Category Archives: Kurja silma uskumused

Klaaspärlite tõlgendamine

Miks kandsid Eesti naised just klaashelmeid, samal ajal, kui merevaik ja kaltsedon läksid moest? Tänasel päeval ju peetakse palju maagilistemaks erinevaid poolvääriskive, mille kandmine kandjat erineval moel ravib ja kaitseb ning klaasile ei omistata erilist mõjuvõimu. Ometi leidub ka tänasel päeval neid, kelle arvates klaas peale ilu kandjale veel kasu võiks tuua. Mõned arvavad, et klaasis olev räni on organismile vajalik ja klaasi kandmisel kandub see sarnaselt hõbedaioonidele läbi naha ning omab positiivset toimet. Teised arvavad, et klaasi õnnistades või loitsides saab selle kirjutada tervendava sõnumi. Igal juhul on läbi aegade arvatud, et klaaspärli kuju, värv ja muster omab mõnd kindlat tähendust ja mõju.

Eesti eripära antud sümboolikast otsides tuleb meeles pidada, et klaaspärleid küll armastati Eestis, aga neid ei valmistatud siin. Klaaspärlid osteti kaupmeestelt ja seati omaniku poolt kaelakeesse, rinnakeesse (mille mõlemas otsas oli aas, mille abil sai ehtenõelaga kee kinnitada riidele) või tikandisse. Samas valmistati koha peal juba muinasajal suur osa keedes kantavatest ripatsitest.

Antoniuse rist – Eestis on leitud mitmeid palveränduritele kuulunud Antoniuse riste. Neid arvatavasti ei kantud kaelakeedes. Algsed palvehelmed polnud tänapäeval tuntud pärlite arvuga. Palvehelmestes hakati 18. sajandil kandma krutsifiksi ja hiljem lihtsalt risti, aga enne seda oli selle otsas hoopis medaljon ja kaelas kandmise asemel hoiti seda sageli käes/ käe ümber. Selline medaljon võis vabalt olla Antoniuse rist. Näiteks Peetri kihelkonnast leitud Antoniuse rist ERM A 949:87 leiti koos kaurikarpidega ja võib oletada nende võimalikku seost palvehelmestes pärlite asendajana.

Kaurikarp – naiselikkus, viljakus. Kanti peamiselt koos kollaste klaaspärlitega ja pigem Lõuna-Eestis (latgalite mõju). Teokarp oli varaseim teadaolev pärl, mida kanti juba 108 000 aastatel eKr * lk 19. Viikingialadel kanti kaurikarpe, mis pärit Punasest Merest (Dubin, lk 77).

Kruviline (soonitud, spiraalne) – väga levinud hea õnne pärl 18. – 19. sajandist. Eriti õnnetoovaks peeti musta kruvilist pärli (Piiri, lk 3). Kruvilised pärlid võisid moodustada kogu kaelakee, aga oli hea, kui kaelakeele sai lisada kasvõi ühe kruvilise pärli. Näiteks Torma valges kaelakees ERM 3993 on üks valge kruviline pärl, aga Torma kaelakees ERM 3994 on valgete klaashelmeste vahel mustad kruvilised pärlid. Kruvid võisid olla ka sinised, üksikud olid veel kollased, punased või oranzid. Üleni mustadest kruvilistest pärlitest keed on Koongas Pärnumaal (ERM 2786), Sondas Ida-Virumaal (ERM 17557) ja Avinurmes Jõgevamaal (ERM 3992).

Kuldne – võim, kuninglikkus.
Kuldne klaaspärl levis meie aladel muinasajal. Läbipaistev klaaspärl kullati pealt, millest tänaseks päevaks on muuseumites mitmed mõralise või kulunud pinnaga eksemplarid alles. Kaelakee võis koosneda ainult kuldsetest pärlitest (Kadrina, Jõelähtme) – sellisel juhul paiknesid raskemad pärlid keskel ja väiksemad ääres.
Kuldne oli üks värvidest, millele katoliku kirik lihtrahva jaoks piiranguid seadis (alates 1200. a), seega säilitas kuldse värvi seisuslikku tähendust (Jargstorf, lk 126).

Kõrvitsakujuline pärl – see pärlikuju on kasutusel üle 4000 aasta ja seda seostatakse võimuga, värvuseks peamiselt sinine. Allikas. Võib esineda ka nimetuse all Melon.
Eestis enam levinud muinasajal koos teiste viikingipäeraste pärlitega. Koonga kaelakee ERM 2894 koosneb üleni sinistest

Laine – sarnane siksakmustrile, aga pole nurgeline. Seos vee-elemendiga, aga ka liikuva ussiga.

Maomuna – oletan, et just sellist nime kannab valge pärl, millel on pruun laineline triip. Selline pärl on leitud Viimsist 3. sajandil, aga ka näiteks Iirimaalt 6. – 9. sajandil. Kõmri (inglise keeles – Welsh) folkloori kohaselt oli olemas maomunaks (või draakoni munaks, inglise keeles – serpent egg) nimetatud pärl, mis hilisemal uurimisel osutus klaaspärliks, mida kanti paelal kaela seotuna. Ammuse uskumuse kohaselt uss on uuestisünni, tervendamise ja kaitse sümbol (vt Mannion 2015 lk 93). Valge pärl pruuni lainega on viikingajal ja ennegi väga laialdaselt levinud. Pärli värvus meenutab munakoort.

Millefiori – üks mosaiikpärli tehnika, kus pärli või klaasi pind koosneb väikestest, omavahel kokkusulatatud väikestest lilledest. Tegemist võib olla silma pärlile sarnase kaitsemaagiaga. Näiteks Erra (Sonda) ja Essu (Haljala) leiud. (NB! Enamasti kasutatakse mõistet “Millefiori” mosaiikpärlitehnika sünonüümina ja see võeti kasutusele 19. sajandi algul, aga omavahel kokkusulatatud lilled võeti kasutusele Roomas umbes 1. – 2. sajand lihtsamate õitega ja 5. – 6. sajand paljude kroonlehtedega õitega). Vaata originaale siit.

