Monthly Archives: September 2014

Estonia is a land of glass

For the last 2 millennia, Estonian women have worn colorful beads made out of glass, which were brought here from Scandinavia or Novgorod. While during the 1st and 2nd century B.C. the beads were a luxury, then a century ago they were worn daily and the lack of beads might have suggested poverty.

In Estonian archives, there are a lot of examples about what the beads might have looked like. Only the used pearls are known about the earlier beads, but the queue of the pearls is known about most of the beads that were made since the Middle Ages. As time passed, patterns and symmetry became more and more important. Many of the pearls themselves had acquired a specific meaning. For instance, small dots on the peals were eyes, which were used to protect the wearer from the jealousy of the “evil eye.” Another fine example were pearls (especially black ones) with swirls on them, which brought good luck. We can only assume that each sign and color had a specific meaning and thus even the queue of the pearls might have carried a special message.

When it comes to necklaces, Estonia is a land of glass and even though glass bead necklaces haven’t been quite as popular during the last few decades, they are still thought of as fashionable accessories.

Eesti on klaasimaa

Viimased 2 aastatuhandet on Eesti naised kandnud kaelas värvilisest klaasist helmeid. Kui 1.-2. sajandil oli see veel luksuskaup, siis sajand tagasi kanti helmeid juba ka igapäevaselt ja nende puudumine võis olla märk vaesusest. Eesti arhiivides on palju näiteid selle kohta, millised need keed võisid välja näha. Kui varasematel keedel on teada vaid pärlid, siis alates keskajast on leide, kus on teada ka pärlite järjekord. Mida aeg edasi, seda olulisemaks sai kee juures sümmeetria või mustrikordus.

“Helmekeed on nii rahvapärimuse kui ka arheoloogiliste andmete põhjal olnud naiste ja tüdrukute ehteks” (Reidla 2012 lk 56).

Kaelakeedes kantavad pärlid olid lisaks ilule ka maagilise tähendusega. 1. sajandil levisid kogu Euroopas Roomas toodetud klaaspärlid. Näiteks olid sealt pärit kuldfooliumiga kaetud klaashelmed. Alates 3. sajandist tegid neid ka Viikingid 2 peamises keskuses (Helgö/ Birka ja Ojamaa). Võib oletada, et esimesed viikingipärlid tehti valmis klaasist (recycled glass) või ka pärlite valmistamiseks valmistatud klaaspulkadest (cane), mis ei nõudnud nii kõrget temperatuuri. Viikingiajal kasutati pärlite tegemiseks spetsiaalseid ahjusid, vaata näiteks siit.  (Tuleleegis klaaspärli valmistamise tehnika (lampwork) leiutati hiljem, umbes 15. sajandil.)

7. – 10. sajandil valmistati klaaspärle viikingite retkedega seotud aladel Laadogas, slaavlaste saabumisel kandus teadaolev klaasitootmise keskus aga Novgorodi (vt Dubin, lk 67). Kui muu maailm juba võõrastas igasugu pärle kui paganlikke esemeid ja keskendus vaid palvehelmestele, on 12. sajandi ehteleiud Eestis rohked ja võib arvata, et klaaspärlid olid ühed olulisemad pärlid. Keskajal maailm puhkas pärlitest ja vanad klaasivalmistamisoskused hääbusid. Levis küll lihtsamaid ühevärvilisi väiksemaid klaashelmeid, kuid neid pigem ei kantud kaelakeedes, vaid kasutati sakraalses tikandis või palvehelmestes. Palvehelmestega seoses olid olulised klaaspärlitraditsioonide levitajad benediktiinid. Eestit mõjutasid ka hansalinnade kaupmehed, kes muu hulgas klaaspärlitega kauplesid.

Klaaspärlite asemel kanti 15. – 16. sajandil sageli merevaiku, kaltsedoni ja tahulisi kristallpärle. Umbes 17 sajandil jätkus vaid merevaigu kandmine, kuid see polnud üldlevinud. 11. – 15. sajandil armastati ka kaurikarpe, mis levisid eelkõige Lõuna-Eestis ja saabusid siia latgalite kaudu.  Alates 16 sajandist muutusid populaarseks hõbekrõllid (vt Reidla, lk 60-62).

