ja veesoonte kohal olevatel kividel vabanesid haiged haiguse energiast. Kivi, millele vaeslaps pidi koputama, viis maa-aluste haldjate riiki ja kivist saadud kleidid olid siis kas päris või illusioon. Kleitide kivist võtmine võib olla ka viide sellele, et abistaja oli kivihaldjas, kivialune (vt Eisen 1996: 96). Võlukepiga koputamine oli märk suhtlemise alustamisest vaimuga (vt Hoppál 2003: 71).

„Kõik teised kirikulised imestasivad tema üle ja olivad väga auupaklikud tema vastu, kui ta kirikusse läks, mõeldes et see mõni kuninga tütar on, sest keegi ei tunnud teda uues ülikonnas; ka mitte tema kasuõde.“ Väljendusrikas kirjeldus riiete sotsiaalse tunnuse ja rikkuse sümboliks olemise kohta.

King jäi kinni tõrva sisse ja kogu kihelkond otsis kuldkinga omanikku. Kui nad ta leidsid, näitas ta kõigile, kuidas ta kivi seest oma kleidid sai. Siis teda austati. Tõrva valmistati kogu Eestis (vt Loorits 2004: 137), see oli vajalik paatidele ja mõisakatustele, aga väiksemate asjade jaoks igas talus. Samas on ebatavaline, et neiu võib oma kohtumisest sandiga ja võlumistest teistele rääkida, tavaliselt tuli selliseid asju hoida salajas.

19. Ka muinasjutus Lee lihkur (19) esineb kihelkond, lisaks mõõdetakse herneid toobiga, selline kuivainete mõõt oli kasutusel juba Vanal Liivimaal (13 – 16. sajand) ja seda kasutati 20. sajandi alguseni. Ilusad riided saadakse kivile kepiga koputades.

20. Muinasjutus (20) kasutatakse võlumiseks võlukeppi, võlujaks on vana hall mees.

„Äkiste tulnd üks vana hall mees ta juure ja ütelnd: “Kui sa mind ka sedasi palud kui Jumalat, siis ma aitan sind.“ Tüdruk palund ka.“ Haldjas andis märku, et ta ei ole jumal, aga ka teda peab ilusasti paluma.

21. Loos Muistne jutt, kuidas kuninga poeg kosis vaese lapse (21) räägitakse kantslist, see on ristiusu kiriku kõnetool, Eesti vanim pärineb 16. sajandi keskpaigast (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1989: 300).

22. Muinasjutus Tuhkatriinu (22) vanim viide on kukelaul, mis oli kasutusel juba kaua enne 17. sajandil levinud tunnijaotust. Samas enineb loos pliit (19. sajandi teisest poolest).

23. Järgnevates lugudes peale viimase on vanimaks motiiviks king (kui kivist saadavad riided, ball ja kirikus käimine muidugi välja arvata), king oli 17. sajandist peale kasutuses eestlaste piduliku jalanõuna (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 62). Seetõttu eristan need järgneva vanima motiivi alusel.

Muinasjutus Kasuõed (23) ei esine ei tõlda, viidet ajaarvestusele ega muud hilisemaks dateeritavat asja. Riided saadakse kivile koputades.

„Kiriku minnes kautas päristütar kinga ära ja kuninga poeg leidis ta ülesse ja nägi kuldkirjadest, et see ühe tütre king olla võib ja kuulutas, et tema seda omale prouaks võtta tahab, kelle jalga see king sünnib.“ Kuldkirjas oli öeldud, et selle kinga omanik ei ole veel abielus? See pidi siis olema haldjate salakiri. Eesti naiste riietuses olid põll ja tanu need, mis viitasid naise abielulisusele (vt Tedre 1973: 68 – 76).

24. – 25. Järgnevad kaks lugu sisaldavad lisaks kingale selliseid märksõnu nagu tõld (18. sajandist), kirikus käimine, võlukepiga kivile koputamine.

Ühes neist (24) märgib jutustaja, et tema arvates on hallil vanaamehel võime end linnuks muuta.

Teises (25) küsib kuningapoeg targalt nõu. Sageli olid tark ja nõid ühtmoodi küla nõiad, kuid tark oli hea ja nõid võis ka kurja teha (vt: Eisen 1995: 8). Seetõttu eelistatakse Eesti muinasjuttudes targa käest nõu küsida. Samas esineb ka häid nõidasid.

26. Muinasjutus Vaenelaps vanapaganal tüdrukuks (26) esineb kuue hobuse tõld, mis on hilisem tavalisest hobusega tõllast. Loos kasutatakse Issameie palvet. Kõiksugu halba nõidust sai paljudes muinasjuttudes ellimineerida kristlike sümbolite abil, nii asendusid ka nõiasõnad kristlike palvete ja teiste kiriklike tekstidega (Viires 2004: 213).

„Ühel pühapäeval läheb vana pagan oma naese ja tütriga kirikusse…“ Kui midagi oli halvasti, vaadati valvsa pilguga ringi, kes naabreist või muidu tuttavatest see kurja juur on. Vanapagan võis vabalt käia ka kirikus, tõenäoliselt ta vaatas, kes seal itsitas või tukkus, et siis eksinud hingi lihtsa vaevaga oma võimu alla saada (Eisen 1995: 90) (Puhvel 2009: 59).

27. Tuhkatriinudel Eesti muinasjuttudes ei ole asja haldjamaale, kuid muinasjutu Tuhkapart (27) kangelannal oli võimalus näha kahe maailma piiril olevat väravat, mis kivile koputamisel nähtavale ilmus, see on tavapärase kivile koputamise motiivi edasiarendus. Muude märksõnade osas on lugu sarnane eelnevale kolmele loole.

Hall vanamees oli nõus Tuhkaparti abistama, kui see otsib natuke tema pead. Pea otsimine oli üldteada viis vabaneda täidest ja tingudest. „Istuti, teise pea süles. Võeti noaga juuksed lahku, kaabitseti noaotsaga peanahka ja täid suruti katki“ (Peterson 2006: 83).

„…keik küla otsi­ti läbi kelle see king peaks pasima see lubadi kuninga prouaks võtta…“ Kaasat otsiti sageli oma või naaberkülast.

28. – 29. Järgnevalt on kaks sarnast lugu, Üks vaene laps ja perretüttar (28) ja Üks vaene laps ja perre tüttar (29). Mõlemas tõusevad kivist riided, hobused ja troskad. Troskad jõudsid Eestisse 19. sajandil.

30. Muinasjutus Tolli Toomas (30) esinevad sellised märksõnad, nagu klaverimäng, kell 12, poodidest kleitide otsimine.

Villermiine vanemad surid ja ta pidi võõrasema juures rasket tööd tegema. Kuni 18-aastaseks saamiseni oli ta alaealine ja tema nõiast tädi, kes talle laulmist ja klaverimängimist õpetas, ütles, et parem ongi, et ta veel ballidele ei saa minna. Lapsevanematel on alati oma nägemus selle kohta, mis vanuses lapsed mida teha võivad ja laste arvamus ei pruugi sellega kattuda. Ometi meenutab see, et Tuhkatriinu käis nõia juures õppimas, Okeaania saartel Yapi saare kõigi tüdrukute või Marshalli saartel vaid pealiku tütre initsiatsiooniriitust, kus tüdruk elas teatud aeg nõiaga või pärisorjaga (milingeiga) koos muust külast eraldi ja nõid õpetas talle kõike, mida tüdrukul naisena teada tuli. Peale sellise perioodi läbimist tunnistati Yapi saarel tüdruk naiseks ja küla noormehed võisid uudistada, kas nad teda ehk endale naiseks ei soovi. Indiaani maskoogi hõimus ehitas ema tütrele onni, kus see nädala aja jooksul õppis hõimukaaslasest vanaeidelt (Dridzo, Mints 1980: 71 – 76).

„Kõige rohkem veel see, et kõik töö, mis ta Villermiinele oli annud ära teha, kõik oli tegemata… Tädi oli nende silmi petnud… Neile paistis, et töö oli ära tehtud, aga nüüd näevad, et kõik on tegemata, aga kaebada polnud kellelegi… Hakka aga ise tegema…“ Nõiad kasutasid sarnast nõidust haldjatega, nii olid nad meistrid ka illusioonide loomises. Nõia ja haldja vahe peaks olema selles, et nõid on tavaline elav inimene, aga haldjas vaimolend. Samas on see piir osades muinasjuttudes ning folkloorsetes teadetes väga ähmane.

