Author Archives: admin

SISUKORD

English
Interpretation of fairy tales I
Interpretation of fairy tales II
Evil eye belief I
– Estonia is a land of glass

“Päikeserändur”, rännakulugu muinas-Eestist, päikesekultusest ja Kaali müstilisest linnusest
Päikeseränduri sõnaseletusi
Päikeseränduri 1. reis – kaart
Päikeseränduri 2. reis – kaart

Kurja silma uskumused
Kurja silma uskumused I
Kurja silma uskumused II
Eesti on klaasimaa
Klaaspärlite tõlgendamine

Muinasjuttude tõlgendamine
Muinasjuttude tõlgendamine I
Muinasjuttude tõlgendamine II
Muinasjuttude tõlgendamisega seotud sõnade tähendusest
Muinasjuttude tõlgendamine III. Traditsioonitõlgendus
Kolme toime sümboolika
Eesti Tuhkatriinud

Teaduse ja religiooni piiril
Teaduse ja religiooni piiril. TEST
Psühhosomaatika Eesti folklooris
“Lühike müüdi ajalugu” Karen Armstrong
Teadus ja religioon – vähem stereotüüpe, rohkem teadmisi
Usulise aktiivsuse tekke põhjused
Jätkuv evolutsioon
Teofoobia

Vaimolendid
Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris
Peidetud varandused
Kadunud linnad I
Kadunud linnad II
Usund: kütid versus põlluharijad

Eesti Tuhkatriinud

Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivis on mitmeid Tuhkatriinulugusid (ATU 510A). Rakendasin neile traditsioonitõlgendust. Lisaks püüdsin anda hinnangut, kui vanad on esemed ja traditsioonid nendes lugudes, mõistmaks, milliseid erinevaid ajastuid 19. sajandi jutuvestjad oma lugudes kasutasid. Vaimolendite vanust selgitab postitus “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“.

Rakendades traditsioonitõlgendust Eesti muinasjuttudele leiame neist mitmeid motiive ja sümboleid, mis tunduvad tänasel päeval algul veidra imena, kuid püüdes mõista nende algset tähendust, tutvustavad meile varasemate eestlaste mõttemaailma. Enamasti ei ole muinasjuttude algsed variandid pärit siit, vaid on jõudnud siia erinevate rahvaste kaudu ja seetõttu, kuigi soovin tutvustada, kuidas neid Eestis varem mõistetud on, peab mõne vihje võtma ka mujalt. Tuhkatriinu muinasjutu vanima versiooni koostas õpetlasest ametnik Tuang Cheng Shi, kes elas aastatel 800 – 863 (Ginzburg 2009: 281) (vt ka siit) . Samas teatakse sarnast lugu juba vanas Egipruses, kus 1. sajandist eKr pärineb lugu Kreeka orjatarist nimega Rhodopis (vt siit).

Me oleme harjunud sellega, et tavaliselt peab Tuhkatriinu muinasjutu peategelaseks olemagi Tuhkatriinu. Aga Antti Aarne poolt 1910. aastal algatatud, Stith Thompsoni poolt kahel korral täiendatud ja Hans-Jörg Utheri poolt 2004. aastal praegu kasutatavasse vormi valatud rahvusvaheline muinasjututüüpide loetelu tähisega ATU (Aarne/ Thompson/ Uther) (Uther 2004: 7) peab oluliseks klassifitseerida muinasjutte nende sisu järgi ja nii on Tuhkatriinu Eesti variantide peategelane tavaliselt lihtsalt üks tüdruk (vt: Järv 2005: 18).

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis valisin välja 31 Tuhkatriinulugu. Tutvustamaks Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivi Tuhkatriinulugude traditsioone on näited tekstist esitatud kaldkirjas, tsitaadid on eraldatud jutumärkidega ja minupoolne ümberjutustus on ilma jutumärkideta.

Tuhkatriinulugudes ajaloolisi detailide või motiivide otsimise eesmärgiks pole mitte püüd väita, et teatud ajastule viitav detail paigutab ka loo sellesse aega, vaid näidata, mis ajast alguse saanud esemed ja motiivid on meie kultuuris osutunud jätkusuutlikeks ja on meieni läbi lugude edasi kandunud. Samas näitavad uuemad detailid, et neid ei saadud kasutada varem, kui selline ese/ tegevus Eestisse jõudis. Selline otsing muinasjuttudes on võimalik, sest muinasjuttude sisu ei olnud jäik ja iga vestja lisas neisse omapoolseid teadmisi, mis tema arvates vanasti elanud Tuhkatriinuga seostuda võisid.

Mitte kõiki „vanad asjad“ ei aita kaasa loo dateerimisele. Dateerimist ei võimalda näiteks saunaskäik (7), sest saun meie keeles on pärit III aastatuhandest eKr (Rehemaja 2008: 12) ja on oluline tänaseni. Samuti ei aita dateerimisel näiteks kaer, seda tunti alates pronksiajast ja on samuti kasutusel tänaseni.

1. Viies loos esineb loodusvaim, kelle algupära võib ulatuda isegi esivanemate kultuse eelsesse šamanismi, aga need võivad olla ka teatud paigas surnud esivanema hinged, kohahaldjad. Vanimaks looks võiks pidada muinasjuttu Tütar Tuhkapuskja (1), kus peategelane ratsutas. Ratsutamisoskus sai maailmas tuntuks alles I aastatuhandel eKr, selle jõudmist Eestisse märgivad Iru ja Asva asulate leiud 7. – 5. sajandist eKr, kus muu hulgas leiti luust suitsekangid (Lang 2003). Vankreid valmistati juba 5000 aastat tagasi. Eestisse jõudis vanker samuti nooremal pronksiajal (kuigi vankri ees võis olla ka härg). Eesti pronksiaja hobune oli väike (turjakõrgus umbes 130 cm) ja ei olnud mõlema tegevuse jaoks sama vastupidav, kui tänane hobune. Mõlemad, nii ratsutamine kui ka vankri vedamine hobusega, levisid laiemalt 8. – 12. sajandil. Ratsutav kaunitar on Eestis varasem motiiv tõllaga sõitvast kaunitarist.

Kristliku sümbolina (kristlikud sümbolid Eestis 13. sajandist) esineb selles loos eide nimetamine sandiks, mis reeglina märgib head vaimolendit. Ristiusu mõjul alanud santide toetamine külaelanike poolt ei olnud otseselt seotud heategevusega, vaid uskumusega, et see toob õnne. Sandile (ja ka kirikule) hakati ohverdama, kui ei saanud enam ohverdada paganlikul kombel ohvrikivile, hiiele või muule ohvrikohale (Eisen 1996: 153, 160). Nimetus „sant“ on mälestus katoliku ajast, see nimetus tähistas ringi rändavaid kerjusmunkasid (vt: Viires 2004: 196).

Jutustaja ütleb, et ta ei tea, kas eit vajus kase alla või läks üles taevasse. See tähendab, et 20. sajandi alguse jutuvestja kahtleb, kas see hea vaim läks sinna, kus ta kristluse-eelse uskumuse järgi oleks pidanud minema või sinna, kuhu kristluse järgi. Selline segadus, et usuti paralleelselt, et mõlemad on õiged, aitas kindlasti kaasa varasemate uskumuste säilimisele.

Kinga kadumine viitab Carlo Ginzburgi järgi inimesele, kes on käinud surnuteriigis, printsi lossis (Ginzburg 2009: 257 – 279). Muinasjutumotiivid on sageli seotud šamanismiga (vt Jonuks 2009: 71 – 72, Oinas 1999: 222 – 223). Printsi lossi nägemine haldjatemaana viitab võimalusele, et ka lossi motiivi algne idee võib olla šamanistlik ja märkida šamaani abielu oma peamise abivaimuga (vt Hoppál 2003: 36;), mis võis eelneda motiivi sotsiaalsesse konteksti paigutumisele. Käesolevas uurimuses olen lähtunud sellest, et meieni kantud Tuhkatriinulugude populaarsuse põhjus Eestis peaks enamasti paiknema sotsiaalses kontekstis ja nii loss, abielu kui kuningapoeg ei viita paralleelmaailmale.

Ilusa järve juures oli kask, selle juures lahke vana naine, kes ütles tüdrukule, et temast saab üks suur ja kuulus inimene. Ta andis tüdrukule kuldse vilepilli, mida puhudes sai tüdruk endale hobused ja uhked riided kuningapojaga kohtumiseks kiriku ees. Vaimolenditega seostati metsast kuuldavaid huikeid. Me ütleme – tuul vilistab ja mõtleme, et meie läheduses on ese, mis tuule puhumisel tekitab vilistavat heli. Varem teati, et vilistajateks on vaimolendid, kelle hääl kuuldus ka näiteks leili viskamisel või seina naksumisel. Vile on siin sarnase tähendusega kivile koputamisele, sellega kutsutakse vaimolendit.

Natuke rohkem mõisteavarust tuleks anda ka sellisele tegelasele nagu kuningas (kuningapoeg). Juba 5. sajandil oli Eestis mitmeid rikkamaid suguvõsasid (kung – varakas suguvõsa), keda kutsuti kuningateks ja kes liikusid ringi relvastatud kaaskonnaga (vt Jonuks 2009: 193 – 195, 260). Nii võiks öelda, et Eestis on olnud palju kuningaid, kuigi see nimetus ei pruukinud olla enam nii rohkes kasutuses ristisõdade ajaks 13. sajandil. Siiski võib eeldada, et veel 19. sajandi lihtsa eestlase jaoks ei pruukinud kuningas tähistada rahvusriigi või suure maa valitsejat, nagu meile loogilisem tundub – palju väiksemate maaüksuste valitsejad sobisid ka kuningaks.

2. Metsavana loos (2) võlutakse samuti vilepillidega, seejuures hoiatab vaimolend, et tüdruk võluesemetest kellelegi ei räägiks. Haldja abi tuli enamasti salajas hoida, et see ka edaspidi toimiks. Võõrasema muutus loo lõpus äikeseks. Selline motiiv seostub esivanemate kultusega ja märgib surnud esivanema saamist ilmastikunähtuseks. Et äikeseks sai kuri inimene, ei saa motiiv olla varasem keskmisest rauaajast (alates 5. sajandist), kui hakati esivanemaid isikustama.

Vaenelaps elas mõnda aega halli vanamehe majakeses ja hoidis seda korras. Koju jõudes ta sai teada, et vahepeal on seitse aastat mööda läinud. Paljude kohta, kes satuvad haldjatemaale, on öeldud, et sealne aeg ei kattu maapealse ajaga.

„Natuke enne kella 12-teist lippas ta peolt ära ja viis riided ja tõlla metsa ääre, mis seal nagu tina tuhka kadusid.“ Klassikalised lood, kus Tuhkatriinu peab lahkuma peolt kell kaksteist ehk südaööl on seotud kristliku moraali levimisel tekkinud motiiviga, kus Vanapagan jahtis kergete elukommetega tüdrukuid, kes ei osanud tantsimisega piiri pidada (Puhvel 2009: 59). Hiljemalt 17. sajandil tundsid eestlased nii päikesekella kui tunnijaotust (Vahtre 2000: 16). Tuhkatriinu selles loos ei lähe mitte kirikusse, vaid ballile. Kirikus on nii katoliku (alates 13. sajand) kui luteriusu ajal käidud ikka pühapäeval, ballid said alguse 14. sajandil Prantsusmaal ning jõudsid Eestisse hiljem, seega on kirikus käimine varasem motiiv ballil käimisest.

Oskar Lutsu Nukitsameheloo järgi tehtud filmist mäletame metsakolle, kes kuidagi metsa piirist üle ei saanud tulla. Metsa äär haldjamaa piirina viitab sellele, et siinne hall vanamees sai olla vaid metsahaldjas.

3. Muinasjutus Ema ja tütred (3) ei kasutata võlumiseks võlukeppi, vaimolendiks on hääl pärnapuus, puuvaim, kellega seostuva esivanema- ja hiiekultusega saab arvestada vähemalt alates meie ajaarvamise algusest (Oinas 1979: 17).

Paljudes Tuhkatriinulugudes kannab Tuhkatriinu esmalt vask- siis hõbe- ja viimaks kuldrõivaid. Alkeemia järgi usuti, et odavaid metalle on võimalik muuta väärismetallideks. Usuti, et rauast saab teha vaske, hilisemal muundumisel tekib hõbe ja lõpuks tekib kuld; paljud kuningad ja vürstid olid ka ise innustunud alkeemikud (Karik 2004: 147). Tuhkatriinudele antud kleitide valik on mõjustatud alkeemiast. Oma elu säilitamiseks kasutasid mitmed alkeemikuid haljatele sarnaselt illusioone. Teadaolevalt esmane muundamine õnnestus alles eelmise sajandi keskel, kui kuld saadi elavhõbedast, kuid see oli palju kallim, kui kulla tootmine maagist (Karik 2004: 150 – 151).

4. Muinasjutus (4) saab tüdruk riided ja hobused tõllaga halli vanamehe õpetuse järgi õunapuu kännule koputades, aitaja on taas puuvaim.
„Kord oli ühest kohast vanapagan ühe tütarlapse ära varastanud ja oma kodu viinud, kes temale kõik tööd pidi ära tegema.“ See on tuntud haldjamotiiv – emad pidid oma vastsündinud lapsi kiivalt jälgima nii päeval kui öösel, et haldjas neid oma lapse vastu ei vahetaks ja õiget last endale ei võtaks, kristluse levimisel vähenes see aeg ristimispäevani. Kui imik nuttis liiga palju või oli näha väärareng, olid vanemad kindlad, et tegemist on haldjalapsega ja pidid järgima targalt või nõialt saadud õpetusi, et oma last tagasi saada. Haldjad varastasid ka naisi, mõnel pool näiteks neid, kes peale lapse sündi tegid teatud töösid, mis haldja kohale meelitas.

