Author Archives: kairi

Kas tunned neid laule? TEST

Aeg on selline, et ka mul hakkas igav ja nii tekkis esimene postitus, mis religiooni või antropoloogiaga ähmaselt seotud.

Käesolevas testis on vihjed eestikeelsetele lauludele, mis on kas tuntud või üsna tuntud. Et inimesed armastavad mõistatusi, esinevad ka vihjed mõistatuslikus vormis.

REEGLID:
– Kui teed testi iseendale, püüa järgmisi vihjeid mitte vaadata. Püüa teha testi ausalt ja leia keegi, kellega oma punkte pärast võrrelda.
– Kui teed testi teisele, siis saad punktid kokku lugeda. Märgi endale enne testi alustamist üles loo pealkiri ja loo originaalesitaja (kuigi siinsete vastuste all on ka coverid).
– Kui teed testi enamale kui 1 inimesele, saab punkti(d) vaid see, kes esimesena pealkirja ära ütleb. Märgi õiged vastused endale samuti üles enne kui teistele testi tegema hakkad.

Õige vastuse kontrollimiseks vajuta märkele VASTUS ja sulle avaneb Youtube video.

Loomulikult ei paikne vihjetes absoluutne tõde, vaid uitmõtted, mis mõnd laulu kuulates võivad tekkida 🙂

1. laul. Siin on pärast kontrollimiseks VASTUS.

  • 3 punkti. Laul räägib meremehest, kes igatseb oma kodu.
  • 2 punkti. Laul räägib akna taga istuvast inimesest, kes vaatleb päikeseloojangut ja näeb merel eemalduvat laeva.
  • 1 punkt. Laul algab kirjeldusega ilmastikunähtusest. Ühtlane pilvisus mere kohal annab merele hallika varjundi.

2. laul. Siin paikneb VASTUS.

  • 3 punkti. Loos võrreldakse inimese teadmist ja mitteteadmist karikakramänguga.
  • 2 punkti. Laul suhtub kriitiliselt pedagoogidesse ja leiab, et nii paberile kirjutada kui pähe õppida tuleb suvalisi tobedusi.
  • 1 punkt. Laul räägib, et põhikoolis ei õpetata seda, kuidas valida autot. Millist marki eelistada, kui valida on Zaporožetsi ja Mercedese vahel?

3. laul. Siin paikneb VASTUS.

  • 3 punkti. Laulus võrreldakse elus toimuvaid sündmusi ilmastikunähtustega. Loo keskmes on võitmine.
  • 2 punkti. Loos kirjeldatakse seda, et kahe inimese koostööks on vaja julgust ja
    seisukohta, et mitte probleemid ei võida, vaid need kaks inimest.
  • 1 punkt. Inimese tundeid esindav süda võidab seetõttu, et ta usub oma võitu.

4. laul. Siin paikneb VASTUS.

  • 3 punkti. Naine räägib laulus oma hingest, mis on haige ja ulub valust justkui loom. Sellepärast ta ei saa magada.
  • 2 punkti. Naine otsustas flirtida ühe mehega, et tõestada, et ta suudab võita tema armastuse, kuigi ta ise tegelikult ei armastanud teda algul.
  • 1 punkt. Ka peale 2 nädalat ja 1 päeva ei ole olukord muutunud ja naine pole suuteline ilma selle meheta lävimata oma elu ette kujutama.

5. laul. Siin paikneb VASTUS.

  • 3 punkti. Laul räägib üleloomulikust olendist, keda peaks kartma eriti siis, kui olendi tähelepanu fookuses on kokkuleppelised vahetusvahendid.
  • 2 punkti. See üleloomulik olend eelistab vahetustehingutele tehinguid ühiskondlikule kokkuleppele vastava vahetusvahendiga.
  • 1 punkt. Üleloomulik olend elab metsas ja aeg-ajalt juurdleb filosoofilistel teemadel nagu õnn, kartus ja armastus.