31. Loos Võeras’ tütar (31) on kinga asemel kaloss. Eestis hakati kummikalosse tootma 1870-datel (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1989: 261).

 

Kokkuvõte

Motiivid ja detailid Eesti muinasjututüübi ATU 510A siin käsitletavates muinasjuttudes viitavad nii uuematele kui vanematele kihistustele Eesti ajaloos, vanimad neist (metsavaim) võivad olla olnud kasutusel juba kiviaja küttidel-korilastel. Enamasti on teada nende algus, mõned on aktiivsest kasutusest väljas (võlumine surnu luudega). Vaatamata sellele, et lugusid on võimalik järjestada vastavalt loos esinevale vanimaile viitele, on see tinglik, sest vanimate detailidega lugudes esineb ka uuemaid, mis sageli ei saanud loos esineda enne 19. sajandit (kaloss, pliit). Lisaks, eriti varasemate perioodide puhul, tuleb arvestada usundiga seotud arheoloogiliste leidude tõlgendamise erinevate võimalustega (metsavaim seondub šamanismiga, aga ka esivanemate kultusega).

Luudega nõidumise lugusid vaadeldes on uskumatu, kui jätkusuutlik on rahvasuu, kandes edasi infot, mis on kaotanud oma aktuaalsuse mitmeid sajandeid tagasi. Samuti on huvitav jälgida, kuidas 19. sajandi jutustajad on paralleelselt kasutanud või lausa ei oska valida kahe maailmavaate – kristluse ja rahvausundi vahel. Isegi kui mõni sellistest motiividest oleks meie keelest vahel olnud puudu ja siis teiste keelte ehk siis teiste rahvuste kaudu hilisemal ajal uuesti meieni jõudnud (päikesekleit), näitab see, kuidas tähelepanelikul vaatlusel saab ka kahel eelneval sajandil kogutud rahvaluules teha „arheoloogilisi kaevamisi“, mis selgitavad erinevate ajastute eestlaste mõttemaailma. Paljude motiivide puhul on võimalik vältida täpsustamata dateeringuid, nagu „vanasti“, „ammu“ ja „iidsel ajal“ ning mõista lisaks arheoloogiale või semiootikale ka muinasjuttude abil meie esivanemate elu-olu ja kultuuri kiviajast peale.

 

Kasutatud kirjandus

Dridzo, A., Mints, L 1980. Rahvad ja tavad. Tallinn: Valgus.
Eesti Entsüklopeedia 9 1996. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Eesti muinasjutud I:1 2009. Tartu: Eesti kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 4, 1989. Tallinn: Valgus.
Eisen, Matthias Johann 1995. Eesti mütoloogia. Tallinn: Mats.
Eisen, Matthias Johann 1996. Esivanemate ohverdamised. Tallinn: Mats.
Ginzburg, Carlo 2009. Ajaloo ööpoolel. Nõiasabati lahtimõtestamine. Tallinn: Kirjastuskeskus.
Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn: Valgus.
Hoppál, Mihály 2008. Etnosemiootika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
Hoppál, Mihály 2003. Šamaanid Aasias ja Euroopas. Varrak.
Jonuks, Tõnno 2009. Eesti muinasusund. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Järv, Risto 2005. Eesti imemuinasjuttude tekstid ja tekstuur. Arhiivikeskne vaatlus. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Karik, Hergi 2004. Metallid ja mittemetallid meis ja meie ümber. Tallinn: Koolibri.
Kriiska, Aivar; Tvauri, Andres 2002. Eesti Muinasaeg. Avita.
Lang, Valter 2003. Baltimaade metalliaeg. Tartu: Õppematerjale. (http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad.htm). Õppematerjalide kasutamine muudel eesmärkidel võib toimuda vaid kokkuleppel autoriga (vlang@ut.ee 05291843).
Loorits, Oskar 2004. Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest. Toimetaja Mall Hiiemäe. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 21 (15). Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Loorits, Oskar 2000. Endis-Eesti elu-olu III. Lugemispalu põllumehe elust. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 17. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Loorits, Oskar 2001. Endis-Eesti elu-olu IV. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 18. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Marriott, Susannah 2009. Haldjad: Kunst, ajalugu, uskumused. Tallinn: Varrak.
Oinas, Felix J 1979. Kalevipoja kütkeis. Oma Press Ltd, Toronto, Canada.
Oinas, Felix J 1999. Tuul heidab magama ja teisi esseid. Tallinn: Keel ja Kirjandus.
Pajula, Malle 1998. Padise klooster keskajas. — Eesti Päevaleht, 28. oktoober.
Peterson, Aleksei 2006. Eesti maarahva elust XIX sajandil. Tartu: Atlex.
Puhvel, Martin 2009. Põlistelt põldudelt. Ilmamaa.
Rehemaja inventeerimise juhend 2008. Maa-arhitektuuri ja –maastike programm. Tallinn: Eesti Vabaõhumuuseum.
Eesti etnograafia sõnaraamat 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn
Tedre, Ülo 1973. Eesti pulmad. Lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest. Tallinn: Eesti Raamat.
Uther, Hans-Jörg 2004. The types of international folktales: a classification and bibliography; based on the system of Antti Aarne and Stith Thompson. FFC 284. Helsinki: Suomalainen tiedeakatemia.
Vahtre, Lauri 2000. Eestlase aeg: uurimus Eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. Varrak.
Viires, Ants 2004. Vana Eesti rahvaelu. Ilo.

Muinasjutud:
(1) H II 72, 101/14 (26) < Vastseliina khk – Jaan Sandra (1905). [ATU 510A]
(2) ERA II 9, 265/71 (pala) [ATU 510A]
(3) E, 34675/ 78 (5) < Kadrina khk – A. Kivi. [ATU 510A]
(4) E, 59113/4 (5) < Tartu khk Hargla – Erna Potsepp < Mõniste, Võru maak – Villem Noorkõiv (1926), [ATU 510A]
(5) EÜS X, 2344/5 (175) < Peetri khk, Erna v, Ämbra k – K.Viljak, W.Rosenstauch < Jaan Steinberg (1913). [ATU 510A]
(6) ERA II 109, 498/508 (2) < Ludza, Ludza linn – Paulopriit Voolaine < Irina Timošenko (1936). [ATU 510A]
(7) ERA II 190, 291/9 (130) < Setu, Vilo v., Truba k., Tsopa t. – Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1937). [ATU 510A]
(8) ERA II 174, 145/7 (2) < Setu, Järvesuu v, Jatsmani k, Halliku t – Mihkel Reinola < Maria Reinola (1937). [ATU 510A]
(9) S, 121996/2011 (25) < Se, Järvesuu v., Tonja k. – Maria Vabarna < Anne Vabarna (1936). [ATU 510A]
(10) S 141, 19879/908 (8) < Setu, Suure-Rõsna k., Mäe v. – N. Nurmetu < Agatja Saarine. [ATU 510A]
(11) RKM II 100, 393/9 (1) < Võnnu, Mäksa – Gustav Rudolf Sordla < Linda Peet (1960). [ATU 510A]
(12) S, 101947/57 (28) < Se, Satserinna v., Serpova k. – Dimitri Karnask < Sofia Kiisk (1935) [ATU 510A] (1931). [ATU 510A]
(13) H II 52, 90/2 (19) < Kanepi khk – J.Väggi (1894). [ATU 510A]
(14) ERA II 109, 11/6 (1) < Ludza, Latgallia – Paulopriit Voolaine < Felicia Beinarovč (1931) [ATU 510A]
(15) S 79, 13369/ 91 (22) < Setu, Alaotsa k, Vilo v. – Th. Kõivastik < Ustinja Kõivastik (1929) [ATU 510A]
(16) H II 36, 687/692 (57) < Vaivara khk, Perjatse k – Aado Kõrbe (1893). [ATU 510A
(17) S, 112909/16 (6) < Se, Vilo v., Truba k. – Paul Külaniit < Aleksei Nurm (1935) [ATU 510A]
(18) H I 1, 279/84 (4) < Ambla khk, Põriki v, Apliku t – Joosep Freimann (1889). [ATU 510A]
(19) ERA II 120, 446/9 (49) < Järva-Jaani khk, Salatse k, Or, Seliküla Jalgsema – Joh. A. Reepärg (1897). [ATU 510A]
(20) ERA II 189, 382/4 (41) < Pühalepa khk ja v, Soonlepa m as – Enda Ennist < Kreet Liiva, s 1855 (1938). [ATU 510A]
(21) ERA II 187, 493/7 (13) < Kaarma, Loona v., Hakjala k., Kuressare – T. Õunapuu (1938). [ATU 510A]
(22) KKI 47, 688/90 (72) < Jõhvi, ohavere k – Ingrid Sarv < Marie Kaljura (1963). [ATU 510A]
(23) H II 19, 44/ 5 (16) < Tõstamaa, Tõstamaa v – Mihkel Kampmann (1889). [ATU 510A]
(24) ERA II 115, 211/ 8 (4) < Karksi khk, Nuia – Selma Kutti < Ann Krasohin (1935
(25) RKM II 357, 159/65 (1) < Võnnu – Gustav Rudolf Sordla < Adeele Katai (1981). [ATU 510A]
(26) H II 15, 222/7 (8) < Jõelähtme khk – H. Redlich (1889). [ATU 510A]
(27) E, 13208/15 (pala) < Saarde khk – J-Kangur < Mari Kangru. [ATU 510A]
(28) EKÜ, F 232a, 1, 358/60 (278) < Kadrina – A. F. J. Knüpffer < JE Glanström (?).[ATU 510A]
(29) EKÜ, F 232d, 18/20 (7) < – A. F. J. Knüpffer < JE (?).[ATU 510A]
(30) RKM II 271, 186/91 – Krasnojarski krai, Ülem-Bulani as – Rosalie Ottesson (1969). [ATU 510A]
(31) E, 23661/ 5 (6) < Viljandi, V.-Võidu – Hans Maaten (1896). [ATU 510A]

