Teadus ja religioon – vähem stereotüüpe, rohkem teadmisi

Neile, kellele meeldib mõelda, et teadus ja religioon on vastuolus, on enamasti iseloomulik see, et neid ei huvita ei teaduslikud ega ka teaduse poolt kinnitamata väited. Valik tehakse pigem niiöelda klannikuuluvuse järgi ehk siis sotsiaalse kuuluvuse pinnal, kus teisitimõtlemine võiks ju tähendada klannist väljaheitmist. Inimene, kes soovib, et maailm oleks must-valge, ei saa ju tekitada olukorda, mis asja värviliseks muudaks. Harvem püüab Fowleri usulise arengu järgi kolmandale astmele end mugavalt sisseseadnu teha tutvust mõningate teaduse või religiooni väidetega, mis on sobilikud teaduse ja religiooni vastuolude tõestamiseks ja rõõmustavad – näe, mul oligi õigus.

Sellises must-valges keskkonnas toimuvad drastilised usulised pöördumised, usuvahetused või järsk usust loobumine, sest musta teises otsas on ju valge ja midagi muud ju pole. Kuskil selle astmes paikneb ka Eesti riiklik arusaam religioonidest – parem ärme jaga õpilastele selle kohta teadmisi, sest usundiõpetuse mõjul õpilased kas teevad valu oma teaduslikele tunnetele või veel hullem – pöörduvad.

Eelnevalt kirjeldatud suhtumise teise otsa sattujad leiavad, et kõigel, mis on teaduslikult tõestatud, pole mingit tähendust. Kui juba teadlased on asja puudutanud, on ette teada, et midagi head sellest ei sünni. Selliste seisukohtade omanikud teavad ajaloost seiku, kus teadus on tõusnud esiplaanile ja jätnud teatud osa inimlikust tunnetusest tahaplaanile, kuid ei käsitle hetki, kui just tänu teatud religioossetele teadmistele on suurt tähelepanu pööratud mateeriale, ajaloole, filosoofiale jne.

Selline olukord pole siiski iseloomulik kõigis riikides, vaid teatud piirkondadele. Kohati tundub, et eestlaslik hirm end tunnistada seotuks mõne religiooniga või näidata huvi erinevate maailmavaateliste seisukohtade vastu on just takistatud teatud sotsiaalse ülereageerimisega. Inimene, kes on kindel oma teadmistes (kui pöörduda ükskõik, millise eriala asjatundja poole) suhtub stoilise rahuga sellesse, kui ta ei suuda kellelegi midagi selgeks teha (kõik ei saa ju kõigest aru) samal ajal, kui teemadel, milles polda kindlad tuntakse tungivat vajadust vaielda.

Mis oleks siis lahendus? On väga lihtne mõista, et vaatamata inimese maailmavaadetele teadmised kaunistavad teda. Ja samas ei ole mõtet alahinnata kogemuse vajadust. Kontrollida tuleb oma isikliku kogemusega nii teaduslikult kinnitatut kui seda, mis veel ootab ühel või teisel kujul läbiuurimist. Kultuurimälu seisukohalt on inimlik teadmine arenemises ja tegelikult ei eksisteeri midagi, mis homme kindlalt samas seisus on. Ka teaduslikult tõestatud väited võivad olla vastuolulised (näiteks kolesterooli, ksülidoli vms kahjulikkus). Aastasadadel religioossetesse raamatuisse kogutud teadmised annavad inspiratsiooni teadlastele uute asjade leiutamiseks ning avastamiseks. Õpetusi sotsioloogia ja psühholoogia kohta pakuvad mitmed müüdid, muinasjutud ja muud suulisel teel edasi antud teadmised. Eks igaüks ise otsusta, mis on tema jaoks müüt ja mis mitte, kuid see ei tähenda et müüte ei peaks tundma.

  • Religioon on teadmine, mille inimesed kultuurimälu abil üksteisele edasi annavad. Isegi kui te ei usu kummitustesse, teate te täpselt, kuidas need toimivad – selles on süüdi kultuurimälu.
  • Kultuurimälu kannab edasi vaid seda, mis aitab inimesel paremini maailmas hakkama saada, ellu jääda.

Vt ka:
– Šamanism kui informatsiooni kujundamine
Scientific Approach to Reincarnation and the Journey of Souls After “Death”
Consciousness Science Kept Hidden

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga