Oma raamatus „Päikeserändur“ olen loonud ühe võimaliku visiooni Kaali esimese kultusekeskuse legitiimsuse ja kombestiku kohta 2700 aastat tagasi. Ajaloohuvilisel tuleb sageli Kreutzwaldi kombel õhata – laena mulle kannelt, Vanemuine… muistse põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada. Kaali kahe linnuse kasutusala kohta võib leida kindlamaid märke kui lihtsalt oletused.

Kaali järvel on olnud 2 linnust: esimene umbes aastatel 700-400 eKr ja teine 3. – 4. sajandil pKr. Kas need olid tavalised kaubandusega seotud linnused või kultusekeskused? Kui kultusekeskused, millise seaduse järgi neid omati ja valitseti? Kuidas need ehitati ja kes said seda külastada?

Lennart Meri kirjutas, et Kaali meteoriidikatastroofi võimsus pidi sügavalt mõjustama Läänemereäärsete asukate psüühikat, keeli ja kombestikku ning kujundama kohaliku loodusmütoloogilise tõlgenduse (Meri 2008: 73).

Raamatuid või artikleid Kaali järve müsteeriumi kohta on kirjutanud lisaks Lennart Merile Vello Lõugas, Karl Kello, Marika Mägi ja teised. Et meteoriit võis kukkuda päikesekultuse ajastul, võib oletada, et kõige enam vastuseid meteoriidi mõju kohta saab just päikesekultust uurides. Vello Lõugas juhib tähelepanu sellele, et saarlased ja nende naabrid polnud veel 19. sajandil unustanud, et paigas oli linnus või et Kaali järv tekkis taevast kukkunud kivist (vt Lõugas 1996: 20-22). Kaali müsteeriumi järelkajaks peetakse ka ebatavaliselt võimsate ja päikesekultuse sümboolikat omavate Karja ja Pöide kiriku ehitamist. Pöide kirikust on Youtubes film „Pöide, vaikiv tunnistaja“. Karja kirikuga saab tutvuda siin.

On ekslik arvata, et meie esivanematel puudusid kultuserajatised ja et nad austasid ainult loodusobjekte nagu puud, allikad või kivid (Mägi 2003: 16).

Kaali järvest põhja poole liikudes satume Meiustesse, kus Karl Kello väitel paikneb Eesti teadaolevalt suurim muinasobservatoorium (Vt Kello 2018). Juhul, kui see leiaks kinnitust, võiks see kaasa aidata meteoriidi kukkumise dateerimisele. Hiisi on pühapaikadena kasutatud viimased paartuhat aastat, aga muinasobservatooriume ehitati aastatuhandeid varem.

1. linnus

Kaali peakaatri kirdeküljel asus umbes 7. – 4. sajandil eKr poolkaarekujuline paekivist linnusasula. „Koha ebatavaline asukoht osutab, et tegemist oli pigem kultusliku kui mingi muu funktsiooniga rajatisega“ (Mägi 2003:2). Linnusasulat ümbritses 110 m pikk 2-meetrine paekivimüür. Mägi nendib, et pronksiaja lõpu või rauaaja alguse kohta on see küll väikse pindalaga, kuid ebatavaliselt tugev kindlus. Leiumaterjal on vähene (Mägi 2003:3). Eestis oli veel 4 hilispronksiaegset linnusasulat: Asva ja Ridala Saaremaal, Joaoru Narva lähedal ja Iru, Tallinna linna eelkäija. Kindlustatud asulas olid mõned palkmajad, mis ümbritseti puittaraga, osaliselt ka kivimüüriga. Iru kindlustatud asulas Pirita jõe ääres Harjumaal oli rõhkpalkhooneid. Kaali oli ümbritsetud ainult kivimüüriga.

„Päikeses kiiskavast valgest paekivist võimas kiviehitis pidi nii varasel ajal avaldama muljet. Põhja-Euroopa lugulauludes ja pärimustes aimdubki mingi kummituslik valge ja vallutamatu kants kaugel Põhjas udusel meresaarel“ (Kello 2003:26).

2. linnus

Umbes meie aastatuhande alguses ümbritses Kaali järve massiivne kivimüür, mis sarnaneb selle aja ringvall-linnuste ringmüürile (Mägi 2003:2). Sarnased ringvall-linnuseid Võhmas ja Pidulas Saaremaal võivad olla Kaali 2. linnuse vähendatud koopiad ja neid võidi kasutada kultusekohana (Mägi 2003:5). Lisaks oli Saaremaal veel 2 ringvall-linnust – Mustla ja Päädla maalinnad, mida ümbritseval kivivallil oli omakorda puidust kaitsetara (Mägi 2003:10).

Mägi räägib, et meie aastatuhande alguse linnused Saaremaal olid ringvall-linnused, kus on suuremal või vähemal määral märke kultusliku tegevuse kohta. „Ehk võib just kultusekohtade fenomenis näha otsest Kaali katastroofi mõju kultuurmaastikule?“ (Mägi 2003: 17). On ju Kaali meteoriidikraater juba loomise hetkest ringikujuline, kõik märgid viitavad selle kasutamisele vaid kultusekohana. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks linnuse kasutamist sõjalise kaitseobjektina ja linnuse asukoht ei vasta oma aja pronksikaubanduseks sobivale asukohale.

Kaali 2. linnust ümbritseva müüri ääres seespool on rohkelt koduloomade luid, peamiselt hambaid ja kolju osi, mis viitab Skandinaaviapärasele ohverdusele, kus looma pea kinnitati aia äärde näiteks ridvaga (Mägi 2003: 6).

Vello Lõugas ütleb teise linnuse kohta, et kogu Põhja-Euroopas ei leidu sellist kultusepaika, mille kaitsmiseks oleks püstitatud nii võimas müür, tegemist polnud vaid kohaliku tähtsusega kultusepaigaga (Lõugas 1996: 92).

Karl Kello, „Kaali järv Saaremaal. Müütiline taust ja tekkelugu“. K. Kello 2003.
Karl Kello, „Põhjamaine vaarao“. K. Kello 2004.
Karl Kello, “Saaremaa Stonehedge”. Argo kirjastus 2018.
Vello Lõugas, “Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas”. Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996.
Lennart Meri, „Hõbevalge“. Eesti Päevaleht 2008.
Marika Mägi. „Kaali ja kultuurmaastik. Meteoriiditabamuse kajastusi arheoloogias ja folklooris.“ Tallinn, 2003.