Evolutsiooni käsitletakse reeglina lähtuvalt kahest vaatenurgast:
1. See toimus kunagi ammu. Ahvist sai inimene. Suurest paugust sai maakera. Sisalikust sai lind ja krokodillist lammas.
2. Seda pole olnud. Enne polnud midagi ja siis loodi kõik olendid maa peale.
Kas midagi jäi välja?
Jah, loomulikult. Vaatamata elutervele egoismile unustab kaasaegne inimene evolutsioonist rääkides iseenda. Samas on mitmed antropoloogid ja antropoloogiliselt arutlevad inimesed sellele järjest enam tähelepanu pööranud. Jättes kõrvale mitmed autorid, kes osutavad kultuuri ja evolutsiooni vahelistele seostele tooksin esile kaks autorit, kelle teostega tutvudes on antud teemast hea aru saada. Nendeks on taanlane Tor Nørretranders raamatuga “Helde mees” (El Paradiso 2004) ja Jared Diamond raamatuga “Püssid, pisikud, teras” (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003).
Mõlemad autorid vaatlevad, milliseid käitumuslikke ja muid kohastumusi tekitab inimesel ja teistele elusolenditele sooline valik. Kas inimesed saavad oma häid geene tõestada vaid rikkuse abil? BMW, suur maja heas rajoonis, suure palgaga töökoht? Nii lihtne see siiski ei ole. Tuleb arvestada paljude muude aspektidega.
1. Looduslik valik. Nørretranders kutsub sellist, kõige klassikalisemat evolutsiooni käsitlust: “hüppa üle aia sealt, kus aed on kõige madalam” (Nørretranders 2004: 35). Tugevam hävitab nõrgema ja jääb ellu. Tugevam kohaneb uue keskkonna, uute elutingimustega.
2. Suguline valik. Nørretranders juhib tähelepanu sellele, et Darwin ei rääkinud vaid ühest evolutsiooni printsiibist, vaid kahest. Teist nimetab ta “hüppa üle aia sealt, kus aed on kõige kõrgem“(Nørretranders 2004: 67). See tähendab, tee midagi rasket ja see pingutus toob partneri. Inimene kogub endale näiteks raha ja tegeleb meeletu tarbimisega, paabulinnul on mõttetult suur. See on kui puue (handicap), millega elamine jõuab suurt jõupingutust, kuid on atraktiivne soolise valiku puhul. “Suguline paljunemine loob populatsioonis pidevalt variatsioone, sest geneetilisel kaardid segatakse iga põlvkonna jaoks uuesti” (Nørretranders 2004: 72). Kloonimise asemel luuakse uue geneetilise koodiga isendid, kes on vastupidavad parasiitide rünnakule.
Rikkus on oluline, aga selle tähendus sõltub ühiskonnast. Hiinas on rikas ka hurtsikus elav arst, sest paljud inimesed on talle teene võlgu ja ta võib igal hetkel arvestada nende abiga. Osad valivad partneri selle järgi, et ta juba on rikas, kuid teised selle järgi, et tal on potentsiaal rikkusele (kuigi õigem oleks kasutada väljendit “teatud elustandardile”). Näiteks, abikaasa, kes toetab oma “teist poolt” rikastumises, loob omakorda olukorra, kus see “teine pool” satub selliste partneriotsijate huvisfääri, kes ei oleks temas näinud potentsiaali, aga rikkuse saavutanuna on ta sobilik partner. Traditsioonilised ühiskonnad on selle eest enam kaitstud, sest seda taunitakse. Romantilise armastusega ühiskondades varjatakse Erich Frommi arvates seda, abikaasad on partnerid ja nende vaheline tehing on kaubatehing (vt Fromm 2006).
