2010. aastal valmis minu magistritöö “Muinasjuttude tõlgendamine ja selle seosed religiooniga”. Selleks ajaks olin tundma õppinud 4 tõlgendusviisi, või, miks mitte ka – tõlgenduskeelt – mille abil muinasjutte tõlgendatakse. Sellise tõlgenduskeele eesmärgiks on mõista, millise hoiaku abil võivad inimesed antropoloogilises mõttes muinasjuttudega suhtestuda (mitte anda neile hinnangut).

Mulle sellel ajal teadaolevad muinasjutu (aga ka paljudele teistele narratiividele ja ka lihtsalt sümbolitele rakendatavad) tõlgendusviisid olid järgmised:

1. Traditsioonitõlgendus – traditsioonide ja ajaloo uurimise seisukohalt väärtusliku info otsimine muinasjuttudest. Traditsioonitõlgendus otsib muinasjuttudest võimalikke rituaale ja kombeid, pööramata tähelepanu muinasjutule kui tervikule.

Näiteks: Tuhkatriinu muinasjutus räägitakse sellest, et prints otsis tüdrukut, kellel oleks piisavalt väike jalg, et kuldking talle jalga mahuks. Hiina aladel, kust antud lugu pärit on, oli naistel tõepoolest kombeks kanda puukingi, mis takistasid jala suuremaks kasvamist, mis omakorda garanteeris parema abikaasa leidmise hilisemas elus. Võrdlusena – Eesti Tuhkatriinulood räägivad pigem sellest, kuidas prints või kuningas otsis noort naist, kellele king oleks täpselt paras – ei suur ega väike.

2. Sotsiaalne tõlgendamine – muinasjutu sisu kirjeldab sotsiaalse keskkonna toimimist. Sotsiaalse tõlgenduse alla kuuluvad nii versioonid, kus leitakse, et (muinas)lugude abil õpetati laptele sotsiaalset käitumist, kui ka natuke kaasaegsemad versioonid, kus sama õpetus lapse arengut pärsib (Tuhkatriinu koristab, sest see on naistetöö jne jne).

Näiteks: Reeglina eeldatakse, et printsid ja kuningad abielluvad seisusekohaselt samasse klassi kuuluvate inimestega. Seisuse näitajaks võivad olla riided ja ka Tuhkatriinusse armub prints just siis, kui tal on seljas seisusekohased, printsessiriided.

3. Psühhoanalüütiline tõlgendamine, keskendub inimese sisevastuoludele ja vaatleb eelkõige inimese sees olevaid pingeid, millele sotsiaalne keskkond ja inimese elukogemused on vaid peegeldused. Muinasjuttude huviorbiidis selles võtmes ei ole meie füüsilis-materiaalne elukeskkond, vaid inimeses toimuv arusaamine sellest, psühholoogias toimuv.

Näiteks: Jungiaanlikus võtmes saab printsi ja printsessi vaadelda hoopis kui animat ja animust, naiselikku ja mehelikku arhetüüpi.

4. Vaimne tõlgendamine, näeb muinasjuttu kui inimeste vaimsete võimete arengu kirjeldust. See on aktuaalne nii indiviidile ja inimgruppidele (näiteks rahvastele), kui ka globaalses mõõtmes. Kuningaks saamine tähendab võimet olla valitseja iseendas (mida on raske saavutada), maailma müstiliste salateadmiste tajumist inimeses või inimgrupis (näiteks rahvusgrupis). Kui psühhoanalüütilisel tõlgendusel on muinasjutu siht mitte maise, vaid psüühilise ressursi leidmine, siis vaimsel tõlgendamisel on selleks vaimne teadmine.

Näiteks: Peategelane (Tuhkatriinu) on teistele inimestele eeskujuks mõistes maailma paremini, kui teised inimesed. Ta saavutas õnne ületades takistusi, milleks teised poleks olnud võimelised.

Loomulikult on võimalik leida tõlgendusviiside vahel seoseid, mida oma magistritöös kirjeldan lülitustena ühelt tõlgendusviisilt teisele. Kui keegi soovib tutvuda kogu tööga, kirjutage kontaktis olevale aadressile.

Kas tead mõnd sümbolit ja selle tähendust? Kas tead selle teabe allikat või see on su enda arvamus?