Mosaiikpärl – klaaspärli tehnika. 1350 eKr leiutati läbipaistebv klaas ja peagi võeti kasutusele ka mosaiiktehnika. Pilt mitte ei joonistatud pärlile, vaid moodustati pikem pulk, ühe mustriga pilt, millest lõigatud seibid sulatati pärli pinnal omavahel kokku. (Teine väga levinud mosaiikpärlitehnika, mida küll Eestis ei esine, oli mosaiikpärlituubist ovaalse kuju väljalõikamine.)

Must värv – keskajal katoliku kiriku mõjul leina või lihtrahva värv. 18. – 19. sajandil aga läks must värv moodi ja kaotas oma negatiivse tähenduse. Eriti levisid suuremad, tahulised või ovaalsed helmed.

Piiprellid – väiksed piklikud pärlid, mis arvatavasti omasid kaitsvat tähendust, sest neid võidi kanda kurguhelmestena kaela ümber vahel nii, et neid polnud näha kaitsemaagilisel otstarbel.

Punane värvus – teine värv, mida katoliku kirik alates 1200. aastast lihtrahvale keelata soovis, seda ka riietuses vms. Kui 18. – 19. sajandil jää ses osas sulas, näitas punane värv naise riietuses, et ta pole abielus, abielunaine aga kandis pigem sinist. Lisaks, tõenäoliselt usu tõttu korallide tervendasse jõudu, kandus tervistava mõju omistamine ka teistele punast värvi kaelakeedele. Punane värv kui roosi värv aga andis punasele helmele armastuse tähenduse.

Päike – võimu sümbol (Reidla 2012 lk 8)

Siksak – muster meenutab rästiku seljamustrit. Ussikiri kaitses naist kõige kurja vastu. Allikas.

Silma pärl – erinevad täppidega pärlid on seotud kurja silma uskumustega. Need kaitsesid kurja pilgu eest neid, kellel läks teistest paremini. Levinud muinasaegne pärl. “Silmapärlid olid “silmad, mis nägid igas suunas”… Tahtmatult vaataja soovib vaadata silmapärle, aga kuna need tundubad väga reaalsed, see pigem segab kui võlub, ja seetõttu paneb vaataja mööda vaatama nii neist, kui haavatavast kaelast, mida need ümbritsevad” (Dubin, lk 17).

Tahuline – tõenäoliselt ei omanud maagilist eritähendust. Muinasajal kanti Eestis nurkadeta kuubikuid või ebakorrapäraseid väheste tahkudega ühevärvilisi klaaspärle.

Tulekivi – kaltsedon. Nagu nimigi ütleb, seotud tulesümboolikaga.

Valge värvus – 1200. aastal Katoliku kiriku mõjul seletatud kui puhtuse värv, mis vastandus mustale, leina või lihtrahvale sobiliku värviga (Jargstorf, lk 126). 16. sajandist alates tänaseni on ihaldatumaks valgeks helmeks pärlit meenutav. Tsehhi aladel valmistati seda näiteks puhutud klaasist, millele oli lisatud kalasoomuseid ja mida võidi seest täita vahaga. Hiljem kaeti klaaspärl pärlitaolise läikega kihiga. Ka Eestis levis komme ehtida noort naist, tõenäoliselt pruuti mitmete pärlikeedega (vt Ruhnu RrM F 770:3 F). Vene bojaaridele olid vene pärlite (sinised kergelt tahulised pärlid, mida toodeti Tsehhi aladel Venemaa jaoks, vt Põltsamaa kee ERM A 372:18) kõrval levinuimaks valged klaaspärlid.

Vaseline – ümber pulga keritud pronkstraat, mis siis lõigatud umbes 1-2 cm pikkusteks juppideks. Sarnane tähendus kruvilise pärliga. Lisaks tikanditele kanti kaelakeena, enamasti kombineerituna klaaspärlitega.

Võrk, Sõel – kaitsemaagia ja viljakus. Piiriala meie ja teispoolsuse vahel. Allikas.
Eestis muinasajal olid levinud sõelakujulised pronksripatsid, (näiteks Üksnurme, Saku), mida võidi kanda koos klaashelmestega. Samuti võib leida võremustriga klaashelmeid, näiteks Väike-Maarja kaelakee ERM A 610:37 või Lihula ERM A 509:7245.
Koos klaaspärlitega kanti sageli:

Ümmargune kuju – ümmargust sfäärikujulist pärli seostatakse silmamunaga, kusjuures pärli värv märgib silmade värvi (Dubin, lk 17).

Lühend ERM tähendab – Eesti Rahva Muuseum. Numbrikood algusega ERM tähistab muuseumis oleva näidise numbrit.

  • “The worldwide history of beads”, Lois Sherr Dubin. Thames & Hudson 2015.
  • “Glass beads from Europe”, Sibylle Jargstorf. Schiffer Publishing, Ltd 1995.
  • “Glass beads from early medieval Ireland : classification, dating, social performance”, Mags Mannion. Oxford [England] : Archaeopress 2015.
  • “Helmekeed”, Reet Piiri. Tartu : Eesti Rahva Muuseum : Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, 2011.
  • “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”, Jana Reidla. Schenkenberg OÜ 2012.

 

Eesti on klaasimaa

Viimased 2 aastatuhandet on Eesti naised kandnud kaelas värvilisest klaasist helmeid. Kui 1.-2. sajandil oli see veel luksuskaup, siis sajand tagasi kanti helmeid igapäevaselt ja nende puudumine võis olla märk vaesusest. Eesti muuseumide arhiivides on palju näiteid selle kohta, millised need keed võisid välja näha. Klaaspärlite üksikleiud annavad aimu, milliseid klaaspärle Eestisse toodi. Professionaalsete arheoloogide käe all taastatakse muinasaegsete klaaspärlite järjekord ehtes, kui maapind selle alles on hoidnud. Viimase 3 sajandi keed on sageli muuseumi sattunud otse omanikelt ja tublid vanavarakogujad on üles täheldanud ka nendega seotud lugusid. Klaashelmeste ajalugu muutub iga aastaga järjest populaarsemaks kogu maailmas ja ka Eesti klaaspärlite lugu saab selgemaks uute avastuste valguses.

