Category Archives: Teaduse ja religiooni piiril

Teofoobia

Sõna “teofoobia” peegeldab nii hirmu jumala kui ka religiooni ees. Ometi ei kirjelda ta piisavalt hästi nähtust, millest tegelikult rääkida soovin. Arusaadavam oleks kasutada sõna “religioonifoobia“. Isiklikele vaatlustele toetudes kirjeldaksin religioonifoobiat kui nähtust, mis omane ainult endistele liiduvabariikidele (mujal esineb teistsuguseid foobiaid, aga mitte seda). Huvitav – mitte küll venelastele ja mitte päris kõigile endistele liiduvabariikidele. Kuid just nendest paikadest on pärit inimesed, kelles on hirm end ükskõik, millisel moel tunnistada seotuks religiooniga. Nende arvates peab teaduse ja religiooni vahel olema kindlasti mingi vastuolu ja neile on ebameeldiv mõelda, et näiteks riiklikus koolis võiks toimuda midagi sellist nagu teadmiste omandamine religioonide kohta.

Teadmatusest (mis kaasneb teadmiste mitteomandamisega) on kerge tekkima dualistlik (vastandeid loov) avalik diskussioon religiooni ja teadust vastandaval pinnasel. Täiesti teisejärguliseks muutub vastandamise sisu, näiteks see, et “Teaduse ja religiooni piiril” rubriigi alguses olevale testile vastavad erinevad inimesed erinevalt. Esmatähtis on see, kuidas inimene end ise määratleb (ateist versus kristlane), aga täiesti väheoluline on mõistete sisuline külg.

Nii osutubki võimalikuks, et sisu jääb järjest kesisemaks ja pinnapealseks jääb ka inimeste väljendusoskus oma seisukohtade sõnastamisel. Võib-olla on see antropoloogilises mõttes kasulik, näiteks ei seosta inimesed oma elu mõne vale maailmapildiga. Võib-olla aitab see neil teaduslikus mõttes maailma paremini tundma õppida. Võib-olla on inimesed või näiteks lapsed teatud eas nii rumalad, et ühiskond peab hoidma neid valeotsuste tegemisest. Usunditeemalisi raamatuid ju jagub, kui kellelgi on vähegi huvi religiooni vastu, võib ise lugeda.

Tõde on lihtne. Foobia on foobia. Ta kardab ja põgeneb või ründab, olgu ta (oma arust) teaduse või religiooni poolel. Mõistlikke argumente foobia ei võimalda – tagaajamise hirmu küüsis põgenev kariloom panustab kiiretele jalgadele, mitte mõtlemisele.

Ateism tähendab reeglina kas jumala või jumalate eitamist. Eestlaste kõnekeeles võib see vahel märkida ka muude religioossete nähtuste eitamist.

Mõnes mõttes täpsem on piiritleda sihtgruppi, kes aktsepteerib vaid teaduse poolt seletatut. Maailm koosneb sellisel juhul juhustest ja on materiaalses mõttes määratletav. Sellise maailmapildi kõige suuremaks puuduseks on, et inimestele puuduvad piisavad teadmised teaduse kohta. Lisaks on teaduses erinevaid, üksteisele vastanduvaid seletusi. Kolmandaks probleemiks teaduse juures on, et kogu aeg tõestatakse midagi uut. Ning neljandaks – teadus kasutab erinevat sõnavara.

Alternatiivina teaduse kõikvõimsusele tuleks mõista, et enamik teadlasi nii ajaloost kui ka tänapäevamaailmast on ühtlasi religioossed ja ei pruugi tajuda vastuolu (vastandumist) teaduse ja religiooni vahel.

Usun, et lähitulevik kukutab teadmisteta teadlaste kõiketeadmise ja õpetab inimesi keskenduma mitte teadmiste blokeerimisele vaid nende saamisele. Veel mõned näited kõiketeadva teaduse komistuskividest:

  1. Lihtsaimaks näiteks on, et ei tunta näiteks soola või hõbeda keemilisi omadusi. Keerulisemaks võiks olla – ei teata, milliseid keemilisi reaktsioone ja mõju organismile kutsuvad esile inimese mõtted, heaolutunne, usk, lootus, lootusetus.
  2. Vastanduvad seletused – ühed väidavad, et laev põhja minnes tõmbab esemed endaga kaasa, teised, et lükkab esemed pinnale. Ühed teevad katseid kirjeldamaks telepaatiat ja teised peavad seda hookus-pookuseks.
  3. Uued avastused. Võib-olla selgub varsti, et me ei vaja maavarasid ruumi soojendamiseks, vaid vajame hoopis vile, millest soojuse võnkesagedus välja puhuda.
  4. Bermuuda kolmnurk oma mitmete teaduslike seletustega.
  5. Teadusliku sõnavara eristamiseks religioossest peab religioosset mõtlemist väga hästi tundma (imetlen ses mõttes teleseriaali “Kondid” peategelase keelekasutust):
    – tuul puhub on animistlik väljend. Täpsem: õhumassid liiguvad ühest kohast teise.
    – aju kohta on kõik teada ja sellele tuginedes ei saa esineda ei sisetunnet ega erinevaid selgeltnägemisega seostatavaid nähtusi. Täpsem: Inimese aju salvestab väiksemagi detaili oma keskkonnast, aga pole võimeline seda meenutama. Alateadvus analüüsib fakte põhjalikumalt ja sellise analüüsi tulemuse teadvustamine võiks olla midagi sisetunde sarnast.
    – muusika mõjutab inimese emotsioone. Täpsem: helid võnguvad ja inimorganism on võimeline tajuma seda võnkumist. Ja mitte ainult kuulmise abil.
    – värvid mõjutavad inimese emotsioone. Täpsem: värv on inimsilma tõlgendus teiselaadsest võnkumisest ja need võnked edastavad talle erinevaid emotsioone esile kutsuvaid signaale.

 

„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong

„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong. Eesti Päevaleht, 2006.

Soovitan lugeda, hea raamat! Minu nopped raamatust mooodustasid sellise loo.

lk 9. Neandertallased, kes oma kaaslasi nii hoolikalt matsid, kujutlesid ilmselt, et nähtav, materiaalne maailm pole ainus reaalsus.

Lk 16. …täiskasvanud inimesed seevastu naudivad endistviisi erinevate võimalustega mängimist. Nagu lapsed, nii loome meiegi jätkuvalt kujutlusmaailmu.

Lk 21. Kõikides kultuurides kohtame müüti kaotatud paradiisist, kus inimesed olid lähedases ja igapäevases ühenduses jumalikuga.

Lk 28. Kui loeme, kuidas Jeesus tõuseb taevasse, ei peaks me teda kujutlema läbi stratosfääri tuhisemas.

Lk 28. Teadlased usuvad, et esimesed taevassemineku müüdid pärinevad paleoliitikumist ja on seotud šamaanidega, kes olid küttide kogukondades põhilised religiooni harrastajad. (…) Jahipidamine oli ülimalt ohtlik. Kütid lahkusid oma hõimust mitmeks päevaks, nad pidid loobuma oma koopa turvalisusest ja riskima eluga, et oma rahvale toitu tuua.

Lk 31. Küttide kogukondades ei peeta loomi alamateks olenditeks, vaid neile omistatakse suurt tarkust.

Lk 32. …näib, et paleoliitilist mütoloogiat iseloomustab suur aukartus loomade ees… (…) Antropoloogid räägivad, et tänapäevased loodusrahvad räägivad tihti loomadest või lindudest kui rahvast, kes on nendega samal tasemel. Nad jutustavad lugusid inimestest, kes muutuvad loomadeks ja vastupidi; looma tapmine on sama, mis on sõbra tapmine, ja seega tunnevad nad pärast õnnestunud jahiretke tihti süüd. (…) Pärast tapmist eraldatakse looma liha luudest ning luukere, pealuu ja nahk sätitakse hoolikalt kokku, püüdes looma taastada ja talle uut elu anda.

Lk 33. Olles vastamisi selle väljakannatamatu dilemmaga, lõid nad müüte ja rituaale, mis võimaldasid neil oma kaasolenditwe tapmisega leppida… (…) peaaegu kõigis muistsetes religioonisüsteemides oli kesksel kohal loomaohverduse rituaal, mis hoidis elus vanu jahitseremooniaid ja austas loomi, kes andsid oma elu inimeste hüvanguks.

Lk 39. Kreeka kangelane Herkales on näiteks peaaegu kindlasti küttide ajastu jäänuk. Ta isegi kandis seljas loomanahku nagu koopaelanik, ja õlal nuia. Herakles oli šamaan, kuulus oma oskuste poolest loomadega ümber käia. Ta külastab allmaailma, otsib surematuse vilja ning tõuseb Olümpose mäel jumalate valda. Ka Kreeka jumalanna Artemis, tuntud ka kui loomade valitsejanna, jahipidaja ning metsiku looduse patroon, võib olla paleoliitiline tegelane.

Lk 54 See tuleb ilmsiks ka Kreeka müüdis Demeterist ja tema tütrest Persephonest, mis pärineb peaaegu kindlasti neoliitikumi ajast. Demeter on viljaema, kes kaitseb saaki ja maa viljakust. Kui allmaailma valitseja Hades röövib Persephone, lahkub Demeter Olümpose mäelt ja uitab leinates mööda maailma. Oma raevus keeldub ta viljasaaki andmast, ähvardades inimesed surnuks näljutada, kui talle tema tütart Koret (tüdruk) tagasi ei anta. Ehmunud Zeus saadab jumaliku sõnumitooja Hermese Koret päästma, aga kahjuks on too jõudnud allmaailmas viibides mõned granaatõunaseemned süüa, mistõttu ta on sunnitud veetma neli kuud aastas koos Hadesega, kellest on saanud tema abikaasa. Kui ta ema juurde naaseb, kaotab Demeter oma needuse ja maa muutub jälle viljakaks.

Lk 58. Linnaelu tundus olevat juba oma olemuselt vägivaldne, sellega kaasnes tapmine ja orjastamine. Esimese linna rajas esimene mõrtsukas Kain.

Lk 70. Kuid inimesed ei saa primitiivse vaimsuse juurde tagasi pöörduda ja see rännak jumalate maailma kehastab kultuurilist tagasilangust. Gilgameš rändab mööda steppe, habe ajamata, juuksed sassis, seljas üksnes lõvinahk.

Lk 71. Jumalad olid hakanud inimese maailmast tagasi tõmbuma ja nüüd hakkas ajalugu mütoloogiat mõjutama. Selle asemel, et saada jumalatelt eriti väärtuslikku informatsiooni, saab Gilgameš valusa õppetunni inimeksistentsi piiride kohta. Ta suundub tagasi tsivilisatsiooni rüppe: peseb end puhtaks, viskab lõvinaha minema, soeb juuksed ja paneb selga puhtad riided. Nüüdsest alates keskendub ta Uruki müüride ehitamisele ja kaunite kunstide harrastamisele. Tema isiklikult küll sureb, aga nendest mälestusmärkidest saab tema surematus, eriti tänu kirjutamise leiutamisele, millega tema saavutused tulevastele põlvkondadele jäädvustatakse.

Lk 75. Kaheksandaks sajandiks e.m.a levis kriis laiemalt ning neljas erinevas piirkonnas hakkas suur hulk prohveteid ja tarku uut väljapääsu otsima. (…) inimesed said enneolematu selgusega teadlikuks oma olemusest.

Lk 76. …võim nihkus preestrite ja kuningate käest kaupmeeste kätte…

Lk 79 Hiinlaste ülijumal, erinevalt teistest taevajumalatest, ei hääbunud. (…) Maine valitsus vastas täpselt taevastele juhistele, kuninga ministrid abistasid teda täpselt nii, nagu algelementide jumalad aitasid Tianil kosmost valitseda.

