Esiletoodud postitus

SISUKORD

“Päikeserändur”, rännakulugu muinas-Eestist, päikesekultusest ja Kaali müstilisest linnusest
– Päikeseränduri sõnaseletusi
– Päikeseränduri 1. reis – kaart
– Päikeseränduri 2. reis – kaart
– Kaali kultusekeskus
– Rändaja arhetüübist

Kurja silma uskumused
– Kurja silma uskumused I
– Kurja silma uskumused II
– Eesti on klaasimaa
– Klaaspärlite tõlgendamine
– Helmed: kuju ja mõisted

Muinasjuttude tõlgendamine
– Muinasjuttude tõlgendamine I
– Muinasjuttude tõlgendamine II
– Muinasjuttude tõlgendamisega seotud sõnade tähendusest
– Muinasjuttude tõlgendamine III. Traditsioonitõlgendus
– Kolme toime sümboolika
– Eesti Tuhkatriinud
– Autorahva mõtteterad

Teaduse ja religiooni piiril
– Teaduse ja religiooni piiril. TEST
– Psühhosomaatika Eesti folklooris
– “Lühike müüdi ajalugu” Karen Armstrong
– Teadus ja religioon – vähem stereotüüpe, rohkem teadmisi
– Usulise aktiivsuse tekke põhjused
– Jätkuv evolutsioon
– Teofoobia
– Ajulainete meelelahutus ja muud imefailid
– Korporatiivusk

Vaimolendid
– Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris
– Peidetud varandused
– Kadunud linnad I
– Kadunud linnad II
– Usund: kütid versus põlluharijad

English
– Interpretation of fairy tales I
– Interpretation of fairy tales II
– Evil eye belief I
– Estonia is a land of glass

Korporatiivusk

Lisa kommentaar

Jungiaanid on üle 20 aasta meile erineval moel selgitanud tänase düstoopia tagamaid. Robert (L.) Moore, raamatu „Kuningas, sõjamees, maag, armastaja“ üks autoreid räägib korporatsioonist, mis on hõivanud koha, mis varem kuulus kogukonnale. Märksõnad Moore 4-osalist loengust „Jungi psühholoogia ja piibel“ (peamiselt 2. ja 3.), sulgudes minu täiendused.

– korporatiivusk – usk sellesse, et ideaalne maailmakord saavutatakse korporatsiooni abil. Tegemist fundamentaalse usuga, mis agressiivselt hävitab teisi uskumusi. Ainult ühes osas teeb korporatiivusk teistele uskudele järelandmisi – nad võivad rääkida sotsiaalsest eetikast, aga ei või rääkida tegelikust eetikast ega puudutada hingelist (hinge). (Teisitimõtlejad on vandenõuteoreetikud. Korporatiivusk katsetas paar aastat tagasi isegi oma passi ja keelas osade ühiskonnas olevate teenuste tarbimise mittekorporatiivusklikele.)

– ateistlik linn. Religioon ja hingelisus pole korporatiivusu seisukohalt olulised, seetõttu on heaks keskkonnaks ateistlik linn. Linnal on mitmed head lõhkuvad omadused. Ka ülikool asub ateistlikus linnas ja seetõttu pole seal kohane rääkida vaimsusest, mis on teadagi ebausk. Jeesuse puhul on näiteks esiplaanil tema ajalooline isik ja ta on tavaline moraaliõpetaja omamata kosmilist või muud üleloomulikku tähendust.

– korporatiivsõda. Nagu kõik fundamentaalsed religioonid, nii ka korporatiivusk õigustab oma sõdu mõne vaimse välgatusega, mille nad on kaaperdanud, mille sõnumit nüüd omal moel kontrollivad ja mille abil rahvalt frantsiisi nõuavad. Valitsustele annavad järjest enam sisendeid kurjategijad. Gängid on hästi organiseeritud ja kõrge tehnilise taibuga. Neil on palju raha, aga vähe teadlikkust. Seetõttu käib sõda teadlikkuse vastu (mis olekski parem vahend infosõjas kui näiteks tsensuur?).

– korporatiivpühadus – püha frantsiis tähendab seda, et seda, mis on püha, otsustab korporatsioon. Kuna inimesel ei tohi olla isiklikku vaimset kogemust (et teda ei heidetaks korporatiivühiskonnas kõrvale kui usuhullu), siis korporatsioon müüb talle indulgentse oma suurepärasusest – inimesel on suurepärane võimalus rikkaid inimesi imetleda, korporatsiooni usaldada, meelt endast lahti lahutada, korporatiivprobleemides orienteeruda ja seisukohti võtta jne. Kurat võib tsiteerida pühakirja, kurjus värbab kõike ja kasutab oma eesmärkide saavutamiseks. Oluline, et kaoks inimese võime märgata kurjust ja sellele vastu astuda.

– korporatiivmeelsus – meelsus olla klient (consumer mind) annab võimekuse olla korporatiivmeelsuses (corporate mind).

– korporatiivteadus – ratsionaalne dogmatism, kus puudub hingelisus. See arenes välja paralleelselt trükitööstusega. Sobilik filosoofia korporatiivteaduse toetamiseks on sekulaarne filosoofia, mille abil ratsionaalne dogmatism luuakse. Fundamentaalne seisukoht: „ma kontrollin teid ja vaatan, kas te mõtlete täiesti täpselt vastavuses selle dogmaga“. Dogma kui õige mõtlemise aseaine juures on iseloomulik, et inimkogemus ei oma väärtust ja et inimesele antakse leiva asemel kive. (Tänasele korporatiivteadusele tuleks lisada, et ülikoolid peavad rahastust soovides väljendama korporatiivdogma ja juhised saadakse korporatiivmeediast).

– korporatiivdilemma. Loomulikult võib korporatiivkodanik ka natuke mõelda. Nimelt ta võib võtta seisukohti selles, kas on õigem tegeleda nn liberaalse teoloogiaga, mille all mõeldakse korporatiivset sotsiaaltööd või ratsionaalse dogmatismiga. Tähelepanu seejuures ei tohi pöörata sellele, et mõlemad on ratsionaalse dogma aspektid, sest ka sotsiaaltöö saab ainult sellest lähtuda.

– korporatiivtõde – kõik väärtusliku saab panna mikrokiibile.

– korporatiivkaubandus. (Korporatiivprohvetid näevad inimese elu mõttena kaubanduslikku st tarbijalikku ekstaasi.) Mac-maailmas mõtlevad korporatiivkodanikud sellest, kuidas luua kõige paremat hamburgerit. Oluline on kasum, uutele turgudele tungimine, oma turuosa saavutamine ja hoidmine, konkureerimine. Sa tahad välja mõelda kõige paremat turundust.

– korporatiivpsühholoogia – kurjust maailmas ei eksisteeri. Selle asemel on (manuaal 4, kus) diagnooside kirjeldused. Kurjus pole osaks inimesest, vaid tüütu väline lisand, mille saab tablettidega ära võtta, sest inimene on bioloogiline masin ja stress on lihtsalt ajukeemia talitlushäire. Kuna inimene on bioloogiline masin, on kurjus asendatud sõnaga „häire“ (disorder). Kui sulle tundub, et sinu elul on kõrgem eesmärk, siis paneb korporatiivpsühholoogia sulle lihtsalt diagnoosi (kui korporatiivmeedium ette ei jõua).

– sõda demokraatia vastu – ka sõna „demokraatia“on korporatiivusk fransiisistanud ja nõuab, et selle all mõistetakse korporatiivdogma tunnistamist. Lihtne näide – kuna korporatiivtööstuse alla käib ka sõjatööstus, siis ei tohi seda kahjustada. (Seetõttu ei mäleta enam keegi, mida see sõna tegelikult tähendab.)

– sõda looduse vastu. (Eestis hea näide Eesti Riigi Metsaahistamise Keskus, mis ühtlasi ahistab suuremat osa eestlastest, aga ratsionaalsete argumentide tõttu nad saavad seda ahistamist jätkata).

– sõda südametunnistuse ja valitsuste vastu. Esimene käib kohtutes, teisel juhul maailma organiseeritud kuritegevuse sündikaadid hirmutavad valitsusi. Gängid on hästi organiseeritud ja nüüd on neil rahvusvaheline tase.

– sõda vaesuse vastu. Marksistid seavad uue despootliku korra. (Samuti globalism).

(- korporatiivmeedia alias peavoolumeedia – ainuõige tõesõnum. Agenda, mis on kooskõlas dogmaga.)

(korporatiivdiktatuur – peamiselt raha vargusele suunatud diktatuur, kus korporatiivmeedia loob probleemi (ignoreerib, et Fergussoni mudel oli pettus), siis korporatiivallharu, näiteks korporatiivmeditsiin, loob lahenduse (erafirmas tehakse katse, kus raha puudusel vaid 7 päeva loetakse testitava preparaadi andmeid, välditakse testi teadusasutuses, test ei pea vastama teaduses kehtivatele nõuetele jne), ametnik peab ainuisikuliselt vastu seisma korporatiivsurvele (EU-s anti sellele poolfabrikaadile vaktsiini staatus mõne inimese allkirjaga) ja suured rahasummad tõstetakse jõuga välja riigikassadest korporatsioonidesse.)

Rober L Moore näitab ka teed välja sellest korporatiivhullusest:

– aseta end inimeste hulka, kes usuvad, et sellel planeedil on veel lootust ja et sa oled võimekas kandma missiooni selles suunas liikuda. Tuleb aktsepteerida oma elu kangelase aspekti ja mõista, et elad kairose ajal.

– Püha. Kuigi korporatsioon kasutab püha frantsiisi, siis tegelik pühadus on selles keelatud. Näiteks, kui inimese elul puudub mõte, siis tegelikult ta ei oska seostuda pühaga. Kuigi me ei märka, püüab püha iga päev uuesti meid sellest hullusest välja tuua. Arhetüüpselt – fööniks alati tõuseb tuhast. Püha väljendub igal pool. Ta murrab sisse mitte seal, kus on rahaline või poliitiline võim, vaid läbi kogukonna. Püha murrab sisse marginaalsest mitte suurepärasest kohast. Inimene peab saama isikliku seose pühaga.

– Teadlikkus. Aeg ohvrikompleksi jaoks on läbi. Tuleb olla teadlik, juhtida oma elu, teha sisemist tööd. Ei tohi enam teisi idealiseerida – valitsust, religiooni, liidreid.

– Hingelisus. Meie hinges olev kulla leidmiseks tuleb leida kangelane iseendas, kes seljatab domineerimise hävitava jõu. Õige hingelisus tõstab sind kõrgemale. Inimene tõstetakse tema tavalisest, depresiivsest minast keskendunud minaks. Vihkamist õhutav pole see õige hingelisus. Õige hingelisus ei loo mitte kaootilisust, vaid korda, annab julguse mitte hirmu, annab armastuse ja energa, ühendab hõimu. Rahu ärevuse asemel, kirg õigluse järgi.

– ratsionaalse mõtlemise kõrvale arendada kujutlusvõimet. See on intuitiivne võimekus, mis ei kasuta toimimiseks loogikat ja mõistust.

– palve ja rituaalne seos pühaga.

Kahjuks pole loengud hetkel lingitavad, aga paiknevad näiteks siin: https://robertmoore-phd.com/index.cfm/product/145/jungian-psychology-and-the-bible-complete-set.html

Autorahva mõtteterad

Lisa kommentaar

Jõuluajal teavad paljud pajatada päkapikurahva tegemistest, kuid meie hulgas liigub kogu aasta teinegi salapärane seltskond – autojuhirahvas. Kuskilt nad tulevad ja kuhugi lähevad. Allpool olevad mõtteterad aitavad neid paremini tundma õppida.

Risttee

  1. Elu on kui autosõit – kui ristteel pöörad valesti, on keeruline õigele teele tagasi saada.
  2. Kui sa enne ristteed hoogu maha ei võta, pole muud valikut kui sõita otse.
  3. Teeristil on kolm võimalust: sa võid pöörduda, jätkata või ära pöörata.
  4. Ära looda välisele – kõige olulisem ristmik võib välja näha väga tagasihoidlik.

Teekond

  1. Üks asi on käivitada ja teine alustada sõitu.
  2. Teekonda ei alustata tühja paagiga.
  3. Kui teekond muutub rutiinseks, tasub natuke tankida.
  4. Ootamatust takistusest möödumine on raske, aga veel raskem pärast juhitavus tagasi saada.
  5. Kaugtuled näitavad kõike, mida hetkel teadma pead.
  6.  Kui tagasivaatepeeglis näib elu kaunim, vajab esiklaas puhastamist.
  7.  Peateel ja kõrvalteel on omad eelised. Enne liikuma hakkamist otsusta, kummal seekord kulged.
  8.  Kui soovid, et teised teaks, mida sa kavatsed, näita lihtsalt suunatuld.
  9.  Tõeline vabadus on see, kui sõidad teel, millel pole ühtki kaasliiklejat.
  10.  Ümbersõit tähendab peagi puhast rõõmu korda tehtud teest.
  11.  Libe tee on raske vaid alguses, aga seda iga kord.
  12.  Tupikusse ei pea jääma. Sealt saab välja ainult sama teed kaudu nagu tulid.
  13.  Kui tee on jäänud kitsaks, tuleb hekki pügada.
  14.  Võõrastes linnades liigud peamiselt peatänavatel, kodulinnas kõrvalteedel.
  15.  Pesula eemaldab kihi, mis varjab nii auto ilu kui kriimustusi.
  16.  Ummikus oled koos nendega, kes on sinuga samal lainel.
  17.  Õigel teel olemine ei garanteeri, et liigud õiges suunas.
  18.  Inimesi on kahte sorti. Ühed tagurdavad enne parkimist ja teised parklast sõitu alustades.

Religioon

  1.  Mida tähendab olla zen? Keset tipptunniliiklust näha, et inimesed on ilusad ja head.
  2.  Sünkroonsus oli see, kui sõitsid läbi kesklinna ainult rohelise tulega.
  3.  Mis on karma? Kui sinu autojuhielu mõjutavad sinu muud elud.
  4.  Mis on „deja vu“? Stardid esimesena rohelise tulega, jääd järgmise foori vastsüttinud punase tule taha kinni ja siis meenub, et see juhtus seal ka eelmisel korral.
  5.  Sünergia tekib koos liikumisel, see pole mitte teisega parklasse minek vaid koos sõitmine.
  6.  Mida tähendab „kohalolu“? Kui sa vihmase ilmaga parkides ei taba end mõttelt – kuhu ma küll seekord vihmavarju panin?
  7.  Zen tarkus: kui paak on täis, käib klõps ja rohkem kütust ei mahu.
  8.  Sünkroonsus pole see, et otsustasid minna Tallinnasse. Sünkroonsus on, et kui otsustasid minna Tallinnasse, näed kõikjal liiklusmärke, mis näitavad Tallinna suunas.
  9.  Vaimsus on see, kui kuulad südame häält nii teekonda valides kui teel olles.