“Helmekeed on nii rahvapärimuse kui ka arheoloogiliste andmete põhjal olnud naiste ja tüdrukute ehteks” (Reidla 2012 lk 56). Nagu igal reeglil, on ka erandeid. Klaaspärlitikandiga vöösid kandsid just mehed, meie naabrite muinasaegsed leiud kinnitavad vähest klaashelmeste kandmist meeste või poiste poolt, klaashelme algusaegadel tohtisid neid kanda valitsejad või rikkad olenemata soost ja kurja silma vastu kaitsev klaaspärl võis olla sõjamehele vajalik varustus.

Euroopas liikus klaaspärle juba pronksiajal, kuid Eestisse jõudsind need rooma rauaaja alguses 1. sajandil. Rooma impeerium mõjus positiivselt klaaspärli levikule. Hiljuti oli leiutatud klaasipuhumine ja täiustatud klaasi valmistamise tehnoloogiaid. Rohkem klaaspärleid toodeti sel sajandil, kui varasematel kokku (Dubin 2015:57). Üks oluline kaashelmeste tootmise keskus – Reinimaa (Rhineland) – importis helmeste valmistamiseks vajaliku klaasi algselt Vahemerele lähematelt aladelt, näiteks Rhodoselt. Kreeka ja Euroopa klaashelmed olid pigem läbipaistvast klaasist. Aleksandrias jätkati Egiptusliku läbipaistmatu klaasi tootmist. Itaalia aladel tunti suurt huvi sel perioodil küll klaasi vastu, aga mitte klaaspärlite vastu.

Hellenistlikul perioodi algul (Rhodos, 3. saj eKr) leiutati kuldsed klaaspärlid (inglise keeles: gold glass/ gold sandwich glass) – kahe klaasikihi vahele pandi õhuke kuldleht. See oli iseloomulik Rooma rauaaja lõpuni. Sarnast pärli valmistati rohkelt 12. sajandi lõpuni, kuid hilisemates pärlites oli kuld asendatud odavama kihiga, näiteks pronksiga. Need 15 sajandi vältel levinud klaaspärlid on heaks näiteks – lähemal uurimisel selgub, et näiliselt sarnased pärlid on tegelikult erinevad ja erinevate ajastute kuldsed klaashelmed üksteisest eristatavad (vt Spaer 1993).

Rooma rauaaja algusesse 1. – 2. sajandil dateeritakse Eestisse üksikud klaaspärlileiud – Kõmsi leiud on ühed varasemad. Lisaks kuulub sellesse perioodi leide, mille puhul dateering hõlmab nii Rooma rauaaja algust kui lõppu. Klaaspärlileidude esimene kõrgaeg Eestis jäi aastatesse 300 – 450, seega Rooma rauaaja lõpupoolde. Sellesse perioodi dateeritakse näiteks Jõelähtme Saha D leiukoht (vaata lähemalt siit),  Kadrina Ojaveski leiud (vaata lähemalt siit), Jüril Kurna IA leiud ja palju teisi (vt Lang 1993: 36-37).

Klaaspärlid jõudsid Eestisse tänu Rooma impeeriumi merevaigukaubandusele, mille olulisemad keskused siinkandis asusid tänase Läti ja Leedu rannikualadel. Euroopas on alles avastamisel ja uurimisel Rooma rauaaegsed klaasitöötlemiskeskused. Varasemalt arvati, et klaas jõudis Euroopasse Roomast, kuid täna teatakse, et Itaalia aladel klaashelmeid ei toodetud. Kreekas ja Reinimaal toodetud klaaspulkadest valmistati helmeid tõenäoliselt mitmetes kaubakeskustes keltide aladel. Siiski on võimalik, et mitmed Eestisse jõudnud helmed on valmistatud ka Egiptuses Aleksandrias, näiteks millefiori helmed Lüganuselt Erra II ja Erra III. Jõelähtme Saha D leidude hulgas on suurem must klaashelmes, millel kollased ja punased lained, mitmeid sarnaseid leide on tänapäeva Saksamaa aladelt ja võib olla pigem kesk-Euroopa päritolu, sest tehnoloogia ei nõudnud nii suuri oskusi.

Üheks huvitavaks näiteks on Viimsi I tarandkalmest leitud 122 klaashelmest. Kalme ise on dateeritud 4. – 5. sajandisse. Seni ei ole mul õnnestunud leida neile sarnast klaashelmeste kooslust Läti ja Leedu rooma rauaaja leidude hulgast (päris kõiki pole ma siiski näinud). Üsna täpne vaste on hoopis Taani Maglebjergi naise klaashelmestega, kelle haud on dateeritud aastatesse 260-300 AD. Maglebjergi naise klaashelmed on valmistatud Reinimaal ja need olid aetud nahast paelale (Hansen 2008: 192). Võib oletada, et ka Viimsi helmed on pärit Reinimaalt ja Eestisse võis sattuda merevaiguhuvilisi kaupmehi Taanist.

Alates 5. sajandist tihenes eestlaste kaubavahetus Rootsiga ja samal ajal hakkasid rootslased ka ise klaashelmeid valmistama. Näiteks Ölandil. 7. – 9. sajandi olulisemad Rootsi klaaspärlitootmise kohad Helgö/ Birka ja Ojamaa said helmeste valmistamiseks vajaliku tooraine tõenäoliselt Staraja Ladogast või mujalt. Esimesed viikingipärlid tehti näiteks klaasikildudest (recycled glass), klaaskuubikutest või pärlite valmistamiseks valmistatud klaaspulkadest (cane), mis ei nõudnud nii kõrget temperatuuri. Viikingiajal kasutati pärlite tegemiseks spetsiaalseid ahjusid, vaata näiteks siit.  (Tuleleegis klaaspärli valmistamise tehnika (lampwork) leiutati hiljem, umbes 15. sajandil.)

7. – 10. sajandil valmistati klaaspärle Eesti naabruses ka Starõi Laadogas, slaavlaste saabumisel kandus teadaolev klaasitootmise keskus aga Novgorodi (vt Dubin, lk 67).

Kui muu maailm juba võõrastas igasugu pärle kui paganlikke esemeid ja keskendus vaid palvehelmestele, on 12. sajandi ehteleiud Eestis rohked ja võib arvata, et klaaspärlid olid ühed olulisemad pärlid. Keskajal maailm puhkas pärlitest ja vanad klaasivalmistamisoskused hääbusid. Levis küll lihtsamaid ühevärvilisi väiksemaid klaashelmeid, kuid neid pigem ei kantud kaelakeedes, vaid kasutati sakraalses tikandis või palvehelmestes. Palvehelmestega seoses olid olulised klaaspärlitraditsioonide levitajad benediktiinid. Eestit mõjutasid ka hansalinnade kaupmehed, kes muu hulgas klaaspärlitega kauplesid.