5. Ühes muinasjutus (5) saab Tuhkatriinu ilusad riided koopast. Ristiusu mõjul teisenesid koopa vaimolendid sageli kuradiks, hea haldja kingid koopast on varasem motiiv. Sarnaselt kiviga pääseb ka koopa kaudu maa-alusesse maailma, need on nagu piiriks meie ja maa-aluse haldjatemaailma vahel. Näiteks teati kõik Taevaskoja koopad olevat vaimude riik (Heinsalu 1987: 66).

Tuhkatriinul tuleb sageli korjata tuhast ube, herneid ja läätsi. Meile tuntud aeduba jõudis Euroopasse 18. sajandil ja Eestisse ehk hiljemgi. Aga ubade all võidi mõelda ka põldubasid, mida on Eestis tuntud juba üle tuhande aasta. Täpsemalt pärinevad Eestist leitud vanimad herned juba rooma rauaajast (50 – 450 aastal), läätsed I aastatuhande teisest poolest ja põlduba viikingiajast (800 – 1050 aastal). Ubade viskamine tuhka, õigemini küll, hõõguvate süte hulka oli seotud nende eelküpsetamisega toidu valmistamiseks. Läätsed keesid ruttu ja ei vajandud keetmiseks nii pikka tulelolemist, on vähe tõenäoline, et neid tuhas eelküpsetati.

6. Järgneva muinasjutu (6) kangelanna läheb ballile, hõbe- ja kuldkleidi asemel on tüdrukul täheriided ja päikeseriided, mis võivad olla viide pronksiaja päikesekultusele (vt Jonuks 2009: 191 – 193). Toimub suhtlemine konkreetse surnuga (5. sajandist), ema jättis tütrele võluabilise, nägematu (nähtamatu), aga ehtis ise haual oma tütart. Samas viis nägematu tütart, kuhu vaja (abivaim). Vaimolendeid ei olnud sageli näha, vahel oli ainult kuulda nende häält. Loos nõia tütre isa on kurat, mis ei seostu otseselt mitte kristluse tulekuga Eestisse, vaid on nõiajahiga 16. – 17. sajandil levinud arvamus.

Antud loos tuvid räägivad ja inimesed saavad nende keelest aru. Selle temaatika algust võiks otsida esivanemate-kultuse eelsest ajast, kuigi siin on tuvid esivanema, surnud ema maapealsed esindajad. Eesti folklooris on mitmeid linnuheli eestikeelseid tõlgendusi, kus linnu üks „säuts“ vastab ühele silbile eestikeelses sõnas või ka ühele sõnale ja on püütud arvestada ka teatud helisarnasusega. Uuem, teaduslik lindude või loomade omavahelise suhtluse häälitsuste ja kehekeele uurimine peab sellises suhtluses esmatähtsaks loomade endi, mitte „inimlikke“ probleeme, ka sellise „keele“ oskamine võis olla inimesele juba varem jõukohane. Kolmanda variandina on lindude rääkimine on sümboolne, näiteks võis tuvi lendamine üle tee võrdsustuda sellega, nagu ta oleks midagi öelnud. Lisaks olid linnud šamaani abivaimud, kes suhtlesid šamaaniga.

7. Muinasjutus Helmekese hangapääle (7) esineb nõidumine ema luudega. Et tegu oli isikustatud esivanemaga, on motiiv pärit 5. sajandist, kuigi luudega nõiuti juba hilisneoliitikumis või pronksiajal. II aastatuhande alguses oli see väga haruldane. Ema ütles, et tütar pärast tema surma korjaks ta luud kokku, mis viitab hiljemalt 12. sajandil veel esinenud põletusmatusele, sest kristlike seisukohtade järgi pidi surnu matma mitte põletatama ja luude surmajärgne kokku kogumine olnuks võimatu. Euroopa Tuhkatriinulugudes koguti kokku maagiliste abistajaloomade luud, et loom taas ellu äratada (Ginzburg 2009; 279) – see oli levinud päikesekultuse eelsel kütiajastul. Maagilised toimingud konkreetse esivanema luudega on sellest hilisemad (esivanematekultus ja konkreetse esivanema isiksustamine). Linna mineku ja riiete ostmise võiks paigutuda juba viikingiaega, kuid talurahvas tegi endale reeglina riided ise ja linnatooted muutusid rahvariietuses oluliseks alles 18. sajandil. Uuem detail loos on kapp (varasemalt hoiti riideid kirstus), riidekapp sai taludes tavaliseks alles 19. sajandi lõpus (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 52). Samasse aega kappide levikuga taludes tuleks pidada ka kapi pidamist meie ja haldjamaa piiriks (loos ilmusid sinna riided, mis seal samuti salapärasel kombel kadusid), sest asju seostati üleloomulikuga eriti just siis, kui need olid veel uued ja harjumatud. Lõngale aetavad helmeid tunti Eestis rooma rauaajast (Kriiska, Tvauri 2002: 147). Nii on ubade korjamine tuhast hilisem motiiv võrreldes helmete ajamisega lõnga peale, kuid herned paigutuksid samasse ajastusse.

Tuhkatriinulugudele on iseloomulik, et neiud peavad noormehe peole minema. Pidude ühe funktsioonina läbi aegade on peetud seda, et abiellumisealised inimesed üksteist näeksid, sest suuremate pidude tarvis tuldi kokku pika maa tagant ja oli võimalik kohtuda inimestega, kellega muidu ei kohtutud. Eesti feodaalses külas sõlmiti abielu vanemate vahel ja noorte arvamus siin olulist rolli ei mänginud (kuigi siia aega kuulub ka naiste varastamine või toomine sõjasaagina). Samuti oli vanemate poolt korraldatud kuningapoegade või teiste heal järjel olevate perede järeltulijate elu. Hiljem hakkasid ka noorte endi soovid rolli mängima, siis hakkasid noored kohtuma kiigemäel, külapidudel ja käima ehal. Taanist on ehalkäimise kohta kindlaid teateid 16. sajandist, Rootsist 17. ja Norrast 18. sajandi algusest. Et ehal käia, pidi poiss olema leeris käinud (Tedre 1973: 9 – 11). Laias laastus korraldati abielud eelmise aastatuhande esimesel poolel vanemate poolt ja noored ise hakkasid endale abikaasat otsima selle teises pooles. Kaudselt meenutab Tuhkatriinulugusid lugu vaeslapsest, kes varastati naiseks usina töötegemise pärast (tuha laotamine) ja peretütar oli pahane, et võõras noormees teda ei varastanud (vt Loorits 2000: 148).

8. Ka loos Vaenĕlats (8) nõiuti ema luudega. Motiiv sarnane eelmises looga, sest ikka on tegemist luudega nõidumise ja seosega kindla esivanemaga. Loos esineb mõneti ebamugav folklooris säilinud viide puhastatud luude seosele kannibalismiga, kuid antud seletus võis tekkida hiljem. Kannibalism pole inimesele (ürgselt) omane ja esineb vaid äkilise suure näljaga seoutd piirkondades. Nii kristluse levitajatele kui mineviku hirmuloori visandajatele (jutuvestjad) oli omane vanade eestlaste näitamine metsikutena. Motiiv võis olla ka hoopis kristliku tagapõhjaga vanapagana kirjeldus. Lõngale aetavate sorapärlite algus Eestis peaks jääma samasse aega (klaas)helmestega.

9. Muinasjutus Vaenõlats ja võõras imä (9) esineb kääbas, kuhu maeti keskmisel rauaajal (450 – 800), hilised kääpad on pärit 9. sajandist (Kriiska, Tvauri 2002: 160, 245). Kääpa eripäraks on see, et kui kääbastele eelnevalt maeti surnud ühisesse hauda ja sellega seostatakse kollektiivhinge, siis kääbastesse maeti enamasti ühekaupa (vt Jonuks 2009: 248). Loos esinev akende ja uste avamine saavutamaks kontakti vaimolenditega on seotud hingedeaja esivanemate küllakutsumisega, mille kohta on teateid veel 19. sajandist.

Loos nõiutakse väärismetallist kepiga, riided ei moondu, vaid neid vahetatakse. Kepiga võlumine toimub kivile koputades – vaimudega kontakti alustades. Tuhkatriinu pani hobused kas vankri või tõlla ette – et tõlda ei mainita, võib tegemist olla vankriga. Hobuvanker võis Eestis olla kasutuses juba pronksiajal, tõllad võeti kasutusele 15. sajandil ja Eestis tõenäoliselt alles 18. sajandil (siis käis siin Peeter Esimene ja sellest ajast pärinevad esimesed tõllakuurid). Kristluse levikuga 13. sajandist seotud traditsioon loos on pühapäeval kirikusse minek, varasemasse usulisse maailmapilti jääb kivi kui vaimudega kontaktivõtmise paik. Pigi (vt Loorits 2004: 138) osati valmistada kõikjal Eestis. Pigi valmistamisoskus peaks küll olema hilisem tõrva valmistamise oskusest, kuid mõlemat teati juba vähamelt keskajal (linnustes kasutati pigi siis vaenlasele kaela valamiseks). Halli vanamehe asemel on selles loos vanamehekene, kes küll toob võluesemed, aga ise ei nõiu.

Tüdruk läheb kirikusse vask-, hõbe- ja kuldkleidiga. Varasemad hõbe- ja kuldehted Eestis on pärit keskmisest rauaajast (450 – 800) (Kriiska, Tvauri 2002; 157 – 159)). Eestlased tundsid enam hõbeda antiseptilist toimet, kuigi ka kuld omab seda. Hõbeda elektrolüütiline toime avaldub näiteks Gangese vees, teel Himaalajast puutub jõevesi kokku hõbeda mineraalidega. Hõbe oli siinmail odavam ja lihtsamini kättesaadav. „Tuhandeid aastaid on kuld olnud valitsejate võimuregaalide (kroon, võimukepp) ehete ja ordenite-medalite ning kultussümboolika materjaliks“ (Karik 2004: 138 – 151).

Kuningapoeg lükkas võõrasema tütre, valemõrsja, sillalt alla ja see uppus jõkke, teise uputas ta niisamuti järve. Eesti pulmades olid olulised pruutneitsid, kes olid haldja petmiseks, et ta pruuti ümber ei vahetaks oma tütre, valemõrsja vastu. Pulmades esinev valemõrsja muutus ühel hetkel pulmakombe lõbusaks osaks, kus mõni memm omale naljakad riided selga pani ja mõrsjat mängis. Algselt on valemõrsja ikka haldjas või tema laps, kellel oli õnnestunud asuda pruudi asemele, sest pulmad kutsusid neid kohale ja neil oli kombeks end just mõrsjaga välja vahetada. Kui värske abielunaine peale pulmi imelikult käitus, oli arvata, et hoopis haldjas tema asemele end seadnud oli (Tedre 1973: 47 – 68).

10. Muinasloos Vaenõlats kuniga naaseh (10) esineb samuti kääbas. Selle vastanduvalt on loos pliit, mille kasutamine algas alles 19. sajandi teisel poolel (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 6). Antud loos esineb tõld (alates 18. sajand), aga riiete ostmisega võrreldes esineb viide riiete kodusele iseõmblemisele (varasem) ja ajaarvamine kuke kiremise järgi, mis on varasem kella tunniarvestusest. Abistav vanamees ilmub kohina saatel ja otsest nõidumist ei toimu, ta lihtsalt toob kõik asjad. Kuldkleiti hoitakse kirstus (mitte kapis).

11. Veel kahes loos oli abiliseks surnud ema hauast, hilisemates esinevad haldjad või nõid. Vanem neist on Surnud ema abi (11). Balli asemel toimus suur pidu sööminguga (varasem, kui ball). Surnud ema vaim muretses tütrele peoriided ja rääkis temaga. Aja arvestus käib kukelaulu järgi, sellega lõppeb ka ema antud ilusate riiete illusioon, ainult kuldking jääb alles.

12. Loos Vaenõlats (12) räägib ema hääl hauas. Esineb küll võlukepp, aga see on orjavits, arvatavasti kibuvits; varasemad võlukepid, nagu nimigi ütleb, olid puust. Samas toimub nõidumine ilma koputamata, vitsaga lüües saavad kõik tööd valmis, samamoodi toimub riiete moondumine. Sõideti troskaga, troskad jõudsid Eestisse 19. sajandil.

Võõrasema ja tema tütar sattusid kui põrgusse tõrvakatla sisse. Tõrva tegemine oli väga ohtlik, tavaliselt ei tehtud seda majade lähedal. Nagu näha, sobis tõrvakatel hästi põrgukatlaks.

13. Muinasloos Vaenelats (13) ema küll räägib hauast, kuid abistajaks on lahke vanamees, kes andis tüdrukule ilusad riided ja hobuse, tüdruk ratsutas. Ajaarvamine käib kella järgi (alates 17. sajand). Keskööl riided ja hobune kaovad, need olid haldja illusioonid.