6. laul. Siin paikneb VASTUS.

  • 3 punkti. Rüütliaegadel oli väga oluline meeste võimekus seada ritta kauneid sõnu, kirjutada luuletusi või laulda kauneid laule.
  • 2 punkti. Loo keskmes on aed, mis on loodud kasvatamaks roose.
  • 1 punkt. Laul räägib kuningannast, kes kõnnib aias ringi ja sama ajal ootab rüütlit.

7. laul. Siin paikneb VASTUS.

  • 3 punkti. Laul räägib linnastunud lapsest, kes sattus lapsepõlves elama maale.
  • 2 punkti. Laulja räägib oma lapsepõlvest, kus talle meeldis mängida kodu lähedal asuval rannal.
  • 1 punkt. Laulja uskus siis, et tänu rannal mängimisele saab ta enesekindlamalt minna kesksuvel toimuvale teise küla peole.

8. laul. Siin paikneb VASTUS.

  • 3 punkti. Laul räägib muretust rändamisest.
  • 2 punkti. Teatud tuule suunas liikumist võib mõista kui suundumist teatud ilmakaarde.
  • 1 punkt. Laulja palub kuulajal naerda kahel põhjusel. Esiteks oldi koos meeldejääval päeval. Teiseks saabub kohe ka öö, mis samuti ei unune.

9. laul. Siin paikneb VASTUS.

  • 3 punkti. Noormees on suhtes naisega. Naine meeldib talle väga, aga ta kogu aeg kardab naist kaotada. Ta teab, et naine jätab ta maha 1 aasta pärast.
  • 2 punkti. Noormees leiab, et kuigi neiu tundub talle ahvatlev, ei pruugi tegemist olla kullaga.
  • 1 punkt. Loos kirjeldatakse haruldast ilmastikunähtust Eesti kohta, kus kesksuvel on maas külmunud sademed.

10. laul. Siin paikneb VASTUS.

  • 3 punkti. Lugu räägib tunnetest, aga mitte teise inimese vastu, vaid koha vastu, mis
    tekitab temas ülevaid tundeid.
  • 2 punkti. Laulja jutustab, et teatud geograafiline punkt maailmas on talle armas just seetõttu, et ta on seal sündinud ja kasvanud.
  • 1 punkt. Laulja kutsub kohta isamaaks, mis on talle nii rõõm kui ka õnn.

Kaali kultusekeskus

Oma raamatus „Päikeserändur“ olen loonud ühe võimaliku visiooni Kaali esimese kultusekeskuse legitiimsuse ja kombestiku kohta 2700 aastat tagasi. Ajaloohuvilisel tuleb sageli Kreutzwaldi kombel õhata – laena mulle kannelt, Vanemuine… muistse põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada. Kaali kahe linnuse kasutusala kohta võib leida kindlamaid märke kui lihtsalt oletused.

Kaali järvel on olnud 2 linnust: esimene umbes aastatel 700-400 eKr ja teine 3. – 4. sajandil pKr. Kas need olid tavalised kaubandusega seotud linnused või kultusekeskused? Kui kultusekeskused, millise seaduse järgi neid omati ja valitseti? Kuidas need ehitati ja kes said seda külastada?

Lennart Meri kirjutas, et Kaali meteoriidikatastroofi võimsus pidi sügavalt mõjustama Läänemereäärsete asukate psüühikat, keeli ja kombestikku ning kujundama kohaliku loodusmütoloogilise tõlgenduse (Meri 2008: 73).