Klaaspärlite asemel kanti 15. – 16. sajandil sageli merevaiku, kaltsedoni ja tahulisi kristallpärle. Umbes 17 sajandil jätkus vaid merevaigu kandmine, kuid see polnud üldlevinud. 11. – 15. sajandil armastati ka kaurikarpe, mis levisid eelkõige Lõuna-Eestis ja saabusid siia latgalite kaudu.  Alates 16 sajandist muutusid populaarseks hõbekrõllid (vt Reidla, lk 60-62).

Renessanss äratas vanad klaaspärlitraditsioonid. Suurimast tootjast Veneetsiast arvatavasti ei pruukinud pärlid meieni jõuda, kuid 17. sajandil elavnes klaaspärlite tootmine Bohemias, Baieris, Tüüringis. 16. sajandi lõpus tootis klaashelmeid ka Holland, peamiselt küll ekspordiks Aafrikasse.Lisandusid ka Inglismaa, Hispaania ja Prantsusmaa. Mida enam suurenes klaaspärlite tootmiskeskuste võimekus toota pärle, mis jõudsid kõikjale maailma laevadega, seda enam suurenes Eesti naiste soov kanda klaaspärle. Et nende võime kaitsta inimest usuti olevat suurem teistest kaelakeedes kantavatest materjalidest, kanti neid 18. sajandil juba igapäevaselt. Ammugi siis juba pidupäevadel. Igapäevaselt kanti eelkõige kurguhelmeid.

Klaashelmed olid lisaks ilule maagilise tähendusega. Näiteks täpid pärlitel olid silmad, neid kasutati kaitseks kadeduse, „kurja silma“ eest. Kruvilised pärlid tõid õnne, eriti mustad. Võime vaid oletada, et ka igal märgil ja värvil oli tähendus ja nii võis pärlite järjekordki kanda endas sõnumit. Näiteks olid Eestis levinud meeste klaaspärlitest vööd. Saksamaal kirjeldatakse sellist kommet kui naise tehtud armastussõnumit oma peigmehele. Kuidas muidu seletada, et mehed äkki lillemustrilisi vöösid kandma hakkasid? Sellised vööd olid tähendusi täis – näiteks põhivärv sinine viitas meelespeale (ära unusta mind) ja nimetähed olid naise initsiaalid (vt näiteks Martna meeste kasukavöö EVM E 210:32).

Kaelakeede osas on Eesti klaasimaa ja kuigi klaashelmestest keed pole viimastel aastakümnetel enam kõige populaarsemad, on need siiski endiselt moes. Unustuse hõlma on aga vajunud vajadus lisada klaashelmestest keed meie rahvariietele. Isegi kallid prossid ja teised hõbeehted on meie nägemuses koos rahvariietega, kuid kõige olulisem – klaaspärlitest kee – ootab endiselt vana traditsiooni äratajaid ja austajaid.

Viimasel ajal on õnneks hakanud jää sulama – on lisandunud mitmeid raamatuid, mis klaaspärlitest räägivad. Esile võiks tuua näiteks Reet Piiri raamatut “Helmekeed” (Eesti Rahva Muuseum 2011). Siin-seal on ka kuulda, et huvilised saavad töötubades õppida kurguhelmeste valmistamist.

Siiski, vastuseta on kaks küsimust. Miks nii huvitav traditsioon on hääbunud? Ja mida teha, et asi paraneks?

Võib-olla oli vene ajal raske leida erinevaid klaaspärleid?

Potentsiaalne risk vanu traditsioone kaotada tekib kindlasti liigsel täpsuse tagaajamisel. Kui inimesed kannavad rahvarõivaid, siis tehakse neid järgi uute ja ilusatena – kellelegi ei tuleks ju pähe teha täpne muuseumikoopia – luitunud ja narmendav. Lisaks valatakse vanu kangaid ja mustreid uutesse vormidesse (vt võrdlusena Jack Goody sissejuhatavat repliiki postituses “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“).

Klaaspärlite puhul tunduvad olema järgnevad takistused:

1. Klaaspärlid tuleks valmistada käsitsi.

Nagu eelnevalt öeldud, ei valmistatud klaaspärleid Eestis ja müügil olevate klaaspärlite valik on piisavalt suur, et ka müügilt sobilikke klaaspärleid leida.

2. Kusagil pole inimest, kes garanteerib, et klaaspärlitest keesse oleks valitud õiged pärlid.

Kas pole siis lihtne? Kogemuse põhjal võib kinnitada, et meie esivanematel oli hea värvitaju ja nii tuleks pärleid valides eelistada õiget värvust õigele kujule. Samas võib ka toonide kerge muutmine anda huvitavaid tulemusi, kui on aega ja kannatust vanu mustreid erineval moel kokku panna.

Kusagil keskaja paiku hakati pluusidele tegema kraesid ja nii lõppesid paljud pärlikeed õlgade juures, kusjuures seljataga olid paelad, mis võimaldasid pärleid paraja pikkusega kaela siduda. Minevikuhõlmast äratatud pärlikeed võiksid kaunistada tänapäeval lisaks rahvariietele ka kleite ja ilma kraeta särke. Seetõttu oleks mõistlik jätkata mustrit tavapärasel moel ka selja taga. Nii ei piirata kandmisvõimalusi. Ka kinnitus võiks olla siiski kaasaegne, et muuta ehted kandjale käepäraseks ja täita antud postituses kumavat eesmärki kõrvaldada takistusi selle ilusa traditsiooni teadvustamise teelt.

3. Pole õige teha muudatusi kees võrreldes originaaliga.

Tänapäeva rahvapidusid vaadates tundub, et vanad külapeod olid nagu jalgpallimeeskonna kokkutulekud, kus kõik olid täpselt ühtmoodi riides. See polnud kindlasti nii. Meil on olemas muuseumioriginaalid, mille järgi kaasaegseid rõivaid valmistatakse. Samuti on meil olemas keede muuseumioriginaalid, kuid keede eesmärk oli näidata kandja eripära, mitte piirdkondlikku kuuluvust (st näidata tema sotsiaalset, mitte piirdkondlikku kuuluvust, mis meile tänapäeval oluline on). Esineb teateid keede kinkimise kohta ühest piirkonnast teise. Samuti on keetüüpe, mis muuseumidesse sattunud erinevatest piirkondadest. Näiteks tundub, et kõikjal oli levinud 0,5 mm läbimõõduga valgetest pärlitest kaelakeed – see oleks lihtsaim viis alustamiseks.