Lk 109. Läänes levis uudne optimism. Inimesed tundsid, et neil on suurem võim oma keskkonna üle. Polnud enam mingeid pühasid ja puutumatuid seadusi.

Lk 112. Teadus pidi tegema lõpu inimeste kannatustele ja maailma päästma. Miski ei tohtinud seda arengut takistada. Kõikidesse religioossetesse müütidesse tuli suhtuda karmi kriitikaga ja kui need läksid vastuollu tõestatud faktidega, siis tuli nad kõrvale heita.

Lk 118. aastal 1882 kuulutas Friedrich Nietzsche (1844-1900), et Jumal on surnud. Mingis mõttes oli tal õigus. Ilma müüdi, kultuse, rituaali ja eetilise eluviisita sureb ka pühadusetunnetus.

Lk 121-122. Vajame müüte, mis aitaksid meil omandada vaimsemat suhtumist ja näha kaugemale oma otsestest vajadustest ning kogeda kõrgemaid väärtusi, mis kõigutaksid meie äärmist isekust. Vajame müüte, mis aitaksid meil jälle austada Maad kui pühadust selle asemel, et kasutada seda ressursina. See on ülitähtis, sest kui ei toimu mingit vaimset revolutsiooni, mis suudaks pidada sammu meie tehnilise geniaalsusega, siis ei suuda me oma planeeti päästa.

Lk 122. Aastal 1922 kujutas T.S. Eliot lääne kultuuri vaimset allakäiku oma pöördelises luuletuses „ahermaa“. Püha Graali müüdis oli ahermaa paik, kus inimesed elavad võltsi elu, järgides pimesi oma ühiskonna norme ilma sügavamast arusaamisest tulenevate veendumusteta.

Teadus ja religioon – vähem stereotüüpe, rohkem teadmisi

Neile, kellele meeldib mõelda, et teadus ja religioon on vastuolus, on enamasti iseloomulik see, et neid ei huvita ei teaduslikud ega ka teaduse poolt kinnitamata väited. Valik tehakse pigem niiöelda klannikuuluvuse järgi ehk siis sotsiaalse kuuluvuse pinnal, kus teisitimõtlemine võiks ju tähendada klannist väljaheitmist. Inimene, kes soovib, et maailm oleks must-valge, ei saa ju tekitada olukorda, mis asja värviliseks muudaks. Harvem püüab Fowleri usulise arengu järgi kolmandale astmele end mugavalt sisseseadnu teha tutvust mõningate teaduse või religiooni väidetega, mis on sobilikud teaduse ja religiooni vastuolude tõestamiseks ja rõõmustavad – näe, mul oligi õigus.

Sellises must-valges keskkonnas toimuvad drastilised usulised pöördumised, usuvahetused või järsk usust loobumine, sest musta teises otsas on ju valge ja midagi muud ju pole. Kuskil selle astmes paikneb ka Eesti riiklik arusaam religioonidest – parem ärme jaga õpilastele selle kohta teadmisi, sest usundiõpetuse mõjul õpilased kas teevad valu oma teaduslikele tunnetele või veel hullem – pöörduvad.

Eelnevalt kirjeldatud suhtumise teise otsa sattujad leiavad, et kõigel, mis on teaduslikult tõestatud, pole mingit tähendust. Kui juba teadlased on asja puudutanud, on ette teada, et midagi head sellest ei sünni. Selliste seisukohtade omanikud teavad ajaloost seiku, kus teadus on tõusnud esiplaanile ja jätnud teatud osa inimlikust tunnetusest tahaplaanile, kuid ei käsitle hetki, kui just tänu teatud religioossetele teadmistele on suurt tähelepanu pööratud mateeriale, ajaloole, filosoofiale jne.

Selline olukord pole siiski iseloomulik kõigis riikides, vaid teatud piirkondadele. Kohati tundub, et eestlaslik hirm end tunnistada seotuks mõne religiooniga või näidata huvi erinevate maailmavaateliste seisukohtade vastu on just takistatud teatud sotsiaalse ülereageerimisega. Inimene, kes on kindel oma teadmistes (kui pöörduda ükskõik, millise eriala asjatundja poole) suhtub stoilise rahuga sellesse, kui ta ei suuda kellelegi midagi selgeks teha (kõik ei saa ju kõigest aru) samal ajal, kui teemadel, milles polda kindlad tuntakse tungivat vajadust vaielda.

Mis oleks siis lahendus? On väga lihtne mõista, et vaatamata inimese maailmavaadetele teadmised kaunistavad teda. Ja samas ei ole mõtet alahinnata kogemuse vajadust. Kontrollida tuleb oma isikliku kogemusega nii teaduslikult kinnitatut kui seda, mis veel ootab ühel või teisel kujul läbiuurimist. Kultuurimälu seisukohalt on inimlik teadmine arenemises ja tegelikult ei eksisteeri midagi, mis homme kindlalt samas seisus on. Ka teaduslikult tõestatud väited võivad olla vastuolulised (näiteks kolesterooli, ksülidoli vms kahjulikkus). Aastasadadel religioossetesse raamatuisse kogutud teadmised annavad inspiratsiooni teadlastele uute asjade leiutamiseks ning avastamiseks. Õpetusi sotsioloogia ja psühholoogia kohta pakuvad mitmed müüdid, muinasjutud ja muud suulisel teel edasi antud teadmised. Eks igaüks ise otsusta, mis on tema jaoks müüt ja mis mitte, kuid see ei tähenda et müüte ei peaks tundma.

  • Religioon on teadmine, mille inimesed kultuurimälu abil üksteisele edasi annavad. Isegi kui te ei usu kummitustesse, teate te täpselt, kuidas need toimivad – selles on süüdi kultuurimälu.
  • Kultuurimälu kannab edasi vaid seda, mis aitab inimesel paremini maailmas hakkama saada, ellu jääda.