Teofoobia

Kuidas mulle ei meeldi see sõna. See sõna peegeldab nii hirmu jumala kui ka religiooni ees. Ometi ei kajasta ta piisavalt hästi nähtust, mis eestlastele, nn ateistidele, omane.

Korrektne on kasutada ikka sõna religioonifoobia. Ilma teadusliku kinnituseta, kuid isiklikele vaatlustele toetudes kirjeldaksin religioonifoobiat kui nähtust, mis omane ainult endistele liiduvabariikidele (mujal esineb teistsuguseid foobiaid, aga mitte seda). Huvitav – mitte küll venelastele ja mitte päris kõigile endistele liiduvabariikidele. Kuid just nendest paikadest on pärit inimesed, kelles on hirm end ükskõik, millisel moel tunnistada seotuks religiooniga. Nende arvates peab teaduse ja religiooni vahel olema kindlasti mingi vastuolu ja neile on ebameeldiv tõdeda, et näiteks riiklikus koolis võiks toimuda midagi sellist nagu teadmiste omandamine religioonide kohta.

Teadmatusest (mis kaasneb teadmiste mitteomandamisega) on kerge tekkima dualistlik (vastandeid loov) avalik diskussioon religiooni ja teadust vastandaval pinnasel. Täiesti teisejärguliseks muutub vastandamise sisu, näiteks see, et “Teaduse ja religiooni piiril” rubriigi alguses olevale testile vastavad erinevad inimesed erinevalt. Esmatähtis on see, kuidas inimene end ise määratleb (ateist versus kristlane), aga täiesti väheoluline on mõistete sisuline külg.

Nii osutubki võimalikuks, et sisu jääb järjest kesisemaks ja pinnapealseks jääb ka inimeste väljendusoskus oma seisukohtade sõnastamisel. Võib-olla on see antropoloogilises mõttes kasulik, näiteks ei seosta inimesed oma elu mõne vale maailmapildiga. Võib-olla aitab see neil teaduslikus mõttes maailma paremini tundma õppida. Võib-olla on inimesed või näiteks lapsed teatud eas nii rumalad, et ühiskond peab hoidma neid valeotsuste tegemisest. Vastavasisulisi raamatuid ju jagub, kui kellelgi on vähegi huvi religiooni vastu, võib ise lugeda.

Tõde on lihtne. Foobia on foobia. Ta kardab ja põgeneb või ründab, olgu ta oma arust teaduse või religiooni poolel. Mõistlikke argumente foobia ei võimalda, sest näiteks tagaajamise hirmu küüsis põgenev kariloom panustab kiiretele jalgadele, mitte mõtlemisele.

Ateism tähendab reeglina kas jumala või jumalate eitamist. Eestlaste kõnekeeles võib see vahel märkida ka muude religioossete nähtuste eitamist.

Mõnes mõttes täpsem on piiritleda sihtgruppi, kes aktsepteerib vaid teaduse poolt seletatut. Maailm koosneb sellisel juhul juhustest ja on materiaalses mõttes määratletav.

Sellise maailmapildi kõige suuremaks puuduseks on, et inimestele puuduvad piisavad teadmised teaduse kohta. Lisaks on teaduses erinevaid, üksteisele vastanduvaid seletusi. Kolmandaks probleemiks teaduse juures on, et kogu aeg tõestatakse midagi uut. Ning neljandaks – teadus kasutab erinevat sõnavara.

Enamus teadlasi nii ajaloost kui ka tänapäevamaailmast on samal ajal religioossed ja eriti meie kaasaegsed teadlased ei taju vastuolu (vastandumist) teaduse ja religiooni vahel.

  1. Ebapiisavad teadmised. Lihtsaimaks näiteks on, et ei tunta näiteks soola või hõbeda omadusi. Keerulisemaks võiks olla – ei teata, milliseid keemilisi reaktsioone ja mõju organismile kutsuvad esile inimese mõtted, heaolutunne, usk, lootus, lootusetus.
  2. Vastanduvad seletused – ühed väidavad, et laev põhja minnes tõmbab esemed endaga kaasa, teised, et lükkab esemed pinnale. Ühed teevad katseid kirjeldamaks telepaatiat ja teised peavad seda hookus-pookuseks.
  3. Uued avastused. Võib-olla selgub varsti, et me ei vaja maavarasid ruumi soojendamiseks, vaid vajame hoopis vile, millest soojuse võnkesagedus välja puhuda. Bermuuda kolmnurk oma mitmete teaduslike seletustega.
  4. Teaduslik sõnavara. Selle kasutamiseks peab religioosset mõtlemist väga hästi tundma.
    – tuul puhub on animistlik väljend. Hoopis õhumassid liiguvad ühest kohast teise.
    – õiglast saatust pole olemas, on vaid juhused
    – üle õla pole mõtet sülitada
    – sisetunne on üks kahtlane asi, mis siis, et meie alateadvus laseb meil teadvustada vaid murdosa meie mõtetest
  5. Armastus on olemas, sest see on bioloogilises mõttes ja liikude säilimise mõttes kasulik nähtus. See on see hea kasutunne tõenäoliselt.
  6. Õnne soovimine on sotsiaalne nähtus, üks “paituste” jagamise viis. Ega sellest tegelikult ju midagi ei muutu.
  7. Kõike on võimalik seletada.

 

Klaaspärlite tõlgendamine

Miks kandsid Eesti naised just klaashelmeid, samal ajal, kui merevaik ja kaltsedon läksid moest? Tänasel päeval ju peetakse palju maagilistemaks erinevaid poolvääriskive, mille kandmine kandjat erineval moel ravib ja kaitseb ning klaasile ei omistata erilist mõjuvõimu. Ometi leidub ka tänasel päeval neid, kelle arvates klaas peale ilu kandjale veel kasu võiks tuua. Mõned arvavad, et klaasis olev räni on organismile vajalik ja klaasi kandmisel kandub see sarnaselt hõbedaioonidele läbi naha ning omab positiivset toimet. Teised arvavad, et klaasi õnnistades või loitsides saab selle kirjutada tervendava sõnumi. Igal juhul on läbi aegade arvatud, et klaaspärli kuju, värv ja muster omab mõnd kindlat tähendust ja mõju.

Eesti eripära antud sümboolikast otsides tuleb meeles pidada, et klaaspärleid küll armastati Eestis, aga neid ei valmistatud siin. Klaaspärlid osteti kaupmeestelt ja seati omaniku poolt kaelakeese, rinnakeesse (mille mõlemas otsas oli aas, mille abil sai ehtenõelaga kee kinnitada riidele) või tikandisse. Samas valmistati koha peal juba muinasajal suur osa keedes kantavatest ripatsitest.