4. Keed on liiga värvilised ja on vähe kohti, kus neid kanda.

Loomulikult tuleb meie vanadesse traditsioonidesse suhtuda austusega, kuid tuletame meelde, et klaaspärleid kanti Eestis igapäevaselt – see tähendab – mitte ainult koos rahvariietega, vaid ka (igaüks võib täita lünga vastavalt oma fantaasiale)….

Keed oma värvigammades on eristuvad ja nii, nagu levib teadmine originaalkeede kohta, muutub keede eripära nende tugevuseks, mitte nõrkuseks. Kõik inimesed pole nii tagasihoidlikud ja tagasihoidlikele on ka suurepärased võimalused klaaspärlite traditsiooni hoidmisel.

Mõned nõuanded veel.

  • Eesti rahvuslikes klaaspärlitest keedes on sageli üsna suured pärlid ja klaas on raske. Nii tuleks sümmeetrilise mustriga keesid algselt testida ja neid kokku pannes arvestada viikingieelse tarkusega, et rasked pärlid tuleb panna kee keskele, et kee kaelas võimalikult paigal püsiks. Lõpuni seda saavutada ei ole võimalik – aga see polnud ka vanasti. Vajadusel tuleks mustrit muuta ja valmistamiseks valitud pärlid ikka nii seada, et kanda oleks mugav.
  • Eesti muuseumidesse on sattunud keskaegseid ja varasemaidki klaaspärle, mille kandmisjärjekord kees pole teada. Tuleb arvestada ka osaliste ja segunenud leidudega. See ei tähenda, et sellest perioodist pärit klaasikultuur ei vajaks elustamist. Lätis on lisaks rahvariiete kandmisele populaarne ka arheoloogiliste riiete kandmine. Rahvariieteks nimetatakse alates 16. sajandist saadaolevaid esemeleide. Arheoloogilisteks riieteks nimetatakse sellele eelnenud ajastute arheoloogilistele leidudele tuginevat rõivastust. Kaelakee kokkupanekul tuleks otsida leida sarnasest ajast, mille järejkord on säilinud.
  • Lisaks on vanadel veel üks aspekt – kodukoha ajaloo tundmine. Igas kees on oma ajastu sõnum ja lugu. See ei tuhmu ka siis, kui kee satub teise perioodi rahvarõivaste või hoopis kaasaegse rõivastuse juurde.

NB! Antud postitus täieneb jooksvalt ja lõplik versioon valmib ehk aasta lõpuks 🙂


Kasutatud kirjandus:

1. Lois Sherr Dubin 2015. “The worldwide history of beads”. Thames & Hudson
2. Birgitte Borby Hansen 2008. “Kvinden på Maglebjerg. Kvinden på Maglebjerg. En rig grav fra yngre romersk jernalder ved Næstved”.
3. Valter Lang 1993. “Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Töid arheoloogia alalt”. [Toimetaja Jüri Selirand] ; Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.
4. Jana Reidla 2012. “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”. Kirjastus Schenkenberg.
5. Maud Spaer 1993. “Gold-Glass Beads: A Review of the Evidence”. BEADS: Journal of the Society of Bead Researchers vol. 5, pp. 9-25.

Soovitan vaadata:
1. Lugu kaubateedest 9. – 10 sajandil.

Kurja silma uskumused I

“Kuri silm on võrdlemisi ühtne rahvausundiline kompleks, mis põhineb ideel, et mees- või naissoost isik omab jõudu, mille abil võib ta – kas meelega või tahtmatult – üksnes pilgu või kiitusega põhjustada kahju teisele isikule või tema varale.” (Alan Dundes, “Kes on rahvas”. Varrak, 2002: 181).

“Ei tahaks väita, et kõik ülalmainitud rahvapärased ideed või põhimõtted on […] teadvustatud. […] Oletan, et need on selliste kultuuride esindajate mõtlemise strukturaalsed printsiibid.” (sealsamas, lk 191)

Alan Dundes`artikkel “Kuri silm: essee indoeuroopa ja semiidi maailmavaatest” on üks väheseid infokandjaid selle nii levinud ja sügavalt kultuurimällu juurdunud usundisüsteemi kohta. Kui kõrvale jätta artiklis esinevad freudistlikud tõlgendused, jõuame reegliteni, mida igapäevaselt järgime, mõtlemata sellele, et oleme ühe vana usundi kultuurikandjad.

Üllatusena olen märganud, et uudseid õpetusi kurja silma kohta saab nii vanadelt kui lastelt, õpetusse uskujatelt kui mitteuskujatelt, nii küsimise peale kui ka täiesti juhuslikult. Kui oskad lisada siinsele kahele artiklile oma vihje, palun lisa see kommentaarina.