Tähelepanekuid

  1.  Tähelepanelikkus on see, kui suudad kokku lugeda, mitu korda põrkas esiklaasile kukkunud kivi.
  2.  Parema käe reegel tähendab seda, et pead istuma vasakule.
  3.  Elu on nagu autosõit – kui näed punast tuld, pole mõtet anda gaasi.
  4.  Vaid sina otsustad, kas kulged mõnuga või rahutult.
  5.  „Kõik teed viivad Rooma“ tähendab, et nad ei lähe sinna juhuslikult.
  6.  Sõida nii, et teised ei saaks oma vigu sinu kaela ajada.
  7.  Kui püsid kindlalt oma teel, näed teisi tegemas valikuid, kuid ei imesta.
  8.  Kui oled valgus, on pilkases öös kaugel vilkuvad tuled sageli su enda peegeldused.
  9.  Auto ilu mõõtmiseks on mitmeid võimalusi: võimsus, kütusekulu, müratase jne.
  10.  Õnn on alustada teekonda elevusega, kulgeda entusiasmiga ja jõuda kohale takistuste kiuste.
  11.  Rahulolematus on see, kui sul pole veel seda imelist autot, millega sõites puudub vajadus kiirustada.
  12.  Blondi juures on kõige häirivam see, et tal pole kiire.
  13.  Närvikõdi on see, kui äikesega sõites pead endale kogu aeg meenutama, et autos on tegelikult ohutu.
  14.  Ekstreemsus on see, kui märkad, et selja taga sõitja pole midagi kuulnud pikivahest.
  15.  Vahel on kurviline tee kiirem otseteest.
  16.  Lase lahti kõigest peale rooli, mis hoiab sihti.
  17.  Kui sa ei leia ka kolmandal ringil parkimiskohta, pole see mitte Murphy seadus, vaid lihtsalt täis parkla. Murphy seadus tähendab, et kui sa selle peale vihastad, vihastavad sind peagi järgnevadki tühised asjad.
  18.  Salajased rajad pole kaardile märgitud.
  19.  Kui eelistad suuremat seltskonda, pead minema bussiga.
  20.  Kui soovid tegeleda muuga, lase teisel juhtida.
  21.  Kõrbes võib igaüks olla teerajaja. Kuni järgmise liivatormini.
  22.  Sõidukiirus ei näita mitte auto maksimaalset võimsust, vaid autojuhi võimekust mõista liiklusmärke.
  23.  Kui nina läheb krimpsu, panid lõhnakuuske ostes puusse.
  24.  Navigaatorist on kasu ainult siis, kui ta teab, kuhu sa minna tahad.
  25.  Tarkade kiirustajate autodel on sireenid või nad liiguvad kiirteel. Teised saavad teatud summa eest teada, et polnud ei seda ega teist.
  26.  Kui tahad tunnustust, õpi seda jagama. Parim koht alustamiseks on tipptunniliikluses oma mõttes tunnustada midagi positiivset igas liiklejas, kes äratab sinu tähelepanu.
  27.  On olemas suurepärane võimalus vabaneda tüütust turvavööst: jalutada.
  28.  Ilusa autoga peaks arvestama juba maja projekteerimisel. See võiks seista nii, et saaks seda aeg-ajalt aknast imetlemas käia.
  29.  Mis on ühist vannitoal ja üksinda autosõidul? Mõlemas on hea ennastunustavalt kõva häälega laulda.
  30.  Vedamine algab kavatsuse ja pealehakkamisega.
  31.  Kui on liiga kiire, vajuta pidurit ja tee parem plaan.
  32.  Elus ei pea kõike järgi proovima. Maailmas on selleks liiga palju teid.
  33.  Mis on ühist juuksuril ja autojuhil? Mõlemad töötavad salongis.
  34.  Mis on ühist UFO-l ja ideaalsel autojuhil? Keegi ei suuda nende olemasolu tõestada.
  35.  Mis on viisakus? Kui ütled teisele, et ta ei oska parkida, häälega, nagu see sind ei häiriks ja sa teeks lihtsalt nalja.
  36.  Mis tähendab „parem varblane peos, kui tuvi katusel“? Nii, kui kollane vilkuma hakkab, jääd seisma.
  37.  Osavamad saavutavad edu mitte reegleid eirates vaid neis teistest paremini orienteerudes.
  38.  Kui soovid olla võitja, vali targalt tee, millel võistled.
  39.  Varane varblane leiab tera, varane teeleasuja naudib kulgu.
  40.  Parim viis taluda ootamist on õppida nautima iseenda seltskonda.
  41.  Mida teha, kui tundub, et kõikjal on liikluspolitsei? Mine ajajuhtimise koolitusele.
  42.  Empaatiat näitab see, et vaatamata ummikule hoolid kõrvalteelt tulijast.

    ——————————————————————————————————
    Lugu tõlgendada saab ka seda uude konteksti paigutades, näiteks punamütsikese lugu juristidele või tuhkatriinu pesuvahendireklaamis. Autojuht on üks uuemaid arhetüüpe, mis unenägudeski meile meie endi saladusi avab. Olen (mitte parima võimaliku autojuhina) märganud, et see arhetüüp aitab paralleele luues nii mõnestki asjast paremini aru saada.

Rändaja arhetüübist

Lisa kommentaar

Edukas laul enamasti viitab sellele, et loos on esinenud paljusid kõnetanud arhetüüp. Kevadel analüüsisin enne lõppvooru 12 Eesti eurolaulu teksti ja püüdsin aimata, kellel nendest on arhetüüpset edu. Selle nägemiseks vaatlesin ainult sõnu. Edukuseks peab arhetüüp olema puhas, uudne, probleemidest rääkima lahendust otsivas vormis jms.

Armastaja arhetüübi lood (Voorand, Suviste, Killing, Toome ja Nayna) olid kõik negatiivsed ja see on väga levinud Eurovisiooni stiil st kurb laulik. (Imelik, et negatiivse armastaja narratiivi esitamist peavad paljud lauljad enese avamiseks.) Võidulool oli vähemalt vähesem kurblikkus ja uudne lähenemine.

Sissi mässaja arhetüübi loo edukust ma ei eeldanud enne, kui nägin arhetüübi puhtust ja loo edukus polnud mulle seejärel uudiseks. Redeli naljahamba arhetüüp oli ka puhas, aga eurovisioonil on naljahambal harva edu. Sarnane on lugu Zevakini semu arhetüübiga. Milderi süütu arhetüüp oli hea (kõik lood on ju siiski edukad), aga mitte piisavalt selge. Suured tüdrukud alustasid võluri arhetüübiga, aga lülitusid kaks korda uuele arhetüübile.

Puhas ja positiivne võluri (maagi) arhetüüp on Loreeni võiduloos Euphoria. Lavaesitluses tuleks näha partneris mitte armastajat, vaid varju või animust, laul seda lahti ei seleta. Õige suuna annab ametlik video, kus inimene ongi üksi keset universumi ja otsib igavikulist tunnet. Maag positiivsel variandil leiab maagia iseendas – tal on toimiv immuunsussüsteem, tema vaimsus mõtestab maailma, tal puuduvad hirmud, sest ta ei karda iseennast. Hea ja halva asemel on talle oluline teadlikkus hetkest, teadlikud valikud ja mõtlemine. Maag negatiivsel variandil on kuri geenius, kelle jaoks oluline on inimesest väljaspool, näiteks on maailm täis viiruseid ja vaktsiine. Vaimsus peab olema kontrollitud sõnum ja propaganda või organiseeritud religioon heast ja halvast.

Laulude hulgast jäid puudu arhetüübid, mida meie kaasaegne Eesti väga vajaks ja mis puhta arhetüübina kõigi hinges heliseks: mõttetark, valitseja, looja, pühak ja kangelane (kohe tuli meelde Heroes, eks?).

Rändaja arhetüüpi jäid 2 lugu – Pootsmani ja Linnade oma. Puhtad arhetüübid ja ka uudsus olemas. Pootsmani lool vist jäi i-täpp puudu teatud arrogantsi tõttu, mida mass 100% ei mõista ja Linnadel ei olnud uudsus piisav võidulooks. Linnade laulu puhul on arhetüüp kergemini tuntav, aga “Magus melanhoolia” tundub esmapilgul negatiivse armastaja arhetüübina. Vihje õiges suunas, kuidas rändaja mõtleb, annab Kukerpillide laul “Pole sul tarvis teada” – ühelt poolt rännulugu ja teisalt isepäisuse ning iseseisvuse toonitamine. Rändajale on olulisem silmapiir (päikesetõus), sõltumatus (mitte sidumine) ja teda häirib argiigavus (üledoos kõigest heast). Taukari “Seitsme tuule poole” tundub esialgu semulik-sõbralik rännulaul, aga ridade vahele on ikka peidetud sõltumatus ja sidumatus, mis teeb selle arhetüüpselt puhtaks looks.

Arhetüüpse reklaami tundjad leiavad, et brändide (ka laulude) edukus tuleneb arhetüübi puhtusest. Arhetüüp on sümbol kollektiivses alateadvuses. Need on justkui kujundid, millest igal inimesel on küll oma unikaalne arusaam, aga nad on siiski suhteliselt sarnasel kujul kõikide inimeste peas. Puhas sümbol kõnetab massi, sest lugu/klipp/bränd tekitab seose arhetüübiga. Vastandina – mitme arhetüübi puudutamisel kogeja satub segadusse ja loo edukus on vähesem.

Sellised uitmõtted arhetüüpidest ja rändaja ekslemisest nende vahel.

Raamat “Päikeserändur” on mulle väga hingelähedane ja vahel loon talle nüansse juurde. Kes lugenud, teab, et need eile kirjutatud luuleread haakuvad pigem esimese rännuga Aapo loos, aga omamoodi ka teise rännuga Otemari loos.

Kas tunned kedagi, kes teaks, kust algas tee?
Kas seal, kus päike võitis pimeduse väe?
Kas siis, kui liblikas tõi kaasa kevade
või sügisvihm lõi unistused lõkkele?

Kes teabki, kus on läte, kuidas algas kõik –
Et seltskond istub paadis, sihiks tundmatus.
Kas tunne südames nad siia kokku tõi
või silmapiiril nähtud kutsuv liigutus?

Võib-olla kaugeist paigust keegi aimu saand:
kas näinud unes või ehk mõni maininud
või lihtsalt tunneb, et ei mõista kodumaad
kui pole vahel võõrsil ringi rännanud.

Neil selg on sirge, kindel pilk teab, kus on tee
ja hoog on ühtlane, sest tee veel minna pikk.
Kel pole kiiret, mõtleb kohalolule
hetkes, kus kokku saavad läind ja tulevik.

Ei eksimusi karda nende tundlik meel
või eksimist selt teelt, mis kirjas saatuses.
Kes kuskil` jõudma peab, see astub oma teel.
Püänt ei paista esimeses vaatuses.

Paat laulab vulinast ja kalast kajakas.
Kui lähed vastuvoolu, kiirus kahaneb.
Ilmselge pärast see, kes tark, ei kurvasta.
Kel ärgas meel, see otsib ja ei tagane.

On kaldal inimesed, nende peas on lood
sellest, mis on ja mis võib tuua tulevik
ja ajast, kui kõik algas või mis oli kord,
kui veel ei teadnud, mis on hea, mis salalik.

Ja seltskond istub paadis, aimab lugusid.
Neil endil lood jäid koju, teised alles ees.
Naudivad hetkes värskel pilgul vaatamist.
Nii juhtub, kui sa leiad ennast rännates.

Helmed: kuju ja mõisted

Lisa kommentaar

Antud postituse eesmärk on juhtida tähelepanu probleemidele eestikeelsete mõistete leidmisel helmekujundite kohta. Jutumärgid lisasin eristamaks uuritavaid mõisteid.

Helme või mistahes kujundi defineerimisel on oluline leida tabav ja lühike väljend. Eesti keeles on moes jätta väljendit moodustades nimisõnaks „helmes“ ja kõik muu kujundada ümber omadussõnaks, kasutades rohkesti lisandit „-kujuline“.  Näiteks “sooniline helmes” on asendatav nimisõnaga “melon” ja “tilgakujuline helmes” nimisõnaga „tilk“ või „tilgahelmes“. Lisaks on välditavad kahtleva kõneviisi sõnad, näiteks „üsna“, „peaaegu“ jne. Helmenimetuse lihtsustamine on eriti põhjendatud, kui nimetust on juba korra tekstis kasutatud või kui mõiste tundub keeleliselt harjumuspärane. Vahel võib helmeid kirjeldades piirduda omadussõnaga, näiteks „kerajas“ või „ümmargune“, kui kontekstist on aru saada, et jutt käib helmestest või klaashelmestest.

Maailmas on tehtud mitmeid näidisloendeid helmeste kujude fikseerimiseks. Minu maailmanägemus on antropoloogiline ja seetõttu pean ühtmoodi oluliseks ekspertide nägemust sõnakasutusest kui rahvasuus populaarseid väljendeid. Nagu eelpool öeldud, jääb tervik antud postituses tagaplaanile ja püüan tuua vaid üksikuid aga olulisi näiteid.

Probleemid tekivad sõnade tõlkimisel või eestikeelsete väljendite tähendusi otsides. Kujundi matemaatiline mõiste pole alati piisav ja võib olla helmega seoses kohmakas. See ei pruugi sobida kõnekeelde, mida pärlihuvilised enamasti kasutavad. Tänapäeval ei kasutata alati professionaalseid tõlkeid, ka väiksema keeleoskusega inimesed tõlgivad sõnu. Mitmed kujundid on mitmeti mõistetavad. Klassikalistele helmekujudele lisaks esinevad üleminekud ühest kujundist teisele. Varasemas arheoloogilises kirjanduses esineb mitmeid väljendeid, mis on asendunud uutega. Paralleelselt uudsete mõistete kasutuselevõtuga peab säilima teadmine varasemate mõistete tähenduse kohta.

Sõnad muutuvad ajas ja mõne sõna varasem tähendus ei pruugi olla tänasel päeval üheselt mõistetav. Võrreldes muude kujunditega võivad helmekujundid moodustada paralleelmaailma, kus mõisted erinevat tähendust omavad ja omakorda ajas rändavad.

1. Ruumiline objekt või tasapinnaline kujund. Vahel aetakse segi kahe- ja kolmemõõtmelisi kujundeid.
– näiteks ringikujuline on helmes, mis on külgvaates ühe nurga alt ringikujuline, aga veerandi võrra pikkupidi keerates viil.
– rombikujuline helmes on samuti viil, mis laiema poole pealt vaadatuna rombikujuline. Nimetus ei sobi bikoonilisele helmele, sest see on ruumiline, helme kuju on külgvaates alati sama.

2. Tahuline või fassetitud. Eesti keeles on klaashelmeste kohta kasutusel kaks sõna „tahuline“ ja „fassetitud“, kuid inglise keeles kasutatakse ühte väljendit „faceted“. „Tahuline“ on hea üldmõiste, mis ütleb, et helmel on tahud. Fassetitud klaashelmes tähendab, et algul on tehtud helmes ja siis alles seda töödeldud. Algne helmes võib olla tahuline, aga fassettimisel tekivad uued tahud. Näiteks oli Tsehhis paarsada aastat tagasi kasutusel tehnika – vormimise teel saadi tahuline helmes ja sellele käsitsi lihviti tahke juurde või tehti tahud nurgelisemaks.

Kivi on tahke, selle töötlemine erineb klaasist, mida on võimalik muuta vedelaks. Klaasi tahud moodustuvad ka vormimisel (pressitud helmed) või metallvardal oleva poolvedela klaashelme töötlemisel marveriga – tahuline kuju vajutatakse helmele sileda töövahendiga.

Ei ole mõeldav, et kõik helmehuvilised on kursis helmeste tootmise tehnoloogiaga. Mitmed ajaloolised helmetehnikad on veel tundmatud või on teave nende kohta raskesti leitav. Sõna „fassetitud“ võiks siis kasutada vaid lõikamise teel valmistatud helme kohta. Siiski, sageli järgneb sõnale „fassetitud“ kujundi nimetus, näiteks fassetitud kuubik. See tähendab, et algne kujund on kuubik, aga siis on sellelt nurgad või küljed ära lõigatud, ära fassetitud. Seega ei oma see mõiste enam seost mitte klaasiga, vaid kujuteldava kujundiga ja sõna „fassetitud“ on taas õigustatud. Täpsuse huvides on parem „lõigatud/fassetitud nurkadega kuubik (või risttahukas)“, aga lühivormina sobib ka „fassetitud kuubik (või risttahukas)“.

Viimsi tarandkalmes esines „fassetitud nurkadega polüeedriline helmes“ (Lang 1993: 36). Varasemas kirjanduses on väljendit „polüeedriline“ mujalgi kasutatud, mõeldes selle all täpsemalt „risttahukat“.

Keeliselt kõige mugavam oleks öelda “nurkadeta risttahukas”.

3. Ketas ja bikooniline. Tänapäeva inimesele võib sõnaga “ketas” seostuda nii sportimiseks kasutatav ketas, aga ka saeketas. Viimasel juhul kui öelda inimesele, et helmes on kettakujuline, ei suuda ta helmest ära tunda.

„Kettakujuline sama, mis kaksikkooniline“ on kirjeldus Viimsi helme kohta aastast 1993 (Lang 1993: 36). Priit Ligi kasutab samuti väljendit „kaksikkooniline“ vadjapäraste helmeste tutvustamisel, aga eristab sellest järgneva helme „kaksikkooniline, mille läbimõõtude suhe on 1:2“ (Ligi 1993: 57).

Tõepoolest, nii rooma rauaajal kui ka muinasaja lõpus esines paralleelselt nii ketas kui kettast kõrgem bikooniline helmes. Esimene (Ligil hiljem nimetatud) oli bikooniline helmes, mille pikkus poole või enama võrra väiksem laiusest. Maakeeli väljendudes väga lame. Teisalt esines bikooniline helmes, millel väga lai südamik ja vaid õhuke bikooniliseks vajutatud silinder. Selle helme laius ja pikkus on enam-vähem sarnased. Seega on mõiste „ketas“ üks mõiste „bikooniline“ alaliik, eestipärane „kaksikkooniline“ aga selle sünonüüm.

4. Kera ja kerajas. Võõrsõnadena samad mõisted: sfäär ja sfääriline. „Kera“ on nimisõna ja „kerajas“ omadussõna. Need tähistavad erinevaid asju. “Kera” on korrapärane ruumiline objekt, mis igast küljest vaadates on ringikujuline. Sageli kasutatakse mõistet „ümmargune“ sünonüümina „kerale“, aga üldmõistena hõlmab see kõiki kerajaid ja ka ümaraid lopergusi objekte. „Ümmargune“ on üldmõiste ja vajab täpsustamist.