Raamatuid või artikleid Kaali järve müsteeriumi kohta on kirjutanud lisaks Lennart Merile Vello Lõugas, Karl Kello, Marika Mägi ja teised. Et meteoriit võis kukkuda päikesekultuse ajastul, võib oletada, et kõige enam vastuseid meteoriidi mõju kohta saab just päikesekultust uurides. Vello Lõugas juhib tähelepanu sellele, et saarlased ja nende naabrid polnud veel 19. sajandil unustanud, et paigas oli linnus või et Kaali järv tekkis taevast kukkunud kivist (vt Lõugas 1996: 20-22). Kaali müsteeriumi järelkajaks peetakse ka ebatavaliselt võimsate ja päikesekultuse sümboolikat omavate Karja ja Pöide kiriku ehitamist. Pöide kirikust on Youtubes film „Pöide, vaikiv tunnistaja“. Karja kirikuga saab tutvuda siin.

On ekslik arvata, et meie esivanematel puudusid kultuserajatised ja et nad austasid ainult loodusobjekte nagu puud, allikad või kivid (Mägi 2003: 16).

Kaali järvest põhja poole liikudes satume Meiustesse, kus Karl Kello väitel paikneb Eesti teadaolevalt suurim muinasobservatoorium (Vt Kello 2018). Juhul, kui see leiaks kinnitust, võiks see kaasa aidata meteoriidi kukkumise dateerimisele. Hiisi on pühapaikadena kasutatud viimased paartuhat aastat, aga muinasobservatooriume ehitati aastatuhandeid varem.

1. linnus

Kaali peakaatri kirdeküljel asus umbes 7. – 4. sajandil eKr poolkaarekujuline paekivist linnusasula. „Koha ebatavaline asukoht osutab, et tegemist oli pigem kultusliku kui mingi muu funktsiooniga rajatisega“ (Mägi 2003:2). Linnusasulat ümbritses 110 m pikk 2-meetrine paekivimüür. Mägi nendib, et pronksiaja lõpu või rauaaja alguse kohta on see küll väikse pindalaga, kuid ebatavaliselt tugev kindlus. Leiumaterjal on vähene (Mägi 2003:3). Eestis oli veel 4 hilispronksiaegset linnusasulat: Asva ja Ridala Saaremaal, Joaoru Narva lähedal ja Iru, Tallinna linna eelkäija. Kindlustatud asulas olid mõned palkmajad, mis ümbritseti puittaraga, osaliselt ka kivimüüriga. Iru kindlustatud asulas Pirita jõe ääres Harjumaal oli rõhkpalkhooneid. Kaali oli ümbritsetud ainult kivimüüriga.

„Päikeses kiiskavast valgest paekivist võimas kiviehitis pidi nii varasel ajal avaldama muljet. Põhja-Euroopa lugulauludes ja pärimustes aimdubki mingi kummituslik valge ja vallutamatu kants kaugel Põhjas udusel meresaarel“ (Kello 2003:26).

2. linnus

Umbes meie aastatuhande alguses ümbritses Kaali järve massiivne kivimüür, mis sarnaneb selle aja ringvall-linnuste ringmüürile (Mägi 2003:2). Sarnased ringvall-linnuseid Võhmas ja Pidulas Saaremaal võivad olla Kaali 2. linnuse vähendatud koopiad ja neid võidi kasutada kultusekohana (Mägi 2003:5). Lisaks oli Saaremaal veel 2 ringvall-linnust – Mustla ja Päädla maalinnad, mida ümbritseval kivivallil oli omakorda puidust kaitsetara (Mägi 2003:10).

Mägi räägib, et meie aastatuhande alguse linnused Saaremaal olid ringvall-linnused, kus on suuremal või vähemal määral märke kultusliku tegevuse kohta. „Ehk võib just kultusekohtade fenomenis näha otsest Kaali katastroofi mõju kultuurmaastikule?“ (Mägi 2003: 17). On ju Kaali meteoriidikraater juba loomise hetkest ringikujuline, kõik märgid viitavad selle kasutamisele vaid kultusekohana. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks linnuse kasutamist sõjalise kaitseobjektina ja linnuse asukoht ei vasta oma aja pronksikaubanduseks sobivale asukohale.