1. Uhkus. Ohvri heakäik, hea tervis ja kena välimus võivad esile kutsuda kurja silma rünnaku. Uhkustades meelitatakse kurja silma ligi. Kurjale silmale on teistest vastuvõtlikumad imikud, väiksed lapsed ja pruudid (sealsamas, lk 188)
2. Sümptomid. Kurja silma mõju alla sattudes inimene ja teised elusolendid haigestuvad, surevad või saadab neid muu ebaõnn. Tekkiva haiguse sümptomiteks on isu kaotus, liigne haigutamine, luksumine (“keegi räägib sind taga” = keegi kadestab sind), oksendamine ja palavik. Lehm ei anna piima, puu ja taim kuivavad ära. Elutud esemed mõranevad või purunevad. (vt: sealsamas, lk 181)
3. Kaitse kurja silma vastu. Kaitse kurja silma eest toimub kahel viisil. Esiteks preventiivne viis – varjatakse kõike, mis võiks kadedust tekitada. Teiseks kaitsev viis – kantakse amulette, tehakse kätega erilisi liigutusi (näiteks pöidla hoidmine, trääsa pidamine), sülitatakse, kasutatakse sõnamaagiat, tehakse esemetele kaitsemärke. Kaitsvaid vormeleid võib lausuda näiteks enne ja/ või pärast kiitmist. Kaitsvad sümbolid võivad olla rinnad või suguorganid – küllusliku elujõu sümbolid. (vt sealsamas, lk 181-182, 203)
4. Välimus. Ilusat välimust varjatakse (näiteks loori, kehakumerusi varjavaid riideid või silmatorkamatuid (!) riideid kandes kandes), määritakse end ja teisi, keda soovitakse kaitsta. Uutele rõivastele tehakse meelega plekid. Euroopa ja Ameerika miljonäride seas on levinud soovitus käia kaltsudes. (vt sealsamas, lk 182)
5. Sõnamaagia. Juudi kultuuris on levinud komme vältida positiivset vastust küsimusele “kuidas läheb?”. Ohutuks vastuseks on “pole viga” või “ei kurda”. Enne koos klaasikese rüüpamist lausutakse üksteisele “terviseks!” või muu toost. Enne sööma hakkamist soovitakse “head isu”. (vt sealsamas, lk 182, 192, 194)
6. Ravi. Kui selgub, et tegemist on kurja silma juhtumiga, tuleb leida kurja silma omanik, kes oma ohvrit teadlikult või tahtmatult kahjustab. Tahtmatul kurja silma omanikul palutakse mõnel pool sülitada ohvrile näkku, et ohver paraneks. Kurja silmaga vaatab inimene, kes on kade, kurja silma võiks nimetada ka kadedaks silmaks. Ihaldatavat objekti nähes selle kiitmise või sellest vaimustumise taga võib olla kadedus. Nii võib tekkida olukord, kus kurja silma uskumuste mõjusfääris olevad inimesed satuvad kiitust kuuldes paanikasse või vastupidi, uskumuste mittetundjad ei mõista, miks teda kunagi ei kiideta.
Süüdlaseks võib peale kadestaja olla Freudi arvates ka kadestatav ise – tal on hirm kadeduse ees ja ta projitseerib neile kadeduse, mida ise tunneks nende asemel olles. Seega – kui kadestatav oleks muidu süüdi, et vihkab teist, siis nüüd on tal põhjus teist süüdistada, nimelt – kadetsemises. Eriarvamusel on läbi ajaloo oldud ka ses küsimuses, kas kurja silmaga vaatamine on tahtmatu või võib olla ka tahtest sõltuv pahatahtlik tegevus. Samuti – kas selle omanikuks võib olla keegi peale inimese, näiteks mõni vaim. (vt sealsamas, lk 182 – 189)
7. Piiratud hüvede põhimõte. Hüvede kogus on piiratud ja seepärast tuleb iga inimese hüve teise arvelt. (sealsamas, lk 191-192). Kui keegi on rikas, siis ta on seda vaeste arvelt. Kui keegi on terve, siis teisel on vähem jõudu ja ta haigestub. Kui keegi on ilus, siis ta võtab ära hüved neilt, kes pole seda. Kui kade inimene näeb tugeva elujõu märke, siis ta kahjustab seda elujõudu oma kadeduse ja/ või pahasoovlikkusega. Mõnel inimesel on suurem kalduvus kurjale silmale, kui teistel, sest ta on harjunud saama hüvesid teiste arvelt või ta ei ihalda mitte oma unistusi, vaid vaatab, mida teised ihaldavad ja siis tahab teiste asju endale. (Võrdlusena – sellele seisukohale vastandub külluse, ringlemise põhimõte (inglise keeles – currency), kus hüvesid on külluslikult ja teistest parem olemise asemel tuleb küllust – andmist ja saamist – hoida ringluses.)
8. Vedelik. Kurja silma uskumustes on tähtsal kohal vedelik vastandudes surmale, seega on vedelik hea ravivahend kurja silma vastu. Judaismis ja kristluses räägitakse ühelt poolt, et paradiisis on piimajõed ja teisalt, et põrgus on palav ja kuiv. Elu on vesi – vedeliku juurdesaamine tähendab elu ja kuivamine surmale viivat tendentsi. Igavest elu ja noorust otsiti veest: eluvesi võis surnud ellu äratada, igavese nooruse allikalt toodud vesi aga nooruse elujõu tagasi anda. (vt sealsamas, lk 191 – 192, 198, 223) Vene multifilmis “Küürselg sälg” tahtis tsaar kümmelda erinevates vannides, et saada nooreks, lollike Ivan muutus neis aga kauniks printsiks.
9. Joomiskombestik. Kellegi teatud õnnestumise tähistamiseks juuakse koos. Tekib võimalus, et keegi võiks olla kade ja kurja silma ennetamiseks pakutakse teisele vedelikku. Öeldakse üksteisele “terviseks”, “sinu eest”, sinu terviseks”, “pikka iga sulle”. Kas koos mittejoomisel või enne joomist vastava vormeli lausumata jätmisel saaks kellegi tervis kahjustatud? Mõnel pool pakutakse sellele, keda kahtlustatakse kurjas silmas, piima. (vt sealsamas, lk 192)
10. Jootraha. Et kelner sööjat ei kadestaks, annab kleint heasoovlikkuse tagamiseks talle jootraha, mis tõlgetes erinevatesse keeltesse sisaldab nimetuses viidet joogile. Kurja silma vältimiseks pakutakse sümboolselt vedelikku (jootraha = jook + raha). (vt sealsamas, lk 194 – 195)
11. Emapiim. Õdede ja vendade rivaalitsemine emaarmastuse pärast on võimalik põhjus, miks emapiim on oluline komponent kurja silma uskumustes. (vt sealsamas, lk 197)
12. Söömiskombestik. Ohtlik on süüa avalikus kohas, sest ümbruses võib olla kadestavaid pilke. Reeglina on järgitud kommet, et kõik ruumis viibijad saavad söögikorrast osa, sest nii pole karta kurja silma. Veel enam – kadeda pilgu alla jäänud toitu peetakse mõnel pool mürgiseks. Avalikus kohas söömisel on abiks see, kui pakutakse ka teistele süüa, kuigi enamasti on tegemist formaalse kutsega. Söögi pakkumisele vastatakse “head isu”, mille tõlgenduseks on – söö rahulikult oma toitu edasi, ma pole kade su söögi peale. (vt sealsamas, lk 193 – 194)
13. Surnutega seotud kombestik. Et surnud on janus, pannakse kalmudele veeanumaid. Surnud kadestavad elavaid, näiteks vampiirid himustavad elavate verd. (vt sealsamas, lk 198 – 199)
14. Noorus. Vanad kadestavad noorte elujõudu. (vt sealsamas, lk 199)
15. Sülitamine. Ühelt poolt on sülg vedelik, kuid teisalt on teise suunas/ pihta sülitamine solvamise akt, mis otsekui vähendaks ta väärtust ja olendi/ eseme kadestamisväärsus langeb. Näiteks, kui keegi kiidab armsat väikest last, palub lapsevanem lapse peale sülitada. (vt sealsamas, lk 201 – 202) Ravimiseks möödujate sülje kogumine ja seejärel süljesegu suukaudne manustamine haige poolt võis olla algeliseks kaitsepookimise viisiks.
16. Meremehed. Meremehed tätoveerivad avatud silmi oma laugudele või rindadele uskudes, et need silmad jäävad ärkvele, kui nad ise magavad. Silm maalitakse ka paadi või laeva nina mõlemale küljele. (sealsamas, lk 203)
17. Printsiip “sarnane sarnase vastu”. Kuna Türgi aladel arvati, et just siniste silmadega inimestel võib olla kuri silm, kanti selle kaitseks sinise silma kujutisi. (sealsamas, lk 210 – 211)
18. Printsiip “alandamine”. Nagu eelnevalt sülitamise näite puhul näidatud, aitab kadeduse vastu, kui kadestav alandab kadestatut. Midagi sarnast toimub keskmise sõrme näitamise puhul – kadestaja annab märku “ma kahandan su väärtust ja siis pole põhjust sind enam kadetseda” (ma ei kahjusta sind oma kadedusega).
19. “Nii nagu nõidumine, annab ka süüdistus kurja silma omamises põhjuseks sotsiaalseteks sanktsioonideks ning isiku ühiskonnast väljatõrjumiseks…” (sealsamas, lk 220). Sellega on selgitatav halvustav suhtumine kurja silma uskumustesse – kaasajal ei peeta õigeks süü veeretamist võõraste kaela. Kurja silma uskumused on tugevamad kaitse ja ravi osas, kuid nõrgenenud süüdistatava karistamise, teavitamise või ravisse kaasamise osas.

