Sõna “teofoobia” peegeldab nii hirmu jumala kui ka religiooni ees. Ometi ei kirjelda ta piisavalt hästi nähtust, millest tegelikult rääkida soovin. Arusaadavam oleks kasutada sõna “religioonifoobia“. Isiklikele vaatlustele toetudes kirjeldaksin religioonifoobiat kui nähtust, mis omane ainult endistele liiduvabariikidele (mujal esineb teistsuguseid foobiaid, aga mitte seda). Huvitav – mitte küll venelastele ja mitte päris kõigile endistele liiduvabariikidele. Kuid just nendest paikadest on pärit inimesed, kelles on hirm end ükskõik, millisel moel tunnistada seotuks religiooniga. Nende arvates peab teaduse ja religiooni vahel olema kindlasti mingi vastuolu ja neile on ebameeldiv mõelda, et näiteks riiklikus koolis võiks toimuda midagi sellist nagu teadmiste omandamine religioonide kohta.

Teadmatusest (mis kaasneb teadmiste mitteomandamisega) on kerge tekkima dualistlik (vastandeid loov) avalik diskussioon religiooni ja teadust vastandaval pinnasel. Täiesti teisejärguliseks muutub vastandamise sisu, näiteks see, et “Teaduse ja religiooni piiril” rubriigi alguses olevale testile vastavad erinevad inimesed erinevalt. Esmatähtis on see, kuidas inimene end ise määratleb (ateist versus kristlane), aga täiesti väheoluline on mõistete sisuline külg.

Nii osutubki võimalikuks, et sisu jääb järjest kesisemaks ja pinnapealseks jääb ka inimeste väljendusoskus oma seisukohtade sõnastamisel. Võib-olla on see antropoloogilises mõttes kasulik, näiteks ei seosta inimesed oma elu mõne vale maailmapildiga. Võib-olla aitab see neil teaduslikus mõttes maailma paremini tundma õppida. Võib-olla on inimesed või näiteks lapsed teatud eas nii rumalad, et ühiskond peab hoidma neid valeotsuste tegemisest. Usunditeemalisi raamatuid ju jagub, kui kellelgi on vähegi huvi religiooni vastu, võib ise lugeda.

Tõde on lihtne. Foobia on foobia. Ta kardab ja põgeneb või ründab, olgu ta (oma arust) teaduse või religiooni poolel. Mõistlikke argumente foobia ei võimalda – tagaajamise hirmu küüsis põgenev kariloom panustab kiiretele jalgadele, mitte mõtlemisele.

Ateism tähendab reeglina kas jumala või jumalate eitamist. Eestlaste kõnekeeles võib see vahel märkida ka muude religioossete nähtuste eitamist.

Mõnes mõttes täpsem on piiritleda sihtgruppi, kes aktsepteerib vaid teaduse poolt seletatut. Maailm koosneb sellisel juhul juhustest ja on materiaalses mõttes määratletav. Sellise maailmapildi kõige suuremaks puuduseks on, et inimestele puuduvad piisavad teadmised teaduse kohta. Lisaks on teaduses erinevaid, üksteisele vastanduvaid seletusi. Kolmandaks probleemiks teaduse juures on, et kogu aeg tõestatakse midagi uut. Ning neljandaks – teadus kasutab erinevat sõnavara.

Alternatiivina teaduse kõikvõimsusele tuleks mõista, et enamik teadlasi nii ajaloost kui ka tänapäevamaailmast on ühtlasi religioossed ja ei pruugi tajuda vastuolu (vastandumist) teaduse ja religiooni vahel.

Usun, et lähitulevik kukutab teadmisteta teadlaste kõiketeadmise ja õpetab inimesi keskenduma mitte teadmiste blokeerimisele vaid nende saamisele. Veel mõned näited kõiketeadva teaduse komistuskividest:

1. Lihtsaimaks näiteks on, et ei tunta näiteks soola või hõbeda keemilisi omadusi. Keerulisemaks võiks olla – ei teata, milliseid keemilisi reaktsioone ja mõju organismile kutsuvad esile inimese mõtted, heaolutunne, usk, lootus, lootusetus.
2. Vastanduvad seletused – ühed väidavad, et laev põhja minnes tõmbab esemed endaga kaasa, teised, et lükkab esemed pinnale. Ühed teevad katseid kirjeldamaks telepaatiat ja teised peavad seda hookus-pookuseks.
3. Uued avastused. Võib-olla selgub varsti, et me ei vaja maavarasid ruumi soojendamiseks, vaid vajame hoopis vile, millest soojuse võnkesagedus välja puhuda.
4. Bermuuda kolmnurk oma mitmete teaduslike seletustega.
5. Teadusliku sõnavara eristamiseks religioossest peab religioosset mõtlemist väga hästi tundma (imetlen ses mõttes teleseriaali “Kondid” peategelase keelekasutust):
   – tuul puhub on animistlik väljend. Täpsem: õhumassid liiguvad ühest kohast teise.
   – aju kohta on kõik teada ja sellele tuginedes ei saa esineda ei sisetunnet ega erinevaid selgeltnägemisega seostatavaid nähtusi. Täpsem: Inimese aju salvestab väiksemagi detaili oma keskkonnast, aga pole võimeline seda meenutama. Alateadvus analüüsib fakte põhjalikumalt ja sellise analüüsi tulemuse teadvustamine võiks olla midagi sisetunde sarnast.
   – muusika mõjutab inimese emotsioone. Täpsem: helid võnguvad ja inimorganism on võimeline tajuma seda võnkumist. Ja mitte ainult kuulmise abil.
   – värvid mõjutavad inimese emotsioone. Täpsem: värv on inimsilma tõlgendus teiselaadsest võnkumisest ja need võnked edastavad talle erinevaid emotsioone esile kutsuvaid signaale.