Kaali 2. linnust ümbritseva müüri ääres seespool on rohkelt koduloomade luid, peamiselt hambaid ja kolju osi, mis viitab Skandinaaviapärasele ohverdusele, kus looma pea kinnitati aia äärde näiteks ridvaga (Mägi 2003: 6).

Vello Lõugas ütleb teise linnuse kohta, et kogu Põhja-Euroopas ei leidu sellist kultusepaika, mille kaitsmiseks oleks püstitatud nii võimas müür, tegemist polnud vaid kohaliku tähtsusega kultusepaigaga (Lõugas 1996: 92).

Karl Kello, „Kaali järv Saaremaal. Müütiline taust ja tekkelugu“. K. Kello 2003.
Karl Kello, „Põhjamaine vaarao“. K. Kello 2004.
Karl Kello, “Saaremaa Stonehedge”. Argo kirjastus 2018.
Vello Lõugas, “Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas”. Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996.
Lennart Meri, „Hõbevalge“. Eesti Päevaleht 2008.
Marika Mägi. „Kaali ja kultuurmaastik. Meteoriiditabamuse kajastusi arheoloogias ja folklooris.“ Tallinn, 2003.

Ajulainete meelelahutus ja muud imefailid

Kogu maailmas on suurenenud tendents kuulata muusika asemel imelikke helisid lõõgastumise, sugestiooni või tervenemise eesmärgil. Teadusliku heliteraapia kõrvale on asunud jõuliselt ajulainete meelelahutus (inglise keeles – brainwave entertainment). Tundub, et äriline kaalutlus selle taga varjutab selliste helifailide moodustamise algseid eesmärke ja keeruline on leida ka kokkuvõtlikku käsitlust, millised failid täpsemalt youtubes, spotifys ja mujal ringlevad. Samas ei suuda esmakordselt asjasse pühendunu unes ka näha, mille kõige jaoks on olemas helifaile – lisaks lõõgastumisele on neid armastuse leidmiseks, külluse loomiseks, enesekindluse saavutamiseks, kodu puhastamiseks või kasvõi kaalu langetamiseks.

Antud postitus on väike kokkuvõte, abistav konspekt, et saada esmane ülevaade imefailide rägastikust. Ma ei anna hinnangut imefailide autorite lubadustele, aga püüan tähistada teaduse ja religiooni piiri kaldudes kord ühele, kord teisele poole. Käsitletava nähtuse puhul on oluline tehnoloogia areng, sest nii helifailide loomisel kui ka mõõtmisel kasutatakse kaasaegset tehnoloogiat.

Mateeria otsinguil pole veel päris mateeriani jõutud, kuid kindlasti on olemas kõiksugu sagedused ja võnkumised. Sagedushelide (helid, mille tutvustuses on ära näidatud helisagedus Hz-des) propageerijad enamasti toetuvadki tõsiasjale, et võnkumine on kõikjal ja võnkumisel on alati sagedus. Osad võnkesagedused mõjuvad inimesele paremini kui teised, lisaks omistatakse võnkesagedustele erinevaid tähendusi.

Alles 1938. aastal hakati tõsiselt suhtuma Hans Bergeri väidetesse, et ajul on võimalik mõõta elektromagneetilisi laineid, sest neuronite ühenduste loomisel tekivad elektilised impulsid. Ajulainete sagedused:

  1. delta 0,1-4 Hz – unenägudeta uni
  2. teeta 4-7,5 Hz – meditatsioon, lõõgastumine, loovus
  3. alfa 7,5-12,5 Hz – keskendumine, õppimine
  4. beeta 12,5-32 Hz – ärkvelolek, mõtlemine
  5. gamma 32-70 Hz – (hiljem avastatud ja harva esinev) kõrgem analüüsivõime, tähelepanu, konsentratsioon

Suurem osa sagedushelide salvestisi keskendub teetasagedusele, kuid õppimis- ja analüüsivõime suurendamiseks on olemas ka beeta ja gamma sagedused ning parema une saavutamiseks deltasagedusega lood. Alfasagedusega toetatakse õppimist, 10Hz soodustavat serotoniini tootmist organismis (heaolutunne, parem tuju) jne.