Kaurikarp – naiselikkus, viljakus. Kanti peamiselt koos kollaste klaaspärlitega ja pigem Lõuna-Eestis (latgalite mõju). Teokarp oli varaseim teadaolev pärl, mida kanti juba 108 000 aastatel eKr * lk 19. Viikingialadel kanti kaurikarpe, mis pärit Punasest Merest (Dubin, lk 77).

Kruviline (soonitud, spiraalne) – väga levinud hea õnne pärl 18. – 19. sajandist. Eriti õnnetoovaks peeti musta kruvilist pärli (Piiri, lk 3). Kruvilised pärlid võisid moodustada kogu kaelakee, aga oli hea, kui kaelakeele sai lisada kasvõi ühe kruvilise pärli. Näiteks Torma valges kaelakees ERM 3993 on üks valge kruviline pärl, aga Torma kaelakees ERM 3994 on valgete klaashelmeste vahel mustad kruvilised pärlid. Kruvid võisid olla ka sinised, üksikud olid veel kollased, punased või oranzid. Üleni mustadest kruvilistest pärlitest keed on Koongas Pärnumaal (ERM 2786), Sondas Ida-Virumaal (ERM 17557) ja Avinurmes Jõgevamaal (ERM 3992).

Kuldne – võim, kuninglikkus.
Kuldne klaaspärl levis meie aladel muinasajal. Läbipaistev klaaspärl kullati pealt, millest tänaseks päevaks on muuseumites mitmed mõralise või kulunud pinnaga eksemplarid alles. Kaelakee võis koosneda ainult kuldsetest pärlitest (Kadrina, Jõelähtme) – sellisel juhul paiknesid raskemad pärlid keskel ja väiksemad ääres.

Kõrvitsakujuline pärl – see pärlikuju on kasutusel üle 4000 aasta ja seda seostatakse võimuga, värvuseks peamiselt sinine. Allikas. Võib esineda ka nimetuse all Melon.
Eestis enam levinud muinasajal koos teiste viikingipäeraste pärlitega. Koonga kaelakee ERM 2894 koosneb üleni sinistest

Laine – sarnane siksakmustrile, aga pole nurgeline. Seos vee-elemendiga, aga ka liikuva ussiga. Viimsi 3. sajandi pärlite hulgas on üks valge pärl, millel pruun laine.

Millefiori – üks mosaiikpärli tehnika, kus pärli või klaasi pind koosneb väikestest, omavahel kokkusulatatud väikestest lilledest. Tegemist võib olla silma pärlile sarnase kaitsemaagiaga. Näiteks Erra (Sonda) ja Essu (Haljala) leiud. (NB! Enamasti kasutatakse mõistet “Millefiori” mosaiikpärlitehnika sünonüümina, aga omavahel kokkusulatatud lilled võeti kasutusele Roomas umbes 1. – 2. sajand lihtsamate õitega ja 5. – 6. sajand paljude kroonlehtedega õitega). Vaata originaale siit.

Mosaiikpärl – klaaspärli tehnika. 1350 eKr leiutati läbipaistebv klaas ja peagi võeti kasutusele ka mosaiiktehnika. Pilt mitte ei joonistatud pärlile, vaid moodustati pikem pulk, ühe mustriga pilt, millest lõigatud seibid sulatati pärli pinnal omavahel kokku.

Piprellid – väiksed piklikud pärlid, mis arvatavasti omasid kaitsvat tähendust, sest neid võidi kanda kurguhelmestena kaela ümber vahel nii, et neid polnud näha kaitsemaagilisel otstarbel.

Siksak – muster meenutab rästiku seljamustrit. Ussikiri kaitses naist kõige kurja vastu. Allikas.

Silma pärl – erinevad täppidega pärlid on seotud kurja silma uskumustega. Need kaitsesid kurja pilgu eest neid, kellel läks teistest paremini. Levinud muinasaegne pärl. “Silmapärlid olid “silmad, mis nägid igas suunas”… Tahtmatult vaataja soovib vaadata silmapärle, aga kuna need tundubad väga reaalsed, see pigem segab kui võlub, ja seetõttu paneb vaataja mööda vaatama nii neist, kui haavatavast kaelast, mida need ümbritsevad” (Dubin, lk 17).

Tahuline – tõenäoliselt ei omanud maagilist eritähendust. Muinasajal kanti Eestis nurkadeta kuubikuid või ebakorrapäraseid väheste tahkudega ühevärvilisi klaaspärle.

Tulekivi – kaltsedon. Nagu nimigi ütleb, seotud tulesümboolikaga.

Vaseline – ümber pulga keritud pronkstraat, mis siis lõigatud umbes 1-2 cm pikkusteks juppideks. Sarnane tähendus kruvilise pärliga. Lisaks tikanditele kanti kaelakeena, enamasti kombineerituna klaaspärlitega.

Võrk, Sõel – kaitsemaagia ja viljakus. Piiriala meie ja teispoolsuse vahel. Allikas.
Eestis muinasajal olid levinud sõelakujulised pronksripatsid, (näiteks Üksnurme, Saku), mida võidi kanda koos klaashelmestega. Samuti võib leida võremustriga klaashelmeid, näiteks Väike-Maarja kaelakee ERM A 610:37 või Lihula ERM A 509:7245.
Koos klaaspärlitega kanti sageli:

Ümmargune kuju – ümmargust sfäärikujulist pärli seostatakse silmamunaga, kusjuures pärli värv märgib silmade värvi (Dubin, lk 17).

Lühend ERM tähendab – Eesti Rahva Muuseum. Numbrikood algusega ERM tähistab muuseumis oleva näidise numbrit.

  • “The worldwide history of beads”, Lois Sherr Dubin. Thames & Hudson 2015.
  • “Helmeked”, Reet Piiri. Tartu : Eesti Rahva Muuseum : Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, 2011.

 

Estonia is a land of glass

For the last 2 millennia, Estonian women have worn colorful beads made out of glass, which were brought here from Scandinavia or Novgorod. While during the 1st and 2nd century B.C. the beads were a luxury, then a century ago they were worn daily and the lack of beads might have suggested poverty.

In Estonian archives, there are a lot of examples about what the beads might have looked like. Only the used pearls are known about the earlier beads, but the queue of the pearls is known about most of the beads that were made since the Middle Ages. As time passed, patterns and symmetry became more and more important. Many of the pearls themselves had acquired a specific meaning. For instance, small dots on the peals were eyes, which were used to protect the wearer from the jealousy of the “evil eye.” Another fine example were pearls (especially black ones) with swirls on them, which brought good luck. We can only assume that each sign and color had a specific meaning and thus even the queue of the pearls might have carried a special message.

When it comes to necklaces, Estonia is a land of glass and even though glass bead necklaces haven’t been quite as popular during the last few decades, they are still thought of as fashionable accessories.

Eesti on klaasimaa

Viimased 2 aastatuhandet on Eesti naised kandnud kaelas värvilisest klaasist helmeid, mis toodi siia Skandinaaviast või Novgorodist. Kui 1.-2. sajandil oli see veel luksuskaup, siis sajand tagasi kanti helmeid juba ka igapäevaselt ja nende puudumine võis olla märk vaesusest. Eesti arhiivides on palju näiteid selle kohta, millised need keed võisid välja näha. Kui varasematel keedel on teada vaid pärlid, siis alates keskajast on leide, kus on teada ka pärlite järjekord. Mida aeg edasi, seda oluliseks sai kee juures sümmeetria või mustrikordus.

Kaelakeedes kantavad pärlid olid lisaks ilule ka maagilise tähendusega. 1. sajandil levisid kogu Euroopas Roomas toodetud klaaspärlid. Näiteks olid sealt pärit kuldfooliumiga kaetud klaashelmed (Reidla, lk 56). Alates 3. sajandist tegid neid ka Viikingid 2 peamises keskuses (Helgö/ Birka ja Ojamaa). Võib oletada, et esimesed viikingipärlid tehti valmis klaasist (recycled glass), mis ei nõudnud nii kõrget temperatuuri. Viikingiajal kasutati pärlite tegemiseks spetsiaalseid ahjusid, vaata näiteks siit.  (Tuleleegis klaaspärli valmistamise tehnika (lampwork) leiutati hiljem, umbes 15. sajandil.)