“Kerajas” on kera pikendatud või lapikuks vajutatud vorm. “Pikendatud kerajas” asemel kasutatakse helmeste kohta väljendit “ovaal(ne)”. Madala keraja kohta vaata järgmine punkt.

„Sfäärilise“ helme all on Viimsi helmeid kirjeldades mõeldud sfääri ennast (vt Lang 1993: 36). Kera võib olla ka Jõugalt pärit „ümmargune helmes” (Ligi 1993:58). Reidla kasutab mõistet „kerakujuline“ (vt Reidla 2012: 57).

5. Lame ja lapik. „Tündrikujulised“ on Viimsi 4.-5. sajandi helmed (Lang 1993:36). See on sünonüüm tünnikujulisele ja kasutab mõistet laiemas tähenduses. Ligi kasutab mõisteid „bisser“ ja „kudrus“, mõlemad on kuni 3 mm läbimõõduga, enamasti tünnikujulised helmed. Ta räägib ka helmest, mis on „silindriline ja lame ümmargune“. Mõiste „tünnikujuline“ on korra autori poolt nimetatud, aga näidis puudub (Ligi 1993:56-58). Tõenäoliselt mõeldakse selle all sõna algset tähendust, kus piklik kerajas helmes on kumerdatud otstega. Ka Kallis kasutab mõiste „tünnikujuline“ algset tähendust, seejärel sama kujundi laiemat tähendust ja seejärel mõistet „ümmargune“ laiemas mõistes tünnikujulise helme kohta (Kallis 2010: 156-158).

Inglise keeles on mõiste „oblate“, mille vaste Eesti keeles on  „lame/lapik kerajas“. Need väljendid on vähe tuntud nii seoses helmestega kui ilma. Sellise helme kohta kasutatakse mõistet „tünn“ ja see tähendabki „tünn laiemas tähenduses“. Matemaatilise mõistena kohtame veel väljendit „lapik ellipsoid“. Kuna korrektne sõna antud kujundi kohta puudub, võiks uudissõnana võtta kasutusele nimisõna „oblaat“ ja omadussõna “oblaatne”. Uudissõnade miinuseks on, et see jääb laiale üldsusele mõistetamatuks. Sarnane helmekuju on „trumm“, kuid trummikujuline helmes on külgvaates peaaegu ristkülik. Olen märganud, et sellise helme kuju jäetakse mõiste puudumisel üldse nimetamata. Keeleliselt on võimalik kasutada väljendeid „lame“ ja „lapik“, aga täpsustamata kujul omavad need viilu- või seibikujulise helme tähendust. Seega, kui kirjeldatakse kerajat objekti, tuleb kasutada täismõisteid „lapik kerajas“ või „lame kerajas“. Ei sobi näiteks „lapik kera“, sest kera on korrapäraselt ümmargune objekt. Ühtlasi tasub kasutada ka mõistet „tünn“, sest ühelt poolt on see hästi arusaadav ja teisalt on vahel väga keeruline sarnaseid kujundeid üksteisest eristada. Tünnikujulisel helmel peaks olema vähemalt minimaalne tünnile omane kumerdatud ots.

Ebamugavuse lisamiseks ei ole korrektne ka “sfäär”, mille all mõeldakse kera pinda, aga helmed reeglina pole õõnsad.

6. Prisma ja risttahukas. Kui risttahukal on kõik küljed ristkülikud ja seega alati 6 tahku, siis prisma-kujulisel helmel on küll 2 otsa, aga külgi võib olla erineva arvuga. Vastavalt nendele on ka helme nimetus, näiteks „kuusnurkne prisma“ sünonüümiga „heksagonaalne prisma“.

Juba muinasajal hinnati Eestis kumerate või lõigatud nurkadega risttahukaid. Viimsi tarandkalme raamatus esines see nimetuse all „fassetitud nurkadega polüeedriline helmes“ (Lang 1993: 36), mis tähendas, et hulktahuka nurgad olid ära lõigatud. Vadjapäraste helmeste hulgas on „risttahukakujuline helmes“, nimetatakse ka „kuusnurkse põhjaga prismat“ (Ligi 1993:58).

7. Spiraalset klaashelmest saab teha mitmel moel. 1. poolvedel klaaspulk keerutati ümber metallpulga. Helmest ei soojendatud ühtlaseks, vaid vindid sulasid üksteise külje külge vaid osaliselt. Enamasti on helme põhitüüp “rattakujuline”. 2. vormiga või noaga vajutati sooniline muster. Vorm vajutati pikkupidi ja näha on õmbluskohad. Spetsiaalse noaga vajutati auguga klaastorule, tulemus ebaühtlase suurusega helmes, kuid põhitüübina “tünnikujuline”. 3. moodus – pikk augustatud klaaspulk soojendatakse poolvedelaks ja siis keerutatakse vinti. Tekivad keerdus helmed, mis võivad olla segmendilised ja ka lõpuni lahti kruvitud.

Viimsi tarandkalmes leitud helmes on 1993. aastal üldnimetuse all „spiraalsed klaashelmed“ ja lisaks saame teada, et keermeid sellisel helmel on 1-4 (Lang 1993: 36). Vadjapärased ja Kaberla helmed on nimetusega „vintjas“ (vt Ligi 1993: 57; Kallis 2010: 152).

Vaselisi nimetatakse pronksspiraalideks (vt Lang 1993: 36, Reidal 2012: 36) või „spiraaliga helmesteks“ (Ligi 1993: 59). Esimesena kirjeldatud tehnika alusel tekib samasugune helmes ja paralleeli kasutades sobib „spiraal“ või „klaasspiraal“ nimisõnana, omadussõnana  „spiraalne“ või rahvalik pikk variant „spiraalikujuline“.

8. Ratas ja ring. Viimsi tarandkalme leidude hulgas on „ringikujulised helmed“, mis on omakorda „segmendilised“ (Lang 1993: 36). Segmendilisi helmeid toodeti arvatavasti helmest vormides, sest puuduvad õmbluskohad ja suuremal sulatamisel oleks helmes pindpinevuse tõttu segmendilisuse kaotanud. Kallis nimetab neid „mitmikhelmed, mis koosnevad rattakujulistest segmentidest“ (Kallis 2010: 152).

Vadjapärastes kalmetes leidusid „lamedad ümmargused (rattakujulised) helmed“ ja hiljem lihtsalt ilma sulgudeta „rattakujulised“ (Ligi 1993: 56). Kaberla helmeste hulgas „rattakujulised (ümmargused ja lamedad) ning välisservast kergelt kumerad“ (Kallis 2010: 151). Reidla raamatus räägitakse „rõngakujulistest helmestest“ (Reidla 2012: 57).

Rattakujulise helme sünonüüm on sõõrik (inglise keeles donut), mis peaks kohe õige kujundi silme ette looma – ümar madal suhteliselt suure südamikuga helmes.

9. Silindrikujuline. Tundub, et Eestis tähistab see helmest, mille pikkus väiksem läbimõõdust, vastandudes piklikule ehk torukujulisele helmele. Vahel on öeldud, et helmes on piklik silindrikujuline, mis tähendab, et täpsustamisel sobib see mõise ka kergelt pikliku helme kirjeldamiseks.

Viimsi tarandkalmes „silindrikujuline helmes“ (Lang 1993: 36) on suurema auguga tuub, mille läbimõõt kergelt suurem pikkusest. Vadjapärastes kalmetes on „lame ümmargune helmes, mis vormilt läheneb silindri kujule“. Teisalt esineb väljend „silindrikujuline“ üleminekuvormi kohta, millel kõrgele tünnile iseloomulik ümar serv ja paksem keskkoht (Ligi 1993: 56-57). Enamasti kaldutakse mõiste poole „tuub“ või „silindrikujuline“ tünnikujulise helme kirjeldamisel, millel, nagu antud pärli puhulgi, suurema läbimõõduga südamik. Lisaks räägib selle väljendi kasuks see, et antud helmetüüp on enamasti pigem silindri- kui tünnikujuline. Ka Kallis ja Reidla kasutavad mõistet „silindrikujuline“ (Kallis 2010: 152; Reidla 2012: 57).

10. Melon, ribiline. Viimsi tarandkelmes on „soonitud külgedega nn melonikujuline helmes“ (Lang 1993: 36). Vadjapäraste ehete hulgas „ribiline (sooniline) silindrikujuline“. Samuti “rosetikujulise ristlõikega ümmargune või piklik helmes” (Ligi 1993: 57; 190). Kaberla kirjeldusele „soonilise pinnaga helmes, mis otsevaates meenutab rosetti“ on lisatud „ribilised ehk ribihelmed“ (Kallis 2010: 152). See pole ainus kord, kui meloniga seotakse roseti kuju. Kirjeldusena võib see olla abistav, kuid nimetusena eksitav, sest rosett(a) on Veneetsia tuntud helmetüüp, mis on maailmas on laialdaselt levinud. Eestis olen märganud vaid üht 11 helmega leidu Mõdrikul (Vetikul), AI 8554:68. Enam on siia sattunud 7-kihilise rosetta lihtsamat, 3-kihilist vormi nimega „nueva cadiz“.

Reidla raamatus esinevad „pikisoonilised helmed“ (Reidla 2012:57), mis tähendab, et meloni ribid ei olnud kaldu, vaid paralleelsed südamikuga.

Kokkuvõte. Käsitlesin siin vaid mõningaid helmetüüpe. Kogu maailmas suurenev huvi helmeste ajaloo ja helmekujude vastu tingib olukorra, kus senine tähelepanu antud teemale ei ole piisav. Selgus ja selgitused eestikeelsete helmenimede kasutamisel lihtsustaks inimeste tööd, kelle esmaseks uurimisvaldkonnaks ei ole helmed. Iga uurija võib küll defineerimise järgselt kasutada talle sobivaid mõisteid, aga küsimuste tõstatamine ja mõistete lahtirääkimine säästaks helmestega tegelejat või ajalooliste helmeste uurijalt pikaajalisest helmeste uurimisprotsessist ja lubaks selle asemel keskenduda oma tegevusalale.

———————————————————

Kallis, Irita (2010) – Kaberla helmeste kirjeldus, tüpoloogiline kuuluvus ja dateeringud naabermaades. Ülle Tamla (Toim). Ilusad asjad. Tähelepanuväärseid leide Eesti arheoloogiakogudest (151-170). Tallinn: Ajaloo Instituut. (Muinasaja teadus; 21).

Lang, Valter (1993) – Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas – Töid arheoloogia alalt 2, Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut

Ligi, Priit (1993) – Vadjapärased kalmed Kirde-Eestis (9. – 16. sajand). Valter Lang (Toim.). Vadjapärased kalmed Eestis 9.-16. sajandil (7-175). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus. (Muinasaja teadus; 2).

Reidla, Jana (2012) – Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani. Schenkenberg. Tallinn

Kaali kultusekeskus

Oma raamatus „Päikeserändur“ olen loonud ühe võimaliku visiooni Kaali esimese kultusekeskuse legitiimsuse ja kombestiku kohta 2700 aastat tagasi. Ajaloohuvilisel tuleb sageli Kreutzwaldi kombel õhata – laena mulle kannelt, Vanemuine… muistse põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada. Kaali kahe linnuse kasutusala kohta võib leida kindlamaid märke kui lihtsalt oletused.

Kaali järvel on olnud 2 linnust: esimene umbes aastatel 700-400 eKr ja teine 3. – 4. sajandil pKr. Kas need olid tavalised kaubandusega seotud linnused või kultusekeskused? Kui kultusekeskused, millise seaduse järgi neid omati ja valitseti? Kuidas need ehitati ja kes said seda külastada?

Lennart Meri kirjutas, et Kaali meteoriidikatastroofi võimsus pidi sügavalt mõjustama Läänemereäärsete asukate psüühikat, keeli ja kombestikku ning kujundama kohaliku loodusmütoloogilise tõlgenduse (Meri 2008: 73).

Raamatuid või artikleid Kaali järve müsteeriumi kohta on kirjutanud lisaks Lennart Merile Vello Lõugas, Karl Kello, Marika Mägi ja teised. Et meteoriit võis kukkuda päikesekultuse ajastul, võib oletada, et kõige enam vastuseid meteoriidi mõju kohta saab just päikesekultust uurides. Vello Lõugas juhib tähelepanu sellele, et saarlased ja nende naabrid polnud veel 19. sajandil unustanud, et paigas oli linnus või et Kaali järv tekkis taevast kukkunud kivist (vt Lõugas 1996: 20-22). Kaali müsteeriumi järelkajaks peetakse ka ebatavaliselt võimsate ja päikesekultuse sümboolikat omavate Karja ja Pöide kiriku ehitamist. Pöide kirikust on Youtubes film „Pöide, vaikiv tunnistaja“. Karja kirikuga saab tutvuda siin.

On ekslik arvata, et meie esivanematel puudusid kultuserajatised ja et nad austasid ainult loodusobjekte nagu puud, allikad või kivid (Mägi 2003: 16).

Kaali järvest põhja poole liikudes satume Meiustesse, kus Karl Kello väitel paikneb Eesti teadaolevalt suurim muinasobservatoorium (Vt Kello 2018). Juhul, kui see leiaks kinnitust, võiks see kaasa aidata meteoriidi kukkumise dateerimisele. Hiisi on pühapaikadena kasutatud viimased paartuhat aastat, aga muinasobservatooriume ehitati aastatuhandeid varem.

1. linnus

Kaali peakaatri kirdeküljel asus umbes 7. – 4. sajandil eKr poolkaarekujuline paekivist linnusasula. „Koha ebatavaline asukoht osutab, et tegemist oli pigem kultusliku kui mingi muu funktsiooniga rajatisega“ (Mägi 2003:2). Linnusasulat ümbritses 110 m pikk 2-meetrine paekivimüür. Mägi nendib, et pronksiaja lõpu või rauaaja alguse kohta on see küll väikse pindalaga, kuid ebatavaliselt tugev kindlus. Leiumaterjal on vähene (Mägi 2003:3). Eestis oli veel 4 hilispronksiaegset linnusasulat: Asva ja Ridala Saaremaal, Joaoru Narva lähedal ja Iru, Tallinna linna eelkäija. Kindlustatud asulas olid mõned palkmajad, mis ümbritseti puittaraga, osaliselt ka kivimüüriga. Iru kindlustatud asulas Pirita jõe ääres Harjumaal oli rõhkpalkhooneid. Kaali oli ümbritsetud ainult kivimüüriga.

„Päikeses kiiskavast valgest paekivist võimas kiviehitis pidi nii varasel ajal avaldama muljet. Põhja-Euroopa lugulauludes ja pärimustes aimdubki mingi kummituslik valge ja vallutamatu kants kaugel Põhjas udusel meresaarel“ (Kello 2003:26).

2. linnus

Umbes meie aastatuhande alguses ümbritses Kaali järve massiivne kivimüür, mis sarnaneb selle aja ringvall-linnuste ringmüürile (Mägi 2003:2). Sarnased ringvall-linnuseid Võhmas ja Pidulas Saaremaal võivad olla Kaali 2. linnuse vähendatud koopiad ja neid võidi kasutada kultusekohana (Mägi 2003:5). Lisaks oli Saaremaal veel 2 ringvall-linnust – Mustla ja Päädla maalinnad, mida ümbritseval kivivallil oli omakorda puidust kaitsetara (Mägi 2003:10).

Mägi räägib, et meie aastatuhande alguse linnused Saaremaal olid ringvall-linnused, kus on suuremal või vähemal määral märke kultusliku tegevuse kohta. „Ehk võib just kultusekohtade fenomenis näha otsest Kaali katastroofi mõju kultuurmaastikule?“ (Mägi 2003: 17). On ju Kaali meteoriidikraater juba loomise hetkest ringikujuline, kõik märgid viitavad selle kasutamisele vaid kultusekohana. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks linnuse kasutamist sõjalise kaitseobjektina ja linnuse asukoht ei vasta oma aja pronksikaubanduseks sobivale asukohale.

Kaali 2. linnust ümbritseva müüri ääres seespool on rohkelt koduloomade luid, peamiselt hambaid ja kolju osi, mis viitab Skandinaaviapärasele ohverdusele, kus looma pea kinnitati aia äärde näiteks ridvaga (Mägi 2003: 6).

Vello Lõugas ütleb teise linnuse kohta, et kogu Põhja-Euroopas ei leidu sellist kultusepaika, mille kaitsmiseks oleks püstitatud nii võimas müür, tegemist polnud vaid kohaliku tähtsusega kultusepaigaga (Lõugas 1996: 92).