Üheks oluliseks puudeks loodusliku valiku seisukohalt on altruistlik käitumine – enda ohverdamine ühiskonna kasuks. Selle asemel, et hundi eest ära joosta, organiseerib karja juht karja liikuma nii, et ka karja kõige nõrgemad liikmed ei saaks surma. Puudeks on ka paabulinnul mõttetult suur saba, sest see näitab tema võimekust vaatamata sellele puudele ellu jääda. Mida suurem saba, seda võimekamad geenid, sest seda raskem on rebase käest pääseda.
3. Kulukad signaalid. Olgu siis nii või naa, igal juhul on küsimus selles, kuidas oma häid geene tõestada ja milliseid omadusi hinnatakse partneri juures.
Üheks levinud seltskonnaks on need, kes peavad küll oluliseks partneri leidmist, kuid ei ole mingilgi moel huvitatud ühestki võimalikust kohustusest. Nad evivad kulukaid signaale, kuid tegelikult valivad partneri, kes saaks teatud kohustustega hakkama (peamiselt järglaste eest hoolitsemine). Iidsed ühiskonnad on seadnud mitmeid reegleid selle vältimiseks, sest ühiskond tervikuna peab toetama hädasse sattujaid ja parem oli hätta sattumist ära hoida. Halb käitumine, “armastus sai otsa”, “tegid midagi valesti”, “ei sobinud” on klassikalised lahkulöömise põhjused. Igas suhtes on üks pool, kes on tugevam pool kohustusi kandma ja teine, kes rõhub siis selle esimese vastutustundele, ehtiv pool. See ei tähenda, et “elumeestest” ei või saada see “tugevam pool” – vanus teeb sageli oma töö. Kui loomade ja lindude puhul on just isased need, kes end ehivad, on inimeste puhul keerulisem otsustada, kumb on tugevam ja kumb ehtiv pool (vt Nørretranders 2004: 90-105).
Inimeste puhul mängib olulist rolli see, millised kulukad signaalid on parasjagu moes. Samas pole nii, et vaid ühtedel on eelised ja teistel mitte, sest väärtused, mida inimesed üksteises hindavad, on tohutult. Kes oli sinu vanaisa. Kuidas sa räägid. Kas sul on head naljad (mis näitab sinu aju võimekust, analüüsioskust). Kas saad teatud keskkonnas hakkama. Intelligentsed inimesed vajavad kedagi, kes arutlevad teemadel, mis neile korda lähevad. Muljeinimesed hindavad üksteises illusionistioskusi. Nii on igaühel võimalus tegeleda sellega, milles ta on tugev ja küsimus on vaid selles, et teha seda hästi. See on lihtne – inimene peab lihtsalt ise tundma, et ta on pingutanud.
Narkootikumide tarbimine ja alkoholi tarbimine käivad teatud reeglite järgi ja on samasugused “kulukad signaalid”, nagu ekstreemsport või muu hasarttegevus, pigem on tegemist eputava kui vastutust kandva sümbolismiga. Pingutus ei too partnerit, kui seda üksi salajas teha. Nii räägitakse mitte igaühele, vaid teatud potentsiaalsele seltskonnale, kelle kaudu võiks jõuda signaal õige partnerini, alati täpsetest kogustest, kui palju midagi tarbiti (viis pudelit kahe peale, terve kast kolme peale). Või pigem pannakse natuke juurde. Klassikaline nali sellel teemal (mille peale osad hakkavad naerma ja teised mitte) on “Nii lahe pidu oli! Ma olin nii täis, et ei mäleta midagi”. Nii üritatakse kaasajal võidelda narkootikumidega või alkoholiga, mõistmata, et selle abil tõestavad oma häid geene just need, kes tunnevad, et muud võimalust pole jäänud. Sest organism peab ju olema väga tugev, et vastu pidada nendele mürkidele ja veel enam – mitte sattuda sõltuvusse. Aga pärast selgub, et ikka tekib sõltuvus. Polnud nii head geenid. Vastuväitena ütlevad paljud siinkohal, et see ei saa olla nii, sest narkotsi tarbivad sageli inimesed, keda imetletakse. Kahjuks või õnneks loob igaüks ise oma mõõdupuu ja võib juhtuda, et ta tunneb, et ta pole veel näidanud, mida kõike ta veel suudab. Rolli hakkab lisaks mängima lapsepõlves saamata jäänud tähelepanuvajadus (ehk stiimulinälg, vt Berne 2001: 11).
