Peitvara teemat ümbritsev saladusteloor. Teema ei muutu vähem paeluvaks, kui seda saladusteloori natuke kergitada.

Lisaks muinasjuttudele ja muudele lugudele leidub ka Eesti rahvas rohkesti teateid selle kohta, kuidas leida või kuidas keegi on leidnud mõne tallele pandud varanduse. Varandusi leitakse maapõuest, veekogudest, majadest (sein, pööning, kelder, vundamendi alt), koobastest ja, miks ka mitte, unenägudest. Varanduse sattumine peidupaika võis toimuda mitmel põhjusel, näiteks:

1. Inimeste elupaik hävis, vara jäi maapõue varjule.
2. Ohverdati vaimolenditele.
3. Hauapanused.
4. Varandus pandi tallele maapõue ja unustati sinna. Varandus võis olla peidus mõne kivi või puu all või läheduses. Võõrapärane väide “sõjakirvest maha matma” viitab küll teatud rituaalile, kuid relvade hoidmine oli varasemal ajal sama keeruline teema, kui tänasel päeval.
5. Varanduse matja uskus, et saab varandust peale surma kasutada. Viikingitel oli palju jumalaid, aga nende peajumalaks oli Odin. 5. sajandil levima hakanud “Odini seaduse” järgi sai surnu peale surma oma tarbeks peidetud asjadele järele tulla, et neid surmajärgses elus kasutada.

Folklooris leidub mitmeid õpetusi selle kohta, kuidas varandust leida. Need õpetused on osa põhimõttest: sellise rituaali abil, millega varandus maeti, saab selle ka kätte. Näiteks, kui varandus maeti jaaniööl, tuli see jaaniööl ka välja kaevata. Üks huvitav õpetus leidub loos “Uandimäe varandus“.

Varandust võis välja kaevata tavaliselt üksi või kahekesi ületades hirmu. Kartuse tõttu jäid paljud varandusest ilma, kuid ka julged võisid varast lõpuks ikka ilma jääda või sellega endale mõne häda kaela tuua. Varanduse leidmine võis olla juhus, mõne ebamaise abilise kingitus, tasu heateo eest või pärandus. See võis olla ootamatu üllatus ja kauaaegse pingutuse tulemus.

Leidub teateid selle kohta, et varandus võis olla peidetud kivi, puu või muu looduslikult äratuntava tähise alla. Veekogudesse sattunud vara võib olla sinna sattunud õnnetuse käigus, ohverdamise tõttu, aga see võib olla sinna ka tallele pandud. Üks kõige kindlam viis hoida inimesi varandusest eemale oli levitada selle kohta mõnd hirmuäratavat lugu. Nii on vahel raske otsustada, kas juhul, kui kaupmehed muinasajal rääkisid teistes piirkondades elavatest lohedest, polnud mitte tegu sooviga lihtsalt teisi hirmutada ja sellest piirkonnast eemale hoida. Sarnaselt võisid ka lood hirmuäratavatest varandusevalvuritest kanda algselt eesmärki inimesi teatud kohast eemale hoida.

Varandusel valvur võis olla mõni loom või imeolend. Varandust võis kaitsta ka lihtsat see, et ei leidunud inimest, kes selle “õigel viisil” kätte oleks püüdnud saada. Valvuriks võis jääda see, kes aarde peitis. Varanduse valvurit oli võimalik kas võita või üle kavaldada.

Sageli tõstatakse Eesti folkloorsetes teadetes küsimus – kas leitud varandus on ohutu? Kas see toob õnne uutele omanikele? Kui leidvaraks oli mõni võluese, siis pidi selle omanik olema piisavalt osav ja tark, et seda ohjata. Pelgalt saladuse paljastamine kellelegi veel võis esile kutsuda võluesemest ilmajäämise. Haldjamaalt toodud kuld võis hiljem muutuda tuhaks ja haldjalt saadud söetükid osutuda järgmisel hommikul kullakangideks. Võis ka selguda, et esmapilgul tühisena näiv kott või vile osutusid võluesemeteks ja nii kõndisid paljud sest enne mööda, kui keegi taipas üles korjata. Varjatud leiud – oskus näha tavalistes asjades eripärast – üllatavad meid kõiki. Mõned inimesed oskavad seda teistest paremini. Nii võib öelda, et igal alal on omad aardeotsijad.