Karl Kello, „Kaali järv Saaremaal. Müütiline taust ja tekkelugu“. K. Kello 2003.
Karl Kello, „Põhjamaine vaarao“. K. Kello 2004.
Karl Kello, “Saaremaa Stonehedge”. Argo kirjastus 2018.
Vello Lõugas, “Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas”. Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996.
Lennart Meri, „Hõbevalge“. Eesti Päevaleht 2008.
Marika Mägi. „Kaali ja kultuurmaastik. Meteoriiditabamuse kajastusi arheoloogias ja folklooris.“ Tallinn, 2003.

Ajulainete meelelahutus ja muud imefailid

Lisa kommentaar

Kogu maailmas on suurenenud tendents kuulata muusika asemel imelikke helisid lõõgastumise, sugestiooni või tervenemise eesmärgil. Teadusliku heliteraapia kõrvale on asunud jõuliselt ajulainete meelelahutus (inglise keeles – brainwave entertainment). Tundub, et äriline kaalutlus selle taga varjutab selliste helifailide moodustamise algseid eesmärke ja keeruline on leida ka kokkuvõtlikku käsitlust, millised failid täpsemalt youtubes, spotifys ja mujal ringlevad. Samas ei suuda esmakordselt asjasse pühendunu unes ka näha, mille kõige jaoks on olemas helifaile – lisaks lõõgastumisele on neid armastuse leidmiseks, külluse loomiseks, enesekindluse saavutamiseks, kodu puhastamiseks või kasvõi kaalu langetamiseks.

Antud postitus on väike kokkuvõte, abistav konspekt, et saada esmane ülevaade imefailide rägastikust. Ma ei anna hinnangut imefailide autorite lubadustele, aga püüan tähistada teaduse ja religiooni piiri kaldudes kord ühele, kord teisele poole. Käsitletava nähtuse puhul on oluline tehnoloogia areng, sest nii helifailide loomisel kui ka mõõtmisel kasutatakse kaasaegset tehnoloogiat.

Mateeria otsinguil pole veel päris mateeriani jõutud, kuid kindlasti on olemas kõiksugu sagedused ja võnkumised. Sagedushelide (helid, mille tutvustuses on ära näidatud helisagedus Hz-des) propageerijad enamasti toetuvadki tõsiasjale, et võnkumine on kõikjal ja võnkumisel on alati sagedus. Osad võnkesagedused mõjuvad inimesele paremini kui teised, lisaks omistatakse võnkesagedustele erinevaid tähendusi.

Alles 1938. aastal hakati tõsiselt suhtuma Hans Bergeri väidetesse, et ajul on võimalik mõõta elektromagneetilisi laineid, sest neuronite ühenduste loomisel tekivad elektilised impulsid. Ajulainete sagedused:

  1. delta 0,1-4 Hz – unenägudeta uni
  2. teeta 4-7,5 Hz – meditatsioon, lõõgastumine, loovus
  3. alfa 7,5-12,5 Hz – keskendumine, õppimine
  4. beeta 12,5-32 Hz – ärkvelolek, mõtlemine
  5. gamma 32-70 Hz – (hiljem avastatud ja harva esinev) kõrgem analüüsivõime, tähelepanu, konsentratsioon

Suurem osa sagedushelide salvestisi keskendub teetasagedusele, kuid õppimis- ja analüüsivõime suurendamiseks on olemas ka beeta ja gamma sagedused ning parema une saavutamiseks deltasagedusega lood. Alfasagedusega toetatakse õppimist, 10Hz soodustavat serotoniini tootmist organismis (heaolutunne, parem tuju) jne.

Arvatakse, et teadlastele ei paku sagedushelid piisavalt huvi, et nende omadusi kinnitada või ümber lükata. Räägitakse küll erinevatest katsetest, mis näitavad klassikalise muusika lõõgastavat toimet. Kinnitatakse ka igasugu muusika mõju inimese ajule, aga antud postitus ei tutvusta eelkõige tavapärast muusikat. Keskendun failidele, mille imetoimet tutvustatakse läbi nende numbrilise sageduse. Enamasti ei peeta sagedushelisid ohtlikuks, kuigi ühe hoiatava arikliga saab tutvuda siin. Lisaks räägin muudest piiri peal olevate salvestiste imeomadustest nagu affirmatsioonid, visualiseerimine jms.

1. Ajulaine sagedusega heli kuulamine võib aidata inimesel lõõgastuda ja vabaneda stressist. Salvestise juurde märgitakse vastavalt delta, teeta (inglise keeles: theta), alfa, beeta või gamma sagedus.

2. Lisaks on failid, mis kutsuvad esile binauraalse tooni – avastati, et kui inimene kuulab erineva kõrvaga kuni 40Hz erisusega sagedusi, moodustab tema kõrv minutite möödumisel nende kahe sageduse vahelise võnke. See tähendab, et kui ühes kõrvas on sagedus 400 Hz ja teises 409 Hz, hakkab aju tajuma sagedust 9Hz, mis on alfasagedusel.

NB! Binauraalset tooni saab kuulata vaid kõrvaklappidega. Et mitmed binauraalsed toonid on mõeldud une kvaliteedi parandamiseks, on selleks olemas spetsiaalsed magamiseks mõeldud kõrvaklapid. Helifailide juures on samuti kirje – kõrvaklapid nõutud.

3. Vahel satub sagedushelide kuulaja mõistele solfedžo sagedused (solfeggio frequency). Enamasti seostatakse sellega 6 parimat tervendavat heli: 396 (ut=do), 417 (re), 528 (mi), 639 (fa), 741 (sol) ja 852 Hz (la) (sageduste tutvustus allpool). Nende sageduste propageerijaks peetakse Leonard Horowitzi, kes on tuntud ka kui vaktsiinide vastu võitleja või A440 Hz konspiratsiooniteooria autor. Horowitzi arvates on maailma meditsiinitööstus korrumpeerinud ja ta pakub mitmeid alternatiive nö tabletiravile, nende hulgas tervendavate helide kuulamist.

Solfedžo helide avastajaks peetakse dr. Joseph Puleod, kes 70-date keskel töötas välja need erilised sagedused Pythagorase numeroloogilale toetudes. Ka Nikola Tesla nime seostatakse sageduse 396 Hz müsteeriumiga.

Alfasagedust 7.83 Hz nimetatakse Schumanni resonantsiks Saksa füüsiku Winfried Otto Schumanni järgi, kes 1950-date alguses mõõtis erinevaid Maa ionosfääris tekkivaid sagedusi. Tuntuim Maa baassagedus on 7,83 Hz, mis sagedushelide propageerijate sõnul on resonantsis sagedusega 432 Hz. Vaata lähemalt näiteks siit. Lisaks seostatakse sagedust 7,83 Hz ennast OM-heliga, vaata näiteks siit. Häälitsust OM peetakse inimese varaseimaks häälitsuseks ja mitmetes religioonides on see või sellele lähedased helid salapärasete omadustega. Sven Grünbergil on maailma ürgaegu meenutav lugu OM plaadilt OM.

Solfedžo sagedustega seostatakse ka Gregoriuse koraale. Need ajas natuke muutunud juudi meloodiad said tuntuks 6. sajandil, kui muu muusika kirikus keelustati. Kaasaegsed sagedushelide tutvustajad viitavad Gregoriuse koraalide raviomadustele.

4. A440 Hz tähistab võngete maailmas sagedust 440Hz, mis võetakse aluseks tänaste heliseadmete häälestamisel, A seal ees märgib nooti LA ja see sagedus omistatakse 4. oktavi LA-le st A-le. Selle alusel arvutatakse välja kõikide teiste toonide sagedused, vaata lähemalt siit. Konspiratsiooniteoreetikud aga leiavad viimased 10 aastat, et see A peaks paiknema sagedusel 432 Hz, sest selle baasil moodustub inimesele loomuomane helistik. Kõik soovijad võivad internetis kättesaadavate konventeerijate abil A440Hz sagedusel (mis tootvat hirmul põhinevat ebakindlust) loodud salvestised õigesse sagedusse konventeerida. Samas on õigel sagedusel olevaid helifaile erinevates keskkondades ammu enam, kui keegi ära jõuab kuulata. A 432Hz häälestus toimuks sellistel sagedustel, vt siit.

Kirje 432 Hz helisalvestise tutvustuses tähistab enamasti helistiku kasutamist, kus noot A on sellel sagedusel, mitte ainult antud tooni kasutamist.

NB! Tšakrate puhastamise sagedus arvatakse korduma järgmises oktavis, vt näiteks siit.

5. On avastatud umbes 3500 aasta vanuseid templeid, mille ruum resoneerub (tekib akustiline resonants) sagedusel 111Hz, mistõttu ka see on püha sagedus, vaata lähemalt siit. Antud sagedust arvatakse esile kutsuvat intuitsiooni ja transiseisundit, see on ka abiks mediteerimisel. Sagedusel 111Hz arvatakse olevat võime toota endorfiine ja muu hulgas tekitavat see heaolutunnet.

Resonantsi mõistmiseks on meil hea kohalik näide. Tallinna lauluväljakule ehitati 2011. aastal Cromatico – väiksed betoonkambrikesed, millest igaühele pandud noodi nimi. Resonantsi tajumiseks nendes kambrikestes tuleb seal ümiseda noote ja ainult õige sagedusega noodi ajal hakkab ruum kaasa helisema.

6. Ka šamaanitrummide, juhendatud meditatsiooni ja hüpnoosi eesmärgiks on reeglina kuulaja viimine teetasagedusele. Hüpnoosiseansi/ juhendatud meditatsiooni alguses viiakse kuulaja lõdvestunud olekusse ja alles seejärel saab tegeleda kuulaja probleemiga. Võtted, mida kasutakse, pole võõrad kaasaegsele psühholoogiale (näiteks probleemi kõrvaltvaatamine või enesekindluse suurendamine probleemile lahendust otsides). Isiklikult olen kuulanud väheseid hüpnoosiks nimetatavaid faile ja samas ma pole ka leidnud tagasisidedest, et keegi end peale helifaili kuulamist ebamugavalt või “äratehtuna” tunneks. Paigutaksin mõisted hüpnoos ja juhendatud meditatsioon ühise katuse alla. Mõlema faile ei pruugita siduda sagedushelidega, vaid taustal kasutatakse lihtsalt lõõgastavat muusikat.

7. Järgnevaks oluliseks mõisteks on Isokroonilised toonid (isochronic tones). Aju ergutatakse sellisel juhul pulseeriva heliga, mis on ära hakitud pausidega. Sellist muusikat on võimalik tekitada vaid elektrooniliselt.

8. Loodushelide lõõgastav toime. See on teema, mis otsekui tornaado uusi ja üllatavaid suundi tänapäeva inimese maailmas haarab. Tasub tähelepanu pöörata sellele, kui suur on näiteks erinevate mitmetunniste äikesetormide vaatamiste hulk peale üleslaadimise hetke. Lisaks sellised märksõnad: linnulaul, delfiinide ja vaalade häälitsused, veenire, kose kohin, mere lainetamine, vihm, lumetorm jne.

9. Muud lõõgastavad helid. Mitmetunnistel rongisõiduvideotel on küll oluline visuaalne külg, kuid sama tähtis on ühtlane rongisõiduheli. Jalutuskäigud linnades või looduses saavad uue varjundi, kui jalutuskäik toimub näiteks öises linnas, kus pole eriti liiklushelisid, aga vihmasadu krõbiseb salvestaja vihmavarju kohal. Üks huvitav leid oli näiteks jalutuskäik äikesetormises New Yorgis vt siit. 15 minutit trammisõitu Tallinna lennujaama vt siit.

Teemaks omaette on ASMR, uus moeröögatus kuulata youtuberite ja teiste huviliste tekitatud imelikke suhteliselt monotoonseid helisid, mis võivad olla täiendatud märgetega – aitab magada jne. Üks näide siin, aga olgu öeldud, et antud postituse formaadis jääb ASMR tahaplaanile.

10. Planeetite helid. Nende juurde on sageli lisatud, et salvestised on tehtud NASA poolt. Selgitus helide moodustamise kohta on siin. Sammuke edasi esinevad NASA salvestistele sarnased planeetide helid, kus tutvustatakse ka nende uinutavat, õppida aitavat või ravivat toimet. Planeetide helisid ei tasu segi ajada helidega, kus esitatakse planeedi nimetuse kõrvale ka sagedus hertzides, sest siis pole tegemist mitte planeediheli salvestamisega, vaid planeedile omistatava sageduse esitamisega, sageduse ja planeedi seos esitatakse siinses tabelis. Samuti on erinev teema planeetidega seostatavate gongide või helikausside kasutamine.

11. Järgmiseks sammuks meie imefailide teekonnal on affirmatsioonide salvestised. Affirmatsiooni põhimõtteks on sõnastada seisukoht, mida inimene soovib saavutada (olen rahulik, olen julge) ja korrata seda seni, kuni aju teatud seisukoha omaks võtab. Affirmatsioonide olulise propageerija Louise L. Hay raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde, eriti tema psühhosomaatilisi tervendavaid vormeleid. Eestis kasutas affirmatsioone tervendaja Luule Viilma.

12. Visualiseerimine on affirmatsioonidele selles mõttes sarnane, et soovitud tulemuse ette kujutamine visuaalselt aitab inimese alateadvusel soovitud eesmärki täpselt ette kujutada ja nii lihtsustada soovitu saavutamist. Näiteks kui inimene soovib saavutada materiaalset küllust, esitab video talle rikkusega seotud keskkondi, et inimene harjuks end rikkuse keskele mõtlema.

Visualiseerimisvideoteks kvalifitseeruvad ka kaunite loodusvaadetega videod, sest selles kujutleb inimene maailma tervena ja positiivne maailma nägemine aitab selle üle kanda päris maailmale, kujundada sellest elutervem paik.
————————————————————————————————————————-

Postituse illustreerimiseks olen Youtubes loonud mõned esitusloendid. Kõige lihtsam on Youtube otsingusse sisestada minu kasutajanimi Suveneid + esitusloendi nimetus (playlist). Iga video mõismiseks tuleks avada video all esinev tutvustus (vajuta video all: KUVA ROHKEM). Ülal lahtiseletatud mõisteid tundes on kergem helifaili tutvustusest aru saada. On hämmastav, kui keerulisi eelteamisi huvilised vajavad. Väidetavalt ei tunne teaduslik meditsiin selle vastu materiaalse kasu puudumise tõttu huvi, aga vähetasuv see ala ka kindlasti tänases maailmas ei ole. Loodame, et inimeste suur huvi paneb ka teadlasi alaga rohkem edasi tegelema.

Video tutvustuses leiate sageli juhtnööri – salvestist ei tohi kuulata auto juhtimise ajal, keeruliste masinatega opereerimisel või keskendumisel. Samuti tuletatakse meelde, et sageduste kuulamine võiks olla osa ravist aga ei asenda arsti juurde minekut.

Planeedimuusika – planeetide inimkõrvale tajutavaks töödeldud helid.

Affirmatsioonid ja visualiseerimine. Tuletan meelde, et tegu on vaid murdosaga ringlevatest failidest, kokku kogutud juhusliku valiku alusel. Siia alla tõstsin ka hüpnoosiseansid ja juhendatud meditatsiooni.
Selgitusi siinsele esitlusloendi valikutele. Alateadlik visualiseerimine (subliminal visualization) – affirmatsioonid pole tuntavad teadvusega, aga on alateadvusega. Tänulikkus – imeliste omadustega seisund, mis tagavat inimesele edu. Loterii võitja video on rahaga seotud sümbolite visualiseerimiseks. Sünkroonsuse (synchronicity) all mõistetakse olemist õigel ajal õiges kohas, juhused peaksid harmoneeruma kogeja jaoks parimal võimalikul moel – näiteks imelised kohtumised või kokkusattumused. MINA OLEN (I AM) affirmatsioonid on omaette nähtus, kus õpetatakse, et affirmatsioon töötab paremini, kui selle ette lisada – mina olen (huvitav näide Robbie Williamsi laul “Love My Life”). Hingesugulase leidmise all mõistetakse kuulaja otsingut püüda leida inimest, kes mõistab teda enam kui teised. Lõpupoole tõstsin ühe notsu ja rahahelinaga video, mille tutvustuses öeldakse, et see on loodud kuulaja töökohta klientide juurdetoomiseks.

Rahulik muusika.
Selgitusi. Tšakrad on inimese energiakeskused, mille puhastamist tiibeti helikaussidega on sajandeid kasutatud. Didgeridood peetakse maailma vanimaks pilliks ja selle heli maagiliseks. Šamaani madala kõrihääle eesmärgiks oli sarnaselt trummile transsi viimine, seega tegemist teetasagedusega. Delfiinide ja vaalade häälitsusi peetakse lõõgastavaks.

Helid: kodu puhastamine.
Siia tõstsin muu hulgas helid, mis peaks sääski eemale peletama. Kodu puhastamiseks kasutatakse eelkõige naturaalseid helisid nagu kellad, helikausid jms.