Vt ka:
– Šamanism kui informatsiooni kujundamine
Scientific Approach to Reincarnation and the Journey of Souls After “Death”
Consciousness Science Kept Hidden

Usulise aktiivsuse tekke põhjused

Antud postituses ei vaadelda üksnes, miks toimub usuline pöördumine James Fowleri 3. usulisel arengu astmel (klanniusus) olevate inimeste hulgas, vaid pigem, millistel põhjustel suureneb inimese usuline aktiivsus ükskõik, millisel usulisel astmel ta ka paikneb.

1. Inimesed, keda ta usaldab, muudavad teema aktuaalseks.
Sageli usutakse asju (usulisi seisukohti, tsiviilreligiooni, erakondi, imerohtu jne), sest inimene, keda usaldatakse, usub seda. Inimesed usuvad teatud asja, sest nad usaldavad, et nende allikas on parem sellise info saamiseks, kui mõni muu allikas.

Väga ühekülgne oleks oletada, et sellised uskumused toimuvad enamasti teaduse ja religiooni piiril. Et ühed usuvad näiteks evolutsiooni ja teised mitte. Et ühed usuvad taimedega ravimisse ja teised ainult ravimitega ravimisse. Tegelikult tekivad usulised dilemmad igal tasandil. Näiteks:
– kas moslemite ja kristlaste usud on omavahel konfliktis, kui nad mõlemad on aabrahamlikud usundid ja usutakse samasse ainujumalasse?
– Teadlaste erinevad seisukohad. Kas inimene peab sööma liha või võib sellest loobuda? Kas toimub kliima soojenemine või jahenemine? Kas puudega kütmine on keskkonnasõbralik tegevus või mitte?

2. Soov sotsiaalselt kuuluda teatud viisil mõtlevate inimeste gruppi.
See tähendab, et valik teatud usulise või ka muu klanniga liitumiseks tehakse selle põhjal, millisesse sotsiaalsesse gruppi soovitakse kuuluda. Reeglina on liituja täis küsimusi, millele grupp annab vastuseid. Grupi muudab tugevaks usaldus, et vastused on õiged.

3. Sõjaline sund.
Eesti puhul räägitakse sageli 14. sajandi ristiusustamisest pööramata tähelepanu sellele, et tõlke oli vähe, lugeda ei osatud, kirikus räägiti võõras keeles, ristimise all mõeldi teatud rituaali vee pritsimisega jne. Religioonist võis saada otsekui katalüsaator – kelle käitumises peegeldub valitseja poolt keelatud usk, pole ühtlasi truu ka võimule ja kujutab endast ohtu, sest masside käitumine on ennustamatu, kui teatud ideed muutuvad ühel hetkel teistest ideaalsemateks.

Sõjalise sunni puhul on tõesti sageli muudetud ka religioosseid seisukohti, sest sõjalises edus võidi näha ka jumalikku toetust.

4. Noorusotsingud.
Just noortel võib tekkida tunne, et senine maailmapilt ei paku neile soovitud vastuseid ja vaadatakse üle ka arusaamad üleloomulikust maailmast. Natuke sarnane on see olukorraga, kus teatud riigis keelatud asjad muutuvad lubatuteks – 1990-date alguses said paljud Eesti koolitusfirmad jalad alla just tänu sellele, et viisid läbi usundeid tutvustavaid koolitusi.

5. Inimene hakkab otsima vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele
Kui inimese elus juhtub midagi, mida ei suuda selgitada tema senine maailmapilt, siis hakkab ta seniseid seisukohti vastavalt juhtunud sündmusele üle vaatama. Põhjuseid selleks võib olla seinast seina, aga üldnimetajaks on kokkupuude üleloomulikuga. Inimene näeb midagi, mida peab kummituseks või näeb end kehast väljas olevana. Lähedane sureb ja inimene tunneb temaga sidet või lausa saladuslikke juhtumisi. Inimene näeb ennustavat unenägu või saab unes midagi teada. Inimene otsib lahendust sõja ja rahu või ka rikkuse ja vaesusega seotud küsimustele. Inimene püüab mõista, kuidas käituks Jumal viimastega seoses. Inimene püüab mõista kannatusi, haigusi jne.

6. Õnnetused.
Kriisisituatsioonis pöörduvad kõik Jumala või muu üleloomuliku poole senisest intensiivsemalt – ka uskmatud.

7. Isiksuse inflatsioon.
Carl Gustav Jung juhib raamatus “Mina ja alateadvus” (Kirjastus Sator, lk 34-41) tähelepanu sellele, et äkiline usuline pöördumine võib tuleneda mingi kollektiivse pildi kütkestavusest. See põhineb isiksuse nõrkusel mitteväärtustades oma isiksust tähtsustada ja samastuda alateadvuse kollektiivsete elementidega. Sellisele patsiendile on iseloomulik eufoorilisus ja toimekus. Enese teadvustamatu ülesupitamine võib kujuneda haiglaseks võimuihaks. Oluline on inimese individuaalsuse kadu, selle asendumine kollektiivse arvamusega. Samastudes kollektiivse psüühega nõutakse oma alateadvuise nõudmiste täitmist ka teistelt, sest tekib tunne, et need nõuded on üldkehtivad (jumalasarnasus).

Jätkuv evolutsioon

Evolutsiooni käsitletakse reeglina lähtuvalt kahest vaatenurgast:
1. See toimus kunagi ammu. Ahvist sai inimene. Suurest paugust sai maakera. Sisalikust sai lind ja krokodillist lammas.
2. Seda pole olnud. Enne polnud midagi ja siis loodi kõik olendid maa peale.

Kas midagi jäi välja?