7. – 10. sajandil valmistati neid lisaks Laadogas, slaavlaste saabumisel kandus teadaolev klaasitootmise keskus aga Novgorodi (vt Dubin, lk 67). Kui muu maailm juba võõrastas igasugu pärle kui paganlikke esemeid ja keskendus vaid palvehelmestele, on 12. sajandi ehteleiud Eestis rohked ja võib arvata, et klaaspärlid olid ühed olulisemad pärlid. Keskajal maailm puhkas pärlitest ja vanad klaasivalmistamisoskused hääbusid. Levis küll lihtsamaid ühevärvilisi väiksemaid klaashelmeid, kuid neid pigem ei kantud kaelakeedes, vaid kasutati tikandites. Klaaspärlite asemel kanti kaelakeedes sel perioodil  pigem merevaiku, kaltsedoni ja tahulisi kristallpärle. Umbes 17 sajandil jätkus vaid merevaigu kandmine, kuid see polnud üldlevinud. 13. – 15. sajandil armastati ka kaurikarpe.  Alates 16 sajandist muutusid populaarseks hõbekrõllid (vt Reidla, lk 60-62).

Renessanss äratas vanad klaaspärlitraditsioonid. Suurimast tootjast Veneetsiast arvatavasti ei pruukinud pärlid meieni jõuda, kuid 17. sajandil laienes pärlitootmine tsehhi aladel Bohemia ja Morava (vt Duvin, lk 111-112) ja algas Holland 16. sajandi lõpust (vt Dubin, lk 113). Hiljem lisandusid Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja Hispaania. Mida enam suurenes klaaspärlite tootmiskeskuste võimekus toota pärle, mis jõudsid kõikjale maailma laevadega, seda enam suurenes Eesti naiste soov kanda klaaspärle. Et nende võime kaitsta inimest usuti olevat suurem teistest kaelakeedes kantavatest materjalidest, kanti neid 18. sajandil juba igapäevaselt. Ammugi siis juba pidupäevadel. Igapäevaselt kanti eelkõige kurguhelmeid.

Paljud pärlid omasid kindlat tähendust. Näiteks täpid pärlitel olid silmad, neid kasutati kaitseks kadeduse, „kurja silma“ eest. Kruvilised pärlid tõid õnne, eriti mustad. Võime vaid oletada, et ka igal märgil ja värvil oli tähendus ja nii võis pärlite järjekordki kanda endas sõnumit. Kaelakeede osas on Eesti klaasimaa ja kuigi klaashelmestest keed pole viimastel aastakümnetel enam kõige populaarsemad, on need siiski endiselt moes. Unustusse hõlma on aga vajunud vajadus lisada klaashelmestest keed meie rahvariietele. Isegi kallid prossid ja teised hõbeehted on meie nägemuses koos rahvariietega, kuid kõige olulisem – klaaspärlitest kee – ootab endiselt vana traditsiooni äratajaid ja austajaid.

Viimasel ajal on õnneks hakanud jää sulama – on lisandunud mitmeid raamatuid, mis klaaspärlitest räägivad. Esile võiks tuua näiteks Reet Piiri raamatut “Helmekeed” (Eesti Rahva Muuseum 2011). Siin-seal on ka kuulda, et huvilised saavad töötubades õppida kurguhelmeste valmistamist.

Siiski, vastuseta on kaks küsimust. Miks nii huvitav traditsioon on hääbunud? Ja mida teha, et asi paraneks?

Võib-olla oli vene ajal raske leida erinevaid klaaspärleid?

Potentsiaalne risk vanu traditsioone kaotada tekib kindlasti liigsel täpsuse tagaajamisel. Kui inimesed kannavad rahvarõivaid, siis tehakse neid järgi uute ja ilusatena – kellelegi ei tuleks ju pähe teha täpne muuseumikoopia – luitunud ja narmendav. Lisaks valatakse vanu kangaid ja mustreid uutesse vormidesse (vt võrdlusena Jack Goody sissejuhatavat repliiki postituses “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“).

Klaaspärlite puhul tunduvad olema järgnevad takistused:

1. Klaaspärlid tuleks valmistada käsitsi.

Nagu eelnevalt öeldud, ei valmistatud klaaspärleid Eestis ja müügil olevate klaaspärlite valik on piisavalt suur, et ka müügilt sobilikke klaaspärleid leida.

2. Kusagil pole inimest, kes garanteerib, et klaaspärlitest keesse oleks valitud õiged pärlid.

Kas pole siis lihtne? Kogemuse põhjal võib kinnitada, et meie esivanematel oli hea värvitaju ja nii tuleks pärleid valides eelistada õiget värvust õigele kujule. Samas võib ka toonide kerge muutmine anda huvitavaid tulemusi, kui on aega ja kannatust vanu mustreid erineval moel kokku panna.

Kusagil keskaja paiku hakati pluusidele tegema kraesid ja nii lõppesid paljud pärlikeed õlgade juures, kusjuures seljataga olid paelad, mis võimaldasid pärleid paraja pikkusega kaela siduda. Minevikuhõlmast äratatud pärlikeed võiksid kaunistada tänapäeval lisaks rahvariietele ka kleite ja ilma kraeta särke. Seetõttu oleks mõistlik jätkata mustrit tavapärasel moel ka selja taga. Nii ei piirata kandmisvõimalusi. Ka kinnitus võiks olla siiski kaasaegne, et muuta ehted kandjale käepäraseks ja täita antud postituses kumavat eesmärki kõrvaldada takistusi selle ilusa traditsiooni teadvustamise teelt.

3. Pole õige teha muudatusi kees võrreldes originaaliga.

Tänapäeva rahvapidusid vaadates tundub, et vanad külapeod olid nagu jalgpallimeeskonna kokkutulekud, kus kõik olid täpselt ühtmoodi riides. See polnud kindlasti nii. Meil on olemas muuseumioriginaalid, mille järgi kaasaegseid rõivaid valmistatakse. Samuti on meil olemas keede muuseumioriginaalid, kuid keede eesmärk oli näidata kandja eripära, mitte piirdkondlikku kuuluvust (st näidata tema sotsiaalset, mitte piirdkondlikku kuuluvust, mis meile tänapäeval oluline on). Esineb teateid keede kinkimise kohta ühest piirkonnast teise. Samuti on keetüüpe, mis muuseumidesse sattunud erinevatest piirkondadest. Näiteks tundub, et kõikjal oli levinud 0,5 mm läbimõõduga valgetest pärlitest kaelakeed – see oleks lihtsaim viis alustamiseks.

4. Keed on liiga värvilised ja on vähe kohti, kus neid kanda.

Loomulikult tuleb meie vanadesse traditsioonidesse suhtuda austusega, kuid tuletame meelde, et klaaspärleid kanti Eestis igapäevaselt – see tähendab – mitte ainult koos rahvariietega, vaid ka (igaüks võib täita lünga vastavalt oma fantaasiale)….

Keed oma värvigammades on eristuvad ja nii, nagu levib teadmine originaalkeede kohta, muutub keede eripära nende tugevuseks, mitte nõrkuseks. Kõik inimesed pole nii tagasihoidlikud ja tagasihoidlikele on ka suurepärased võimalused klaaspärlite traditsiooni hoidmisel.

Mõned nõuanded veel.

Eesti rahvuslikes klaaspärlites on sageli üsna suured pärlid ja klaas on raske. Nii tuleks sümmeetrilise mustriga keesid algselt testida ja neid kokku pannes arvestada viigingieelse tarkusega, et rasked pärlid tuleb panna kee keskele, et kee kaelas võimalikult paigal püsiks. Lõpuni seda saavutada ei ole võimalik – aga see polnud ka vanasti. Vajadusel tuleks mustrit muuta ja valmistamiseks valitud pärlid ikka nii seada, et kanda oleks mugav.

Keskajale eelnenud perioodidest on muuseumides küll klaaspärlid, kuid pole teada nende kandmisjärjekord ja tuleb arvestada ka osaliste leidudega. See ei tähenda, et sellest perioodist pärit klaasikultuur ei vajaks elustamist. Meie klaaspärlid pole küll skandinaaviale sarnaselt nii uhked, kui 4.-3. sajandil eKr Hiina sõjameeste kurja silma pärlid, kuid need on kaunid ja kannavad endas meie ajaloo pitserit.