„Ima koolu ärä ja viil inne surma ütelnü tütrele, et ta timä havva mano kolm üüd valvama käüs“. Haua juures valvamine ei ole vähemasti tuntud komme, sest enamasti toimus surnuvalvamine enne matuseid, küll on aga teada, et surnu viimane soov tuli täita, ükskõik, kui imelik see ka polnud. Muidu see võis surnut pahandada ja sellega oleks seostatud hiljem juhtuvaid pahandusi.

„Häkki olnu kui plahvatust kuulda, sinine pilv katnu tütärlast ja järgmisel silmapilgul olnu indne must kakõnu tütarlats ümbre muudõtu, kügõ kallimbate rõivaste ja kullaga.“ Sinine pilv tütarlapse ümber ja plahvatus on huvitav kirjeldus kõigi silme all toimuvast nõidusest, tõenäoliselt taas inspireeritud alkeemiast. Vaeslaps oli kaetud kallite rõivaste ja kullaga – väga iseloomulikud haldjakingid.

14. Sarnaselt eelneva looga räägitakse järgnevas loos (14) ema hauast, aga abistajaks on hallist vanamehest hilisem ristiema (haldjas). Samas esinevad loos sellised uuemad detailid naga tunniarvestus (alates 17. sajandist) ja tõld (18. sajandist). Kaupmehe tütre ristiema teeb hiirtest hobused ja arbuusist tõlla. Haldjast ristiemad on seotud saatusehaldjatega (vt Marriott 2009: 184).

15. Muinasjutus Vaenõlatsõkõkõ (15) räägib samuti ema hääl hauast. Abiliseks on puust tulnud kuldne lind, kes omakorda muutus nõiatüdrukuks, kes võtab riided, hobused ja tõlla pihlapuust. Aega arvestatakse kukelaulu järgi, mis on varasem tunniarvestusest (17. sajand). Nõia asemel on siin ravijaks tohter.

Ema ütles tütrele: „Mul ei ole enam kaua elada, surm tuleb mu hingele järele. Isa ja jumal taevas kannavad su eest hoolt ja mina ka juhatan sind teisest ilmast. Istuta mu hauale pihlapuu. Kui sul on raske, tule ja raputa pihlapuukest, küll ma siis sind aitan.“ Ema jutt on segu kristlikest ja rahvalikest tarkustest. Surm tuleb hingele järele, jumal on taevas. Tänaseni usutakse, et väikse lapse emad aitavad oma last peale surma teispoolsusest. Eestis mitmel pool on usutud ja usutakse, et hinged elavad pärast surma edasi mõnes puus. Aga Transilvaanias teati, et kui noor inimene sureb, tuleb istutada tema hauale puu, mis kevadeti õitseb, selle noore inimese hing elab selles puus edasi. Mihály Hoppáli arvates sümboliseeris selline puu teise ilma, taevasse juhtivat rada (Hoppál 2008: 131 – 136). Siin õpetatakse, et sellise hingega suhtlemiseks tuleb puud raputada. Eestis kõneleti hiiepuudega – küsiti midagi ja siis puude kohisemisest, metsa naksumisest või siis vaikusest loeti välja vastuseid.

Nii, kui vaenelaps kuldse kota jalga pani, läks maja valgeks ja vaenelaps sai endala samasugused riided selga, kui esimese peo ajal. Tema ja kuningapoja pulmad kestsid mitu päeva. Pulmad kestsid meie maal varemalt mitu päeva, aga et see mõisnikele ei meeldinud, vähendasid nad jõudumööda maarahva pulmade pikkust, külaliste arvu ja ka seal vahetatavate kingituste väärtust.

16. Muinasjutus „Vaise lapse õnn“ (16) toovad tuvid paki emalt, mis on viide postituvidele. Postituvisid teati Eestis vähemalt keskajast (vt Pajula 1998). Kõik neiud õmblesid ise endale riided (ei ostnud), aega arvestatakse küll kukelauluga, kuid töö tegemist mõõdetakse lausa minutites (paralleelne kasutamine).

Elas kord ilus tüdruk nimega Manni. Kui ta oli kümneaastane, suri ta ema ja isa võttis uue naise, kellel oli kaks uhket tütart. Manni pidi nüüdsest kandma musti riideid ja tegema raskeid töid, teda hakati kutsuma Tuhatriinuks. Varasemal ajal oli tavaline, et kui mehel suri naine, võttis ta uue naise, sest majapidamises oli vaja kedagi, kes teeks naistetöösid. Oli ka täiesti normaalne, et võõrasema eelistas omi tütreid, sest õnne peeti asjaks, mida ei jätku kõigile, seega tuli oma tütarde õnn saada näiteks kasutütre arvelt. Tõenäoliselt võis Manni jääda teenijast kehvemasse seisusesse, sest kui teenija võis igal kevadel endale uue koha kaubelda, kus vähem tööd ja parem söök (söök anti teenijaile pererahva poolt), ei paista, et selle loo kangelasel selline valik oli.

Tuhatriinule antud mustad riided olid muu hulgas (kokkuhoid ja seisus) vajalikud seepärast, et neiud olid mehelemineku eas ja võõrasema pidi hoolt kandma selle eest, et väärt kosilased kogemata võõrastütart tema omadele ei eelistaks.

Üks kord kuulutas kuningapoeg, et kõik noored neiud tuleksid tema ballile, sest ta valib nende hulgast endale proua. Kõik tüdrukud hakkasid endale ilusaid kleite õmblema, ka võõrasõed. Ballipäeval panid nad selga oma uhked riided. Riided ballile minekul pidid olema uhked, eriti veel, kui sooviti äratada heal järjel noormehe tähelepanu – rõivad kandsid endas selliseid sotsiaalseid tunnusmärke, nagu rikkus, suguküpsus, inimese eripära, hõim (küla), abielulisus (Dridzo, Mints 1980: 43).

Üks tuvidest ütles, et see pakk on Tuhatriinule emalt. Pangu seal sees olevad riided selga ja mingu ballile, aga lahkugu sealt esimese kukelauluga ja jätku riided ema hauale. Linnud võisid tuua surnutelt teateid ja et surnute hing elas edasi mõjutades elavate elu, oli ema hing siin otsustanud oma tütrele anda kõrgele seisusele vastavad riided. Jutustaja on teinud huvitava ajanihke – supp (või järgmisel korral tangupuder) pidi olema valmis lõunaks ja tüdruk tegigi selle kohe valmis. Samas pidi ta peolt lahkuma esimesega kukelauluga, mis on varahommikul ja seotud pärimusega, kus paljude haldjate võluvõim kadus hommikul esimese kukelauluga. Ilusa kleidi motiiv meenutab haldjate võimet tekitada luksuslikke illusioone ja nagu siin tõenäoliselt juhtus, panevad nad inimesi tundma, et need näevad ilusaid riideid.

Tuhatriinu õdedele prooviti kinga jalga, aga kuna see oli väike neile, lõikasid nad oma jalast tüki. Mõlemal korral sädistas lind, et king on verine. Hiinas on tüdrukud kandnud väikseid kingi, mis ei lase jalal kasvada. Eesti Tuhkatriinulugudes otsitakse sageli tüdrukut, kellele king ei ole ei suur ega väike. Meie kingseppadel oli mitmeid vorme, mille abil kingi ja saapaid teha, oli mõistetav, et king pidi kandjale olema sobiliku suurusega.

17. Pokkan’ uibokõnõ (17) on lugu sellest, kuidas abistav haldjas (esivanem) pani kolm õde lihtsa katsumusega proovile ja aitas vaid seda, kes ka ise on abivalmis. Riided ta annab, mitte need ei moondu, jalas on lihtsalt king, mitte kuldking, loo kangelane liigub pühapäeval kirikusse kallite riietega jala.

18. Muinaslugu „Peretütar ja vaenelaps ehk kuld=king“ on ainus, kus hobune antakse (kindlalt) koos vankriga (enne tõlda ja troikat). Loos esineb ka kihelkond, Eestis olid kihelkonnad rauaaja lõpust (Kriiska, Tvauri 2002: 208) kuni 20. sajandi alguseni.

„Kord elasivad ühes talus, rikka perevanemate ainus tütar ja vaenelaps, kellel isa ja ema surnud olivad ja ta pidi nüüd seal talus rasket tööd tehes omale leiba ja riiet teenima ja kõik sõimamised ja löömised, mis talle perevanemate ja kasuõe poolt anti, rahulikult ära kannatama.“ Vanemateta lapsed anti mõisnike poolt teise perre kasulapseks. Et uuele perele oli see vaid tülikas kohustus, rakendati vaeslaps kindlasti kõiksugu töödele.

Vana hall sant tuli sisse ja istus voodile. Vaeslaps andis sandile leiba, see sõi osa ja pani osa kotti. Sant andis tüdrukule võlukepi, millega kolm korda lüües saavad kõik tööd tehtud ja kolm korda kivile lüües saab sellest ilusa kleidi. Hall vanamees ei saanud olla kääbuse või pöialpoisi kasvu, ta pidi olema inimese mõõtu.Voodi oli Eestis tuntud 18. sajandil (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 242). Vaeslaps sai ka ise võlukepiga võlumisega hakkama. Siiani määratakse vitste abil veesooni (vee ja kivide hõõrdumisel tekib staatiline elekter, mille mõju inimorganismile tänaselgi päeval ei peeta heaks, halb mõju on sel ka tehnikale), sest kuigi nende kohal rohi ja mets oli kiduram ja reeglina tekkisid nende kohale teed (risttee võib olla veesoonte ristumiskoht), ei olnud kõiki veesooni võimalik nii lihtsalt leida. Inimesele veesoonte kohal elamine ei sobi, see viivat eluenergiat vähemaks ja vanad eestlased teadsid, et eluenergiat peab hoidma. Samuti tekkisid nende kohal majadesse praod. Aga kaevu jaoks olid need loomulikult vajalikud. Ristteel ja veesoonte kohal olevatel kividel vabanesid haiged haiguse energiast. Kivi, millele vaeslaps pidi koputama, viis maa-aluste haldjate riiki ja kivist saadud kleidid olid siis kas päris või illusioon. Kleitide kivist võtmine võib olla ka viide sellele, et abistaja oli kivihaldjas, kivialune (vt Eisen 1996: 96). Võlukepiga koputamine oli märk suhtlemise alustamisest vaimuga (vt Hoppál 2003: 71).

„Kõik teised kirikulised imestasivad tema üle ja olivad väga auupaklikud tema vastu, kui ta kirikusse läks, mõeldes et see mõni kuninga tütar on, sest keegi ei tunnud teda uues ülikonnas; ka mitte tema kasuõde.“ Väljendusrikas kirjeldus riiete sotsiaalse tunnuse ja rikkuse sümboliks olemise kohta.

King jäi kinni tõrva sisse ja kogu kihelkond otsis kuldkinga omanikku. Kui nad ta leidsid, näitas ta kõigile, kuidas ta kivi seest oma kleidid sai. Siis teda austati. Tõrva valmistati kogu Eestis (vt Loorits 2004: 137), see oli vajalik paatidele ja mõisakatustele, aga väiksemate asjade jaoks igas talus. Samas on ebatavaline, et neiu võib oma kohtumisest sandiga ja võlumistest teistele rääkida, tavaliselt tuli selliseid asju hoida salajas.

19. Ka muinasjutus Lee lihkur (19) esineb kihelkond, lisaks mõõdetakse herneid toobiga, selline kuivainete mõõt oli kasutusel juba Vanal Liivimaal (13 – 16. sajand) ja seda kasutati 20. sajandi alguseni. Ilusad riided saadakse kivile kepiga koputades.

20. Muinasjutus (20) kasutatakse võlumiseks võlukeppi, võlujaks on vana hall mees.

„Äkiste tulnd üks vana hall mees ta juure ja ütelnd: “Kui sa mind ka sedasi palud kui Jumalat, siis ma aitan sind.“ Tüdruk palund ka.“ Haldjas andis märku, et ta ei ole jumal, aga ka teda peab ilusasti paluma.

21. Loos Muistne jutt, kuidas kuninga poeg kosis vaese lapse (21) räägitakse kantslist, see on ristiusu kiriku kõnetool, Eesti vanim pärineb 16. sajandi keskpaigast (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1989: 300).

22. Muinasjutus Tuhkatriinu (22) vanim viide on kukelaul, mis oli kasutusel juba kaua enne 17. sajandil levinud tunnijaotust. Samas enineb loos pliit (19. sajandi teisest poolest).

23. Järgnevates lugudes peale viimase on vanimaks motiiviks king (kui kivist saadavad riided, ball ja kirikus käimine muidugi välja arvata), king oli 17. sajandist peale kasutuses eestlaste piduliku jalanõuna (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 62). Seetõttu eristan need järgneva vanima motiivi alusel.

Muinasjutus Kasuõed (23) ei esine ei tõlda, viidet ajaarvestusele ega muud hilisemaks dateeritavat asja. Riided saadakse kivile koputades.

„Kiriku minnes kautas päristütar kinga ära ja kuninga poeg leidis ta ülesse ja nägi kuldkirjadest, et see ühe tütre king olla võib ja kuulutas, et tema seda omale prouaks võtta tahab, kelle jalga see king sünnib.“ Kuldkirjas oli öeldud, et selle kinga omanik ei ole veel abielus? See pidi siis olema haldjate salakiri. Eesti naiste riietuses olid põll ja tanu need, mis viitasid naise abielulisusele (vt Tedre 1973: 68 – 76).