Renessanss äratas vanad klaaspärlitraditsioonid. Suurimast tootjast Veneetsiast arvatavasti ei pruukinud pärlid meieni jõuda, kuid 17. sajandil elavnes klaaspärlite tootmine Bohemias, Baieris, Tüüringis. 16. sajandi lõpus tootis klaashelmeid ka Holland, peamiselt küll ekspordiks Aafrikasse.Lisandusid ka Inglismaa, Hispaania ja Prantsusmaa. Mida enam suurenes klaaspärlite tootmiskeskuste võimekus toota pärle, mis jõudsid kõikjale maailma laevadega, seda enam suurenes Eesti naiste soov kanda klaaspärle. Et nende võime kaitsta inimest usuti olevat suurem teistest kaelakeedes kantavatest materjalidest, kanti neid 18. sajandil juba igapäevaselt. Ammugi siis juba pidupäevadel. Igapäevaselt kanti eelkõige kurguhelmeid.

Paljud pärlid omasid kindlat tähendust. Näiteks täpid pärlitel olid silmad, neid kasutati kaitseks kadeduse, „kurja silma“ eest. Kruvilised pärlid tõid õnne, eriti mustad. Võime vaid oletada, et ka igal märgil ja värvil oli tähendus ja nii võis pärlite järjekordki kanda endas sõnumit. Näiteks olid Eestis levinud meeste klaaspärlitest vööd. Saksamaal kirjeldatakse sellist kommet kui naise tehtud armastussõnumit oma peigmehele. Kuidas muidu seletada, et mehed äkki lillemustrilisi vöösid kandma hakkasid? Sellised vööd olid tähendusi täis – näiteks põhivärv sinine viitas meelespeale (ära unusta mind) ja nimetähed olid naise initsiaalid (vt näiteks Martna meeste kasukavöö EVM E 210:32).

Kaelakeede osas on Eesti klaasimaa ja kuigi klaashelmestest keed pole viimastel aastakümnetel enam kõige populaarsemad, on need siiski endiselt moes. Unustuse hõlma on aga vajunud vajadus lisada klaashelmestest keed meie rahvariietele. Isegi kallid prossid ja teised hõbeehted on meie nägemuses koos rahvariietega, kuid kõige olulisem – klaaspärlitest kee – ootab endiselt vana traditsiooni äratajaid ja austajaid.

Viimasel ajal on õnneks hakanud jää sulama – on lisandunud mitmeid raamatuid, mis klaaspärlitest räägivad. Esile võiks tuua näiteks Reet Piiri raamatut “Helmekeed” (Eesti Rahva Muuseum 2011). Siin-seal on ka kuulda, et huvilised saavad töötubades õppida kurguhelmeste valmistamist.

Siiski, vastuseta on kaks küsimust. Miks nii huvitav traditsioon on hääbunud? Ja mida teha, et asi paraneks?

Võib-olla oli vene ajal raske leida erinevaid klaaspärleid?

Potentsiaalne risk vanu traditsioone kaotada tekib kindlasti liigsel täpsuse tagaajamisel. Kui inimesed kannavad rahvarõivaid, siis tehakse neid järgi uute ja ilusatena – kellelegi ei tuleks ju pähe teha täpne muuseumikoopia – luitunud ja narmendav. Lisaks valatakse vanu kangaid ja mustreid uutesse vormidesse (vt võrdlusena Jack Goody sissejuhatavat repliiki postituses “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“).

Klaaspärlite puhul tunduvad olema järgnevad takistused:

1. Klaaspärlid tuleks valmistada käsitsi.

Nagu eelnevalt öeldud, ei valmistatud klaaspärleid Eestis ja müügil olevate klaaspärlite valik on piisavalt suur, et ka müügilt sobilikke klaaspärleid leida.

2. Kusagil pole inimest, kes garanteerib, et klaaspärlitest keesse oleks valitud õiged pärlid.

Kas pole siis lihtne? Kogemuse põhjal võib kinnitada, et meie esivanematel oli hea värvitaju ja nii tuleks pärleid valides eelistada õiget värvust õigele kujule. Samas võib ka toonide kerge muutmine anda huvitavaid tulemusi, kui on aega ja kannatust vanu mustreid erineval moel kokku panna.