Kasutatud kirjandus:

1. Lois Sherr Dubin 2015.”The worldwide history of beads”. Thames & Hudson
2. Jana Reidla 2012. “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”. Kirjastus Schenkenberg.

 

Kadunud linnad II

Ka Eesti folkloorist leiame teateid kadunud linnade kohta. Enamasti räägitakse mäest, milles linn edasi toimib, kuigi on kaotanud sideme “meie maailmaga” ja teisalt vee alla vajunud linnadest. Sellised lood võivad olla sisse toodud ja juhuslikult mõne mäe või järvega seostatud, kuid samas ei tohi unustada, et mäe jalam ja järveäär on piirialad, mis võivad märkida kohtumispaika piirialaga. Lõpuni ei saa ka kindel olla, et folkloorsetes teadetes ei ole säilinud viidet veeäärsele varisevale paigale ehitatud või järvelinnusele. Mägedest ja urgetest kostvaid helisid (vokivurin või kellahelin) seostatakse enamasti põhjavee tekitatud helidega, kuid Eesti aladel on rohkesti teateid maa-aluste käikude kohta, mis võisid siiski ka viia elukõlblikuks ehitatud mäesiseste ruumideni. On teateid koobaste kohta, kus varjati sõja ajal varandust või kuhu peitsid end ka inimesed. Suure tõenäosusega viitavad lood muidugi pigem piirajale ja piirialale.

Juba šamanismist on pärit nägemus paralleelmaailmadest, kuid “teise dimensiooni” pidamine meie maailma sarnaseks on natuke hilisem nähtus. Algselt šamaan kehastus ümber (loomaks või linnuks), et paralleelmaailma minna või sai teateid sellistelt vaimolenditelt, kes tulid “sealt siia”. Hiljem võis paralleelmaailma pääseda teatud rituaali järgides või juhuslikult ja ümberkehastumine polnud enam vajalik. Haldjal võisid paralleelmaailmas olla talu ja varad, need on iseloomulikud põlluharijatele (šamanism pärineb kütiajast). Nõiaõpilane käis sellisest paigast tarkusi saamas. Kiusliku iseloomuga haldja nimetuseks sai umbes 16. sajandil Vanapagan. Linn aastaringsete elanikega sai meile omaseks keskajal.

Sarnaselt aarde otsimise lugudega võis kadunud linna sattuda piiraegadel (jaaniöö, jõulud, kesköö, neljapäeva õhtu). Mäe pidamine kadunud linna asupaigaks võib viidata karistuse saamisele või ka mäehaldjatele, keda ikka arvatakse mägedes elavat ja seal ka linnu ehitavat.

Lood talu või linna vajumisest vee alla võib olla seotud karistusega, sageli on see karistus õe ja venna keelatud abielu pärast.

Mõned lood:
1. Endine Rakvere linn. Tüdruk leidis raamatu ja avas selle. Kohe oli tema juures üks mees ja küsis – mida kuningaproua soovib. Tüdruk ei vastanud midagi. Suurem osa Rakvere linnast olla selleks ajaks maa alla vajunud ja teised ütlesid talle pärast, et kui ta oleks käskinud, oleks see taas maa peale tõstetud.

2. Maalinn. Kui Soontagana vallutati vaenlaste poolt, palus pealik taevast, et vaenlased linna endale ei saaks. Linn vajuski maa alla, peale tekkis järv, mis hiljem muutus sooks.

3. Ebavere mäe linn. Üks poiss kuulis, et Ebavere mäes on linn. Ühel jaaniööl ta pääseski sinna ja ostis sealt saapad. Kui linnast välja tuli ja tagasi vaatas, polnud linna enam.

4. Sangaste Kirgjärve raha. Tartu maakonnas oli linnake, kuni tuli vihm ja uputas linna – asemele tekkis Kirgjärv. Ilusa ilmaga olla näha, kuidas saksad linnas edasi-tagasi kõnnivad ja jaaniööl olla kuulda ka kuke kiremist, mille järgi järv omale ka nime sai.

5. Kivivarre linn. Jaaniööl näinud üks mees Kivivarre linnamäe otsas linna ja inimesi vanaaegsetes riietes.

6. Helme Valgjärve tekkimine. Mõisnik tahtis abielluda oma õega. Hommikuks oli mäe otsas asuv loss kadunud ja asemele oli tekkinud Valgjärv. Vee alt paistavad veel tornitupud.

7. Iida urked; koopad Pae karstialal (1, lk 16, 18). Mõlemas paigas olla varem olnud linn, mis vajus maa alla. Käigud viisid linna raudvärava juurde ja neist oli kuulda ka kirikukellade helinat.

(1) Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Valgus 1987.

Usund: kütid versus põlluharijad

Varasemaid usundilisi vaateid käsitledes ollakse sageli segaduses. Pakutakse, et kõige enne võis olla näiteks päikesekultus või heal juhul oletatakse, et olulised olid loodusvaimud. Ometi on varasemaid usundeid võimalik võrrelda ka loogika alusel. Kui inimesed olid kütid, läksid neile korda tähed, metsloomad ja tootemid. Kui inimesed harisid põldu, oli neile oluline aastaring, päike ja vihm.

Kütid.

Esimesed inimesed, kes Eestisse tulid, olid põdrakütid. Samas oli tähtis ka kalastamine – peamised kiviaja elamud asusid veekogude ääres, kuid mitte mere ääres. Peamine kalastus toimus siseveekogudes. Kütid ja korilased vajasid kordades suuremat maa-ala edukaks äraelamiseks, kui põlluharijad ja loomakasvatajad.

Aastatel 9600 – 3200 eKr (mesoliitikum, vara- ja keskneoliitikum):
– Küttide ühiskond, rändlev eluviis
– Šamaan– kogukonna juht, rituaalne liider. Šamaan mõjutas olevikku ja tulevikku abivaimude abil (mitte nõiaväel). Ta ennustas, ohverdas, ravitses. Juba sel ajal pidi esinema nii ekstaatilisi kui identiteeti mittemuutvaid šamaaane. Ekstaasis ta rändab erinevates maailmades või muutub kellekski teiseks, näiteks karuks. Identiteeti mittemuutmise korral ta kutsus vaimud enda juurde (teatud rituaalida) ja vahendas tavainimestele nende teateid. Šamaanide tähtsust märgivad oletused, et meile teadaolev matmiskombestik sellest ajast võivad puudutada vaid erivõimetega inimesi.
– Loodusvaimude animistlik kultus. Nad ei olnud nii olulised, kui loomade isand.
– Looduse isand, loomade isand. Inglise folklooris on tema nimeks Herne, teda kujutatakse põdrana või põdrasarvedega inimesena. Euroopas on kütijumalused äratuntavad sellest, et nende üheks atribuudiks on vibu (Diana, Artemis). Looduse isand otsustas, kas inimene sai looma kätte või mitte. Võimalik, et veest püütava saagi üle otsustas vetevana (kes võis ilmutada end veekogu suurima kalana), kuid samas olid ka Läänemerel kasutusel paadid, mille ninas põdra kujutis, mis võis viidata end põdrana ilmutava looduse isanda võimule vee üle.
– Pühapaigad kindlaks määramata. Rännati ju paigast paika. Ometi olid olemas teatud eelistused püha paiga kohta – kaunis looduslik paik vaatega jõele.
– Kihv- ja hammasripatsid, Hambad omasid tootemlooma väge. Kütiajastust on pärit loomamuinasjutud ja viimastele on iseloomulik, et iga loomaliiki esindab üks esindaja. Seega ei omanud hammas pigem seost mõne konkreetse loomaga, vaid näiteks karuga, kes oli mõnes mõttes üks ka teiste karudega.
– Suguvõsa asutanud looma kultus. Esmapilgul evolutsioonile viitav tõekspidamine oli siiski ressursside jaotuse ja lähisugulastevahelise abielu vältimise teenistuses. Inimese võime muutuda loomaks oli positiivne ja seda suutsid vaid kõige auväärsemad.
– Luude olulisus. Kui luud viia metsa tagasi, usuti, et nendele tekib uuesti liha ja loom ärkab uuesti ellu. Kiviajaks nimetatav ajastul oli suurem osa tööriistadest valmistatud mitte kivist, vaid luust.

Põlluharijad.