24. – 25. Järgnevad kaks lugu sisaldavad lisaks kingale selliseid märksõnu nagu tõld (18. sajandist), kirikus käimine, võlukepiga kivile koputamine.

Ühes neist (24) märgib jutustaja, et tema arvates on hallil vanaamehel võime end linnuks muuta.

Teises (25) küsib kuningapoeg targalt nõu. Sageli olid tark ja nõid ühtmoodi küla nõiad, kuid tark oli hea ja nõid võis ka kurja teha (vt: Eisen 1995: 8). Seetõttu eelistatakse Eesti muinasjuttudes targa käest nõu küsida. Samas esineb ka häid nõidasid.

26. Muinasjutus Vaenelaps vanapaganal tüdrukuks (26) esineb kuue hobuse tõld, mis on hilisem tavalisest hobusega tõllast. Loos kasutatakse Issameie palvet. Kõiksugu halba nõidust sai paljudes muinasjuttudes ellimineerida kristlike sümbolite abil, nii asendusid ka nõiasõnad kristlike palvete ja teiste kiriklike tekstidega (Viires 2004: 213).

„Ühel pühapäeval läheb vana pagan oma naese ja tütriga kirikusse…“ Kui midagi oli halvasti, vaadati valvsa pilguga ringi, kes naabreist või muidu tuttavatest see kurja juur on. Vanapagan võis vabalt käia ka kirikus, tõenäoliselt ta vaatas, kes seal itsitas või tukkus, et siis eksinud hingi lihtsa vaevaga oma võimu alla saada (Eisen 1995: 90) (Puhvel 2009: 59).

27. Tuhkatriinudel Eesti muinasjuttudes ei ole asja haldjamaale, kuid muinasjutu Tuhkapart (27) kangelannal oli võimalus näha kahe maailma piiril olevat väravat, mis kivile koputamisel nähtavale ilmus, see on tavapärase kivile koputamise motiivi edasiarendus. Muude märksõnade osas on lugu sarnane eelnevale kolmele loole.

Hall vanamees oli nõus Tuhkaparti abistama, kui see otsib natuke tema pead. Pea otsimine oli üldteada viis vabaneda täidest ja tingudest. „Istuti, teise pea süles. Võeti noaga juuksed lahku, kaabitseti noaotsaga peanahka ja täid suruti katki“ (Peterson 2006: 83).

„…keik küla otsi­ti läbi kelle see king peaks pasima see lubadi kuninga prouaks võtta…“ Kaasat otsiti sageli oma või naaberkülast.

28. – 29. Järgnevalt on kaks sarnast lugu, Üks vaene laps ja perretüttar (28) ja Üks vaene laps ja perre tüttar (29). Mõlemas tõusevad kivist riided, hobused ja troskad. Troskad jõudsid Eestisse 19. sajandil.

30. Muinasjutus Tolli Toomas (30) esinevad sellised märksõnad, nagu klaverimäng, kell 12, poodidest kleitide otsimine.

Villermiine vanemad surid ja ta pidi võõrasema juures rasket tööd tegema. Kuni 18-aastaseks saamiseni oli ta alaealine ja tema nõiast tädi, kes talle laulmist ja klaverimängimist õpetas, ütles, et parem ongi, et ta veel ballidele ei saa minna. Lapsevanematel on alati oma nägemus selle kohta, mis vanuses lapsed mida teha võivad ja laste arvamus ei pruugi sellega kattuda. Ometi meenutab see, et Tuhkatriinu käis nõia juures õppimas, Okeaania saartel Yapi saare kõigi tüdrukute või Marshalli saartel vaid pealiku tütre initsiatsiooniriitust, kus tüdruk elas teatud aeg nõiaga või pärisorjaga (milingeiga) koos muust külast eraldi ja nõid õpetas talle kõike, mida tüdrukul naisena teada tuli. Peale sellise perioodi läbimist tunnistati Yapi saarel tüdruk naiseks ja küla noormehed võisid uudistada, kas nad teda ehk endale naiseks ei soovi. Indiaani maskoogi hõimus ehitas ema tütrele onni, kus see nädala aja jooksul õppis hõimukaaslasest vanaeidelt (Dridzo, Mints 1980: 71 – 76).

„Kõige rohkem veel see, et kõik töö, mis ta Villermiinele oli annud ära teha, kõik oli tegemata… Tädi oli nende silmi petnud… Neile paistis, et töö oli ära tehtud, aga nüüd näevad, et kõik on tegemata, aga kaebada polnud kellelegi… Hakka aga ise tegema…“ Nõiad kasutasid sarnast nõidust haldjatega, nii olid nad meistrid ka illusioonide loomises. Nõia ja haldja vahe peaks olema selles, et nõid on tavaline elav inimene, aga haldjas vaimolend. Samas on see piir osades muinasjuttudes ning folkloorsetes teadetes väga ähmane.

31. Loos Võeras’ tütar (31) on kinga asemel kaloss. Eestis hakati kummikalosse tootma 1870-datel (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1989: 261).

 

Kokkuvõte

Motiivid ja detailid Eesti muinasjututüübi ATU 510A siin käsitletavates muinasjuttudes viitavad nii uuematele kui vanematele kihistustele Eesti ajaloos, vanimad neist (metsavaim) võivad olla olnud kasutusel juba kiviaja küttidel-korilastel. Enamasti on teada nende algus, mõned on aktiivsest kasutusest väljas (võlumine surnu luudega). Vaatamata sellele, et lugusid on võimalik järjestada vastavalt loos esinevale vanimaile viitele, on see tinglik, sest vanimate detailidega lugudes esineb ka uuemaid, mis sageli ei saanud loos esineda enne 19. sajandit (kaloss, pliit). Lisaks, eriti varasemate perioodide puhul, tuleb arvestada usundiga seotud arheoloogiliste leidude tõlgendamise erinevate võimalustega (metsavaim seondub šamanismiga, aga ka esivanemate kultusega).

Luudega nõidumise lugusid vaadeldes on uskumatu, kui jätkusuutlik on rahvasuu, kandes edasi infot, mis on kaotanud oma aktuaalsuse mitmeid sajandeid tagasi. Samuti on huvitav jälgida, kuidas 19. sajandi jutustajad on paralleelselt kasutanud või lausa ei oska valida kahe maailmavaate – kristluse ja rahvausundi vahel. Isegi kui mõni sellistest motiividest oleks meie keelest vahel olnud puudu ja siis teiste keelte ehk siis teiste rahvuste kaudu hilisemal ajal uuesti meieni jõudnud (päikesekleit), näitab see, kuidas tähelepanelikul vaatlusel saab ka kahel eelneval sajandil kogutud rahvaluules teha „arheoloogilisi kaevamisi“, mis selgitavad erinevate ajastute eestlaste mõttemaailma. Paljude motiivide puhul on võimalik vältida täpsustamata dateeringuid, nagu „vanasti“, „ammu“ ja „iidsel ajal“ ning mõista lisaks arheoloogiale või semiootikale ka muinasjuttude abil meie esivanemate elu-olu ja kultuuri kiviajast peale.

 

Kasutatud kirjandus

Dridzo, A., Mints, L 1980. Rahvad ja tavad. Tallinn: Valgus.
Eesti Entsüklopeedia 9 1996. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Eesti muinasjutud I:1 2009. Tartu: Eesti kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 4, 1989. Tallinn: Valgus.
Eisen, Matthias Johann 1995. Eesti mütoloogia. Tallinn: Mats.
Eisen, Matthias Johann 1996. Esivanemate ohverdamised. Tallinn: Mats.
Ginzburg, Carlo 2009. Ajaloo ööpoolel. Nõiasabati lahtimõtestamine. Tallinn: Kirjastuskeskus.
Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn: Valgus.
Hoppál, Mihály 2008. Etnosemiootika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
Hoppál, Mihály 2003. Šamaanid Aasias ja Euroopas. Varrak.
Jonuks, Tõnno 2009. Eesti muinasusund. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Järv, Risto 2005. Eesti imemuinasjuttude tekstid ja tekstuur. Arhiivikeskne vaatlus. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Karik, Hergi 2004. Metallid ja mittemetallid meis ja meie ümber. Tallinn: Koolibri.
Kriiska, Aivar; Tvauri, Andres 2002. Eesti Muinasaeg. Avita.
Lang, Valter 2003. Baltimaade metalliaeg. Tartu: Õppematerjale. (http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad.htm). Õppematerjalide kasutamine muudel eesmärkidel võib toimuda vaid kokkuleppel autoriga ([email protected] 05291843).
Loorits, Oskar 2004. Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest. Toimetaja Mall Hiiemäe. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 21 (15). Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Loorits, Oskar 2000. Endis-Eesti elu-olu III. Lugemispalu põllumehe elust. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 17. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Loorits, Oskar 2001. Endis-Eesti elu-olu IV. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 18. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Marriott, Susannah 2009. Haldjad: Kunst, ajalugu, uskumused. Tallinn: Varrak.
Oinas, Felix J 1979. Kalevipoja kütkeis. Oma Press Ltd, Toronto, Canada.
Oinas, Felix J 1999. Tuul heidab magama ja teisi esseid. Tallinn: Keel ja Kirjandus.
Pajula, Malle 1998. Padise klooster keskajas. — Eesti Päevaleht, 28. oktoober.
Peterson, Aleksei 2006. Eesti maarahva elust XIX sajandil. Tartu: Atlex.
Puhvel, Martin 2009. Põlistelt põldudelt. Ilmamaa.
Rehemaja inventeerimise juhend 2008. Maa-arhitektuuri ja –maastike programm. Tallinn: Eesti Vabaõhumuuseum.
Eesti etnograafia sõnaraamat 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn
Tedre, Ülo 1973. Eesti pulmad. Lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest. Tallinn: Eesti Raamat.
Uther, Hans-Jörg 2004. The types of international folktales: a classification and bibliography; based on the system of Antti Aarne and Stith Thompson. FFC 284. Helsinki: Suomalainen tiedeakatemia.
Vahtre, Lauri 2000. Eestlase aeg: uurimus Eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. Varrak.
Viires, Ants 2004. Vana Eesti rahvaelu. Ilo.

Muinasjutud:
(1) H II 72, 101/14 (26) < Vastseliina khk – Jaan Sandra (1905). [ATU 510A]
(2) ERA II 9, 265/71 (pala) [ATU 510A]
(3) E, 34675/ 78 (5) < Kadrina khk – A. Kivi. [ATU 510A]
(4) E, 59113/4 (5) < Tartu khk Hargla – Erna Potsepp < Mõniste, Võru maak – Villem Noorkõiv (1926), [ATU 510A]
(5) EÜS X, 2344/5 (175) < Peetri khk, Erna v, Ämbra k – K.Viljak, W.Rosenstauch < Jaan Steinberg (1913). [ATU 510A]
(6) ERA II 109, 498/508 (2) < Ludza, Ludza linn – Paulopriit Voolaine < Irina Timošenko (1936). [ATU 510A]
(7) ERA II 190, 291/9 (130) < Setu, Vilo v., Truba k., Tsopa t. – Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1937). [ATU 510A]
(8) ERA II 174, 145/7 (2) < Setu, Järvesuu v, Jatsmani k, Halliku t – Mihkel Reinola < Maria Reinola (1937). [ATU 510A]
(9) S, 121996/2011 (25) < Se, Järvesuu v., Tonja k. – Maria Vabarna < Anne Vabarna (1936). [ATU 510A]
(10) S 141, 19879/908 (8) < Setu, Suure-Rõsna k., Mäe v. – N. Nurmetu < Agatja Saarine. [ATU 510A]
(11) RKM II 100, 393/9 (1) < Võnnu, Mäksa – Gustav Rudolf Sordla < Linda Peet (1960). [ATU 510A]
(12) S, 101947/57 (28) < Se, Satserinna v., Serpova k. – Dimitri Karnask < Sofia Kiisk (1935) [ATU 510A] (1931). [ATU 510A]
(13) H II 52, 90/2 (19) < Kanepi khk – J.Väggi (1894). [ATU 510A]
(14) ERA II 109, 11/6 (1) < Ludza, Latgallia – Paulopriit Voolaine < Felicia Beinarovč (1931) [ATU 510A]
(15) S 79, 13369/ 91 (22) < Setu, Alaotsa k, Vilo v. – Th. Kõivastik < Ustinja Kõivastik (1929) [ATU 510A]
(16) H II 36, 687/692 (57) < Vaivara khk, Perjatse k – Aado Kõrbe (1893). [ATU 510A
(17) S, 112909/16 (6) < Se, Vilo v., Truba k. – Paul Külaniit < Aleksei Nurm (1935) [ATU 510A]
(18) H I 1, 279/84 (4) < Ambla khk, Põriki v, Apliku t – Joosep Freimann (1889). [ATU 510A]
(19) ERA II 120, 446/9 (49) < Järva-Jaani khk, Salatse k, Or, Seliküla Jalgsema – Joh. A. Reepärg (1897). [ATU 510A]
(20) ERA II 189, 382/4 (41) < Pühalepa khk ja v, Soonlepa m as – Enda Ennist < Kreet Liiva, s 1855 (1938). [ATU 510A]
(21) ERA II 187, 493/7 (13) < Kaarma, Loona v., Hakjala k., Kuressare – T. Õunapuu (1938). [ATU 510A]
(22) KKI 47, 688/90 (72) < Jõhvi, ohavere k – Ingrid Sarv < Marie Kaljura (1963). [ATU 510A]
(23) H II 19, 44/ 5 (16) < Tõstamaa, Tõstamaa v – Mihkel Kampmann (1889). [ATU 510A]
(24) ERA II 115, 211/ 8 (4) < Karksi khk, Nuia – Selma Kutti < Ann Krasohin (1935
(25) RKM II 357, 159/65 (1) < Võnnu – Gustav Rudolf Sordla < Adeele Katai (1981). [ATU 510A]
(26) H II 15, 222/7 (8) < Jõelähtme khk – H. Redlich (1889). [ATU 510A]
(27) E, 13208/15 (pala) < Saarde khk – J-Kangur < Mari Kangru. [ATU 510A]
(28) EKÜ, F 232a, 1, 358/60 (278) < Kadrina – A. F. J. Knüpffer < JE Glanström (?).[ATU 510A]
(29) EKÜ, F 232d, 18/20 (7) < – A. F. J. Knüpffer < JE (?).[ATU 510A]
(30) RKM II 271, 186/91 – Krasnojarski krai, Ülem-Bulani as – Rosalie Ottesson (1969). [ATU 510A]
(31) E, 23661/ 5 (6) < Viljandi, V.-Võidu – Hans Maaten (1896). [ATU 510A]