Arvatakse, et teadlastele ei paku sagedushelid piisavalt huvi, et nende omadusi kinnitada või ümber lükata. Räägitakse küll erinevatest katsetest, mis näitavad klassikalise muusika lõõgastavat toimet. Kinnitatakse ka igasugu muusika mõju inimese ajule, aga antud postitus ei tutvusta eelkõige tavapärast muusikat. Keskendun failidele, mille imetoimet tutvustatakse läbi nende numbrilise sageduse. Enamasti ei peeta sagedushelisid ohtlikuks, kuigi ühe hoiatava arikliga saab tutvuda siin. Lisaks räägin muudest piiri peal olevate salvestiste imeomadustest nagu affirmatsioonid, visualiseerimine jms.

1. Ajulaine sagedusega heli kuulamine võib aidata inimesel lõõgastuda ja vabaneda stressist. Salvestise juurde märgitakse vastavalt delta, teeta (inglise keeles: theta), alfa, beeta või gamma sagedus.

2. Lisaks on failid, mis kutsuvad esile binauraalse tooni – avastati, et kui inimene kuulab erineva kõrvaga kuni 40Hz erisusega sagedusi, moodustab tema kõrv minutite möödumisel nende kahe sageduse vahelise võnke. See tähendab, et kui ühes kõrvas on sagedus 400 Hz ja teises 409 Hz, hakkab aju tajuma sagedust 9Hz, mis on alfasagedusel.

NB! Binauraalset tooni saab kuulata vaid kõrvaklappidega. Et mitmed binauraalsed toonid on mõeldud une kvaliteedi parandamiseks, on selleks olemas spetsiaalsed magamiseks mõeldud kõrvaklapid. Helifailide juures on samuti kirje – kõrvaklapid nõutud.

3. Vahel satub sagedushelide kuulaja mõistele solfedžo sagedused (solfeggio frequency). Enamasti seostatakse sellega 6 parimat tervendavat heli: 396 (ut=do), 417 (re), 528 (mi), 639 (fa), 741 (sol) ja 852 Hz (la) (sageduste tutvustus allpool). Nende sageduste propageerijaks peetakse Leonard Horowitzi, kes on tuntud ka kui vaktsiinide vastu võitleja või A440 Hz konspiratsiooniteooria autor. Horowitzi arvates on maailma meditsiinitööstus korrumpeerinud ja ta pakub mitmeid alternatiive nö tabletiravile, nende hulgas tervendavate helide kuulamist.

Solfedžo helide avastajaks peetakse dr. Joseph Puleod, kes 70-date keskel töötas välja need erilised sagedused Pythagorase numeroloogilale toetudes. Ka Nikola Tesla nime seostatakse sageduse 396 Hz müsteeriumiga.

Alfasagedust 7.83 Hz nimetatakse Schumanni resonantsiks Saksa füüsiku Winfried Otto Schumanni järgi, kes 1950-date alguses mõõtis erinevaid Maa ionosfääris tekkivaid sagedusi. Tuntuim Maa baassagedus on 7,83 Hz, mis sagedushelide propageerijate sõnul on resonantsis sagedusega 432 Hz. Vaata lähemalt näiteks siit. Lisaks seostatakse sagedust 7,83 Hz ennast OM-heliga, vaata näiteks siit. Häälitsust OM peetakse inimese varaseimaks häälitsuseks ja mitmetes religioonides on see või sellele lähedased helid salapärasete omadustega. Sven Grünbergil on maailma ürgaegu meenutav lugu OM plaadilt OM.