Kütid-korilased liikusid toitu otsides paigast paika. Toiduainete tootjad eelistasid sama paika, kus sai ülejääke ladustada ja valvata. Võimuladvik hakkas kontrollima toiduvarusid ja keskendus poliitilisele tegevusele. Nad olid võimelised pidama sõdu tõhusamalt kui kütid-korilased. Võimuladviku ülesandeks jäigi ülejääkide ja maksude kogumine. Toiduülejääkide tekkimine võimaldas üleval pidada kindlate elukutsete esindajaid (vrdl – põlluharija, kes oskab sepatööd/ sepp). Tänu koduloomadele oli võimalik viia toitu ja kehakatteid suurtes kogustes ka ühest paigast teise, enne veeti neid vaid inimese turjal või lohistil.

Taimede kultuuristamise ja loomade kodustamise tagajärjel oli inimestel rohkem toitu, see omakorda suurendas rahvastiku tihedust. Saagi ülejäägid ja loomade jõul nende ülejääkide ümberpaigutamine oli eeltingimuseks paiksete, poliitilise keskvõimuga, sotsiaalselt kihistunud, kompleksse majanduse ja uudse tehnoloogiaga ühiskondade arenguks.

Eestis nihkus koos algse põlluharimisega 3000 aastast eKr asustus jõgede ja järvede äärest sisemaale ja mereranda. Ometi polnud veel 1000 aastat eKr ei olnud põlluharimine tavaline vaid rikaste lõbu. Õpiti tundma pööripäeva ja ehitama Stonhedge lihtsutatud vorme, mis järgisid päikese liikumist. Meile tuttav rahvakalender sai algtõuke põllumehe vajadusest tunda häid külvi- või lõikuseaegasid ning loomade karjatamiseks sobilikke aegu.

Põlluharijad tundsid nii päikese- kui äikesejumalusi. Viimased olid esimestega sama olulised saagi saamisel, sest korralik äike tõi ju kohale vihmapilved.

Aga kõige olulisemaks muutus esimestele põlluharijatele esivanematekultus. Meile tuntud hingedepäev on vaid kristluse mõjul tehtud lihtsustus kogu sügisest aega iseloomustavale hingedeajale, kus esivanemad käisid vaatamas, kuidas elavatel läheb. Hea õnne tagas endale see, kes esivanemaid ei pahandanud.

Veel küttide ja karjakasvatajate erinevusi:
– Küttkalurkorilaste elus oli arvatavasti väga tähtis koht toidu jagamisel. Kergesti rikneva liha puhul oli see ju väga praktiline.. Viljelusmajandusel sai aga oluliseks säilitamine, vilja võis hoida ja kasutada pikka aega, kasvatatavaid loomi aga tappa vastavalt vajadusele.
– küttid liikuva eluviisiga, põlluharijad paiksed
– kütid tundsid tähti, põlluharijad päikest
– küttidel polnud päikesekalendrit, põlluharijatele see oluline. Kui inimesed jäid paikseks, muutus oluliseks esivanematekultus. 1100 aastast ehitatavad kivikirstkalmed võisid näidata legitiimsust – nende esivanemate elavale sugukonnale kuulub maa, sest siin on kogu aeg oldud.
– Küttidel on leitud üksikud hauad, enamasti asuvad need looduslikult kaunis kohas, mõne veekogu kaldal, paigas, mis on kauni vaatega. Arvatakse, et maeti vaid erivõimetega inimesi. Aga põlluharijate puhul usutakse, et nad hakkasid järjest enam matma rikkaid (pole teada, kas kõik inimesed maeti).
– küttidel loomade jumalused, põlluharijatel lisaks soodsate ilmade jumalused, ka maajumalused (indiaanlaste maa-aluses maailmas olid nii seemned kui esivanemad).

„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong

„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong. Eesti Päevaleht, 2006.

Soovitan lugeda, hea raamat! Minu nopped raamatust mooodustasid sellise loo.

lk 9. Neandertallased, kes oma kaaslasi nii hoolikalt matsid, kujutlesid ilmselt, et nähtav, materiaalne maailm pole ainus reaalsus.

Lk 16. …täiskasvanud inimesed seevastu naudivad endistviisi erinevate võimalustega mängimist. Nagu lapsed, nii loome meiegi jätkuvalt kujutlusmaailmu.

Lk 21. Kõikides kultuurides kohtame müüti kaotatud paradiisist, kus inimesed olid lähedases ja igapäevases ühenduses jumalikuga.

Lk 28. Kui loeme, kuidas Jeesus tõuseb taevasse, ei peaks me teda kujutlema läbi stratosfääri tuhisemas.

Lk 28. Teadlased usuvad, et esimesed taevassemineku müüdid pärinevad paleoliitikumist ja on seotud šamaanidega, kes olid küttide kogukondades põhilised religiooni harrastajad. (…) Jahipidamine oli ülimalt ohtlik. Kütid lahkusid oma hõimust mitmeks päevaks, nad pidid loobuma oma koopa turvalisusest ja riskima eluga, et oma rahvale toitu tuua.

Lk 31. Küttide kogukondades ei peeta loomi alamateks olenditeks, vaid neile omistatakse suurt tarkust.

Lk 32. …näib, et paleoliitilist mütoloogiat iseloomustab suur aukartus loomade ees… (…) Antropoloogid räägivad, et tänapäevased loodusrahvad räägivad tihti loomadest või lindudest kui rahvast, kes on nendega samal tasemel. Nad jutustavad lugusid inimestest, kes muutuvad loomadeks ja vastupidi; looma tapmine on sama, mis on sõbra tapmine, ja seega tunnevad nad pärast õnnestunud jahiretke tihti süüd. (…) Pärast tapmist eraldatakse looma liha luudest ning luukere, pealuu ja nahk sätitakse hoolikalt kokku, püüdes looma taastada ja talle uut elu anda.

Lk 33. Olles vastamisi selle väljakannatamatu dilemmaga, lõid nad müüte ja rituaale, mis võimaldasid neil oma kaasolenditwe tapmisega leppida… (…) peaaegu kõigis muistsetes religioonisüsteemides oli kesksel kohal loomaohverduse rituaal, mis hoidis elus vanu jahitseremooniaid ja austas loomi, kes andsid oma elu inimeste hüvanguks.

Lk 39. Kreeka kangelane Herkales on näiteks peaaegu kindlasti küttide ajastu jäänuk. Ta isegi kandis seljas loomanahku nagu koopaelanik, ja õlal nuia. Herakles oli šamaan, kuulus oma oskuste poolest loomadega ümber käia. Ta külastab allmaailma, otsib surematuse vilja ning tõuseb Olümpose mäel jumalate valda. Ka Kreeka jumalanna Artemis, tuntud ka kui loomade valitsejanna, jahipidaja ning metsiku looduse patroon, võib olla paleoliitiline tegelane.

Lk 54 See tuleb ilmsiks ka Kreeka müüdis Demeterist ja tema tütrest Persephonest, mis pärineb peaaegu kindlasti neoliitikumi ajast. Demeter on viljaema, kes kaitseb saaki ja maa viljakust. Kui allmaailma valitseja Hades röövib Persephone, lahkub Demeter Olümpose mäelt ja uitab leinates mööda maailma. Oma raevus keeldub ta viljasaaki andmast, ähvardades inimesed surnuks näljutada, kui talle tema tütart Koret (tüdruk) tagasi ei anta. Ehmunud Zeus saadab jumaliku sõnumitooja Hermese Koret päästma, aga kahjuks on too jõudnud allmaailmas viibides mõned granaatõunaseemned süüa, mistõttu ta on sunnitud veetma neli kuud aastas koos Hadesega, kellest on saanud tema abikaasa. Kui ta ema juurde naaseb, kaotab Demeter oma needuse ja maa muutub jälle viljakaks.

Lk 58. Linnaelu tundus olevat juba oma olemuselt vägivaldne, sellega kaasnes tapmine ja orjastamine. Esimese linna rajas esimene mõrtsukas Kain.

Lk 70. Kuid inimesed ei saa primitiivse vaimsuse juurde tagasi pöörduda ja see rännak jumalate maailma kehastab kultuurilist tagasilangust. Gilgameš rändab mööda steppe, habe ajamata, juuksed sassis, seljas üksnes lõvinahk.