Kadunud linnad II

Ka Eesti folkloorist leiame teateid kadunud linnade kohta. Enamasti räägitakse mäest, milles linn edasi toimib, kuigi on kaotanud sideme “meie maailmaga” ja teisalt vee alla vajunud linnadest. Sellised lood võivad olla sisse toodud ja juhuslikult mõne mäe või järvega seostatud, kuid samas ei tohi unustada, et mäe jalam ja järveäär on piirialad, mis võivad märkida kohtumispaika piirialaga. Lõpuni ei saa ka kindel olla, et folkloorsetes teadetes ei ole säilinud viidet veeäärsele varisevale paigale ehitatud või järvelinnusele. Mägedest ja urgetest kostvaid helisid (vokivurin või kellahelin) seostatakse enamasti põhjavee tekitatud helidega, kuid Eesti aladel on rohkesti teateid maa-aluste käikude kohta, mis võisid siiski ka viia elukõlblikuks ehitatud mäesiseste ruumideni. On teateid koobaste kohta, kus varjati sõja ajal varandust või kuhu peitsid end ka inimesed. Suure tõenäosusega viitavad lood muidugi pigem piirajale ja piirialale.

Juba šamanismist on pärit nägemus paralleelmaailmadest, kuid “teise dimensiooni” pidamine meie maailma sarnaseks on natuke hilisem nähtus. Algselt šamaan kehastus ümber (loomaks või linnuks), et paralleelmaailma minna või sai teateid sellistelt vaimolenditelt, kes tulid “sealt siia”. Hiljem võis paralleelmaailma pääseda teatud rituaali järgides või juhuslikult ja ümberkehastumine polnud enam vajalik. Haldjal võisid paralleelmaailmas olla talu ja varad, need on iseloomulikud põlluharijatele (šamanism pärineb kütiajast). Nõiaõpilane käis sellisest paigast tarkusi saamas. Kiusliku iseloomuga haldja nimetuseks sai umbes 16. sajandil Vanapagan. Linn aastaringsete elanikega sai meile omaseks keskajal.

Sarnaselt aarde otsimise lugudega võis kadunud linna sattuda piiraegadel (jaaniöö, jõulud, kesköö, neljapäeva õhtu). Mäe pidamine kadunud linna asupaigaks võib viidata karistuse saamisele või ka mäehaldjatele, keda ikka arvatakse mägedes elavat ja seal ka linnu ehitavat.

Lood talu või linna vajumisest vee alla võib olla seotud karistusega, sageli on see karistus õe ja venna keelatud abielu pärast.

Mõned lood:
1. Endine Rakvere linn. Tüdruk leidis raamatu ja avas selle. Kohe oli tema juures üks mees ja küsis – mida kuningaproua soovib. Tüdruk ei vastanud midagi. Suurem osa Rakvere linnast olla selleks ajaks maa alla vajunud ja teised ütlesid talle pärast, et kui ta oleks käskinud, oleks see taas maa peale tõstetud.

2. Maalinn. Kui Soontagana vallutati vaenlaste poolt, palus pealik taevast, et vaenlased linna endale ei saaks. Linn vajuski maa alla, peale tekkis järv, mis hiljem muutus sooks.

3. Ebavere mäe linn. Üks poiss kuulis, et Ebavere mäes on linn. Ühel jaaniööl ta pääseski sinna ja ostis sealt saapad. Kui linnast välja tuli ja tagasi vaatas, polnud linna enam.

4. Sangaste Kirgjärve raha. Tartu maakonnas oli linnake, kuni tuli vihm ja uputas linna – asemele tekkis Kirgjärv. Ilusa ilmaga olla näha, kuidas saksad linnas edasi-tagasi kõnnivad ja jaaniööl olla kuulda ka kuke kiremist, mille järgi järv omale ka nime sai.

5. Kivivarre linn. Jaaniööl näinud üks mees Kivivarre linnamäe otsas linna ja inimesi vanaaegsetes riietes.

6. Helme Valgjärve tekkimine. Mõisnik tahtis abielluda oma õega. Hommikuks oli mäe otsas asuv loss kadunud ja asemele oli tekkinud Valgjärv. Vee alt paistavad veel tornitupud.

7. Iida urked; koopad Pae karstialal (1, lk 16, 18). Mõlemas paigas olla varem olnud linn, mis vajus maa alla. Käigud viisid linna raudvärava juurde ja neist oli kuulda ka kirikukellade helinat.

(1) Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Valgus 1987.

Usund: kütid versus põlluharijad

Varasemaid usundilisi vaateid käsitledes ollakse sageli segaduses. Pakutakse, et kõige enne võis olla näiteks päikesekultus või heal juhul oletatakse, et olulised olid loodusvaimud. Ometi on varasemaid usundeid võimalik võrrelda ka loogika alusel. Kui inimesed olid kütid, läksid neile korda tähed, metsloomad ja tootemid. Kui inimesed harisid põldu, oli neile oluline aastaring, päike ja vihm.

Kütid.

Esimesed inimesed, kes Eestisse tulid, olid põdrakütid. Samas oli tähtis ka kalastamine – peamised kiviaja elamud asusid veekogude ääres, kuid mitte mere ääres. Peamine kalastus toimus siseveekogudes. Kütid ja korilased vajasid kordades suuremat maa-ala edukaks äraelamiseks, kui põlluharijad ja loomakasvatajad.

Aastatel 9600 – 3200 eKr (mesoliitikum, vara- ja keskneoliitikum):
– Küttide ühiskond, rändlev eluviis
– Šamaan– kogukonna juht, rituaalne liider. Šamaan mõjutas olevikku ja tulevikku abivaimude abil (mitte nõiaväel). Ta ennustas, ohverdas, ravitses. Juba sel ajal pidi esinema nii ekstaatilisi kui identiteeti mittemuutvaid šamaaane. Ekstaasis ta rändab erinevates maailmades või muutub kellekski teiseks, näiteks karuks. Identiteeti mittemuutmise korral ta kutsus vaimud enda juurde (teatud rituaalida) ja vahendas tavainimestele nende teateid. Šamaanide tähtsust märgivad oletused, et meile teadaolev matmiskombestik sellest ajast võivad puudutada vaid erivõimetega inimesi.
– Loodusvaimude animistlik kultus. Nad ei olnud nii olulised, kui loomade isand.
– Looduse isand, loomade isand. Inglise folklooris on tema nimeks Herne, teda kujutatakse põdrana või põdrasarvedega inimesena. Euroopas on kütijumalused äratuntavad sellest, et nende üheks atribuudiks on vibu (Diana, Artemis). Looduse isand otsustas, kas inimene sai looma kätte või mitte. Võimalik, et veest püütava saagi üle otsustas vetevana (kes võis ilmutada end veekogu suurima kalana), kuid samas olid ka Läänemerel kasutusel paadid, mille ninas põdra kujutis, mis võis viidata end põdrana ilmutava looduse isanda võimule vee üle.
– Pühapaigad kindlaks määramata. Rännati ju paigast paika. Ometi olid olemas teatud eelistused püha paiga kohta – kaunis looduslik paik vaatega jõele.
– Kihv- ja hammasripatsid, Hambad omasid tootemlooma väge. Kütiajastust on pärit loomamuinasjutud ja viimastele on iseloomulik, et iga loomaliiki esindab üks esindaja. Seega ei omanud hammas pigem seost mõne konkreetse loomaga, vaid näiteks karuga, kes oli mõnes mõttes üks ka teiste karudega.
– Suguvõsa asutanud looma kultus. Esmapilgul evolutsioonile viitav tõekspidamine oli siiski ressursside jaotuse ja lähisugulastevahelise abielu vältimise teenistuses. Inimese võime muutuda loomaks oli positiivne ja seda suutsid vaid kõige auväärsemad.
– Luude olulisus. Kui luud viia metsa tagasi, usuti, et nendele tekib uuesti liha ja loom ärkab uuesti ellu. Kiviajaks nimetatav ajastul oli suurem osa tööriistadest valmistatud mitte kivist, vaid luust.

Põlluharijad.

Kütid-korilased liikusid toitu otsides paigast paika. Toiduainete tootjad eelistasid sama paika, kus sai ülejääke ladustada ja valvata. Võimuladvik hakkas kontrollima toiduvarusid ja keskendus poliitilisele tegevusele. Nad olid võimelised pidama sõdu tõhusamalt kui kütid-korilased. Võimuladviku ülesandeks jäigi ülejääkide ja maksude kogumine. Toiduülejääkide tekkimine võimaldas üleval pidada kindlate elukutsete esindajaid (vrdl – põlluharija, kes oskab sepatööd/ sepp). Tänu koduloomadele oli võimalik viia toitu ja kehakatteid suurtes kogustes ka ühest paigast teise, enne veeti neid vaid inimese turjal või lohistil.

Taimede kultuuristamise ja loomade kodustamise tagajärjel oli inimestel rohkem toitu, see omakorda suurendas rahvastiku tihedust. Saagi ülejäägid ja loomade jõul nende ülejääkide ümberpaigutamine oli eeltingimuseks paiksete, poliitilise keskvõimuga, sotsiaalselt kihistunud, kompleksse majanduse ja uudse tehnoloogiaga ühiskondade arenguks.

Eestis nihkus koos algse põlluharimisega 3000 aastast eKr asustus jõgede ja järvede äärest sisemaale ja mereranda. Ometi polnud veel 1000 aastat eKr ei olnud põlluharimine tavaline vaid rikaste lõbu. Õpiti tundma pööripäeva ja ehitama Stonhedge lihtsutatud vorme, mis järgisid päikese liikumist. Meile tuttav rahvakalender sai algtõuke põllumehe vajadusest tunda häid külvi- või lõikuseaegasid ning loomade karjatamiseks sobilikke aegu.

Põlluharijad tundsid nii päikese- kui äikesejumalusi. Viimased olid esimestega sama olulised saagi saamisel, sest korralik äike tõi ju kohale vihmapilved.

Aga kõige olulisemaks muutus esimestele põlluharijatele esivanematekultus. Meile tuntud hingedepäev on vaid kristluse mõjul tehtud lihtsustus kogu sügisest aega iseloomustavale hingedeajale, kus esivanemad käisid vaatamas, kuidas elavatel läheb. Hea õnne tagas endale see, kes esivanemaid ei pahandanud.

Veel küttide ja karjakasvatajate erinevusi:
– Küttkalurkorilaste elus oli arvatavasti väga tähtis koht toidu jagamisel. Kergesti rikneva liha puhul oli see ju väga praktiline.. Viljelusmajandusel sai aga oluliseks säilitamine, vilja võis hoida ja kasutada pikka aega, kasvatatavaid loomi aga tappa vastavalt vajadusele.
– küttid liikuva eluviisiga, põlluharijad paiksed
– kütid tundsid tähti, põlluharijad päikest
– küttidel polnud päikesekalendrit, põlluharijatele see oluline. Kui inimesed jäid paikseks, muutus oluliseks esivanematekultus. 1100 aastast ehitatavad kivikirstkalmed võisid näidata legitiimsust – nende esivanemate elavale sugukonnale kuulub maa, sest siin on kogu aeg oldud.
– Küttidel on leitud üksikud hauad, enamasti asuvad need looduslikult kaunis kohas, mõne veekogu kaldal, paigas, mis on kauni vaatega. Arvatakse, et maeti vaid erivõimetega inimesi. Aga põlluharijate puhul usutakse, et nad hakkasid järjest enam matma rikkaid (pole teada, kas kõik inimesed maeti).
– küttidel loomade jumalused, põlluharijatel lisaks soodsate ilmade jumalused, ka maajumalused (indiaanlaste maa-aluses maailmas olid nii seemned kui esivanemad).

„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong

„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong. Eesti Päevaleht, 2006.

Soovitan lugeda, hea raamat! Minu nopped raamatust mooodustasid sellise loo.

lk 9. Neandertallased, kes oma kaaslasi nii hoolikalt matsid, kujutlesid ilmselt, et nähtav, materiaalne maailm pole ainus reaalsus.

Lk 16. …täiskasvanud inimesed seevastu naudivad endistviisi erinevate võimalustega mängimist. Nagu lapsed, nii loome meiegi jätkuvalt kujutlusmaailmu.

Lk 21. Kõikides kultuurides kohtame müüti kaotatud paradiisist, kus inimesed olid lähedases ja igapäevases ühenduses jumalikuga.