Jah, loomulikult. Vaatamata elutervele egoismile unustab kaasaegne inimene evolutsioonist rääkides iseenda. Samas on mitmed antropoloogid ja antropoloogiliselt arutlevad inimesed sellele järjest enam tähelepanu pööranud. Jättes kõrvale mitmed autorid, kes osutavad kultuuri ja evolutsiooni vahelistele seostele tooksin esile kaks autorit, kelle teostega tutvudes on antud teemast hea aru saada. Nendeks on taanlane Tor Nørretranders raamatuga “Helde mees” (El Paradiso 2004) ja Jared Diamond raamatuga “Püssid, pisikud, teras” (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003).

Mõlemad autorid vaatlevad, milliseid käitumuslikke ja muid kohastumusi tekitab inimesel ja teistele elusolenditele sooline valik. Kas inimesed saavad oma häid geene tõestada vaid rikkuse abil? BMW, suur maja heas rajoonis, suure palgaga töökoht? Nii lihtne see siiski ei ole. Tuleb arvestada paljude muude aspektidega.

1. Looduslik valik. Nørretranders kutsub sellist, kõige klassikalisemat evolutsiooni käsitlust: “hüppa üle aia sealt, kus aed on kõige madalam” (Nørretranders 2004: 35). Tugevam hävitab nõrgema ja jääb ellu. Tugevam kohaneb uue keskkonna, uute elutingimustega.

2. Suguline valik. Nørretranders juhib tähelepanu sellele, et Darwin ei rääkinud vaid ühest evolutsiooni printsiibist, vaid kahest. Teist nimetab ta “hüppa üle aia sealt, kus aed on kõige kõrgem“(Nørretranders 2004: 67). See tähendab, tee midagi rasket ja see pingutus toob partneri. Inimene kogub endale näiteks raha ja tegeleb meeletu tarbimisega, paabulinnul on mõttetult suur. See on kui puue (handicap), millega elamine jõuab suurt jõupingutust, kuid on atraktiivne soolise valiku puhul. “Suguline paljunemine loob populatsioonis pidevalt variatsioone, sest geneetilisel kaardid segatakse iga põlvkonna jaoks uuesti” (Nørretranders 2004: 72). Kloonimise asemel luuakse uue geneetilise koodiga isendid, kes on vastupidavad parasiitide rünnakule.

Rikkus on oluline, aga selle tähendus sõltub ühiskonnast. Hiinas on rikas ka hurtsikus elav arst, sest paljud inimesed on talle teene võlgu ja ta võib igal hetkel arvestada nende abiga. Osad valivad partneri selle järgi, et ta juba on rikas, kuid teised selle järgi, et tal on potentsiaal rikkusele (kuigi õigem oleks kasutada väljendit “teatud elustandardile”). Näiteks, abikaasa, kes toetab oma “teist poolt” rikastumises, loob omakorda olukorra, kus see “teine pool” satub selliste partneriotsijate huvisfääri, kes ei oleks temas näinud potentsiaali, aga rikkuse saavutanuna on ta sobilik partner. Traditsioonilised ühiskonnad on selle eest enam kaitstud, sest seda taunitakse. Romantilise armastusega ühiskondades varjatakse Erich Frommi arvates seda, abikaasad on partnerid ja nende vaheline tehing on kaubatehing (vt Fromm 2006).

Üheks oluliseks puudeks loodusliku valiku seisukohalt on altruistlik käitumine – enda ohverdamine ühiskonna kasuks. Selle asemel, et hundi eest ära joosta, organiseerib karja juht karja liikuma nii, et ka karja kõige nõrgemad liikmed ei saaks surma. Puudeks on ka paabulinnul mõttetult suur saba, sest see näitab tema võimekust vaatamata sellele puudele ellu jääda. Mida suurem saba, seda võimekamad geenid, sest seda raskem on rebase käest pääseda.

3. Kulukad signaalid. Olgu siis nii või naa, igal juhul on küsimus selles, kuidas oma häid geene tõestada ja milliseid omadusi hinnatakse partneri juures.

Üheks levinud seltskonnaks on need, kes peavad küll oluliseks partneri leidmist, kuid ei ole mingilgi moel huvitatud ühestki võimalikust kohustusest. Nad evivad kulukaid signaale, kuid tegelikult valivad partneri, kes saaks teatud kohustustega hakkama (peamiselt järglaste eest hoolitsemine). Iidsed ühiskonnad on seadnud mitmeid reegleid selle vältimiseks, sest ühiskond tervikuna peab toetama hädasse sattujaid ja parem oli hätta sattumist ära hoida. Halb käitumine, “armastus sai otsa”, “tegid midagi valesti”, “ei sobinud” on klassikalised lahkulöömise põhjused. Igas suhtes on üks pool, kes on tugevam pool kohustusi kandma ja teine, kes rõhub siis selle esimese vastutustundele, ehtiv pool. See ei tähenda, et “elumeestest” ei või saada see “tugevam pool” – vanus teeb sageli oma töö. Kui loomade ja lindude puhul on just isased need, kes end ehivad, on inimeste puhul keerulisem otsustada, kumb on tugevam ja kumb ehtiv pool (vt Nørretranders 2004: 90-105).

Inimeste puhul mängib olulist rolli see, millised kulukad signaalid on parasjagu moes. Samas pole nii, et vaid ühtedel on eelised ja teistel mitte, sest väärtused, mida inimesed üksteises hindavad, on tohutult. Kes oli sinu vanaisa. Kuidas sa räägid. Kas sul on head naljad (mis näitab sinu aju võimekust, analüüsioskust). Kas saad teatud keskkonnas hakkama. Intelligentsed inimesed vajavad kedagi, kes arutlevad teemadel, mis neile korda lähevad. Muljeinimesed hindavad üksteises illusionistioskusi. Nii on igaühel võimalus tegeleda sellega, milles ta on tugev ja küsimus on vaid selles, et teha seda hästi. See on lihtne – inimene peab lihtsalt ise tundma, et ta on pingutanud.