Lk 71. Jumalad olid hakanud inimese maailmast tagasi tõmbuma ja nüüd hakkas ajalugu mütoloogiat mõjutama. Selle asemel, et saada jumalatelt eriti väärtuslikku informatsiooni, saab Gilgameš valusa õppetunni inimeksistentsi piiride kohta. Ta suundub tagasi tsivilisatsiooni rüppe: peseb end puhtaks, viskab lõvinaha minema, soeb juuksed ja paneb selga puhtad riided. Nüüdsest alates keskendub ta Uruki müüride ehitamisele ja kaunite kunstide harrastamisele. Tema isiklikult küll sureb, aga nendest mälestusmärkidest saab tema surematus, eriti tänu kirjutamise leiutamisele, millega tema saavutused tulevastele põlvkondadele jäädvustatakse.

Lk 75. Kaheksandaks sajandiks e.m.a levis kriis laiemalt ning neljas erinevas piirkonnas hakkas suur hulk prohveteid ja tarku uut väljapääsu otsima. (…) inimesed said enneolematu selgusega teadlikuks oma olemusest.

Lk 76. …võim nihkus preestrite ja kuningate käest kaupmeeste kätte…

Lk 79 Hiinlaste ülijumal, erinevalt teistest taevajumalatest, ei hääbunud. (…) Maine valitsus vastas täpselt taevastele juhistele, kuninga ministrid abistasid teda täpselt nii, nagu algelementide jumalad aitasid Tianil kosmost valitseda.

Lk 109. Läänes levis uudne optimism. Inimesed tundsid, et neil on suurem võim oma keskkonna üle. Polnud enam mingeid pühasid ja puutumatuid seadusi.

Lk 112. Teadus pidi tegema lõpu inimeste kannatustele ja maailma päästma. Miski ei tohtinud seda arengut takistada. Kõikidesse religioossetesse müütidesse tuli suhtuda karmi kriitikaga ja kui need läksid vastuollu tõestatud faktidega, siis tuli nad kõrvale heita.

Lk 118. aastal 1882 kuulutas Friedrich Nietzsche (1844-1900), et Jumal on surnud. Mingis mõttes oli tal õigus. Ilma müüdi, kultuse, rituaali ja eetilise eluviisita sureb ka pühadusetunnetus.

Lk 121-122. Vajame müüte, mis aitaksid meil omandada vaimsemat suhtumist ja näha kaugemale oma otsestest vajadustest ning kogeda kõrgemaid väärtusi, mis kõigutaksid meie äärmist isekust. Vajame müüte, mis aitaksid meil jälle austada Maad kui pühadust selle asemel, et kasutada seda ressursina. See on ülitähtis, sest kui ei toimu mingit vaimset revolutsiooni, mis suudaks pidada sammu meie tehnilise geniaalsusega, siis ei suuda me oma planeeti päästa.

Lk 122. Aastal 1922 kujutas T.S. Eliot lääne kultuuri vaimset allakäiku oma pöördelises luuletuses „ahermaa“. Püha Graali müüdis oli ahermaa paik, kus inimesed elavad võltsi elu, järgides pimesi oma ühiskonna norme ilma sügavamast arusaamisest tulenevate veendumusteta.

Teadus ja religioon – vähem stereotüüpe, rohkem teadmisi

Neile, kellele meeldib mõelda, et teadus ja religioon on vastuolus, on enamasti iseloomulik see, et neid ei huvita ei teaduslikud ega ka teaduse poolt kinnitamata väited. Valik tehakse pigem niiöelda klannikuuluvuse järgi ehk siis sotsiaalse kuuluvuse pinnal, kus teisitimõtlemine võiks ju tähendada klannist väljaheitmist. Inimene, kes soovib, et maailm oleks must-valge, ei saa ju tekitada olukorda, mis asja värviliseks muudaks. Harvem püüab Fowleri usulise arengu järgi kolmandale astmele end mugavalt sisseseadnu teha tutvust mõningate teaduse või religiooni väidetega, mis on sobilikud teaduse ja religiooni vastuolude tõestamiseks ja rõõmustavad – näe, mul oligi õigus.

Sellises must-valges keskkonnas toimuvad drastilised usulised pöördumised, usuvahetused või järsk usust loobumine, sest musta teises otsas on ju valge ja midagi muud ju pole. Kuskil selle astmes paikneb ka Eesti riiklik arusaam religioonidest – parem ärme jaga õpilastele selle kohta teadmisi, sest usundiõpetuse mõjul õpilased kas teevad valu oma teaduslikele tunnetele või veel hullem – pöörduvad.

Eelnevalt kirjeldatud suhtumise teise otsa sattujad leiavad, et kõigel, mis on teaduslikult tõestatud, pole mingit tähendust. Kui juba teadlased on asja puudutanud, on ette teada, et midagi head sellest ei sünni. Selliste seisukohtade omanikud teavad ajaloost seiku, kus teadus on tõusnud esiplaanile ja jätnud teatud osa inimlikust tunnetusest tahaplaanile, kuid ei käsitle hetki, kui just tänu teatud religioossetele teadmistele on suurt tähelepanu pööratud mateeriale, ajaloole, filosoofiale jne.

Selline olukord pole siiski iseloomulik kõigis riikides, vaid teatud piirkondadele. Kohati tundub, et eestlaslik hirm end tunnistada seotuks mõne religiooniga või näidata huvi erinevate maailmavaateliste seisukohtade vastu on just takistatud teatud sotsiaalse ülereageerimisega. Inimene, kes on kindel oma teadmistes (kui pöörduda ükskõik, millise eriala asjatundja poole) suhtub stoilise rahuga sellesse, kui ta ei suuda kellelegi midagi selgeks teha (kõik ei saa ju kõigest aru) samal ajal, kui teemadel, milles polda kindlad tuntakse tungivat vajadust vaielda.

Mis oleks siis lahendus? On väga lihtne mõista, et vaatamata inimese maailmavaadetele teadmised kaunistavad teda. Ja samas ei ole mõtet alahinnata kogemuse vajadust. Kontrollida tuleb oma isikliku kogemusega nii teaduslikult kinnitatut kui seda, mis veel ootab ühel või teisel kujul läbiuurimist. Kultuurimälu seisukohalt on inimlik teadmine arenemises ja tegelikult ei eksisteeri midagi, mis homme kindlalt samas seisus on. Ka teaduslikult tõestatud väited võivad olla vastuolulised (näiteks kolesterooli, ksülidoli vms kahjulikkus). Aastasadadel religioossetesse raamatuisse kogutud teadmised annavad inspiratsiooni teadlastele uute asjade leiutamiseks ning avastamiseks. Õpetusi sotsioloogia ja psühholoogia kohta pakuvad mitmed müüdid, muinasjutud ja muud suulisel teel edasi antud teadmised. Eks igaüks ise otsusta, mis on tema jaoks müüt ja mis mitte, kuid see ei tähenda et müüte ei peaks tundma.

  • Religioon on teadmine, mille inimesed kultuurimälu abil üksteisele edasi annavad. Isegi kui te ei usu kummitustesse, teate te täpselt, kuidas need toimivad – selles on süüdi kultuurimälu.
  • Kultuurimälu kannab edasi vaid seda, mis aitab inimesel paremini maailmas hakkama saada, ellu jääda.

Vt ka:
– Šamanism kui informatsiooni kujundamine
Scientific Approach to Reincarnation and the Journey of Souls After “Death”
Consciousness Science Kept Hidden

SISUKORD

English
Interpretation of fairy tales I
Interpretation of fairy tales II
Evil eye belief I
– Estonia is a land of glass

Kurja silma uskumused
Kurja silma uskumused I
Kurja silma uskumused II
Eesti on klaasimaa
Klaaspärlite tõlgendamine

Muinasjuttude tõlgendamine
Muinasjuttude tõlgendamine I
Muinasjuttude tõlgendamine II
Muinasjuttude tõlgendamisega seotud sõnade tähendusest
Muinasjuttude tõlgendamine III. Traditsioonitõlgendus
Kolme toime sümboolika
Eesti Tuhkatriinud

Teaduse ja religiooni piiril
Teaduse ja religiooni piiril. TEST
Psühhosomaatika Eesti folklooris
“Lühike müüdi ajalugu” Karen Armstrong
Teadus ja religioon – vähem stereotüüpe, rohkem teadmisi
Usulise aktiivsuse tekke põhjused
Jätkuv evolutsioon
Teofoobia

Vaimolendid
Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris
Peidetud varandused
Kadunud linnad I
Kadunud linnad II
Usund: kütid versus põlluharijad