Lk 28. Kui loeme, kuidas Jeesus tõuseb taevasse, ei peaks me teda kujutlema läbi stratosfääri tuhisemas.

Lk 28. Teadlased usuvad, et esimesed taevassemineku müüdid pärinevad paleoliitikumist ja on seotud šamaanidega, kes olid küttide kogukondades põhilised religiooni harrastajad. (…) Jahipidamine oli ülimalt ohtlik. Kütid lahkusid oma hõimust mitmeks päevaks, nad pidid loobuma oma koopa turvalisusest ja riskima eluga, et oma rahvale toitu tuua.

Lk 31. Küttide kogukondades ei peeta loomi alamateks olenditeks, vaid neile omistatakse suurt tarkust.

Lk 32. …näib, et paleoliitilist mütoloogiat iseloomustab suur aukartus loomade ees… (…) Antropoloogid räägivad, et tänapäevased loodusrahvad räägivad tihti loomadest või lindudest kui rahvast, kes on nendega samal tasemel. Nad jutustavad lugusid inimestest, kes muutuvad loomadeks ja vastupidi; looma tapmine on sama, mis on sõbra tapmine, ja seega tunnevad nad pärast õnnestunud jahiretke tihti süüd. (…) Pärast tapmist eraldatakse looma liha luudest ning luukere, pealuu ja nahk sätitakse hoolikalt kokku, püüdes looma taastada ja talle uut elu anda.

Lk 33. Olles vastamisi selle väljakannatamatu dilemmaga, lõid nad müüte ja rituaale, mis võimaldasid neil oma kaasolenditwe tapmisega leppida… (…) peaaegu kõigis muistsetes religioonisüsteemides oli kesksel kohal loomaohverduse rituaal, mis hoidis elus vanu jahitseremooniaid ja austas loomi, kes andsid oma elu inimeste hüvanguks.

Lk 39. Kreeka kangelane Herkales on näiteks peaaegu kindlasti küttide ajastu jäänuk. Ta isegi kandis seljas loomanahku nagu koopaelanik, ja õlal nuia. Herakles oli šamaan, kuulus oma oskuste poolest loomadega ümber käia. Ta külastab allmaailma, otsib surematuse vilja ning tõuseb Olümpose mäel jumalate valda. Ka Kreeka jumalanna Artemis, tuntud ka kui loomade valitsejanna, jahipidaja ning metsiku looduse patroon, võib olla paleoliitiline tegelane.

Lk 54 See tuleb ilmsiks ka Kreeka müüdis Demeterist ja tema tütrest Persephonest, mis pärineb peaaegu kindlasti neoliitikumi ajast. Demeter on viljaema, kes kaitseb saaki ja maa viljakust. Kui allmaailma valitseja Hades röövib Persephone, lahkub Demeter Olümpose mäelt ja uitab leinates mööda maailma. Oma raevus keeldub ta viljasaaki andmast, ähvardades inimesed surnuks näljutada, kui talle tema tütart Koret (tüdruk) tagasi ei anta. Ehmunud Zeus saadab jumaliku sõnumitooja Hermese Koret päästma, aga kahjuks on too jõudnud allmaailmas viibides mõned granaatõunaseemned süüa, mistõttu ta on sunnitud veetma neli kuud aastas koos Hadesega, kellest on saanud tema abikaasa. Kui ta ema juurde naaseb, kaotab Demeter oma needuse ja maa muutub jälle viljakaks.

Lk 58. Linnaelu tundus olevat juba oma olemuselt vägivaldne, sellega kaasnes tapmine ja orjastamine. Esimese linna rajas esimene mõrtsukas Kain.

Lk 70. Kuid inimesed ei saa primitiivse vaimsuse juurde tagasi pöörduda ja see rännak jumalate maailma kehastab kultuurilist tagasilangust. Gilgameš rändab mööda steppe, habe ajamata, juuksed sassis, seljas üksnes lõvinahk.

Lk 71. Jumalad olid hakanud inimese maailmast tagasi tõmbuma ja nüüd hakkas ajalugu mütoloogiat mõjutama. Selle asemel, et saada jumalatelt eriti väärtuslikku informatsiooni, saab Gilgameš valusa õppetunni inimeksistentsi piiride kohta. Ta suundub tagasi tsivilisatsiooni rüppe: peseb end puhtaks, viskab lõvinaha minema, soeb juuksed ja paneb selga puhtad riided. Nüüdsest alates keskendub ta Uruki müüride ehitamisele ja kaunite kunstide harrastamisele. Tema isiklikult küll sureb, aga nendest mälestusmärkidest saab tema surematus, eriti tänu kirjutamise leiutamisele, millega tema saavutused tulevastele põlvkondadele jäädvustatakse.

Lk 75. Kaheksandaks sajandiks e.m.a levis kriis laiemalt ning neljas erinevas piirkonnas hakkas suur hulk prohveteid ja tarku uut väljapääsu otsima. (…) inimesed said enneolematu selgusega teadlikuks oma olemusest.

Lk 76. …võim nihkus preestrite ja kuningate käest kaupmeeste kätte…

Lk 79 Hiinlaste ülijumal, erinevalt teistest taevajumalatest, ei hääbunud. (…) Maine valitsus vastas täpselt taevastele juhistele, kuninga ministrid abistasid teda täpselt nii, nagu algelementide jumalad aitasid Tianil kosmost valitseda.

Lk 109. Läänes levis uudne optimism. Inimesed tundsid, et neil on suurem võim oma keskkonna üle. Polnud enam mingeid pühasid ja puutumatuid seadusi.

Lk 112. Teadus pidi tegema lõpu inimeste kannatustele ja maailma päästma. Miski ei tohtinud seda arengut takistada. Kõikidesse religioossetesse müütidesse tuli suhtuda karmi kriitikaga ja kui need läksid vastuollu tõestatud faktidega, siis tuli nad kõrvale heita.

Lk 118. aastal 1882 kuulutas Friedrich Nietzsche (1844-1900), et Jumal on surnud. Mingis mõttes oli tal õigus. Ilma müüdi, kultuse, rituaali ja eetilise eluviisita sureb ka pühadusetunnetus.

Lk 121-122. Vajame müüte, mis aitaksid meil omandada vaimsemat suhtumist ja näha kaugemale oma otsestest vajadustest ning kogeda kõrgemaid väärtusi, mis kõigutaksid meie äärmist isekust. Vajame müüte, mis aitaksid meil jälle austada Maad kui pühadust selle asemel, et kasutada seda ressursina. See on ülitähtis, sest kui ei toimu mingit vaimset revolutsiooni, mis suudaks pidada sammu meie tehnilise geniaalsusega, siis ei suuda me oma planeeti päästa.

Lk 122. Aastal 1922 kujutas T.S. Eliot lääne kultuuri vaimset allakäiku oma pöördelises luuletuses „ahermaa“. Püha Graali müüdis oli ahermaa paik, kus inimesed elavad võltsi elu, järgides pimesi oma ühiskonna norme ilma sügavamast arusaamisest tulenevate veendumusteta.

Teadus ja religioon – vähem stereotüüpe, rohkem teadmisi

Neile, kellele meeldib mõelda, et teadus ja religioon on vastuolus, on enamasti iseloomulik see, et neid ei huvita ei teaduslikud ega ka teaduse poolt kinnitamata väited. Valik tehakse pigem niiöelda klannikuuluvuse järgi ehk siis sotsiaalse kuuluvuse pinnal, kus teisitimõtlemine võiks ju tähendada klannist väljaheitmist. Inimene, kes soovib, et maailm oleks must-valge, ei saa ju tekitada olukorda, mis asja värviliseks muudaks. Harvem püüab Fowleri usulise arengu järgi kolmandale astmele end mugavalt sisseseadnu teha tutvust mõningate teaduse või religiooni väidetega, mis on sobilikud teaduse ja religiooni vastuolude tõestamiseks ja rõõmustavad – näe, mul oligi õigus.

Sellises must-valges keskkonnas toimuvad drastilised usulised pöördumised, usuvahetused või järsk usust loobumine, sest musta teises otsas on ju valge ja midagi muud ju pole. Kuskil selle astmes paikneb ka Eesti riiklik arusaam religioonidest – parem ärme jaga õpilastele selle kohta teadmisi, sest usundiõpetuse mõjul õpilased kas teevad valu oma teaduslikele tunnetele või veel hullem – pöörduvad.

Eelnevalt kirjeldatud suhtumise teise otsa sattujad leiavad, et kõigel, mis on teaduslikult tõestatud, pole mingit tähendust. Kui juba teadlased on asja puudutanud, on ette teada, et midagi head sellest ei sünni. Selliste seisukohtade omanikud teavad ajaloost seiku, kus teadus on tõusnud esiplaanile ja jätnud teatud osa inimlikust tunnetusest tahaplaanile, kuid ei käsitle hetki, kui just tänu teatud religioossetele teadmistele on suurt tähelepanu pööratud mateeriale, ajaloole, filosoofiale jne.

Selline olukord pole siiski iseloomulik kõigis riikides, vaid teatud piirkondadele. Kohati tundub, et eestlaslik hirm end tunnistada seotuks mõne religiooniga või näidata huvi erinevate maailmavaateliste seisukohtade vastu on just takistatud teatud sotsiaalse ülereageerimisega. Inimene, kes on kindel oma teadmistes (kui pöörduda ükskõik, millise eriala asjatundja poole) suhtub stoilise rahuga sellesse, kui ta ei suuda kellelegi midagi selgeks teha (kõik ei saa ju kõigest aru) samal ajal, kui teemadel, milles polda kindlad tuntakse tungivat vajadust vaielda.

Mis oleks siis lahendus? On väga lihtne mõista, et vaatamata inimese maailmavaadetele teadmised kaunistavad teda. Ja samas ei ole mõtet alahinnata kogemuse vajadust. Kontrollida tuleb oma isikliku kogemusega nii teaduslikult kinnitatut kui seda, mis veel ootab ühel või teisel kujul läbiuurimist. Kultuurimälu seisukohalt on inimlik teadmine arenemises ja tegelikult ei eksisteeri midagi, mis homme kindlalt samas seisus on. Ka teaduslikult tõestatud väited võivad olla vastuolulised (näiteks kolesterooli, ksülidoli vms kahjulikkus). Aastasadadel religioossetesse raamatuisse kogutud teadmised annavad inspiratsiooni teadlastele uute asjade leiutamiseks ning avastamiseks. Õpetusi sotsioloogia ja psühholoogia kohta pakuvad mitmed müüdid, muinasjutud ja muud suulisel teel edasi antud teadmised. Eks igaüks ise otsusta, mis on tema jaoks müüt ja mis mitte, kuid see ei tähenda et müüte ei peaks tundma.

  • Religioon on teadmine, mille inimesed kultuurimälu abil üksteisele edasi annavad. Isegi kui te ei usu kummitustesse, teate te täpselt, kuidas need toimivad – selles on süüdi kultuurimälu.
  • Kultuurimälu kannab edasi vaid seda, mis aitab inimesel paremini maailmas hakkama saada, ellu jääda.

Vt ka:
– Šamanism kui informatsiooni kujundamine
Scientific Approach to Reincarnation and the Journey of Souls After “Death”
Consciousness Science Kept Hidden

Usulise aktiivsuse tekke põhjused

Antud postituses ei vaadelda üksnes, miks toimub usuline pöördumine James Fowleri 3. usulisel arengu astmel (klanniusus) olevate inimeste hulgas, vaid pigem, millistel põhjustel suureneb inimese usuline aktiivsus ükskõik, millisel usulisel astmel ta ka paikneb.

1. Inimesed, keda ta usaldab, muudavad teema aktuaalseks.
Sageli usutakse asju (usulisi seisukohti, tsiviilreligiooni, erakondi, imerohtu jne), sest inimene, keda usaldatakse, usub seda. Inimesed usuvad teatud asja, sest nad usaldavad, et nende allikas on parem sellise info saamiseks, kui mõni muu allikas.

Väga ühekülgne oleks oletada, et sellised uskumused toimuvad enamasti teaduse ja religiooni piiril. Et ühed usuvad näiteks evolutsiooni ja teised mitte. Et ühed usuvad taimedega ravimisse ja teised ainult ravimitega ravimisse. Tegelikult tekivad usulised dilemmad igal tasandil. Näiteks:
– kas moslemite ja kristlaste usud on omavahel konfliktis, kui nad mõlemad on aabrahamlikud usundid ja usutakse samasse ainujumalasse?
– Teadlaste erinevad seisukohad. Kas inimene peab sööma liha või võib sellest loobuda? Kas toimub kliima soojenemine või jahenemine? Kas puudega kütmine on keskkonnasõbralik tegevus või mitte?

2. Soov sotsiaalselt kuuluda teatud viisil mõtlevate inimeste gruppi.
See tähendab, et valik teatud usulise või ka muu klanniga liitumiseks tehakse selle põhjal, millisesse sotsiaalsesse gruppi soovitakse kuuluda. Reeglina on liituja täis küsimusi, millele grupp annab vastuseid. Grupi muudab tugevaks usaldus, et vastused on õiged.