Tervis. Tundub, et on loodud üldisemaid ravivaid toone, kuid ka iga väikse haiguse jaoks on mitu helifaili, mille vahel valida, sealhulgas juhendatud meditatsioonid jm. Pean tunnistama, et pole üritanud tõsikindlaid fakte koguda ravi tulemuste kohta, aga huvitav on lugeda kuulajate kommentaare. Ajulainete mõjutamine ravimisel on teaduse jaoks komplekssem nähtus, kui helisageduste kuulajate kõrvaklapid seda võimaldavad. Allpool nimetan ainult oma esitlusloendisse sattunud salvestiste lubadusi selle kohta, mida heli abil ravitakse.
Selgitusi. Hambad. Paranemine gripist ja külmetusest. Valu vähendamine. Serotoniini tootmine õnnetunde suurendamiseks. Kollageeni süntees ja kortsude vähendamine. Immuunsussüsteemi tugevdamine. Kehakaalu vähendamine. Südamehaigused. Aitab ravida südant, kopse, vereringet ja hingamiselundeid. Nakkushaigused. Ravi ükskõik, millist haigust, ka psüühiline tervenemine. Pinge leevendamine näolihastes. Peavalu. Musklite lõdvestamine. Seedeelundid. Sügav uni. Lõõgastumine. Kael. Vabane põletikust. Bronhiaalastma. Köha. Osteoartriit. Akne, allergia ja teised nahahaigused. Noorenemine. Lümf. Vabane juuste kuivusest. Stressist vabanemine. DNA tervendamine. Operatsioonijärgne taastumine. Aura puhastamine.

Esitusloend Binauraalne toon sisaldab ainult kõrvaklappidega kuulatavaid helisid, aga loendis Sagedushelid esitatud lugusid võib kuulata tavaliste kõlaritega. Mõned sagedustele omistatud tähendused:

111Hz – püha sagedus
261Hz – tšakrate tervendamine ja negatiivsest mõttemustrist vabanemine
396Hz – vabastab süütunde ja hirmud.
417Hz – vabanemine vaimsest piiratusest ja negatiivsest energiast.
432Hz – ootamatu õnn, küllus, manifesteerimine ja soovide täitmine, tervenemine, loodus
528Hz – armastus, parandab DNA, taastab tasakaalu
639Hz – suhted, perekond, kogukond
741Hz – puhastab organismi toksiinidest
852Hz – intuitsioon, tasakaal
963Hz – Jumala sagedus

Mõned soovitused:
1. Kui soovid leida õppimist toetavat sagedust või muusikat, ole tähelepanelik, milline heli sulle päriselt meeldib just kindlas ajahetkes ja kogu enda jaoks infot, mis sinu kasuks töötab. Kas muusikal võib olla rütm ja äratuntav osa või peab see olema juhuslik jada?
2. Kui soovid leida uinumist toetavat sagedust, siis alusta samuti heli leidmisest, mis sulle hetkel korda läheb. Mul ei ole positiivseid kogemusi mitmetunniste magamiseks tehtud failidega, sest need äratavad üles, mitte ei soodusta magamist. Samas on failid suuresti abiks uinumisel. Keri helifail umbes 20-30 minutit enne lõppu. Heli tuleb keerata nii vaikseks, et lugu on siiski kuulda, aga ainult vaevu. Sagedushelidele eelistan rahvalikke pille (esitlusloend “rahulik muusika”) ja rütmita või ebamäärase kordusega muusikat, näiteks Tai ksülofoni.
3. Kui soovid leida stressi vähendavat muusikat, võib heli olla tugevam, kuid ära unusta end heli kuulama nagu raadiot – kontrolli enesetunnet ja proovi midagi uut aeg-ajalt. Spaad pööravad tähelepanu taustamuusikale, aga sama tasub teha kodusel sauna- või iluseansil. Iluprotseduur ja kaasaegne levimuusika pole parim võimalik kooslus lõõgastumiseks.
4. Kui soovid manifesteerida ja unistada, aitab hetke enesetundele vastav heli konsentreeruda ja lülitada end välja kõigest kõrvalisest. Manifesteerimine ei pruugi olla midagi üleloomulikku, kui mõista selle olemust – kõik plaanid tuleb kõigepealt valmis teha kellegi peas.

KOKKUVÕTE

Ajulainete meelelahutus omab laias laastus teaduslikku tuge, sest kinnitatakse vähemasti selle lõõgastavat toimet. Kogu maailmas suureneb huvi ajulainete meelelahutuse vastu. Selle uus puhang ASMR ehk juhuslike monotoonsete helide kuulamine kinnitab tendentsi jätkumist, olgu sellel teaduslik tugi või ei. Sarnane tõusev trend on mitmetunnised jalutamise, rongisõidu või rattasõidu videod, kus olulisel kohal liikumisest tekkiv monotoonne heli. Loodetavasti peetakse ühel hetkel uhkeks asjaks ja leitakse rahastus sellel alal ka teadlaste poolt huvilistele enam sisendit anda.

Päikeserändur

Lisa kommentaar

1985. aastal klassiekskursioonil jalutasime Kaali järvel. Ühtäkki mängis mu peas lugu. Ei, mitte muusika, vaid nagu film kahest jõgesid mööda rändavast poisist ja seiklustest. See oleks mul kindlasti kohe ununenud, kui poleks juhtunud midagi piinlikku. Nimelt oli meil giid ja ma pidasin vajalikuks talt küsida, et kas siin on ka üks keskus. Ta vastas jaatavalt. Muutusin innukaks ja küsisin – kas see keskus räägib kahest rändavast poisist? Giid vaatas mind rõõmsalt, nagu ikka lapsi, kes ütlevad naljakaid asju. Siis lausus ta rahulikult: “Ei, sellist lugu ei ole. See keskus räägib meteoriidist, aga täna pole võimalik seda keskust külastada.”

“Sellist lugu ei ole” kummitas mul peas. “Aga ma ju tean sellist lugu ja see on huvitav. Kust ma seda lugu tean? Ah jaa, see lugu oli just mul peas. Kahju, et teised seda ei tea.”

Mõningaste intervallidega meenus mulle juhtum Kaali järve ääres ja ma püüdsin meelde tuletada, milline oli see lugu täpsemalt, kuid asjatult. 2004. aastal sattusin lugema raamatut “Eesti viikingid” (Edgar V. Saks) ja vana lugu hakkas välja joonistuma. Seejärel lugesin mitmeid kordi Lennart Mere “Hõbevalget”, Karl Kello “Kaali järv Saaremaal. Müütiline taust ja tekkelugu” ja muud, mida õnnestus leida Kaali järve kohta. Kild siit, kild sealt sain vihjeid nägemusele, mida 85. aastal nägin. Mul oli ainult kahju, et pole kedagi, kes suudaks selle loo kildudest kokku panna.

2010. aasta augustis sattusin äikesetormi keskmesse, kus sähvis ja paukus lakkamatult. Nägin Viimsis Aiandi ja Nelgi tee ristmiku kõrval metsatukas umbes 1,2 meetri kõrgust lõngakera meenutavat tulekera, millel sibasid oranzid, kollased ja lillad ussitaolised lõngad. Seisnud kümmekond sekundit nagu elluärganud täiskuu (tegelikult oli täiskuu 2 nädalat varem) ühe koha peal, see plahvatas just siis, kui olin jõudnud autoga selle kõrvale. Lööklaine raputas autot ja oligi kõik läbi. Et netis sellisest asjast pilti polnud, kirjutasin äikese asjatundjale ja ta kinnitas, et tegu oli erilise keravälguga, mida tavalisest nähakse lennukist kõrgel maapinnast ja mille läbimõõt minu omast 10 korda suurem. Käisin mitmeid kordi ja otsisin puude ladvust äikesekahjustust, kuid ei leidnud. Küllap oli kõrgemal.

Järgnevatel kuudel segasid mind uinumast kukkuvad tulekerad. Teadsin, et see on selle loo algus. Kui hakkasin kirjutama, tulekerad ei kummitanud mind enam. Nii juhtuski, et leidsin kellegi, kes loo killud kokku paneks.

Loo ajastu 700 aastat eKr kinnistus mitmel põhjusel. Näiteks Phaetoni loo tekkimise aeg, Saaremaa Asva, Ridala ja Kaali linnusasulate varaseim tekkeaeg, hobuste võimalik varaseim kasutamine sõiduks ja kaarikute ees, päikesekultuse ajastu jpm. Hiilisin raamatut kirjutades kõrvale küsimusest – millal kukkus alla meteoriit. Mul muidugi on oma oletus ja see on vahemikus 1200-1500 eKr.

Et paremini tajuda lugu väga kauges ajas paiknevana, olen kasutanud mitmeid ümbernimetamisi. Lihtsustamaks lugemist toon välja raamatu sõnaseletused ja lisan  veel mõned selgitused ja täpsustused.

Ajapõld – (lk 23 sõnaseletus) siin muinasobservatoorium. (Kui tegelikult soovid tutvuda Saaremaa muinasobservatooriumiga, siis aitab sind Karl Kello raamat “Saaremaa Stonehedge”, Argo kirjastus 2018).

Alvinid – (lk 233 sõnaseletus) jõehaldjad, kelle nimetus pärineb Elbe (Elve) jõe nimest.

Amala meri – (lk 75 sõnaseletus) Läänemeri.

Bora – (lk 71 sõnaseletus) nõid kura keeles.

Danube (lk 98 sõnaseletus) Doonau, jõgi Euroopas.

Drava (lk 104 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Elektrum – (lk 44 sõnaseletus) electrum – merevaik kreeka keeles.

Elv (Elve) – (lk 233 sõnaseletus) Elbe, jõgi Euroopas.

Estid – (lk 67 sõnaseletus) eestlased.

Illüüria hõim – (lk 104 sõnaseletus) indoeurooplaste hõim.

Ioonialased – (lk 124 sõnaseletus) joonlased – kreeka hõim.

Istria – (lk 105 sõnaseletus) maakond Horvaatias.

Jupiteri tähetolmuvöö (lk 8) asteroidide vöö Marsi ja Jupiteri vahel.

Habola – (lk 254 sõnaseletus) Havel. Elbe lisajõgi.

Hüperborea – (lk 135 sõnaseletus) Kreeka mütoloogias maa mägede taga.

Kaksiktäht – (lk 8 sõnaseletus) siin Veenus. Selline nimetus oli Veenusel siis, kui seostati temana koidu- ja ehatähte. Tänasel päeval tuntakse kaksiktähe all muud tähte.

Kerkira – (lk 106 sõnaseletus) Korfu, saar Kreekas.

Kirvekivi – (lk 23 sõnaseletus) siin pronks.

Kirvekivi moodi, aga väärtuslik kivi – (lk 110 sõnaseletus) siin hõbe.

Kirvekivi moodi, aga säravam – (lk 131 sõnaseletus) siin kuld.

Koidutäht ja ehatäht (lk 28 sõnaseletus) siin märgivad Koidutäht ja Ehatäht mõlemad Veenust.

Koidutäht või Ehatäht saavad kokku Päikse ja Varjutähega – (lk 28 sõnaseletus) siin Maa, Päikese, Merkuuri ja Veenuse joondumine (Maa poolt vaadatuna tundub, et Päike, Merkuur ja Veenus on koos).

Kollane kivi – (lk 36 sõnaseletus) siin merevaik.

Kuprum – (lk 113 sõnaseletus) vask. Küpruse metall.

Kurelased – (lk 36 sõnaseletus) kuralased, Läti rannikualadel elanud soome-ugri keelt kõnelev ja tänasel päeval hääbuv rahvas.

Küprus – (lk 87 sõnaseletus) Küpros, saar Kreekas.

Küttera – (lk 118 sõnaseletus) siin Kýthira, üks Joonia saartest.

Leedo rahvas – (lk 75 sõnaseletus) siin leedukad.

Leedopüha – (lk 11 sõnaseletus) suvise pööripäeva püha, hilisema nimetusega jaanipäev. Vt lisaks lk 11-19.

Liuid – (lk 60 sõnaseletus) liivlased, tänase Läti ja Leedu rannikualadel elanud ja tänasel päeval hääbuv soome-ugri keelt kõnelev rahvas.

Lusaatialased – (lk 79 sõnaseletus) sorbid. Nimetus võetud selle järgi, et tegemist Lusaatia kultuuri esindajatega, aga lihtsustatult olgu öeldud, et kohtute siin slaavlaste esiisadega. (Kaasajal märgib nimetus lusaatialased hilisemaid Lusaatia piirkonna elanikke).

Maavaim – maa vaim. Kõrvuti Päikesekultuse ja esivanemate kultusega vt lk 72-73.

Morava – (lk 86 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Nädal – (selles loos vt lk 26) Nädalas oli neli päeva: alupäev, tööpäev, kasupäev ja päiksepäev. Aga Aapo peres kutsuti päiksepäeva hoopis saunapäevaks. (…) aasta esimesest päevast hakkas jooksma ka nädal. Aasta lõpus oli tavaliselt kaks või kolm päiksepäeva ja uus aasta algas taas alupäevaga. (Eestlaste nädal võis tegelikult olla ka 5-päevane).

Odra – (lk 83 sõnaseletus) siin Oderi jõgi. (Mitte Oder, Oderi vaid raamatus Oder, Odra).

Pannoonlased – (lk 105 sõnaseletus) indoeurooplaste hõim.

Sava (lk 104 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Saun – sõna, mille soome-ugri hõimud on kinkinud maailmale. Selles loos vt lk 30-31, 73, 108, 126-127.

Seisev täht – (lk 28 sõnaseletus) siin Põhjanael.

Sueedid – (lk 12 sõnaseletus) rootslased.

Ugri maa – (lk 98 sõnaseletus) siin Ungari.

Talvekivi – (lk 27 sõnaseletus) siin kiviringi põhjapoolne kivi.

Trieste – (lk 109 sõnaseletus) linn Aadria meres Trieste lahe ääres.

Uudsevili – (lk 135 sõnaseletus) viljakoristuse alguses kogutud vili.

Varjutäht – (lk 28 sõnaseletus) siin Merkuur.

Warta – (lk 82 sõnaseletus) Oderi lisajõgi.

Eesti Tuhkatriinud

Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivis on mitmeid Tuhkatriinulugusid (ATU 510A). Rakendasin neile traditsioonitõlgendust. Lisaks püüdsin anda hinnangut, kui vanad on esemed ja traditsioonid nendes lugudes, mõistmaks, milliseid erinevaid ajastuid 19. sajandi jutuvestjad oma lugudes kasutasid. Vaimolendite vanust selgitab postitus “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“.

Rakendades traditsioonitõlgendust Eesti muinasjuttudele leiame neist mitmeid motiive ja sümboleid, mis tunduvad tänasel päeval algul veidra imena, kuid püüdes mõista nende algset tähendust, tutvustavad meile varasemate eestlaste mõttemaailma. Enamasti ei ole muinasjuttude algsed variandid pärit siit, vaid on jõudnud siia erinevate rahvaste kaudu ja seetõttu, kuigi soovin tutvustada, kuidas neid Eestis varem mõistetud on, peab mõne vihje võtma ka mujalt. Tuhkatriinu muinasjutu vanima versiooni koostas õpetlasest ametnik Tuang Cheng Shi, kes elas aastatel 800 – 863 (Ginzburg 2009: 281) (vt ka siit) . Samas teatakse sarnast lugu juba vanas Egipruses, kus 1. sajandist eKr pärineb lugu Kreeka orjatarist nimega Rhodopis (vt siit).

Me oleme harjunud sellega, et tavaliselt peab Tuhkatriinu muinasjutu peategelaseks olemagi Tuhkatriinu. Aga Antti Aarne poolt 1910. aastal algatatud, Stith Thompsoni poolt kahel korral täiendatud ja Hans-Jörg Utheri poolt 2004. aastal praegu kasutatavasse vormi valatud rahvusvaheline muinasjututüüpide loetelu tähisega ATU (Aarne/ Thompson/ Uther) (Uther 2004: 7) peab oluliseks klassifitseerida muinasjutte nende sisu järgi ja nii on Tuhkatriinu Eesti variantide peategelane tavaliselt lihtsalt üks tüdruk (vt: Järv 2005: 18).

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis valisin välja 31 Tuhkatriinulugu. Tutvustamaks Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivi Tuhkatriinulugude traditsioone on näited tekstist esitatud kaldkirjas, tsitaadid on eraldatud jutumärkidega ja minupoolne ümberjutustus on ilma jutumärkideta.

Tuhkatriinulugudes ajaloolisi detailide või motiivide otsimise eesmärgiks pole mitte püüd väita, et teatud ajastule viitav detail paigutab ka loo sellesse aega, vaid näidata, mis ajast alguse saanud esemed ja motiivid on meie kultuuris osutunud jätkusuutlikeks ja on meieni läbi lugude edasi kandunud. Samas näitavad uuemad detailid, et neid ei saadud kasutada varem, kui selline ese/ tegevus Eestisse jõudis. Selline otsing muinasjuttudes on võimalik, sest muinasjuttude sisu ei olnud jäik ja iga vestja lisas neisse omapoolseid teadmisi, mis tema arvates vanasti elanud Tuhkatriinuga seostuda võisid.