Solfedžo sagedustega seostatakse ka Gregoriuse koraale. Need ajas natuke muutunud juudi meloodiad said tuntuks 6. sajandil, kui muu muusika kirikus keelustati. Kaasaegsed sagedushelide tutvustajad viitavad Gregoriuse koraalide raviomadustele.

4. A440 Hz tähistab võngete maailmas sagedust 440Hz, mis võetakse aluseks tänaste heliseadmete häälestamisel, A seal ees märgib nooti LA ja see sagedus omistatakse 4. oktavi LA-le st A-le. Selle alusel arvutatakse välja kõikide teiste toonide sagedused, vaata lähemalt siit. Konspiratsiooniteoreetikud aga leiavad viimased 10 aastat, et see A peaks paiknema sagedusel 432 Hz, sest selle baasil moodustub inimesele loomuomane helistik. Kõik soovijad võivad internetis kättesaadavate konventeerijate abil A440Hz sagedusel (mis tootvat hirmul põhinevat ebakindlust) loodud salvestised õigesse sagedusse konventeerida. Samas on õigel sagedusel olevaid helifaile erinevates keskkondades ammu enam, kui keegi ära jõuab kuulata. A 432Hz häälestus toimuks sellistel sagedustel, vt siit.

Kirje 432 Hz helisalvestise tutvustuses tähistab enamasti helistiku kasutamist, kus noot A on sellel sagedusel, mitte ainult antud tooni kasutamist.

NB! Tšakrate puhastamise sagedus arvatakse korduma järgmises oktavis, vt näiteks siit.

5. On avastatud umbes 3500 aasta vanuseid templeid, mille ruum resoneerub (tekib akustiline resonants) sagedusel 111Hz, mistõttu ka see on püha sagedus, vaata lähemalt siit. Antud sagedust arvatakse esile kutsuvat intuitsiooni ja transiseisundit, see on ka abiks mediteerimisel. Sagedusel 111Hz arvatakse olevat võime toota endorfiine ja muu hulgas tekitavat see heaolutunnet.

Resonantsi mõistmiseks on meil hea kohalik näide. Tallinna lauluväljakule ehitati 2011. aastal Cromatico – väiksed betoonkambrikesed, millest igaühele pandud noodi nimi. Resonantsi tajumiseks nendes kambrikestes tuleb seal ümiseda noote ja ainult õige sagedusega noodi ajal hakkab ruum kaasa helisema.

6. Ka šamaanitrummide, juhendatud meditatsiooni ja hüpnoosi eesmärgiks on reeglina kuulaja viimine teetasagedusele. Hüpnoosiseansi/ juhendatud meditatsiooni alguses viiakse kuulaja lõdvestunud olekusse ja alles seejärel saab tegeleda kuulaja probleemiga. Võtted, mida kasutakse, pole võõrad kaasaegsele psühholoogiale (näiteks probleemi kõrvaltvaatamine või enesekindluse suurendamine probleemile lahendust otsides). Isiklikult olen kuulanud väheseid hüpnoosiks nimetatavaid faile ja samas ma pole ka leidnud tagasisidedest, et keegi end peale helifaili kuulamist ebamugavalt või “äratehtuna” tunneks. Paigutaksin mõisted hüpnoos ja juhendatud meditatsioon ühise katuse alla. Mõlema faile ei pruugita siduda sagedushelidega, vaid taustal kasutatakse lihtsalt lõõgastavat muusikat.

7. Järgnevaks oluliseks mõisteks on Isokroonilised toonid (isochronic tones). Aju ergutatakse sellisel juhul pulseeriva heliga, mis on ära hakitud pausidega. Sellist muusikat on võimalik tekitada vaid elektrooniliselt.

8. Loodushelide lõõgastav toime. See on teema, mis otsekui tornaado uusi ja üllatavaid suundi tänapäeva inimese maailmas haarab. Tasub tähelepanu pöörata sellele, kui suur on näiteks erinevate mitmetunniste äikesetormide vaatamiste hulk peale üleslaadimise hetke. Lisaks sellised märksõnad: linnulaul, delfiinide ja vaalade häälitsused, veenire, kose kohin, mere lainetamine, vihm, lumetorm jne.