3. Sõjaline sund.
Eesti puhul räägitakse sageli 14. sajandi ristiusustamisest pööramata tähelepanu sellele, et tõlke oli vähe, lugeda ei osatud, kirikus räägiti võõras keeles, ristimise all mõeldi teatud rituaali vee pritsimisega jne. Religioonist võis saada otsekui katalüsaator – kelle käitumises peegeldub valitseja poolt keelatud usk, pole ühtlasi truu ka võimule ja kujutab endast ohtu, sest masside käitumine on ennustamatu, kui teatud ideed muutuvad ühel hetkel teistest ideaalsemateks.

Sõjalise sunni puhul on tõesti sageli muudetud ka religioosseid seisukohti, sest sõjalises edus võidi näha ka jumalikku toetust.

4. Noorusotsingud.
Just noortel võib tekkida tunne, et senine maailmapilt ei paku neile soovitud vastuseid ja vaadatakse üle ka arusaamad üleloomulikust maailmast. Natuke sarnane on see olukorraga, kus teatud riigis keelatud asjad muutuvad lubatuteks – 1990-date alguses said paljud Eesti koolitusfirmad jalad alla just tänu sellele, et viisid läbi usundeid tutvustavaid koolitusi.

5. Inimene hakkab otsima vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele
Kui inimese elus juhtub midagi, mida ei suuda selgitada tema senine maailmapilt, siis hakkab ta seniseid seisukohti vastavalt juhtunud sündmusele üle vaatama. Põhjuseid selleks võib olla seinast seina, aga üldnimetajaks on kokkupuude üleloomulikuga. Inimene näeb midagi, mida peab kummituseks või näeb end kehast väljas olevana. Lähedane sureb ja inimene tunneb temaga sidet või lausa saladuslikke juhtumisi. Inimene näeb ennustavat unenägu või saab unes midagi teada. Inimene otsib lahendust sõja ja rahu või ka rikkuse ja vaesusega seotud küsimustele. Inimene püüab mõista, kuidas käituks Jumal viimastega seoses. Inimene püüab mõista kannatusi, haigusi jne.

6. Õnnetused.
Kriisisituatsioonis pöörduvad kõik Jumala või muu üleloomuliku poole senisest intensiivsemalt – ka uskmatud.

7. Isiksuse inflatsioon.
Carl Gustav Jung juhib raamatus “Mina ja alateadvus” (Kirjastus Sator, lk 34-41) tähelepanu sellele, et äkiline usuline pöördumine võib tuleneda mingi kollektiivse pildi kütkestavusest. See põhineb isiksuse nõrkusel mitteväärtustades oma isiksust tähtsustada ja samastuda alateadvuse kollektiivsete elementidega. Sellisele patsiendile on iseloomulik eufoorilisus ja toimekus. Enese teadvustamatu ülesupitamine võib kujuneda haiglaseks võimuihaks. Oluline on inimese individuaalsuse kadu, selle asendumine kollektiivse arvamusega. Samastudes kollektiivse psüühega nõutakse oma alateadvuise nõudmiste täitmist ka teistelt, sest tekib tunne, et need nõuded on üldkehtivad (jumalasarnasus).

Evil eye belief I

“Evil eye is a fairly common folk belief complex, which is based on the idea that a male or female person has the power to – whether deliberately or inadvertently – cause harm to another person or their property with either a praise or just by looking at them.” (Alan Dundes, “Kes on rahvas “. Varrak, 2002:181) .

“I would not want to claim that all of the folk ideas or principles mentioned above are made [ … ] consciously. [ … ] I assume that these are the structural principles of the thoughts of the representatives of such cultures.” (Ibid, p 191)

Alan Dundes’ article “Evil Eye: Essay in Indo-European and Semitic worldview” is one of the few data carriers about this belief system, which is so widely spread and deeply rooted into our cultural memory. Paying no attention to the Freudian interpretations in that essay, we can find a set of rules which we follow on a daily basis, without even thinking about the fact that we are cultural carriers of an old religion. Anybody could be the holder and communicator of cultural memory.

Surprisingly, I have noticed that new knowledge about evil eye can be gained from both the young and the elderly, believers and nonbelievers, either upon request or by random occurrences. If you are able to add something to the two articles about evil eye, please add it as a comment.

  1. Pride. The victim’s wellbeing, good health and beautiful appearance may provoke an attack from the evil eye. Pride attracts evil eye. Infants, young children and brides are more prone to an attack from evil eye (Ibid , p 188).
  2. Symptoms. Under the influence of the evil eye, humans and other living beings either get sick, die or are otherwise misfortunate. The symptoms of diseases include loss of appetite, excessive yawning, hiccups (“someone talks about you” = someone is envious of you), vomiting and fever. The cow does not give milk, trees and plants will dry out. Inanimate objects will be broken or destroyed. (Ibid , p 181)
  3. Defense. Evil eye is prevented in two ways. Firstly, a preventive way – concealing anything that might cause jealousy. Secondly, a defensive way – wearing amulets, making special signs withs hands, drawing defensive symbols on items, spitting, using spells. For example, protective formulas could be recited before and/or after a praise. Protective symbols may be either breasts or genitals – symbols of vitality. (Ibid, p 181-182, 203)
  4. Appearance. Good appearance is being hidden (by wearing clothes which provide disguise, for example a veil). People smear themselves and others with dirt for the sake of protection. New clothes will be stained on purpouse. It is common for millionaires in Europe and America to wear rags. (Ibid, p 182)
  5. Spells. In Jewish culture, it is common to avoid a positive answer to the question “How are you doing?” A safe answer would be “Not bad” or “Cannot complain”. Before drinking, it is common to say “Cheers!” or any other toast. Before eating, it is common to say “Good appetite”. (Ibid, p 182, 192, 194)
  6. Treatment. If a case of the evil eye is discovered, it is necessary to find the owner, who is willingly or unwillingly damaging the victim. In some cases, the owner of evil eye is asked to spit in the face of the victim to initiate the recovery process. Evil eye is used by somebody who is envious, that’s why evil eye could also be called by the name of a jealous eye. Behind admiration can be jeallousy. Thus, a situation might arise where those influenced of evil eye will panic upon hearing praise. Controversely, nonbelievers would not understand, why nobody praises them. Freud suggests that the culprit of this kind of situation might not only be the one who is jealous but the one who they are jealous about – they are afraid of jealousy and they project the jealousy they would feel in the same situation on others. So if the victim would otherwise be guilty of hating the culprit without a reason, then now they have a reason behind it – jealousy. Throughout history, it has been a question of debate whether evil eye could be used as a weapon on purpouse or not. In addition, it is unknown whether somebody other than a human can possess it (a spirit, for example). (Ibid, p 182-189)
  7. The principle of limited benefits. Benefits are limited and, therefore, every individual benefits at the expense of another (Ibid, p 191-192). If someone is rich, it is at the expense of the poor. If someone is healthy, then another person has less strength and is more prone to diseases. If someone is beautiful, then they take away this benefit from somebody else. When a jealous person sees strong signs of vitality in somebody, then they undermine that vitality with their envy and/or any malicious intent. Some people have a greater tendency to use the evil eye, because they are used to getting benefits on the expense of others or they lack dreams of their own – they desire and take, what others value. (For comparison – some believe in an opposing theory called the currency. According to it, there benefits are unlimited – instead of being better than others, it is important to keep the benefits in circulation).
  8. Liquid. In evil eye beliefs, liquid is opposed to death, thus important in defecting and healing. It is common for Judaism and Christianity to talk about rivers of milk being in the paradise and that the hell is hot and dry. Life is water – receiving liquid means life and drying leads to death. Those searching for eternal life and youth searched for the fountain of eternal youth.(Ibid, p 191-192, 198, 223) In a Russian cartoon “Humpback foal”, czar wanted to bathe in different baths to get young and Ivan the Fool became a handsome prince in those baths.
  9. Drinking. To celebrate a victory, the community drinks together, because there is a chance of someone being jealous – liquid must be served with toast to prevent evil eye. Some nations and persons will be upset, if somebody refuses to drink for this kind of occasion. In some places, if somebody is suspected of using evil eye, they are served milk. (Ibid, p 192)
  10. Tipping. To make a waiter not be jealous of those who eat, they will recieve tips (in many languages the word is connected to liquids, in Estonian “jootraha”= drink + money). (Ibid, p 194-195) The cause of tipping is not only the fear of evil eye, though. There are at least 2 more reasons – to avoid taxes and to keep money in circulation – believing that if you give, you will recieve even more.
  11. Mother’s milk. Siblings rivalry for mother`s love might be a possible reason, why mother’s milk is an essential component to the evil eye beliefs. (Ibid, p 197)
  12. Eating. It is dangerous to eat in public places because there might be those, who are jealous of your food. To prevent evil eye, everybody present must eat. Some food could be concidered „toxic“ – in the marketplace, some people can see the food but cannot eat it and they will became jealous of it. When eating in public places, it is helpful to offer food to those who pass you by, even though these tend to be just formal invitations. The dinner phrase “Good appetite” could be interpreted as – “Continue eating, I’m not jealous of your meals”. (Ibid, p 193-194) Estonians have different traditions of offering food for those we call a “sant” – they could be either crippled, homeless, less rich or just neighbors walking around on certain days of the year (Christmas, St Martins day, on a sunday in church).
  13. Deceased. Because the deceased are thirsty, water containers are placed on graves. The deceased envy those who live (vampires want blood etc). (Ibid, p 198-199)
  14. Youth. The elderly envy the vitality of the youth. (Ibid, p 199)
  15. Spitting. On the one hand, the saliva is a liquid (a good thing), but on the other hand -spitting at other means to reduce their value and to make them less prone to be envied. For example, if someone praises a cute little child, the parent might ask them to spit on the child. (Ibid, p 201-202)
  16. Sailors. Sailors have tattoos of open eyes on their eyelids or chests, believing that these eyes are always awake, even if they are asleep. Eyes are also painted on both sides of a boat or a ship. (Ibid, p 203)
  17. The principle of “eye for an eye”. In Turkey, there are beliefs that people with blue eyes are more prone to having evil eye. To prevent damage made by them, people wore amulettes etc with symbols of blue eyes. (Ibid , p 210-211)
  18. The principle of “humiliation” . As mentioned previously, spitting helps against evil eye. Something similiar could be noted about showing somebody the middle finger – „I’m lowering your value so nobody would envy you“.
  19. Beliefs of evil eye can be used as an excuse for blaiming others. That explains why beliefs of the evil eye are not favoured in the society – nowadays, people are more interested in getting protection and less interested in blaming others.

Kolme toime sümboolika

Muinasjutte peetakse juhusliku fantaasia viljadeks, kuid asjatundjad leiavad neist erinevaid seaduspärasusi ja reegleid. Georges Dumézil, prantsuse võrdlev keeleteadlane ja usundiloolane, leiab muinasjuttudest teatud loogika alusel korduvat kolmikjaotust, mille algpõhjuseks ta peab lugude päritolu hüpoteetilisest indo-euroopa algkodust.

Kolmikjaotust saab muinasjuttudest leida igaüks, alljärgnev on väikseks juhiseks selle märkamiseks.

Peamine jaotus: 1. Preester; 2. Sõjamees: 3. Kaupmees/ käsitööline.

See tähendab, et ühiskond koosneb kolme liiki liikmetest, aga ka seda, et kui inimene tahab olla õnnelik, peavad kõik kolm tema elus hästi toimima. Vihjeid sellisele jaotusele võib leida budismist, hinduismist, viigingite või keltide pärimustest ja mujalt.

1. Preestri toime valdkonnad on loomine, religioon, teadus, nõidus, kultus, maagia, suhtlemine jumalate tagatise abil (õigus, haldus), pitser, pitsat, kuningavõim vastavalt jumalate tahtele või soosingule, tarkus.

Preestri toimet märgivad muinasjuttudes: moraal, kultuskarikas, eriline kivi, kotkas, tark olend, vanamees, tark mees taskus, tarkade kivi, pühakiri ja ohvritalitlused, vesi, allikas, kaev, lonkamine, jala vigastamine. Preestroi toimega seostuvad hädad muinasjuttudes on näiteks vale, halb ohver või lepingu rikkumine.

2. Kaupmehe ja käsitöölise toime valdkonnad on säilimine, muutumine, viljakus, toit, rikkus, tervis, rahu, meelelisus ja ilu.

Kaupmehe ja käsitöölise toimet märgivad muinasjuttudes majanduslik huvi, ader ja ike, katel, lauake kata end, küllusekarikas, lõppematu leib või muu toiduaine. Selle toimega seotud hädad on viljaikaldus, halb toit, mürk, nälg, inimeste suremine.

3. Sõjamehe toime alla kuuluvad valdkonnad on häving, füüsiline ja toores jõud ja selle kasutamine (eelkõige sõjategevuses), muutused, uuestisünd. (Indo-euroopa jumalate sõdades ei ole võitjaid, vaid luuakse ühtsus, mis toetub vastastikkustele kokkulepetele.)

Sõjamehe toime tunnused muinasjuttudes (ja loomulikult ka müütides, eepostes, pärimustes jne) on kirg, kirves, oda, vibu, haamer, vasar, mõõk, tuli, piksenool. Sõjamehe toimega seotud hädad on vaenlane, allaandmine ja üldse igasugune sõjategevus.

Sarnane saotus on ka jumalate puhul: tarkusejumalad (võim), viljakusega seotud jumalad (sh ilu), sõjajumalad (sh kirg, armastus).