Narkootikumidelt ja alkoholilt saab tähelepanu mujale juhtida vaid luues tervikpildi, kus inimesel tekib võimalus end tõestada ja ta ka ise tunneb, et ta on rahul oma pingutustega.
4. Sotsiaalne kontroll on selline nähtus, kus ühiskond tervikuna kiidab või laidab üksikindiviidi tegevust. Enamast räägitakse selle positiivsest küljest, mis tähendab seda, et kui keegi teeb midagi hästi, saab ta kiita ja vargad pannakse vangi. Vaatamata sellele, et laps suhtleb näiteks emaga, õpetab ema talle ka norme, mis aitavad last edaspidid ühiskonnas hakkama saada.
Esimeseks probleemiks sotsiaalse kontrolli puhul on see, et ta ei armasta uuendusi. Kultuur koosneb kahest tendentsist – vana säilitamisest ja uuenduste levitamisest. Ühiskond on pigem vana säilitaja ja indiviid uuenduste levitaja. Indiviidil on sageli väga raske anda uuendustele piisavalt kaalu, et need levima hakkaksid. Kuigi sageli piisab sellest, et potentsiaalne tulevane partner asja geniaalsust mõistaks.
Teine ja suurem probleem sotsiaalse kontrolli puhul on see, et kui indiviid tunneb, et ühiskond ei pea teda väärtuslikuks, hakatakse kehtivaid reegleid üle kavaldama. Leiame end absurdses skisofreenilises olukorras, kus taunime vargust, kuid vaatame huviga filmi meistervargast või maffiabossist. Leidub terveid ühiskondi, kes imetlevad oma diktaatori kindlameelsust.
—
Berne, Eric. Suhtlemismängud. Väike Vanker 2001
Fromm, Erich. Armastuse kunst. pegasus 2006
Nørretranders, Tor. Helde mees. El Paradiso 2004
—
Kumb oli siis enne, kas muna või kana? MUNA. Miks?
1. Ka krokodillil on muna.
2. Sugulise valiku puhul tekib uus geneetiline variatsioon, selle puudumisel võiks “kanaeelsest linnust” saada kana, aga tema omadused ei kandu järglastele edasi. Geneetilisel peab (munas) tekkima variatsioon, mis on nii suur, et võrreldes algse olendiga on tekkinud väärareng. See variatsioon peab olema piisavalt dominantne, et kanduda edasi järgmistele põlvkondadele. Teoreetilises mõttes on ju inimene väärarenguga ahv. Niisiis oli kõigepealt “kanaeelne lind”. Tema ja ta “kuke-eelse” abikaasa geneetika segunesid uuel moel munas, kust sündis kana või kukk, kelle omadused olid piisavalt dominantsed, et neid oleks võimalik järgnevatele põlvkondadele edasi anda. (Selle küsimuse autor oli tõeline feminist).
—
Vaata lisaks:
1. What a Shaman Sees in A Mental Hospital. By Stephanie Marohn (featuring Malidoma Patrice Somé) (Excerpted from The Natural Medicine Guide to Schizophrenia, pages 178-189, or The Natural Medicine Guide to Bi-polar Disorder)
2. Uus teooria sunnib ümber mõtestama autismi olemust. Kaarel Veskis
3. Parasiidid kultuuriloojatena. Peeter Hõrak
4. Globaliseerumise lõpp – kollaps või galaktikavallutus? Arko Olesk
5. The ethology of attraction to bad boys Dorian Furtuna