Aare ei pruugi olla kergesti ära tuntav. Meenub lugu ameerika perest, kes leidis oma koduaia tiigist elevandiluu, mis osutus hoopis mammutiluuks, mis juhtis uurijaid hästi säilinud mammutiluustikule. Aardeks võib osutuda ka eriline lillesort või kivim, kuid enamasti mõeldakse peitvara all väärtuslikke ehteid, vääriskive, raha ja muud, mis on juba mõne inimese poolt kokku kogutud ja siis peidukohta aastateks seisma jäänud.

Varanduse leidmine võib osaks saada igaühele ka tänasel päeval. Leidraha leitakse vahel maad kündes või kaevates. Ehitaja leiavad neid vanu hooneid lammutades, sukeldujad merepõhjast kas juhuslikult või kadunud laevu otsides. Isegi üks siga olevat varanduse maast välja tuhninud.

Teated 1971, aasta kalendrist (Eesti Raamat 1970, lk 114 – 118)
– 1950-datel leidsid päikest võtma läinud üliõpilased Pirita jõeliivast aarde, mis koosnes 43 mündist.
– 1957. aastal märkasid lapsed põllul mängides üle 800 mündi, mis pärit 10. – 12. sajandist.
– 1967. aastal leidis õpilane Muhu saarel kõndides, et vihm on välja uhunud naljakad esemed. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli müntidega 13. sajandist.

Kuidas aaret leida? Aardekaartidest rohkemat infot pakkusid suust suhu kanduvad lood, milles sageli ka kergesti äratuntavad paigad ära nimetatud. Kellaaega näitas algul kukelaul siis kell. Hämarast vaimudetunnist ei pruukinud piisata, ka kuupäev oli sageli oluline – jaanipäev, jõulud või mõni kindel nädalapäev. Võis osutuda vajalikuks enne kaevama asumist ohverdada. Varandus võis olla vikerkaare lõpus ja jaaniöise sõnajalaõie all.

Õpetus aarde leidmiseks võis tulla inimesele unenäos. Vahel muutus inimene lihtsalt magamise ajal liblikaks, kes märkas asju, mida inimesed ei märka ja võis nii leida varanduse. Väga kasulikuks võis osutuda lindude ja loomade keele mõismine. Raha leidmise lood algavad sageli sellega, et keegi satub hilisel õhtutunnil metsa ja näeb seal mõnd meest või lausa vanapaganat lõkke ääres istumas. Lõkke asukohal või sütest võis hiljem leida raha.

Tänapäeval on levinud peitvara otsimine metallidetektori abil, kuigi seda piiratakse ja kohati soovitakse ka keelustada. Varanduse leidjale kehtivad nii Eestis kui mujal maailmas kindlad reeglid. Iga peitleid on hinnaline ajalooallikas. Leidu ei tohi puhastamise käigus rikkuda ega selle osi üksteisest eemaldada. Juriidiliselt näeb peitvara välja selline (Asjaõigusseadus):

§ 103 Peitvara mõiste

(1) Peitvara on maasse kaevatud või muul viisil peidetud raha või väärtasi nagu kalliskivid, pärlid või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha.
(2) Peitvara kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti.
§ 104. Leiutasu
(1) Peitvara leidjal on õigus saada leiutasu peitvara pooles väärtuses.
(2) Peitvara väärtus määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel, vaidluse korral määrab selle kohus
(3) Leidja, kes otsis peitvara kinnis- või vallasasja omaniku nõusolekuta, leiutasu ei saa.
§ 105. Erilise väärtusega peitvara
(1) Peremehetu looduslik või ajaloolise, teadusliku, kunsti- või muu kultuuriväärtusega asi kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.
(2) Isik, kelle kinnisasjast käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asi leitakse, on kohustatud lubama asja väljakaevamist, kui temale hüvitatakse sellega tekitatav kahju.
(3) Leidjal on õigus saada tasu, kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjade otsimine ja väljakaevamine ei kuulu tema kohustuste hulka.
(4) Muud erilise väärtusega peitvara leidmisega tekkivad õigused ja kohustused, sealhulgas tasu suurus, sätestatakse seaduses.
Allikas: https://www.riigiteataja.ee/akt/12807782

Vaata lisaks:
1. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eesti-aardekutid-jahivad-maapouest-haruldusi.d?id=51050668
2. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/17237/kalda_mare.pdf?sequence=1
3. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/araamat/2007/4marekalda.pdf
4. “Eesti muistendite kuldraamat (TEA kirjastus)
5. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/raha/sisu.html
6. Kohtla-Vanakülas leiti Eesti suurim ajalooline relvaohverduspaik.
7. Eksperdid hämmingus: Jõgevamaa mees leidis põllult seninägematu koguse rootsiaegseid münte.