Muinasjutukangelastega võib juhtuda näiteks nii:
– ühes kuningriigis oli kuningatütar haige (altari all konn), teises viljaikaldus ja kolmandas sõda.
– kuningapojast sai kokapoiss või aednik, siis sõjamees ja lõpuks valitseja.
– kuningapojal oli 3 abilist. 1 jooksis kiiremini, kui tuul, teine oli võitmatu ja kolmas jaksas turjal kanda kogu halva kuninga vara.

Milliseid toimed märkad siin:
– kuningapoiss tunti ära, sest tal oli pitser laubal ja jalg haavatud.
– karjapoiss sai kuningaks, sest oskas rääkida kõige parema vale.
– kuningast sai lootsikuvedaja.
– esimeses kuningriigis ei kandnud õunapuu enam vilja, teises oli kaev kuivanud ja kolmandas tuli võita kuri hiiglane.
– rumal vend pidi raiuma tamme (kirves), kaevama kaevu (labidas) ja valvama jäneseid (tantsima panev pill).
– rumal kangelane sai endale imevahendid: hobune, laudlina ja kepp.

Kasutatud kirjandus: http://www.folklore.ee/seminar/dumezil11.html

———-

Põhja piiril seisis pere,
Tugev talu kaljudella
Taara tammemetsa ääres,
Pool veel seisis metsa peidus,
Teine pool lausa lagedal.
Peres kasvas kolme poega,
Taaralaste taimekesi.
Üks neist veeres Venemaale,
Teine tuiskas Turjamaale,*
Kolmas istus kotka selga,
põhjakotka tiiva peale.
See, kes veeres Venemaale,
Kasvas kauniks kaubameheks,
Poepoortide punujaks.
See, kes tuiskas Turjamaale,
Sirgus vapraks sõjameheks,
Tõusis tapri taotajaks.
See, kes sõitis kotka seljas,
Põhjakotka tiiva pealla,
lendas palju, liugles palju,
lendas tüki lõuna poole,
Teise tüki tõusu poole,
Sõitis üle Soome mere,
liugles üle Läänemere,
Veeres üle Viru mere,
kuni õnne kohendusel,
jumalikul juhatusel
Kotkas kõrge kalju peale
Viskas mehe Viru randa.

“Kalevipoeg” Fr. R. Kreutzwald, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1935, lk 16.

* Norra

Jätkuv evolutsioon

Evolutsiooni käsitletakse reeglina lähtuvalt kahest vaatenurgast:
1. See toimus kunagi ammu. Ahvist sai inimene. Suurest paugust sai maakera. Sisalikust sai lind ja krokodillist lammas.
2. Seda pole olnud. Enne polnud midagi ja siis loodi kõik olendid maa peale.

Kas midagi jäi välja?

Jah, loomulikult. Vaatamata elutervele egoismile unustab kaasaegne inimene evolutsioonist rääkides iseenda. Samas on mitmed antropoloogid ja antropoloogiliselt arutlevad inimesed sellele järjest enam tähelepanu pööranud. Jättes kõrvale mitmed autorid, kes osutavad kultuuri ja evolutsiooni vahelistele seostele tooksin esile kaks autorit, kelle teostega tutvudes on antud teemast hea aru saada. Nendeks on taanlane Tor Nørretranders raamatuga “Helde mees” (El Paradiso 2004) ja Jared Diamond raamatuga “Püssid, pisikud, teras” (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003).

Mõlemad autorid vaatlevad, milliseid käitumuslikke ja muid kohastumusi tekitab inimesel ja teistele elusolenditele sooline valik. Kas inimesed saavad oma häid geene tõestada vaid rikkuse abil? BMW, suur maja heas rajoonis, suure palgaga töökoht? Nii lihtne see siiski ei ole. Tuleb arvestada paljude muude aspektidega.

1. Looduslik valik. Nørretranders kutsub sellist, kõige klassikalisemat evolutsiooni käsitlust: “hüppa üle aia sealt, kus aed on kõige madalam” (Nørretranders 2004: 35). Tugevam hävitab nõrgema ja jääb ellu. Tugevam kohaneb uue keskkonna, uute elutingimustega.

2. Suguline valik. Nørretranders juhib tähelepanu sellele, et Darwin ei rääkinud vaid ühest evolutsiooni printsiibist, vaid kahest. Teist nimetab ta “hüppa üle aia sealt, kus aed on kõige kõrgem“(Nørretranders 2004: 67). See tähendab, tee midagi rasket ja see pingutus toob partneri. Inimene kogub endale näiteks raha ja tegeleb meeletu tarbimisega, paabulinnul on mõttetult suur. See on kui puue (handicap), millega elamine jõuab suurt jõupingutust, kuid on atraktiivne soolise valiku puhul. “Suguline paljunemine loob populatsioonis pidevalt variatsioone, sest geneetilisel kaardid segatakse iga põlvkonna jaoks uuesti” (Nørretranders 2004: 72). Kloonimise asemel luuakse uue geneetilise koodiga isendid, kes on vastupidavad parasiitide rünnakule.

Rikkus on oluline, aga selle tähendus sõltub ühiskonnast. Hiinas on rikas ka hurtsikus elav arst, sest paljud inimesed on talle teene võlgu ja ta võib igal hetkel arvestada nende abiga. Osad valivad partneri selle järgi, et ta juba on rikas, kuid teised selle järgi, et tal on potentsiaal rikkusele (kuigi õigem oleks kasutada väljendit “teatud elustandardile”). Näiteks, abikaasa, kes toetab oma “teist poolt” rikastumises, loob omakorda olukorra, kus see “teine pool” satub selliste partneriotsijate huvisfääri, kes ei oleks temas näinud potentsiaali, aga rikkuse saavutanuna on ta sobilik partner. Traditsioonilised ühiskonnad on selle eest enam kaitstud, sest seda taunitakse. Romantilise armastusega ühiskondades varjatakse Erich Frommi arvates seda, abikaasad on partnerid ja nende vaheline tehing on kaubatehing (vt Fromm 2006).

Üheks oluliseks puudeks loodusliku valiku seisukohalt on altruistlik käitumine – enda ohverdamine ühiskonna kasuks. Selle asemel, et hundi eest ära joosta, organiseerib karja juht karja liikuma nii, et ka karja kõige nõrgemad liikmed ei saaks surma. Puudeks on ka paabulinnul mõttetult suur saba, sest see näitab tema võimekust vaatamata sellele puudele ellu jääda. Mida suurem saba, seda võimekamad geenid, sest seda raskem on rebase käest pääseda.

3. Kulukad signaalid. Olgu siis nii või naa, igal juhul on küsimus selles, kuidas oma häid geene tõestada ja milliseid omadusi hinnatakse partneri juures.

Üheks levinud seltskonnaks on need, kes peavad küll oluliseks partneri leidmist, kuid ei ole mingilgi moel huvitatud ühestki võimalikust kohustusest. Nad evivad kulukaid signaale, kuid tegelikult valivad partneri, kes saaks teatud kohustustega hakkama (peamiselt järglaste eest hoolitsemine). Iidsed ühiskonnad on seadnud mitmeid reegleid selle vältimiseks, sest ühiskond tervikuna peab toetama hädasse sattujaid ja parem oli hätta sattumist ära hoida. Halb käitumine, “armastus sai otsa”, “tegid midagi valesti”, “ei sobinud” on klassikalised lahkulöömise põhjused. Igas suhtes on üks pool, kes on tugevam pool kohustusi kandma ja teine, kes rõhub siis selle esimese vastutustundele, ehtiv pool. See ei tähenda, et “elumeestest” ei või saada see “tugevam pool” – vanus teeb sageli oma töö. Kui loomade ja lindude puhul on just isased need, kes end ehivad, on inimeste puhul keerulisem otsustada, kumb on tugevam ja kumb ehtiv pool (vt Nørretranders 2004: 90-105).

Inimeste puhul mängib olulist rolli see, millised kulukad signaalid on parasjagu moes. Samas pole nii, et vaid ühtedel on eelised ja teistel mitte, sest väärtused, mida inimesed üksteises hindavad, on tohutult. Kes oli sinu vanaisa. Kuidas sa räägid. Kas sul on head naljad (mis näitab sinu aju võimekust, analüüsioskust). Kas saad teatud keskkonnas hakkama. Intelligentsed inimesed vajavad kedagi, kes arutlevad teemadel, mis neile korda lähevad. Muljeinimesed hindavad üksteises illusionistioskusi. Nii on igaühel võimalus tegeleda sellega, milles ta on tugev ja küsimus on vaid selles, et teha seda hästi. See on lihtne – inimene peab lihtsalt ise tundma, et ta on pingutanud.

Narkootikumide tarbimine ja alkoholi tarbimine käivad teatud reeglite järgi ja on samasugused “kulukad signaalid”, nagu ekstreemsport või muu hasarttegevus, pigem on tegemist eputava kui vastutust kandva sümbolismiga. Pingutus ei too partnerit, kui seda üksi salajas teha. Nii räägitakse mitte igaühele, vaid teatud potentsiaalsele seltskonnale, kelle kaudu võiks jõuda signaal õige partnerini, alati täpsetest kogustest, kui palju midagi tarbiti (viis pudelit kahe peale, terve kast kolme peale). Või pigem pannakse natuke juurde. Klassikaline nali sellel teemal (mille peale osad hakkavad naerma ja teised mitte) on “Nii lahe pidu oli! Ma olin nii täis, et ei mäleta midagi”. Nii üritatakse kaasajal võidelda narkootikumidega või alkoholiga, mõistmata, et selle abil tõestavad oma häid geene just need, kes tunnevad, et muud võimalust pole jäänud. Sest organism peab ju olema väga tugev, et vastu pidada nendele mürkidele ja veel enam – mitte sattuda sõltuvusse. Aga pärast selgub, et ikka tekib sõltuvus. Polnud nii head geenid. Vastuväitena ütlevad paljud siinkohal, et see ei saa olla nii, sest narkotsi tarbivad sageli inimesed, keda imetletakse. Kahjuks või õnneks loob igaüks ise oma mõõdupuu ja võib juhtuda, et ta tunneb, et ta pole veel näidanud, mida kõike ta veel suudab. Rolli hakkab lisaks mängima lapsepõlves saamata jäänud tähelepanuvajadus (ehk stiimulinälg, vt Berne 2001: 11).

Narkootikumidelt ja alkoholilt saab tähelepanu mujale juhtida vaid luues tervikpildi, kus inimesel tekib võimalus end tõestada ja ta ka ise tunneb, et ta on rahul oma pingutustega.

4. Sotsiaalne kontroll on selline nähtus, kus ühiskond tervikuna kiidab või laidab üksikindiviidi tegevust. Enamast räägitakse selle positiivsest küljest, mis tähendab seda, et kui keegi teeb midagi hästi, saab ta kiita ja vargad pannakse vangi. Vaatamata sellele, et laps suhtleb näiteks emaga, õpetab ema talle ka norme, mis aitavad last edaspidid ühiskonnas hakkama saada.

Esimeseks probleemiks sotsiaalse kontrolli puhul on see, et ta ei armasta uuendusi. Kultuur koosneb kahest tendentsist – vana säilitamisest ja uuenduste levitamisest. Ühiskond on pigem vana säilitaja ja indiviid uuenduste levitaja. Indiviidil on sageli väga raske anda uuendustele piisavalt kaalu, et need levima hakkaksid. Kuigi sageli piisab sellest, et potentsiaalne tulevane partner asja geniaalsust mõistaks.

Teine ja suurem probleem sotsiaalse kontrolli puhul on see, et kui indiviid tunneb, et ühiskond ei pea teda väärtuslikuks, hakatakse kehtivaid reegleid üle kavaldama. Leiame end absurdses skisofreenilises olukorras, kus taunime vargust, kuid vaatame huviga filmi meistervargast või maffiabossist. Leidub terveid ühiskondi, kes imetlevad oma diktaatori kindlameelsust.

Berne, Eric. Suhtlemismängud. Väike Vanker 2001
Fromm, Erich. Armastuse kunst. pegasus 2006
Nørretranders, Tor. Helde mees. El Paradiso 2004

Kumb oli siis enne, kas muna või kana? MUNA. Miks?
1. Ka krokodillil on muna.
2. Sugulise valiku puhul tekib uus geneetiline variatsioon, selle puudumisel võiks “kanaeelsest linnust” saada kana, aga tema omadused ei kandu järglastele edasi. Geneetilisel peab (munas) tekkima variatsioon, mis on nii suur, et võrreldes algse olendiga on tekkinud väärareng. See variatsioon peab olema piisavalt dominantne, et kanduda edasi järgmistele põlvkondadele. Teoreetilises mõttes on ju inimene väärarenguga ahv. Niisiis oli kõigepealt “kanaeelne lind”. Tema ja ta “kuke-eelse” abikaasa geneetika segunesid uuel moel munas, kust sündis kana või kukk, kelle omadused olid piisavalt dominantsed, et neid oleks võimalik järgnevatele põlvkondadele edasi anda. (Selle küsimuse autor oli tõeline feminist).

Vaata lisaks:
1. What a Shaman Sees in A Mental Hospital. By Stephanie Marohn (featuring Malidoma Patrice Somé) (Excerpted from The Natural Medicine Guide to Schizophrenia, pages 178-189, or The Natural Medicine Guide to Bi-polar Disorder)
2. Uus teooria sunnib ümber mõtestama autismi olemust. Kaarel Veskis
3. Parasiidid kultuuriloojatena. Peeter Hõrak
4. Globaliseerumise lõpp – kollaps või galaktikavallutus? Arko Olesk
5. The ethology of attraction to bad boys Dorian Furtuna