Kusagil keskaja paiku hakati pluusidele tegema kraesid ja nii lõppesid paljud pärlikeed õlgade juures, kusjuures seljataga olid paelad, mis võimaldasid pärleid paraja pikkusega kaela siduda. Minevikuhõlmast äratatud pärlikeed võiksid kaunistada tänapäeval lisaks rahvariietele ka kleite ja ilma kraeta särke. Seetõttu oleks mõistlik jätkata mustrit tavapärasel moel ka selja taga. Nii ei piirata kandmisvõimalusi. Ka kinnitus võiks olla siiski kaasaegne, et muuta ehted kandjale käepäraseks ja täita antud postituses kumavat eesmärki kõrvaldada takistusi selle ilusa traditsiooni teadvustamise teelt.

3. Pole õige teha muudatusi kees võrreldes originaaliga.

Tänapäeva rahvapidusid vaadates tundub, et vanad külapeod olid nagu jalgpallimeeskonna kokkutulekud, kus kõik olid täpselt ühtmoodi riides. See polnud kindlasti nii. Meil on olemas muuseumioriginaalid, mille järgi kaasaegseid rõivaid valmistatakse. Samuti on meil olemas keede muuseumioriginaalid, kuid keede eesmärk oli näidata kandja eripära, mitte piirdkondlikku kuuluvust (st näidata tema sotsiaalset, mitte piirdkondlikku kuuluvust, mis meile tänapäeval oluline on). Esineb teateid keede kinkimise kohta ühest piirkonnast teise. Samuti on keetüüpe, mis muuseumidesse sattunud erinevatest piirkondadest. Näiteks tundub, et kõikjal oli levinud 0,5 mm läbimõõduga valgetest pärlitest kaelakeed – see oleks lihtsaim viis alustamiseks.

4. Keed on liiga värvilised ja on vähe kohti, kus neid kanda.

Loomulikult tuleb meie vanadesse traditsioonidesse suhtuda austusega, kuid tuletame meelde, et klaaspärleid kanti Eestis igapäevaselt – see tähendab – mitte ainult koos rahvariietega, vaid ka (igaüks võib täita lünga vastavalt oma fantaasiale)….

Keed oma värvigammades on eristuvad ja nii, nagu levib teadmine originaalkeede kohta, muutub keede eripära nende tugevuseks, mitte nõrkuseks. Kõik inimesed pole nii tagasihoidlikud ja tagasihoidlikele on ka suurepärased võimalused klaaspärlite traditsiooni hoidmisel.

Mõned nõuanded veel.

  • Eesti rahvuslikes klaaspärlitest keedes on sageli üsna suured pärlid ja klaas on raske. Nii tuleks sümmeetrilise mustriga keesid algselt testida ja neid kokku pannes arvestada viikingieelse tarkusega, et rasked pärlid tuleb panna kee keskele, et kee kaelas võimalikult paigal püsiks. Lõpuni seda saavutada ei ole võimalik – aga see polnud ka vanasti. Vajadusel tuleks mustrit muuta ja valmistamiseks valitud pärlid ikka nii seada, et kanda oleks mugav.
  • Eesti muuseumidesse on sattunud keskaegseid ja varasemaidki klaaspärle, mille kandmisjärjekord kees pole teada. Tuleb arvestada ka osaliste ja segunenud leidudega. See ei tähenda, et sellest perioodist pärit klaasikultuur ei vajaks elustamist. Lätis on lisaks rahvariiete kandmisele populaarne ka arheoloogiliste riiete kandmine. Rahvariieteks nimetatakse alates 16. sajandist saadaolevaid esemeleide. Arheoloogilisteks riieteks nimetatakse sellele eelnenud ajastute arheoloogilistele leidudele tuginevat rõivastust. Kaelakee kokkupanekul tuleks otsida leida sarnasest ajast, mille järejkord on säilinud.
  • Lisaks on vanadel veel üks aspekt – kodukoha ajaloo tundmine. Igas kees on oma ajastu sõnum ja lugu. See ei tuhmu ka siis, kui kee satub teise perioodi rahvarõivaste või hoopis kaasaegse rõivastuse juurde.

Kasutatud kirjandus:

1. Lois Sherr Dubin 2015.”The worldwide history of beads”. Thames & Hudson
2. Jana Reidla 2012. “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”. Kirjastus Schenkenberg.