Selline sai kommentaaridega kokkuvõte A. Dundes`esseest. Eraldasin selle täiendustest, mis on leitavad järgnevast postitusest. Folkloor ei kuulu vaid teadlastele, lastele või lõõpijatele, vaid selles on sõnum meile kõigile.

Kurja silma uskumused II

Tänapäeva ühed kõige varjatumad uskumused on ”kurja silma” uskumused. Inimesed justkui teavad neid, kuid otsustaval hetkel ütlevad – eks see ole ju ainult ebausk. Ometi on need teadmised palju levinumad, kui me arvatagi oskame.

Islamiusulised on kristlastest avameelsemad tunnistamaks oma usku kurja silma uskumustesse. Märke kurja silma kohta võime leida lisaks rahvausundist ja sellistest suurematest usundisüsteemidest, nagu Vana-Egiptus, Vana-Kreeka, budism, hinduism ja judaism.

Tuntud näide kurja silma mõjust on hüpnotiseerimine. „Kuri silm sunnib meid igapidi hüpotismist seletust otsima. Esivanemate kurja silma teooriale toetudes jõuti uuemal ajal selgusele, et mitte ainult madude vaade ette juhtunud väikest looma ei halga, vai inimene teist hingelist võib hüpnotiseeria…“ (Matthias Johann Eisen “Eesti mütoloogia”. Mats 1995, lk 15).

Eesti rahvausundis on vastupidiselt türklaste hirmule siniste silmadega inimeste ees peetud kurja silma omanikeks pigem tumedat verd inimesi. See on seletatav inimese hirmuga kõige ees, mis on “võõras”, mitte “oma”.

Kasutusel on sellised mõisted, nagu “kaetaja” (kurja silmaga kahjustaja) ja kaetatav (see, kes kurja silma mõju all). Kaetatust võis põhjustada kade pilk või kiitus. Kaetatud lapsed muutusid rahutuks ja kaotasid söögiisu. Kui “kaema” tähendab “vaatama”, siis märgib sõna “kaetama” justkui pilgu (jõu) pidamajäämist teatud objektile või isikule. “Etskae!” märgib luba vaadata. “Trääsa näitamise” tõlgenduseks võiks olla “sa ei saa mult midagi ja ma olen kaitstud, sa ei saa mind oma pahameelega kahjustada”. Huvitavad teemaga seostuvad väljendid on “päkad silma” ja “pöidlad silma”, mis märgivad pudeli tühjakssaamist.

“Mulgi meesteülikonnale oli iseloomulik ka pükste peal kantav nahkvöö koos selle küljes rippuva musta nahktaskuga. […] Vööl arvati terveks tegev jõud olevat ning selle kandja oli kaitstud halbade inimeste ja jõudude (kuri silm, vaimud) eest.” (http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?id=73&op=body)

Kaetajat otsiti vaeste, haigete aga ka rikaste hulgast. Levinud oli arusaam, et vanatüdrukutel oli suurem oht saada tahtlikult või tahtmatult kaetajaks. Kurja silma ärahoidmiseks tuli soovimatu inimese vastutulekul üle vasaku õla sülitada või tema läheduses trääsa pidada (käsi rusikas, pöial väljas). Kasu oli pühitsetud veega kastmisest või juudasitast (teatud juur). Kaetamist kahtlustades saadakse abi ka nõialt kõi preestrilt. Lisaks tuleb end ebaõnne eest kaitsta mõtlematu uhkustamise või liigse enesekindluse korral – selle heastamiseks tuleb kolm korda sülitada üle vasaku õla, koputada või sõnum sõnade abil tühistada.

Kui tavaliselt soovitakse üksteisele õnne ja head, siis kurja silma uskumuste mõjul soovitakse üksteisele pigem halba. Tegemist on sümboolse sooviga, mille taga on sõnum “soovin halba, et ära hoida kurja silma, aga tegelikult soovin, et sul läheks hästi”. Selline soovija ütleb nii “Kivi kotti!”, “Head põrumist!”. Väikelast külastades ta kinnitab emale, et laps on inetu või väeti.