Mitte kõiki „vanad asjad“ ei aita kaasa loo dateerimisele. Dateerimist ei võimalda näiteks saunaskäik (7), sest saun meie keeles on pärit III aastatuhandest eKr (Rehemaja 2008: 12) ja on oluline tänaseni. Samuti ei aita dateerimisel näiteks kaer, seda tunti alates pronksiajast ja on samuti kasutusel tänaseni.

1. Viies loos esineb loodusvaim, kelle algupära võib ulatuda isegi esivanemate kultuse eelsesse šamanismi, aga need võivad olla ka teatud paigas surnud esivanema hinged, kohahaldjad. Vanimaks looks võiks pidada muinasjuttu Tütar Tuhkapuskja (1), kus peategelane ratsutas. Ratsutamisoskus sai maailmas tuntuks alles I aastatuhandel eKr, selle jõudmist Eestisse märgivad Iru ja Asva asulate leiud 7. – 5. sajandist eKr, kus muu hulgas leiti luust suitsekangid (Lang 2003). Vankreid valmistati juba 5000 aastat tagasi. Eestisse jõudis vanker samuti nooremal pronksiajal (kuigi vankri ees võis olla ka härg). Eesti pronksiaja hobune oli väike (turjakõrgus umbes 130 cm) ja ei olnud mõlema tegevuse jaoks sama vastupidav, kui tänane hobune. Mõlemad, nii ratsutamine kui ka vankri vedamine hobusega, levisid laiemalt 8. – 12. sajandil. Ratsutav kaunitar on Eestis varasem motiiv tõllaga sõitvast kaunitarist.

Kristliku sümbolina (kristlikud sümbolid Eestis 13. sajandist) esineb selles loos eide nimetamine sandiks, mis reeglina märgib head vaimolendit. Ristiusu mõjul alanud santide toetamine külaelanike poolt ei olnud otseselt seotud heategevusega, vaid uskumusega, et see toob õnne. Sandile (ja ka kirikule) hakati ohverdama, kui ei saanud enam ohverdada paganlikul kombel ohvrikivile, hiiele või muule ohvrikohale (Eisen 1996: 153, 160). Nimetus „sant“ on mälestus katoliku ajast, see nimetus tähistas ringi rändavaid kerjusmunkasid (vt: Viires 2004: 196).

Jutustaja ütleb, et ta ei tea, kas eit vajus kase alla või läks üles taevasse. See tähendab, et 20. sajandi alguse jutuvestja kahtleb, kas see hea vaim läks sinna, kus ta kristluse-eelse uskumuse järgi oleks pidanud minema või sinna, kuhu kristluse järgi. Selline segadus, et usuti paralleelselt, et mõlemad on õiged, aitas kindlasti kaasa varasemate uskumuste säilimisele.

Kinga kadumine viitab Carlo Ginzburgi järgi inimesele, kes on käinud surnuteriigis, printsi lossis (Ginzburg 2009: 257 – 279). Muinasjutumotiivid on sageli seotud šamanismiga (vt Jonuks 2009: 71 – 72, Oinas 1999: 222 – 223). Printsi lossi nägemine haldjatemaana viitab võimalusele, et ka lossi motiivi algne idee võib olla šamanistlik ja märkida šamaani abielu oma peamise abivaimuga (vt Hoppál 2003: 36;), mis võis eelneda motiivi sotsiaalsesse konteksti paigutumisele. Käesolevas uurimuses olen lähtunud sellest, et meieni kantud Tuhkatriinulugude populaarsuse põhjus Eestis peaks enamasti paiknema sotsiaalses kontekstis ja nii loss, abielu kui kuningapoeg ei viita paralleelmaailmale.

Ilusa järve juures oli kask, selle juures lahke vana naine, kes ütles tüdrukule, et temast saab üks suur ja kuulus inimene. Ta andis tüdrukule kuldse vilepilli, mida puhudes sai tüdruk endale hobused ja uhked riided kuningapojaga kohtumiseks kiriku ees. Vaimolenditega seostati metsast kuuldavaid huikeid. Me ütleme – tuul vilistab ja mõtleme, et meie läheduses on ese, mis tuule puhumisel tekitab vilistavat heli. Varem teati, et vilistajateks on vaimolendid, kelle hääl kuuldus ka näiteks leili viskamisel või seina naksumisel. Vile on siin sarnase tähendusega kivile koputamisele, sellega kutsutakse vaimolendit.

Natuke rohkem mõisteavarust tuleks anda ka sellisele tegelasele nagu kuningas (kuningapoeg). Juba 5. sajandil oli Eestis mitmeid rikkamaid suguvõsasid (kung – varakas suguvõsa), keda kutsuti kuningateks ja kes liikusid ringi relvastatud kaaskonnaga (vt Jonuks 2009: 193 – 195, 260). Nii võiks öelda, et Eestis on olnud palju kuningaid, kuigi see nimetus ei pruukinud olla enam nii rohkes kasutuses ristisõdade ajaks 13. sajandil. Siiski võib eeldada, et veel 19. sajandi lihtsa eestlase jaoks ei pruukinud kuningas tähistada rahvusriigi või suure maa valitsejat, nagu meile loogilisem tundub – palju väiksemate maaüksuste valitsejad sobisid ka kuningaks.

2. Metsavana loos (2) võlutakse samuti vilepillidega, seejuures hoiatab vaimolend, et tüdruk võluesemetest kellelegi ei räägiks. Haldja abi tuli enamasti salajas hoida, et see ka edaspidi toimiks. Võõrasema muutus loo lõpus äikeseks. Selline motiiv seostub esivanemate kultusega ja märgib surnud esivanema saamist ilmastikunähtuseks. Et äikeseks sai kuri inimene, ei saa motiiv olla varasem keskmisest rauaajast (alates 5. sajandist), kui hakati esivanemaid isikustama.

Vaenelaps elas mõnda aega halli vanamehe majakeses ja hoidis seda korras. Koju jõudes ta sai teada, et vahepeal on seitse aastat mööda läinud. Paljude kohta, kes satuvad haldjatemaale, on öeldud, et sealne aeg ei kattu maapealse ajaga.

„Natuke enne kella 12-teist lippas ta peolt ära ja viis riided ja tõlla metsa ääre, mis seal nagu tina tuhka kadusid.“ Klassikalised lood, kus Tuhkatriinu peab lahkuma peolt kell kaksteist ehk südaööl on seotud kristliku moraali levimisel tekkinud motiiviga, kus Vanapagan jahtis kergete elukommetega tüdrukuid, kes ei osanud tantsimisega piiri pidada (Puhvel 2009: 59). Hiljemalt 17. sajandil tundsid eestlased nii päikesekella kui tunnijaotust (Vahtre 2000: 16). Tuhkatriinu selles loos ei lähe mitte kirikusse, vaid ballile. Kirikus on nii katoliku (alates 13. sajand) kui luteriusu ajal käidud ikka pühapäeval, ballid said alguse 14. sajandil Prantsusmaal ning jõudsid Eestisse hiljem, seega on kirikus käimine varasem motiiv ballil käimisest.

Oskar Lutsu Nukitsameheloo järgi tehtud filmist mäletame metsakolle, kes kuidagi metsa piirist üle ei saanud tulla. Metsa äär haldjamaa piirina viitab sellele, et siinne hall vanamees sai olla vaid metsahaldjas.

3. Muinasjutus Ema ja tütred (3) ei kasutata võlumiseks võlukeppi, vaimolendiks on hääl pärnapuus, puuvaim, kellega seostuva esivanema- ja hiiekultusega saab arvestada vähemalt alates meie ajaarvamise algusest (Oinas 1979: 17).

Paljudes Tuhkatriinulugudes kannab Tuhkatriinu esmalt vask- siis hõbe- ja viimaks kuldrõivaid. Alkeemia järgi usuti, et odavaid metalle on võimalik muuta väärismetallideks. Usuti, et rauast saab teha vaske, hilisemal muundumisel tekib hõbe ja lõpuks tekib kuld; paljud kuningad ja vürstid olid ka ise innustunud alkeemikud (Karik 2004: 147). Tuhkatriinudele antud kleitide valik on mõjustatud alkeemiast. Oma elu säilitamiseks kasutasid mitmed alkeemikuid haljatele sarnaselt illusioone. Teadaolevalt esmane muundamine õnnestus alles eelmise sajandi keskel, kui kuld saadi elavhõbedast, kuid see oli palju kallim, kui kulla tootmine maagist (Karik 2004: 150 – 151).

4. Muinasjutus (4) saab tüdruk riided ja hobused tõllaga halli vanamehe õpetuse järgi õunapuu kännule koputades, aitaja on taas puuvaim.
„Kord oli ühest kohast vanapagan ühe tütarlapse ära varastanud ja oma kodu viinud, kes temale kõik tööd pidi ära tegema.“ See on tuntud haldjamotiiv – emad pidid oma vastsündinud lapsi kiivalt jälgima nii päeval kui öösel, et haldjas neid oma lapse vastu ei vahetaks ja õiget last endale ei võtaks, kristluse levimisel vähenes see aeg ristimispäevani. Kui imik nuttis liiga palju või oli näha väärareng, olid vanemad kindlad, et tegemist on haldjalapsega ja pidid järgima targalt või nõialt saadud õpetusi, et oma last tagasi saada. Haldjad varastasid ka naisi, mõnel pool näiteks neid, kes peale lapse sündi tegid teatud töösid, mis haldja kohale meelitas.

5. Ühes muinasjutus (5) saab Tuhkatriinu ilusad riided koopast. Ristiusu mõjul teisenesid koopa vaimolendid sageli kuradiks, hea haldja kingid koopast on varasem motiiv. Sarnaselt kiviga pääseb ka koopa kaudu maa-alusesse maailma, need on nagu piiriks meie ja maa-aluse haldjatemaailma vahel. Näiteks teati kõik Taevaskoja koopad olevat vaimude riik (Heinsalu 1987: 66).

Tuhkatriinul tuleb sageli korjata tuhast ube, herneid ja läätsi. Meile tuntud aeduba jõudis Euroopasse 18. sajandil ja Eestisse ehk hiljemgi. Aga ubade all võidi mõelda ka põldubasid, mida on Eestis tuntud juba üle tuhande aasta. Täpsemalt pärinevad Eestist leitud vanimad herned juba rooma rauaajast (50 – 450 aastal), läätsed I aastatuhande teisest poolest ja põlduba viikingiajast (800 – 1050 aastal). Ubade viskamine tuhka, õigemini küll, hõõguvate süte hulka oli seotud nende eelküpsetamisega toidu valmistamiseks. Läätsed keesid ruttu ja ei vajandud keetmiseks nii pikka tulelolemist, on vähe tõenäoline, et neid tuhas eelküpsetati.

6. Järgneva muinasjutu (6) kangelanna läheb ballile, hõbe- ja kuldkleidi asemel on tüdrukul täheriided ja päikeseriided, mis võivad olla viide pronksiaja päikesekultusele (vt Jonuks 2009: 191 – 193). Toimub suhtlemine konkreetse surnuga (5. sajandist), ema jättis tütrele võluabilise, nägematu (nähtamatu), aga ehtis ise haual oma tütart. Samas viis nägematu tütart, kuhu vaja (abivaim). Vaimolendeid ei olnud sageli näha, vahel oli ainult kuulda nende häält. Loos nõia tütre isa on kurat, mis ei seostu otseselt mitte kristluse tulekuga Eestisse, vaid on nõiajahiga 16. – 17. sajandil levinud arvamus.

Antud loos tuvid räägivad ja inimesed saavad nende keelest aru. Selle temaatika algust võiks otsida esivanemate-kultuse eelsest ajast, kuigi siin on tuvid esivanema, surnud ema maapealsed esindajad. Eesti folklooris on mitmeid linnuheli eestikeelseid tõlgendusi, kus linnu üks „säuts“ vastab ühele silbile eestikeelses sõnas või ka ühele sõnale ja on püütud arvestada ka teatud helisarnasusega. Uuem, teaduslik lindude või loomade omavahelise suhtluse häälitsuste ja kehekeele uurimine peab sellises suhtluses esmatähtsaks loomade endi, mitte „inimlikke“ probleeme, ka sellise „keele“ oskamine võis olla inimesele juba varem jõukohane. Kolmanda variandina on lindude rääkimine on sümboolne, näiteks võis tuvi lendamine üle tee võrdsustuda sellega, nagu ta oleks midagi öelnud. Lisaks olid linnud šamaani abivaimud, kes suhtlesid šamaaniga.

7. Muinasjutus Helmekese hangapääle (7) esineb nõidumine ema luudega. Et tegu oli isikustatud esivanemaga, on motiiv pärit 5. sajandist, kuigi luudega nõiuti juba hilisneoliitikumis või pronksiajal. II aastatuhande alguses oli see väga haruldane. Ema ütles, et tütar pärast tema surma korjaks ta luud kokku, mis viitab hiljemalt 12. sajandil veel esinenud põletusmatusele, sest kristlike seisukohtade järgi pidi surnu matma mitte põletatama ja luude surmajärgne kokku kogumine olnuks võimatu. Euroopa Tuhkatriinulugudes koguti kokku maagiliste abistajaloomade luud, et loom taas ellu äratada (Ginzburg 2009; 279) – see oli levinud päikesekultuse eelsel kütiajastul. Maagilised toimingud konkreetse esivanema luudega on sellest hilisemad (esivanematekultus ja konkreetse esivanema isiksustamine). Linna mineku ja riiete ostmise võiks paigutuda juba viikingiaega, kuid talurahvas tegi endale reeglina riided ise ja linnatooted muutusid rahvariietuses oluliseks alles 18. sajandil. Uuem detail loos on kapp (varasemalt hoiti riideid kirstus), riidekapp sai taludes tavaliseks alles 19. sajandi lõpus (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 52). Samasse aega kappide levikuga taludes tuleks pidada ka kapi pidamist meie ja haldjamaa piiriks (loos ilmusid sinna riided, mis seal samuti salapärasel kombel kadusid), sest asju seostati üleloomulikuga eriti just siis, kui need olid veel uued ja harjumatud. Lõngale aetavad helmeid tunti Eestis rooma rauaajast (Kriiska, Tvauri 2002: 147). Nii on ubade korjamine tuhast hilisem motiiv võrreldes helmete ajamisega lõnga peale, kuid herned paigutuksid samasse ajastusse.

Tuhkatriinulugudele on iseloomulik, et neiud peavad noormehe peole minema. Pidude ühe funktsioonina läbi aegade on peetud seda, et abiellumisealised inimesed üksteist näeksid, sest suuremate pidude tarvis tuldi kokku pika maa tagant ja oli võimalik kohtuda inimestega, kellega muidu ei kohtutud. Eesti feodaalses külas sõlmiti abielu vanemate vahel ja noorte arvamus siin olulist rolli ei mänginud (kuigi siia aega kuulub ka naiste varastamine või toomine sõjasaagina). Samuti oli vanemate poolt korraldatud kuningapoegade või teiste heal järjel olevate perede järeltulijate elu. Hiljem hakkasid ka noorte endi soovid rolli mängima, siis hakkasid noored kohtuma kiigemäel, külapidudel ja käima ehal. Taanist on ehalkäimise kohta kindlaid teateid 16. sajandist, Rootsist 17. ja Norrast 18. sajandi algusest. Et ehal käia, pidi poiss olema leeris käinud (Tedre 1973: 9 – 11). Laias laastus korraldati abielud eelmise aastatuhande esimesel poolel vanemate poolt ja noored ise hakkasid endale abikaasat otsima selle teises pooles. Kaudselt meenutab Tuhkatriinulugusid lugu vaeslapsest, kes varastati naiseks usina töötegemise pärast (tuha laotamine) ja peretütar oli pahane, et võõras noormees teda ei varastanud (vt Loorits 2000: 148).

8. Ka loos Vaenĕlats (8) nõiuti ema luudega. Motiiv sarnane eelmises looga, sest ikka on tegemist luudega nõidumise ja seosega kindla esivanemaga. Loos esineb mõneti ebamugav folklooris säilinud viide puhastatud luude seosele kannibalismiga, kuid antud seletus võis tekkida hiljem. Kannibalism pole inimesele (ürgselt) omane ja esineb vaid äkilise suure näljaga seoutd piirkondades. Nii kristluse levitajatele kui mineviku hirmuloori visandajatele (jutuvestjad) oli omane vanade eestlaste näitamine metsikutena. Motiiv võis olla ka hoopis kristliku tagapõhjaga vanapagana kirjeldus. Lõngale aetavate sorapärlite algus Eestis peaks jääma samasse aega (klaas)helmestega.