9. Muud lõõgastavad helid. Mitmetunnistel rongisõiduvideotel on küll oluline visuaalne külg, kuid sama tähtis on ühtlane rongisõiduheli. Jalutuskäigud linnades või looduses saavad uue varjundi, kui jalutuskäik toimub näiteks öises linnas, kus pole eriti liiklushelisid, aga vihmasadu krõbiseb salvestaja vihmavarju kohal. Üks huvitav leid oli näiteks jalutuskäik äikesetormises New Yorgis vt siit. 15 minutit trammisõitu Tallinna lennujaama vt siit.

Teemaks omaette on ASMR, uus moeröögatus kuulata youtuberite ja teiste huviliste tekitatud imelikke suhteliselt monotoonseid helisid, mis võivad olla täiendatud märgetega – aitab magada jne. Üks näide siin, aga olgu öeldud, et antud postituse formaadis jääb ASMR tahaplaanile.

10. Planeetite helid. Nende juurde on sageli lisatud, et salvestised on tehtud NASA poolt. Selgitus helide moodustamise kohta on siin. Sammuke edasi esinevad NASA salvestistele sarnased planeetide helid, kus tutvustatakse ka nende uinutavat, õppida aitavat või ravivat toimet. Planeetide helisid ei tasu segi ajada helidega, kus esitatakse planeedi nimetuse kõrvale ka sagedus hertzides, sest siis pole tegemist mitte planeediheli salvestamisega, vaid planeedile omistatava sageduse esitamisega, sageduse ja planeedi seos esitatakse siinses tabelis. Samuti on erinev teema planeetidega seostatavate gongide või helikausside kasutamine.

11. Järgmiseks sammuks meie imefailide teekonnal on affirmatsioonide salvestised. Affirmatsiooni põhimõtteks on sõnastada seisukoht, mida inimene soovib saavutada (olen rahulik, olen julge) ja korrata seda seni, kuni aju teatud seisukoha omaks võtab. Affirmatsioonide olulise propageerija Louise L. Hay raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde, eriti tema psühhosomaatilisi tervendavaid vormeleid. Eestis kasutas affirmatsioone tervendaja Luule Viilma.

12. Visualiseerimine on affirmatsioonidele selles mõttes sarnane, et soovitud tulemuse ette kujutamine visuaalselt aitab inimese alateadvusel soovitud eesmärki täpselt ette kujutada ja nii lihtsustada soovitu saavutamist. Näiteks kui inimene soovib saavutada materiaalset küllust, esitab video talle rikkusega seotud keskkondi, et inimene harjuks end rikkuse keskele mõtlema.

Visualiseerimisvideoteks kvalifitseeruvad ka kaunite loodusvaadetega videod, sest selles kujutleb inimene maailma tervena ja positiivne maailma nägemine aitab selle üle kanda päris maailmale, kujundada sellest elutervem paik.
————————————————————————————————————————-

Postituse illustreerimiseks olen Youtubes loonud mõned esitusloendid. Kõige lihtsam on Youtube otsingusse sisestada minu kasutajanimi Suveneid + esitusloendi nimetus (playlist). Iga video mõismiseks tuleks avada video all esinev tutvustus (vajuta video all: KUVA ROHKEM). Ülal lahtiseletatud mõisteid tundes on kergem helifaili tutvustusest aru saada. On hämmastav, kui keerulisi eelteamisi huvilised vajavad. Väidetavalt ei tunne teaduslik meditsiin selle vastu materiaalse kasu puudumise tõttu huvi, aga vähetasuv see ala ka kindlasti tänases maailmas ei ole. Loodame, et inimeste suur huvi paneb ka teadlasi alaga rohkem edasi tegelema.