Narkootikumide tarbimine ja alkoholi tarbimine käivad teatud reeglite järgi ja on samasugused “kulukad signaalid”, nagu ekstreemsport või muu hasarttegevus, pigem on tegemist eputava kui vastutust kandva sümbolismiga. Pingutus ei too partnerit, kui seda üksi salajas teha. Nii räägitakse mitte igaühele, vaid teatud potentsiaalsele seltskonnale, kelle kaudu võiks jõuda signaal õige partnerini, alati täpsetest kogustest, kui palju midagi tarbiti (viis pudelit kahe peale, terve kast kolme peale). Või pigem pannakse natuke juurde. Klassikaline nali sellel teemal (mille peale osad hakkavad naerma ja teised mitte) on “Nii lahe pidu oli! Ma olin nii täis, et ei mäleta midagi”. Nii üritatakse kaasajal võidelda narkootikumidega või alkoholiga, mõistmata, et selle abil tõestavad oma häid geene just need, kes tunnevad, et muud võimalust pole jäänud. Sest organism peab ju olema väga tugev, et vastu pidada nendele mürkidele ja veel enam – mitte sattuda sõltuvusse. Aga pärast selgub, et ikka tekib sõltuvus. Polnud nii head geenid. Vastuväitena ütlevad paljud siinkohal, et see ei saa olla nii, sest narkotsi tarbivad sageli inimesed, keda imetletakse. Kahjuks või õnneks loob igaüks ise oma mõõdupuu ja võib juhtuda, et ta tunneb, et ta pole veel näidanud, mida kõike ta veel suudab. Rolli hakkab lisaks mängima lapsepõlves saamata jäänud tähelepanuvajadus (ehk stiimulinälg, vt Berne 2001: 11).

Narkootikumidelt ja alkoholilt saab tähelepanu mujale juhtida vaid luues tervikpildi, kus inimesel tekib võimalus end tõestada ja ta ka ise tunneb, et ta on rahul oma pingutustega.

4. Sotsiaalne kontroll on selline nähtus, kus ühiskond tervikuna kiidab või laidab üksikindiviidi tegevust. Enamast räägitakse selle positiivsest küljest, mis tähendab seda, et kui keegi teeb midagi hästi, saab ta kiita ja vargad pannakse vangi. Vaatamata sellele, et laps suhtleb näiteks emaga, õpetab ema talle ka norme, mis aitavad last edaspidid ühiskonnas hakkama saada.

Esimeseks probleemiks sotsiaalse kontrolli puhul on see, et ta ei armasta uuendusi. Kultuur koosneb kahest tendentsist – vana säilitamisest ja uuenduste levitamisest. Ühiskond on pigem vana säilitaja ja indiviid uuenduste levitaja. Indiviidil on sageli väga raske anda uuendustele piisavalt kaalu, et need levima hakkaksid. Kuigi sageli piisab sellest, et potentsiaalne tulevane partner asja geniaalsust mõistaks.

Teine ja suurem probleem sotsiaalse kontrolli puhul on see, et kui indiviid tunneb, et ühiskond ei pea teda väärtuslikuks, hakatakse kehtivaid reegleid üle kavaldama. Leiame end absurdses skisofreenilises olukorras, kus taunime vargust, kuid vaatame huviga filmi meistervargast või maffiabossist. Leidub terveid ühiskondi, kes imetlevad oma diktaatori kindlameelsust.

Berne, Eric. Suhtlemismängud. Väike Vanker 2001
Fromm, Erich. Armastuse kunst. pegasus 2006
Nørretranders, Tor. Helde mees. El Paradiso 2004

Kumb oli siis enne, kas muna või kana? MUNA. Miks?
1. Ka krokodillil on muna.
2. Sugulise valiku puhul tekib uus geneetiline variatsioon, selle puudumisel võiks “kanaeelsest linnust” saada kana, aga tema omadused ei kandu järglastele edasi. Geneetilisel peab (munas) tekkima variatsioon, mis on nii suur, et võrreldes algse olendiga on tekkinud väärareng. See variatsioon peab olema piisavalt dominantne, et kanduda edasi järgmistele põlvkondadele. Teoreetilises mõttes on ju inimene väärarenguga ahv. Niisiis oli kõigepealt “kanaeelne lind”. Tema ja ta “kuke-eelse” abikaasa geneetika segunesid uuel moel munas, kust sündis kana või kukk, kelle omadused olid piisavalt dominantsed, et neid oleks võimalik järgnevatele põlvkondadele edasi anda. (Selle küsimuse autor oli tõeline feminist).

Vaata lisaks:
1. What a Shaman Sees in A Mental Hospital. By Stephanie Marohn (featuring Malidoma Patrice Somé) (Excerpted from The Natural Medicine Guide to Schizophrenia, pages 178-189, or The Natural Medicine Guide to Bi-polar Disorder)
2. Uus teooria sunnib ümber mõtestama autismi olemust. Kaarel Veskis
3. Parasiidid kultuuriloojatena. Peeter Hõrak
4. Globaliseerumise lõpp – kollaps või galaktikavallutus? Arko Olesk
5. The ethology of attraction to bad boys Dorian Furtuna

 

Teaduse ja religiooni piiril. TEST

Mõned inimesed on täiesti kindlad, et esineb mingisugune vastuolu teaduse ja religiooni vahel. See on sellepärast, et nad pole kunagi sattunud teaduse ja religiooni piirialale. Neil sageli puudub teave teaduse uusimate seisukohtade kohta ja nad üldistavad religioosseid seisukohti. Näiteks – religioossed inimesed ei usu evolutsiooni. Või – ravimtaimede müük tuleks keelustada, sest nendega ravivad ebausklikud. Sellist nähtust võib põhjustada hirm teatud religioosseid seisukohti ümberlükkava info ees või religioonifoobia – hirm kõige religioosust käsitleva ees. Negatiivse tulemusena ei arvestaks teadlased varasema, religioosseks peetud ajast pärit inimkogemusega või vastupidi – religioossed inimesed ei huvituks teaduse poolt tõestatud inimkogemusest. Tegelik valik on lihtne – on uinujad ja kaasamõtlejad – ükskõik, kummal poolel nad nimetavad end olevat.