9. Muinasjutus Vaenõlats ja võõras imä (9) esineb kääbas, kuhu maeti keskmisel rauaajal (450 – 800), hilised kääpad on pärit 9. sajandist (Kriiska, Tvauri 2002: 160, 245). Kääpa eripäraks on see, et kui kääbastele eelnevalt maeti surnud ühisesse hauda ja sellega seostatakse kollektiivhinge, siis kääbastesse maeti enamasti ühekaupa (vt Jonuks 2009: 248). Loos esinev akende ja uste avamine saavutamaks kontakti vaimolenditega on seotud hingedeaja esivanemate küllakutsumisega, mille kohta on teateid veel 19. sajandist.

Loos nõiutakse väärismetallist kepiga, riided ei moondu, vaid neid vahetatakse. Kepiga võlumine toimub kivile koputades – vaimudega kontakti alustades. Tuhkatriinu pani hobused kas vankri või tõlla ette – et tõlda ei mainita, võib tegemist olla vankriga. Hobuvanker võis Eestis olla kasutuses juba pronksiajal, tõllad võeti kasutusele 15. sajandil ja Eestis tõenäoliselt alles 18. sajandil (siis käis siin Peeter Esimene ja sellest ajast pärinevad esimesed tõllakuurid). Kristluse levikuga 13. sajandist seotud traditsioon loos on pühapäeval kirikusse minek, varasemasse usulisse maailmapilti jääb kivi kui vaimudega kontaktivõtmise paik. Pigi (vt Loorits 2004: 138) osati valmistada kõikjal Eestis. Pigi valmistamisoskus peaks küll olema hilisem tõrva valmistamise oskusest, kuid mõlemat teati juba vähamelt keskajal (linnustes kasutati pigi siis vaenlasele kaela valamiseks). Halli vanamehe asemel on selles loos vanamehekene, kes küll toob võluesemed, aga ise ei nõiu.

Tüdruk läheb kirikusse vask-, hõbe- ja kuldkleidiga. Varasemad hõbe- ja kuldehted Eestis on pärit keskmisest rauaajast (450 – 800) (Kriiska, Tvauri 2002; 157 – 159)). Eestlased tundsid enam hõbeda antiseptilist toimet, kuigi ka kuld omab seda. Hõbeda elektrolüütiline toime avaldub näiteks Gangese vees, teel Himaalajast puutub jõevesi kokku hõbeda mineraalidega. Hõbe oli siinmail odavam ja lihtsamini kättesaadav. „Tuhandeid aastaid on kuld olnud valitsejate võimuregaalide (kroon, võimukepp) ehete ja ordenite-medalite ning kultussümboolika materjaliks“ (Karik 2004: 138 – 151).

Kuningapoeg lükkas võõrasema tütre, valemõrsja, sillalt alla ja see uppus jõkke, teise uputas ta niisamuti järve. Eesti pulmades olid olulised pruutneitsid, kes olid haldja petmiseks, et ta pruuti ümber ei vahetaks oma tütre, valemõrsja vastu. Pulmades esinev valemõrsja muutus ühel hetkel pulmakombe lõbusaks osaks, kus mõni memm omale naljakad riided selga pani ja mõrsjat mängis. Algselt on valemõrsja ikka haldjas või tema laps, kellel oli õnnestunud asuda pruudi asemele, sest pulmad kutsusid neid kohale ja neil oli kombeks end just mõrsjaga välja vahetada. Kui värske abielunaine peale pulmi imelikult käitus, oli arvata, et hoopis haldjas tema asemele end seadnud oli (Tedre 1973: 47 – 68).

10. Muinasloos Vaenõlats kuniga naaseh (10) esineb samuti kääbas. Selle vastanduvalt on loos pliit, mille kasutamine algas alles 19. sajandi teisel poolel (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 6). Antud loos esineb tõld (alates 18. sajand), aga riiete ostmisega võrreldes esineb viide riiete kodusele iseõmblemisele (varasem) ja ajaarvamine kuke kiremise järgi, mis on varasem kella tunniarvestusest. Abistav vanamees ilmub kohina saatel ja otsest nõidumist ei toimu, ta lihtsalt toob kõik asjad. Kuldkleiti hoitakse kirstus (mitte kapis).

11. Veel kahes loos oli abiliseks surnud ema hauast, hilisemates esinevad haldjad või nõid. Vanem neist on Surnud ema abi (11). Balli asemel toimus suur pidu sööminguga (varasem, kui ball). Surnud ema vaim muretses tütrele peoriided ja rääkis temaga. Aja arvestus käib kukelaulu järgi, sellega lõppeb ka ema antud ilusate riiete illusioon, ainult kuldking jääb alles.

12. Loos Vaenõlats (12) räägib ema hääl hauas. Esineb küll võlukepp, aga see on orjavits, arvatavasti kibuvits; varasemad võlukepid, nagu nimigi ütleb, olid puust. Samas toimub nõidumine ilma koputamata, vitsaga lüües saavad kõik tööd valmis, samamoodi toimub riiete moondumine. Sõideti troskaga, troskad jõudsid Eestisse 19. sajandil.

Võõrasema ja tema tütar sattusid kui põrgusse tõrvakatla sisse. Tõrva tegemine oli väga ohtlik, tavaliselt ei tehtud seda majade lähedal. Nagu näha, sobis tõrvakatel hästi põrgukatlaks.

13. Muinasloos Vaenelats (13) ema küll räägib hauast, kuid abistajaks on lahke vanamees, kes andis tüdrukule ilusad riided ja hobuse, tüdruk ratsutas. Ajaarvamine käib kella järgi (alates 17. sajand). Keskööl riided ja hobune kaovad, need olid haldja illusioonid.

„Ima koolu ärä ja viil inne surma ütelnü tütrele, et ta timä havva mano kolm üüd valvama käüs“. Haua juures valvamine ei ole vähemasti tuntud komme, sest enamasti toimus surnuvalvamine enne matuseid, küll on aga teada, et surnu viimane soov tuli täita, ükskõik, kui imelik see ka polnud. Muidu see võis surnut pahandada ja sellega oleks seostatud hiljem juhtuvaid pahandusi.

„Häkki olnu kui plahvatust kuulda, sinine pilv katnu tütärlast ja järgmisel silmapilgul olnu indne must kakõnu tütarlats ümbre muudõtu, kügõ kallimbate rõivaste ja kullaga.“ Sinine pilv tütarlapse ümber ja plahvatus on huvitav kirjeldus kõigi silme all toimuvast nõidusest, tõenäoliselt taas inspireeritud alkeemiast. Vaeslaps oli kaetud kallite rõivaste ja kullaga – väga iseloomulikud haldjakingid.

14. Sarnaselt eelneva looga räägitakse järgnevas loos (14) ema hauast, aga abistajaks on hallist vanamehest hilisem ristiema (haldjas). Samas esinevad loos sellised uuemad detailid naga tunniarvestus (alates 17. sajandist) ja tõld (18. sajandist). Kaupmehe tütre ristiema teeb hiirtest hobused ja arbuusist tõlla. Haldjast ristiemad on seotud saatusehaldjatega (vt Marriott 2009: 184).

15. Muinasjutus Vaenõlatsõkõkõ (15) räägib samuti ema hääl hauast. Abiliseks on puust tulnud kuldne lind, kes omakorda muutus nõiatüdrukuks, kes võtab riided, hobused ja tõlla pihlapuust. Aega arvestatakse kukelaulu järgi, mis on varasem tunniarvestusest (17. sajand). Nõia asemel on siin ravijaks tohter.

Ema ütles tütrele: „Mul ei ole enam kaua elada, surm tuleb mu hingele järele. Isa ja jumal taevas kannavad su eest hoolt ja mina ka juhatan sind teisest ilmast. Istuta mu hauale pihlapuu. Kui sul on raske, tule ja raputa pihlapuukest, küll ma siis sind aitan.“ Ema jutt on segu kristlikest ja rahvalikest tarkustest. Surm tuleb hingele järele, jumal on taevas. Tänaseni usutakse, et väikse lapse emad aitavad oma last peale surma teispoolsusest. Eestis mitmel pool on usutud ja usutakse, et hinged elavad pärast surma edasi mõnes puus. Aga Transilvaanias teati, et kui noor inimene sureb, tuleb istutada tema hauale puu, mis kevadeti õitseb, selle noore inimese hing elab selles puus edasi. Mihály Hoppáli arvates sümboliseeris selline puu teise ilma, taevasse juhtivat rada (Hoppál 2008: 131 – 136). Siin õpetatakse, et sellise hingega suhtlemiseks tuleb puud raputada. Eestis kõneleti hiiepuudega – küsiti midagi ja siis puude kohisemisest, metsa naksumisest või siis vaikusest loeti välja vastuseid.

Nii, kui vaenelaps kuldse kota jalga pani, läks maja valgeks ja vaenelaps sai endala samasugused riided selga, kui esimese peo ajal. Tema ja kuningapoja pulmad kestsid mitu päeva. Pulmad kestsid meie maal varemalt mitu päeva, aga et see mõisnikele ei meeldinud, vähendasid nad jõudumööda maarahva pulmade pikkust, külaliste arvu ja ka seal vahetatavate kingituste väärtust.

16. Muinasjutus „Vaise lapse õnn“ (16) toovad tuvid paki emalt, mis on viide postituvidele. Postituvisid teati Eestis vähemalt keskajast (vt Pajula 1998). Kõik neiud õmblesid ise endale riided (ei ostnud), aega arvestatakse küll kukelauluga, kuid töö tegemist mõõdetakse lausa minutites (paralleelne kasutamine).

Elas kord ilus tüdruk nimega Manni. Kui ta oli kümneaastane, suri ta ema ja isa võttis uue naise, kellel oli kaks uhket tütart. Manni pidi nüüdsest kandma musti riideid ja tegema raskeid töid, teda hakati kutsuma Tuhatriinuks. Varasemal ajal oli tavaline, et kui mehel suri naine, võttis ta uue naise, sest majapidamises oli vaja kedagi, kes teeks naistetöösid. Oli ka täiesti normaalne, et võõrasema eelistas omi tütreid, sest õnne peeti asjaks, mida ei jätku kõigile, seega tuli oma tütarde õnn saada näiteks kasutütre arvelt. Tõenäoliselt võis Manni jääda teenijast kehvemasse seisusesse, sest kui teenija võis igal kevadel endale uue koha kaubelda, kus vähem tööd ja parem söök (söök anti teenijaile pererahva poolt), ei paista, et selle loo kangelasel selline valik oli.

Tuhatriinule antud mustad riided olid muu hulgas (kokkuhoid ja seisus) vajalikud seepärast, et neiud olid mehelemineku eas ja võõrasema pidi hoolt kandma selle eest, et väärt kosilased kogemata võõrastütart tema omadele ei eelistaks.

Üks kord kuulutas kuningapoeg, et kõik noored neiud tuleksid tema ballile, sest ta valib nende hulgast endale proua. Kõik tüdrukud hakkasid endale ilusaid kleite õmblema, ka võõrasõed. Ballipäeval panid nad selga oma uhked riided. Riided ballile minekul pidid olema uhked, eriti veel, kui sooviti äratada heal järjel noormehe tähelepanu – rõivad kandsid endas selliseid sotsiaalseid tunnusmärke, nagu rikkus, suguküpsus, inimese eripära, hõim (küla), abielulisus (Dridzo, Mints 1980: 43).

Üks tuvidest ütles, et see pakk on Tuhatriinule emalt. Pangu seal sees olevad riided selga ja mingu ballile, aga lahkugu sealt esimese kukelauluga ja jätku riided ema hauale. Linnud võisid tuua surnutelt teateid ja et surnute hing elas edasi mõjutades elavate elu, oli ema hing siin otsustanud oma tütrele anda kõrgele seisusele vastavad riided. Jutustaja on teinud huvitava ajanihke – supp (või järgmisel korral tangupuder) pidi olema valmis lõunaks ja tüdruk tegigi selle kohe valmis. Samas pidi ta peolt lahkuma esimesega kukelauluga, mis on varahommikul ja seotud pärimusega, kus paljude haldjate võluvõim kadus hommikul esimese kukelauluga. Ilusa kleidi motiiv meenutab haldjate võimet tekitada luksuslikke illusioone ja nagu siin tõenäoliselt juhtus, panevad nad inimesi tundma, et need näevad ilusaid riideid.

Tuhatriinu õdedele prooviti kinga jalga, aga kuna see oli väike neile, lõikasid nad oma jalast tüki. Mõlemal korral sädistas lind, et king on verine. Hiinas on tüdrukud kandnud väikseid kingi, mis ei lase jalal kasvada. Eesti Tuhkatriinulugudes otsitakse sageli tüdrukut, kellele king ei ole ei suur ega väike. Meie kingseppadel oli mitmeid vorme, mille abil kingi ja saapaid teha, oli mõistetav, et king pidi kandjale olema sobiliku suurusega.

17. Pokkan’ uibokõnõ (17) on lugu sellest, kuidas abistav haldjas (esivanem) pani kolm õde lihtsa katsumusega proovile ja aitas vaid seda, kes ka ise on abivalmis. Riided ta annab, mitte need ei moondu, jalas on lihtsalt king, mitte kuldking, loo kangelane liigub pühapäeval kirikusse kallite riietega jala.

18. Muinaslugu „Peretütar ja vaenelaps ehk kuld=king“ on ainus, kus hobune antakse (kindlalt) koos vankriga (enne tõlda ja troikat). Loos esineb ka kihelkond, Eestis olid kihelkonnad rauaaja lõpust (Kriiska, Tvauri 2002: 208) kuni 20. sajandi alguseni.

„Kord elasivad ühes talus, rikka perevanemate ainus tütar ja vaenelaps, kellel isa ja ema surnud olivad ja ta pidi nüüd seal talus rasket tööd tehes omale leiba ja riiet teenima ja kõik sõimamised ja löömised, mis talle perevanemate ja kasuõe poolt anti, rahulikult ära kannatama.“ Vanemateta lapsed anti mõisnike poolt teise perre kasulapseks. Et uuele perele oli see vaid tülikas kohustus, rakendati vaeslaps kindlasti kõiksugu töödele.

Vana hall sant tuli sisse ja istus voodile. Vaeslaps andis sandile leiba, see sõi osa ja pani osa kotti. Sant andis tüdrukule võlukepi, millega kolm korda lüües saavad kõik tööd tehtud ja kolm korda kivile lüües saab sellest ilusa kleidi. Hall vanamees ei saanud olla kääbuse või pöialpoisi kasvu, ta pidi olema inimese mõõtu.Voodi oli Eestis tuntud 18. sajandil (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 242). Vaeslaps sai ka ise võlukepiga võlumisega hakkama. Siiani määratakse vitste abil veesooni (vee ja kivide hõõrdumisel tekib staatiline elekter, mille mõju inimorganismile tänaselgi päeval ei peeta heaks, halb mõju on sel ka tehnikale), sest kuigi nende kohal rohi ja mets oli kiduram ja reeglina tekkisid nende kohale teed (risttee võib olla veesoonte ristumiskoht), ei olnud kõiki veesooni võimalik nii lihtsalt leida. Inimesele veesoonte kohal elamine ei sobi, see viivat eluenergiat vähemaks ja vanad eestlased teadsid, et eluenergiat peab hoidma. Samuti tekkisid nende kohal majadesse praod. Aga kaevu jaoks olid need loomulikult vajalikud. Ristteel ja veesoonte kohal olevatel kividel vabanesid haiged haiguse energiast. Kivi, millele vaeslaps pidi koputama, viis maa-aluste haldjate riiki ja kivist saadud kleidid olid siis kas päris või illusioon. Kleitide kivist võtmine võib olla ka viide sellele, et abistaja oli kivihaldjas, kivialune (vt Eisen 1996: 96). Võlukepiga koputamine oli märk suhtlemise alustamisest vaimuga (vt Hoppál 2003: 71).

„Kõik teised kirikulised imestasivad tema üle ja olivad väga auupaklikud tema vastu, kui ta kirikusse läks, mõeldes et see mõni kuninga tütar on, sest keegi ei tunnud teda uues ülikonnas; ka mitte tema kasuõde.“ Väljendusrikas kirjeldus riiete sotsiaalse tunnuse ja rikkuse sümboliks olemise kohta.

King jäi kinni tõrva sisse ja kogu kihelkond otsis kuldkinga omanikku. Kui nad ta leidsid, näitas ta kõigile, kuidas ta kivi seest oma kleidid sai. Siis teda austati. Tõrva valmistati kogu Eestis (vt Loorits 2004: 137), see oli vajalik paatidele ja mõisakatustele, aga väiksemate asjade jaoks igas talus. Samas on ebatavaline, et neiu võib oma kohtumisest sandiga ja võlumistest teistele rääkida, tavaliselt tuli selliseid asju hoida salajas.