Kurja silma uskumustega on seotud katsikud, liikude pidamine ja sarikapidu. Katsikute funktsiooniks on uue kodaniku lülitamine sotsiaalsesse keskkonda, kuid, nagu varem öeldud, tekitavad imikud ja väikelapsed osades vaatajais kadedust. Selle ärahoidmiseks tuleb “titevarbaid leotada”, tähendab, tulevased vanemad kostitavad külalisi joogiga.

Kui ostate uue auto või muud kallihinnalist, tuleb seda tähistada, uus asi sisse õnnistada. Sageli teevad omanikud uue autoga avarii ja siis teavad teadjad öelda – see oli sellepärast, et sa ei teinud liikusid. Liikude pidamiseks tuleb kutsuda kokku lähedased või need, kes võiksid olla kadedad ja siis nendega koos juua. Halvasti suhtutakse nendesse, kes pitsist keelduvad (rahvuseti erinev). Tähistada tuleb ka sünnipäevi, võitusid ja muid saavutusi.

Sarikapidu korraldatakse ehitajatele ja see on võrreldav jootraha andmisega. Kui sarikapidu jääb õigeaegselt korraldamata, näitavad ehitajad seda arusaadavate märkide abil ka uue majaomaniku naabritele. Sellega põhjendatakse ka seda, kui maja valmis ei saanud.

Allpool nimetatud filmis “Kaetajad” käsitakse kurja silma ärahoidmiseks panna ukse taha hark. Jaapanlannad kannavad oma soengutes ja eestlannad kübaratel teravaid orke, uskudes, et see hoiab halva eemale.

Kurja silma tõrjeks kasutatakse hobuserauda ja kuusirpi. Enamasti peavad mõlemad paiknema lahtise otsaga üles, nagu oleks tegemist visuaalse kujutisega anumast, milles vedelik sees püsib.

Üheks kõige armastatumaks kurja silma amuletiks on hamsa, lahtise parema käe kujuline sümbol, milles peopesa keskel asub silm. Islamiusulised nimetavad seda ka Fatima käeks Muhhamedi tütre Fatima Zahra järgi. Kristlased nimetavad seda neitsi Maarja käeks ja juudid Mirjami, Moosese ja Aaroni õe, käeks. Vana Egiptuse ja Mesopotaami kultuuri mõjutustega hamsa sai populaarseks islamiusus, kust see kõigepealt kandus judaismi ja seejärel kristlusesse.

Lisaks hamsa kaasaskandmisele tuleks islamimaades vaadelda kurja silma uskumustest lähtuvalt hidžaabi kandmist, mis varjab kena inimese välimust võimaliku kadeda inimese eest. Eelarvamustega suhtutakse kiitmisesse, kuid samas piisab paljude islamiusuliste arvates, kui öelda ”‘MashaAllah’”, kui keegi imetleb, et end kurja silma vastu kaitsta (vt: http://www.islamicexorcism.com/evil-eye/). “Kaasaegses Saudi Araabias kutsutakse arvatavat kurja silmaga isikut ash-hab, mis tähendab ´hall ha kuivetu`.” (Dundes 2002: 200)

Indias võidi imikule või väikelapsele enne võõraste tulekut näole ja kehale joonistada paiseid, et ta näiks haige ja ei põhjustaks vaatajais kadedust.

Mis võiks olla kurja silma uskumuste taga? Et tegemist on nii laialdase ja peamiselt teadvustamata teabega, siis tuleb küsimus jagada palju väiksemateks osadeks. Näiteks, kui kurja silma võis põhjustada võõras inimene, kes nägi laudas ilusaid põrsaid, siis kaasaegsete terminitega nimetades võis võõras olla viirusekandja, kes andis edasi viirusnakkuse. Kaedes oli viirusekandja vastuvõtlikule taimele, loomale või inimesele piisavalt lähedal. Ravi soolaveega, veega või muu seespidiselt või välispidiselt manustatava ainega on samuti teatud haiguste puhul meditsiiniliselt seletatav.

Me räägime sageli söögi keemilisest koostisest, aga räägime vähe söömise juurde käivast õhkkonnast. Ometi teavad teadlased juba ammu, et hea tuju on kõige parem kokk ja õnnelik inimene saab söögist paremini kätte vajalikud toitained. Kas oled märganud, et näljasena muutub inimene pahuraks? Kas ta suudab oma halba tujusse kaasata ka teisi? Kas sellisel juhul seoseid kurja silma uskumustega?

Paljudele meeldib mõelda, et kõik nõidused, uskumused ja muud üleloomulikud nähtused on jäänud kaugele ajalukku ja kui mõni niidiots ulatubki meieni, on kõigile selge, et tegemist on valega. Ei ühte ega teist. Samas ei olegi oluline, kas kultuurikandja usub infot või mitte. Mida täpsem on ülevaade sarnastest nähtustest, seda lihtsam on tendentse teadvustada ja nende mõju tundma õppida.

Palun jaga ka teistega, kuid tead mõnda kurja silma uskumust.

Vt ka:
1. http://naistekas.delfi.ee/horoskoop/salateadus/kas-mul-on-kuri-silm.d?id=21010453
2. Vadjalased ja kuri silm http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vadja/mytol/kurisilm.htm
3. 14miljonilise auto liigud tehti 98 000-kroonise konjakiga? http://www.ohtuleht.ee/347017
4. ”Kaetajad” http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lood-kaetajad
5. http://foorum.audiclub.ee/viewthread.php?tid=69664
6. http://www.perekool.ee/index.php?id=36678&class=forum_schnell&action=view_post&post=5984806
7. http://www.ut.ee/folk/library/BA_Villem.pdf
8. http://aliceimedemaal.wordpress.com/2009/06/02/kultuuri-uuringud-kuri-silm/
9. http://www.elu24.ee/217552/pakistani-president-kaitseb-end-kurja-silma-eest-kitsede-tapmisega
10. Haiguste märksünad. Kaetus.
11. vt ka Terita oma meeli – see aitab märgata vihjeid tulevikule
12. Punase lõnga maagia