Sõnal – religioon – on mitmeid tähendusi, kuid siinkohal on see võrdne sõnaga “üleloomulik”. Allpool on toodud testi abil saad kontrollida, kas Sul on lihtne erinevaid elunähtusi teaduse ja religiooni alla liigitada või satud aeg-ajalt nende kahe vahel olevasse piiritsooni.

Niisiis: TEADUS VÕI RELIGIOON?

1. Alkeemia. Igavest nooruts andva taime, terveks tegeva eluvee, odavate metallide muutmine väärtuslikeks metallideks jne. Neli elementi: õhk, maa, vesi ja tuli.
2. Astroloogia. Kauged planeedid mõjutavad Maad ja inimkäitumist.
3. Kuu. Kuu mõjutab Maad ja inimkäitumist.
4. Kaardid ja teised ennustusvahendid selgitavad oleviku saladusi ja ennustavad tulevikku.
5. Inimese keha ümber on elekriväli.
6. Aura on olemas.
7. Käejooned iseloomustavad inimest ja ennustavad tulevikku.
8. Ilma ennustamine. Ilma on võimalik ennustada teatud märkide pealt.
9. Ilma muutmine. Ilma on võimalik muuta teatud tegevuse abil.
10. Puhastamine heliga (näiteks trumm). Helivõnked võivad olla ravitoimega ja teatud helivõngetega rituaal võim mõjutada inimese elu soodsas suunas.
11. Puhastamine soolaga. Sool puhastab ruumi ja inimorganismi nii sees- kui välispidiselt.
12. Kaitsemärgid ja õnnemärgid. Hobuseraud uksel, neljaleheline ristikhein, amuletid ja talismanid mõjutavad soodsalt sündmuste kulgu,
13. Ravimtaimed. Taimede keemiline koostis omab mõju inimorganismile.
14. Küüslauk hoiab kurja eemale. Isegi, kui ei söö küüslauku, omab see inimorganismile mõju. Ja kui sööd, on sellel ravitoime.
15. Psühhosomaatika. Inimese mõtetes toimuv omab mõju tema organismi tervisele.
16. Platseeboefekt. Kui teatada patsiendile, et ta saab ravimit, aga tegelikult manustatakse talle tabletti, mis ei oma ravitoimet, on tulemus sama, mis õige ravimi söömisel.
17. Usk heasse arsti. Kui teatada patsiendile, et arst on võimekas, on ravi edukam.
18. Saunas ravitsemine. Saunal on ravitoime.
19. Punktmassaaž, nõelravi. Inimese kehal on akupunktuuri punktid, mille vajutamisel või nõelaga mõjutamisel on ravitoime.
20. Püha vesi. Pühitsetud vesi on suurema ravitoimega, kui tavaline vesi. Masaru Emoto.
21. Kulla ja hõbeda ravitoime.
22. Ka teistel vääriskividel on ravitoime.
23. Kuri silm, kadedus.
24. Liigud on vajalikud.
25. Affirmatsioonid. Enesesisendusel on mõju sündmuste käigule.
26. Visualiseerimine. Kui inimene on midagi visualiseerinud, ette kujutanud, siis tal on suurem tõenäosus see asi teoks teha, kui ilma visualiseerimata.
27. Käte peale panemine. Teatud inimestel on võime inimorganismi käte abil mõjutada hoides neid kehast 5-10 cm kaugusel.
28. Püramiidi energeetika. Püramiidikujulises objektis on teatud füüsilised ja keemilised seaduspärasused, mis erinevad mõne muu kujuga objekti sees tekkivatest seaduspärasustest. Kas 2/3 tasandile tekib eriline tsoon? Kas tekivad liikuvad elektrilaenguid ja kas neid on võimalik juhtmesse liikuma saada? Mis toimub püramiidi kohal?
29. Ionisaator. Soolalamp või muu seade, mille abil saadakse negatiivse iooniga hapnikku, mõjutab inimese töövõimekust.
30. Feng Shui. Inimene tajub ruumi teatud moel, õige ruumipaigutus tagab heaolu.
31. Keskkonnaesteetika. Ümbritseva keskkonna mõju inimesele mõjutab tema heaolu.
32. Telepaatia ja hüpnoos.
33. Ajarännak.
34. Veesooned, geodeetika ja puude energia (Kirna mõis). Maaalustes veesoontes tekib vee ja maapinna hõõrdumisel staatiline elekter, mis on mõõdetav maapinnal ja mis omab mõju tehnikale/ inimorganismile. Puude läheduses viibime mõjutab läheduses olevat inimorganismi.
35. Mõtete lugemine. Inimese läheduses viibides on võimalik lugeda tema mõtteid.
36. UFO ja tulnukad.
37. Abistavad nähtamatud jõud/ olendid.
38. Viljaringid.
39. Makrobiootika ravitoime.Hiinlased jagavad toidu yin ja yang toitudeks, mida ei sööda koos. Toidud kattuvad suures osas happeliste ja aluseliste toitudega, mille kooossöömine muudab seedimise pikaaegsemaks, kui eraldi söömine.
40. Taimetoit. Inimene ei pea sööma lihatooteid.
41. Kvantfüüsika.
42. Unenäod ennustavad tulevikku.
43. Rituaalid on vajalikud.
44. Selgeltnägemine. Selgeltnägijate teod on teaduse abil seletatavad.
45. Meditatsioon. Mõttevoolu peatamine ja sügav keskendumine mõjutavad inimese enesetunnet ja rahulolu eluga.
46. Numeroloogia. Numbritel on varjatud tähendus. 13.
47. Tavateadvusest kõrgem analüüsivõime. Intuitsioon, vaist, kõhutunne, sisetunne, seitsmes meel, tundumine, aimus.
48. Sünnipäevakombestik. Sünnipäeva ei tohi ette pidada. Teatud asju (käärid, nuga, kell) ei tohi kinkida. Lilled ei tohi kohe närbuda. Õnne soovimine.