19. Ka muinasjutus Lee lihkur (19) esineb kihelkond, lisaks mõõdetakse herneid toobiga, selline kuivainete mõõt oli kasutusel juba Vanal Liivimaal (13 – 16. sajand) ja seda kasutati 20. sajandi alguseni. Ilusad riided saadakse kivile kepiga koputades.

20. Muinasjutus (20) kasutatakse võlumiseks võlukeppi, võlujaks on vana hall mees.

„Äkiste tulnd üks vana hall mees ta juure ja ütelnd: “Kui sa mind ka sedasi palud kui Jumalat, siis ma aitan sind.“ Tüdruk palund ka.“ Haldjas andis märku, et ta ei ole jumal, aga ka teda peab ilusasti paluma.

21. Loos Muistne jutt, kuidas kuninga poeg kosis vaese lapse (21) räägitakse kantslist, see on ristiusu kiriku kõnetool, Eesti vanim pärineb 16. sajandi keskpaigast (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1989: 300).

22. Muinasjutus Tuhkatriinu (22) vanim viide on kukelaul, mis oli kasutusel juba kaua enne 17. sajandil levinud tunnijaotust. Samas enineb loos pliit (19. sajandi teisest poolest).

23. Järgnevates lugudes peale viimase on vanimaks motiiviks king (kui kivist saadavad riided, ball ja kirikus käimine muidugi välja arvata), king oli 17. sajandist peale kasutuses eestlaste piduliku jalanõuna (Eesti etnograafia sõnaraamat 1995: 62). Seetõttu eristan need järgneva vanima motiivi alusel.

Muinasjutus Kasuõed (23) ei esine ei tõlda, viidet ajaarvestusele ega muud hilisemaks dateeritavat asja. Riided saadakse kivile koputades.

„Kiriku minnes kautas päristütar kinga ära ja kuninga poeg leidis ta ülesse ja nägi kuldkirjadest, et see ühe tütre king olla võib ja kuulutas, et tema seda omale prouaks võtta tahab, kelle jalga see king sünnib.“ Kuldkirjas oli öeldud, et selle kinga omanik ei ole veel abielus? See pidi siis olema haldjate salakiri. Eesti naiste riietuses olid põll ja tanu need, mis viitasid naise abielulisusele (vt Tedre 1973: 68 – 76).

24. – 25. Järgnevad kaks lugu sisaldavad lisaks kingale selliseid märksõnu nagu tõld (18. sajandist), kirikus käimine, võlukepiga kivile koputamine.

Ühes neist (24) märgib jutustaja, et tema arvates on hallil vanaamehel võime end linnuks muuta.

Teises (25) küsib kuningapoeg targalt nõu. Sageli olid tark ja nõid ühtmoodi küla nõiad, kuid tark oli hea ja nõid võis ka kurja teha (vt: Eisen 1995: 8). Seetõttu eelistatakse Eesti muinasjuttudes targa käest nõu küsida. Samas esineb ka häid nõidasid.

26. Muinasjutus Vaenelaps vanapaganal tüdrukuks (26) esineb kuue hobuse tõld, mis on hilisem tavalisest hobusega tõllast. Loos kasutatakse Issameie palvet. Kõiksugu halba nõidust sai paljudes muinasjuttudes ellimineerida kristlike sümbolite abil, nii asendusid ka nõiasõnad kristlike palvete ja teiste kiriklike tekstidega (Viires 2004: 213).

„Ühel pühapäeval läheb vana pagan oma naese ja tütriga kirikusse…“ Kui midagi oli halvasti, vaadati valvsa pilguga ringi, kes naabreist või muidu tuttavatest see kurja juur on. Vanapagan võis vabalt käia ka kirikus, tõenäoliselt ta vaatas, kes seal itsitas või tukkus, et siis eksinud hingi lihtsa vaevaga oma võimu alla saada (Eisen 1995: 90) (Puhvel 2009: 59).

27. Tuhkatriinudel Eesti muinasjuttudes ei ole asja haldjamaale, kuid muinasjutu Tuhkapart (27) kangelannal oli võimalus näha kahe maailma piiril olevat väravat, mis kivile koputamisel nähtavale ilmus, see on tavapärase kivile koputamise motiivi edasiarendus. Muude märksõnade osas on lugu sarnane eelnevale kolmele loole.

Hall vanamees oli nõus Tuhkaparti abistama, kui see otsib natuke tema pead. Pea otsimine oli üldteada viis vabaneda täidest ja tingudest. „Istuti, teise pea süles. Võeti noaga juuksed lahku, kaabitseti noaotsaga peanahka ja täid suruti katki“ (Peterson 2006: 83).

„…keik küla otsi­ti läbi kelle see king peaks pasima see lubadi kuninga prouaks võtta…“ Kaasat otsiti sageli oma või naaberkülast.

28. – 29. Järgnevalt on kaks sarnast lugu, Üks vaene laps ja perretüttar (28) ja Üks vaene laps ja perre tüttar (29). Mõlemas tõusevad kivist riided, hobused ja troskad. Troskad jõudsid Eestisse 19. sajandil.

30. Muinasjutus Tolli Toomas (30) esinevad sellised märksõnad, nagu klaverimäng, kell 12, poodidest kleitide otsimine.

Villermiine vanemad surid ja ta pidi võõrasema juures rasket tööd tegema. Kuni 18-aastaseks saamiseni oli ta alaealine ja tema nõiast tädi, kes talle laulmist ja klaverimängimist õpetas, ütles, et parem ongi, et ta veel ballidele ei saa minna. Lapsevanematel on alati oma nägemus selle kohta, mis vanuses lapsed mida teha võivad ja laste arvamus ei pruugi sellega kattuda. Ometi meenutab see, et Tuhkatriinu käis nõia juures õppimas, Okeaania saartel Yapi saare kõigi tüdrukute või Marshalli saartel vaid pealiku tütre initsiatsiooniriitust, kus tüdruk elas teatud aeg nõiaga või pärisorjaga (milingeiga) koos muust külast eraldi ja nõid õpetas talle kõike, mida tüdrukul naisena teada tuli. Peale sellise perioodi läbimist tunnistati Yapi saarel tüdruk naiseks ja küla noormehed võisid uudistada, kas nad teda ehk endale naiseks ei soovi. Indiaani maskoogi hõimus ehitas ema tütrele onni, kus see nädala aja jooksul õppis hõimukaaslasest vanaeidelt (Dridzo, Mints 1980: 71 – 76).

„Kõige rohkem veel see, et kõik töö, mis ta Villermiinele oli annud ära teha, kõik oli tegemata… Tädi oli nende silmi petnud… Neile paistis, et töö oli ära tehtud, aga nüüd näevad, et kõik on tegemata, aga kaebada polnud kellelegi… Hakka aga ise tegema…“ Nõiad kasutasid sarnast nõidust haldjatega, nii olid nad meistrid ka illusioonide loomises. Nõia ja haldja vahe peaks olema selles, et nõid on tavaline elav inimene, aga haldjas vaimolend. Samas on see piir osades muinasjuttudes ning folkloorsetes teadetes väga ähmane.

31. Loos Võeras’ tütar (31) on kinga asemel kaloss. Eestis hakati kummikalosse tootma 1870-datel (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1989: 261).

 

Kokkuvõte

Motiivid ja detailid Eesti muinasjututüübi ATU 510A siin käsitletavates muinasjuttudes viitavad nii uuematele kui vanematele kihistustele Eesti ajaloos, vanimad neist (metsavaim) võivad olla olnud kasutusel juba kiviaja küttidel-korilastel. Enamasti on teada nende algus, mõned on aktiivsest kasutusest väljas (võlumine surnu luudega). Vaatamata sellele, et lugusid on võimalik järjestada vastavalt loos esinevale vanimaile viitele, on see tinglik, sest vanimate detailidega lugudes esineb ka uuemaid, mis sageli ei saanud loos esineda enne 19. sajandit (kaloss, pliit). Lisaks, eriti varasemate perioodide puhul, tuleb arvestada usundiga seotud arheoloogiliste leidude tõlgendamise erinevate võimalustega (metsavaim seondub šamanismiga, aga ka esivanemate kultusega).

Luudega nõidumise lugusid vaadeldes on uskumatu, kui jätkusuutlik on rahvasuu, kandes edasi infot, mis on kaotanud oma aktuaalsuse mitmeid sajandeid tagasi. Samuti on huvitav jälgida, kuidas 19. sajandi jutustajad on paralleelselt kasutanud või lausa ei oska valida kahe maailmavaate – kristluse ja rahvausundi vahel. Isegi kui mõni sellistest motiividest oleks meie keelest vahel olnud puudu ja siis teiste keelte ehk siis teiste rahvuste kaudu hilisemal ajal uuesti meieni jõudnud (päikesekleit), näitab see, kuidas tähelepanelikul vaatlusel saab ka kahel eelneval sajandil kogutud rahvaluules teha „arheoloogilisi kaevamisi“, mis selgitavad erinevate ajastute eestlaste mõttemaailma. Paljude motiivide puhul on võimalik vältida täpsustamata dateeringuid, nagu „vanasti“, „ammu“ ja „iidsel ajal“ ning mõista lisaks arheoloogiale või semiootikale ka muinasjuttude abil meie esivanemate elu-olu ja kultuuri kiviajast peale.

 

Kasutatud kirjandus

Dridzo, A., Mints, L 1980. Rahvad ja tavad. Tallinn: Valgus.
Eesti Entsüklopeedia 9 1996. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Eesti muinasjutud I:1 2009. Tartu: Eesti kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 4, 1989. Tallinn: Valgus.
Eisen, Matthias Johann 1995. Eesti mütoloogia. Tallinn: Mats.
Eisen, Matthias Johann 1996. Esivanemate ohverdamised. Tallinn: Mats.
Ginzburg, Carlo 2009. Ajaloo ööpoolel. Nõiasabati lahtimõtestamine. Tallinn: Kirjastuskeskus.
Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn: Valgus.
Hoppál, Mihály 2008. Etnosemiootika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
Hoppál, Mihály 2003. Šamaanid Aasias ja Euroopas. Varrak.
Jonuks, Tõnno 2009. Eesti muinasusund. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Järv, Risto 2005. Eesti imemuinasjuttude tekstid ja tekstuur. Arhiivikeskne vaatlus. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Karik, Hergi 2004. Metallid ja mittemetallid meis ja meie ümber. Tallinn: Koolibri.
Kriiska, Aivar; Tvauri, Andres 2002. Eesti Muinasaeg. Avita.
Lang, Valter 2003. Baltimaade metalliaeg. Tartu: Õppematerjale. (http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad.htm). Õppematerjalide kasutamine muudel eesmärkidel võib toimuda vaid kokkuleppel autoriga (vlang@ut.ee 05291843).
Loorits, Oskar 2004. Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest. Toimetaja Mall Hiiemäe. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 21 (15). Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Loorits, Oskar 2000. Endis-Eesti elu-olu III. Lugemispalu põllumehe elust. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 17. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Loorits, Oskar 2001. Endis-Eesti elu-olu IV. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 18. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Marriott, Susannah 2009. Haldjad: Kunst, ajalugu, uskumused. Tallinn: Varrak.
Oinas, Felix J 1979. Kalevipoja kütkeis. Oma Press Ltd, Toronto, Canada.
Oinas, Felix J 1999. Tuul heidab magama ja teisi esseid. Tallinn: Keel ja Kirjandus.
Pajula, Malle 1998. Padise klooster keskajas. — Eesti Päevaleht, 28. oktoober.
Peterson, Aleksei 2006. Eesti maarahva elust XIX sajandil. Tartu: Atlex.
Puhvel, Martin 2009. Põlistelt põldudelt. Ilmamaa.
Rehemaja inventeerimise juhend 2008. Maa-arhitektuuri ja –maastike programm. Tallinn: Eesti Vabaõhumuuseum.
Eesti etnograafia sõnaraamat 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn
Tedre, Ülo 1973. Eesti pulmad. Lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest. Tallinn: Eesti Raamat.
Uther, Hans-Jörg 2004. The types of international folktales: a classification and bibliography; based on the system of Antti Aarne and Stith Thompson. FFC 284. Helsinki: Suomalainen tiedeakatemia.
Vahtre, Lauri 2000. Eestlase aeg: uurimus Eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. Varrak.
Viires, Ants 2004. Vana Eesti rahvaelu. Ilo.

Muinasjutud:
(1) H II 72, 101/14 (26) < Vastseliina khk – Jaan Sandra (1905). [ATU 510A]
(2) ERA II 9, 265/71 (pala) [ATU 510A]
(3) E, 34675/ 78 (5) < Kadrina khk – A. Kivi. [ATU 510A]
(4) E, 59113/4 (5) < Tartu khk Hargla – Erna Potsepp < Mõniste, Võru maak – Villem Noorkõiv (1926), [ATU 510A]
(5) EÜS X, 2344/5 (175) < Peetri khk, Erna v, Ämbra k – K.Viljak, W.Rosenstauch < Jaan Steinberg (1913). [ATU 510A]
(6) ERA II 109, 498/508 (2) < Ludza, Ludza linn – Paulopriit Voolaine < Irina Timošenko (1936). [ATU 510A]
(7) ERA II 190, 291/9 (130) < Setu, Vilo v., Truba k., Tsopa t. – Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1937). [ATU 510A]
(8) ERA II 174, 145/7 (2) < Setu, Järvesuu v, Jatsmani k, Halliku t – Mihkel Reinola < Maria Reinola (1937). [ATU 510A]
(9) S, 121996/2011 (25) < Se, Järvesuu v., Tonja k. – Maria Vabarna < Anne Vabarna (1936). [ATU 510A]
(10) S 141, 19879/908 (8) < Setu, Suure-Rõsna k., Mäe v. – N. Nurmetu < Agatja Saarine. [ATU 510A]
(11) RKM II 100, 393/9 (1) < Võnnu, Mäksa – Gustav Rudolf Sordla < Linda Peet (1960). [ATU 510A]
(12) S, 101947/57 (28) < Se, Satserinna v., Serpova k. – Dimitri Karnask < Sofia Kiisk (1935) [ATU 510A] (1931). [ATU 510A]
(13) H II 52, 90/2 (19) < Kanepi khk – J.Väggi (1894). [ATU 510A]
(14) ERA II 109, 11/6 (1) < Ludza, Latgallia – Paulopriit Voolaine < Felicia Beinarovč (1931) [ATU 510A]
(15) S 79, 13369/ 91 (22) < Setu, Alaotsa k, Vilo v. – Th. Kõivastik < Ustinja Kõivastik (1929) [ATU 510A]
(16) H II 36, 687/692 (57) < Vaivara khk, Perjatse k – Aado Kõrbe (1893). [ATU 510A
(17) S, 112909/16 (6) < Se, Vilo v., Truba k. – Paul Külaniit < Aleksei Nurm (1935) [ATU 510A]
(18) H I 1, 279/84 (4) < Ambla khk, Põriki v, Apliku t – Joosep Freimann (1889). [ATU 510A]
(19) ERA II 120, 446/9 (49) < Järva-Jaani khk, Salatse k, Or, Seliküla Jalgsema – Joh. A. Reepärg (1897). [ATU 510A]
(20) ERA II 189, 382/4 (41) < Pühalepa khk ja v, Soonlepa m as – Enda Ennist < Kreet Liiva, s 1855 (1938). [ATU 510A]
(21) ERA II 187, 493/7 (13) < Kaarma, Loona v., Hakjala k., Kuressare – T. Õunapuu (1938). [ATU 510A]
(22) KKI 47, 688/90 (72) < Jõhvi, ohavere k – Ingrid Sarv < Marie Kaljura (1963). [ATU 510A]
(23) H II 19, 44/ 5 (16) < Tõstamaa, Tõstamaa v – Mihkel Kampmann (1889). [ATU 510A]
(24) ERA II 115, 211/ 8 (4) < Karksi khk, Nuia – Selma Kutti < Ann Krasohin (1935
(25) RKM II 357, 159/65 (1) < Võnnu – Gustav Rudolf Sordla < Adeele Katai (1981). [ATU 510A]
(26) H II 15, 222/7 (8) < Jõelähtme khk – H. Redlich (1889). [ATU 510A]
(27) E, 13208/15 (pala) < Saarde khk – J-Kangur < Mari Kangru. [ATU 510A]
(28) EKÜ, F 232a, 1, 358/60 (278) < Kadrina – A. F. J. Knüpffer < JE Glanström (?).[ATU 510A]
(29) EKÜ, F 232d, 18/20 (7) < – A. F. J. Knüpffer < JE (?).[ATU 510A]
(30) RKM II 271, 186/91 – Krasnojarski krai, Ülem-Bulani as – Rosalie Ottesson (1969). [ATU 510A]
(31) E, 23661/ 5 (6) < Viljandi, V.-Võidu – Hans Maaten (1896). [ATU 510A]