Psühhosomaatika Eesti folklooris

Psühhosomaatika on üks piirialal olev teema. Kuigi oleme harjunud kuulama väiteid, nagu stressis inimene ei omastaks toitu sama hästi, kui rõõmsameelne (keha hakkab meeleolumuutuse tõttu tootma erinevaid aineid), siis on ka väiteid, mida teadus seni kindlasti omaks ei võta. Üheks selliseks on – kindel mõte põhjustab kindla haiguse. Midagi uut? Mitte meie esivanematele. Oma tarkused jäädvustasid nad meie igapäevakeelde.

Sõnastik:

Hambaaugud – teise valedesse uskuma.
– Ära tule mulle hambasse puhuma = ära valeta mulle.
– Hambasse puhuma = valetama
– Hambaid krigistama = vihane olema
– Hammas hakkas peale = oli võimalik hakata selle asjaga tegelema.
– Hambaid sisse lööma = raske asjaga algust tegema keskendunult ja usus, et see saab lõpuks tehtud
– Hambutu nali = jabur nali

Juuksed
– juuksed püsti = hirm oli
– juuksekarva otsas rippuma = viimane lootuskiir on veel alles

Kops üle maksa – vihane
– ära aja mul kopsu üle maksa = ära vihasta mind.

Kael – edasiliikumine, muutumine
– kangekaelne = soovimatus muuta oma seisukohti
– ära ole mul kaela peal = ära takista mind, ära koorma oma probleemidega
– toob häda kaela = toob takistusi

Kand – kandmine, kandumine
– kannatus = lahendust mitteomav, väsitav, energiat võttev situatsioon. Käia saab täistallaga kandadel või kikivarvul.
– kannapööre = elus uus suund

Kurk – elukogemuste vastu võtmine
– et see sulle kurku kinni jääks = et sa saaks selle asja, aga ei saaks sellest rõõmu tunda.
– pean selle asja alla neelama = pean sellega leppima, et see asi juhtus ja nüüd püüan sellest ka aru saada.

Käsi – saamine ja andmine
– käsi jäi liiga lühikeseks = ei saanud seda asja kätte
– (?) tiibasid kärpima = takistama edasiliikumist
– käsi peseb kätt = vastastikku andev ja saav kaubatehing

Kõrvahädad – kuulmise teel tulev ebameeldiv või igav info
– ühest kõrvast sise, teisest välja = kuulad küll, aga kohe unustad
– kõrvad jooksid s**avett = mulle absuluutselt ei meeldinud see, mida ma kuulama pidin
– kurt oled või? = kas sa kuulad mind?

Nina – uhkus
– nina pihta saama = uhkust riivama
– nina püsti ajama = liigselt uhkustama

Peavalu – suutmatus teatud olukorda lahendada
– ära aja mul pead valutama = ära esita mulle minu jaoks raskesti mõistetavaid fakte
– sa oled tõeline peavalu = ma ei leia lahendusi sinuga seotud seikadele
– helge peaga = tark
– ära aja mulle kärbseid pähe = ära aja mind segadusse

Põlv, kand
– võttis põlved nõrgaks = hirm oli
– põlve otsas valmistatud = valmistatud ilma abivahendite või eelteadmisteta
– lapsepõlv = imedemaa, kus kõik oli korras

Sapi probleemid – vihased kommentaarid
– ta oli sapine = ta tegi mürgiseid, eriti ebameeldivaid märkusi

Seedimine – aru saamine
– pean selle asja läbi seedima = pean sellest asjast aru saama
– ma ei seedi sind = ma ei taha mõelda sinuga seonduvatele asjadele
– ajad mu oksele = ajad mu vihaseks

Silm – oskus olla tähelepanelik, adekvaatne
– lühinägelik = ei näe asju suures plaanis
– ma ei kannata sind silmaotsaski = mulle ei meeldi sinuga seotud teave
– roosad prillid ees (üsna uus väljend!) = naiivne, lihtsameelne
– mustad prillid ees = näeb asju süngetes toonides
– sinisilmne = naiivne
– tegi teisele silmad ette = oskas midagi teisest paremini
– puru silma ajama = hämama

Suu – uus ettevõtmine; kõne
– suur tükk ajab suu lõhki = uus ettevõtmine peab olema mõistliku suurusega
– ei ole suu peale kukkunud = oskab hästi rääkida
– see oli suusoojaks öeldud = räägiti tühje sõnu
– ta on suure suuga = kõneleb liialdades, asju suureks puhudes
– tal oli keel sõlmes = ta ei leidnud vajalikke sõnu
– tal oli suu lukus = ei osanud midagi öelda

Süda – heasoovlikkus
– süda läheb pahaks = ei meeldi
– ta oli südamlik = oli heasoovlik
– süda jättis lööke vahele = hirm oli
– süda läks saapasäärde = hirm oli
– süda jäi seisma = hirm oli

Enne lehe uuendamist lisatud kommentaarid:

Mare: Oma silm on kuningas – inimesed ei pruugi asju ühtmoodi näha ja neist ühtmoodi aru saada.

Merisiga: Süda sai täis – vihastuma
Sita maitse suus – paha tunne toimunust/öeldust
Nina norus – nukker, kurb
Kõrvad löövad pilli – liiga valju heli või pika jutu tulemusel tekkinud küllastumus
Suu vingus (olema) – miski ei meeldi
Loll jutt suhu tagasi! – võta öeldu tagasi!
Silmad märja koha peal – tundliku inimese kohta, kes tihti nutab
Silmad peos – nutmine
Süda õige koha peal – abivalmi ja kaastundliku inimese kohta
Pea pulki täis – segaduses olema

Kas tead veel selliseid väljendeid eesti või mõnest muust keelest?