Video tutvustuses leiate sageli juhtnööri – salvestist ei tohi kuulata auto juhtimise ajal, keeruliste masinatega opereerimisel või keskendumisel. Samuti tuletatakse meelde, et sageduste kuulamine võiks olla osa ravist aga ei asenda arsti juurde minekut.

Planeedimuusika – planeetide inimkõrvale tajutavaks töödeldud helid.

Affirmatsioonid ja visualiseerimine. Tuletan meelde, et tegu on vaid murdosaga ringlevatest failidest, kokku kogutud juhusliku valiku alusel. Siia alla tõstsin ka hüpnoosiseansid ja juhendatud meditatsiooni.
Selgitusi siinsele esitlusloendi valikutele. Alateadlik visualiseerimine (subliminal visualization) – affirmatsioonid pole tuntavad teadvusega, aga on alateadvusega. Tänulikkus – imeliste omadustega seisund, mis tagavat inimesele edu. Loterii võitja video on rahaga seotud sümbolite visualiseerimiseks. Sünkroonsuse (synchronicity) all mõistetakse olemist õigel ajal õiges kohas, juhused peaksid harmoneeruma kogeja jaoks parimal võimalikul moel – näiteks imelised kohtumised või kokkusattumused. MINA OLEN (I AM) affirmatsioonid on omaette nähtus, kus õpetatakse, et affirmatsioon töötab paremini, kui selle ette lisada – mina olen (huvitav näide Robbie Williamsi laul “Love My Life”). Hingesugulase leidmise all mõistetakse kuulaja otsingut püüda leida inimest, kes mõistab teda enam kui teised. Lõpupoole tõstsin ühe notsu ja rahahelinaga video, mille tutvustuses öeldakse, et see on loodud kuulaja töökohta klientide juurdetoomiseks.

Rahulik muusika.
Selgitusi. Tšakrad on inimese energiakeskused, mille puhastamist tiibeti helikaussidega on sajandeid kasutatud. Didgeridood peetakse maailma vanimaks pilliks ja selle heli maagiliseks. Šamaani madala kõrihääle eesmärgiks oli sarnaselt trummile transsi viimine, seega tegemist teetasagedusega. Delfiinide ja vaalade häälitsusi peetakse lõõgastavaks.

Helid: kodu puhastamine.
Siia tõstsin muu hulgas helid, mis peaks sääski eemale peletama. Kodu puhastamiseks kasutatakse eelkõige naturaalseid helisid nagu kellad, helikausid jms.

Tervis. Tundub, et on loodud üldisemaid ravivaid toone, kuid ka iga väikse haiguse jaoks on mitu helifaili, mille vahel valida, sealhulgas juhendatud meditatsioonid jm. Pean tunnistama, et pole üritanud tõsikindlaid fakte koguda ravi tulemuste kohta, aga huvitav on lugeda kuulajate kommentaare. Ajulainete mõjutamine ravimisel on teaduse jaoks komplekssem nähtus, kui helisageduste kuulajate kõrvaklapid seda võimaldavad. Allpool nimetan ainult oma esitlusloendisse sattunud salvestiste lubadusi selle kohta, mida heli abil ravitakse.
Selgitusi. Hambad. Paranemine gripist ja külmetusest. Valu vähendamine. Serotoniini tootmine õnnetunde suurendamiseks. Kollageeni süntees ja kortsude vähendamine. Immuunsussüsteemi tugevdamine. Kehakaalu vähendamine. Südamehaigused. Aitab ravida südant, kopse, vereringet ja hingamiselundeid. Nakkushaigused. Ravi ükskõik, millist haigust, ka psüühiline tervenemine. Pinge leevendamine näolihastes. Peavalu. Musklite lõdvestamine. Seedeelundid. Sügav uni. Lõõgastumine. Kael. Vabane põletikust. Bronhiaalastma. Köha. Osteoartriit. Akne, allergia ja teised nahahaigused. Noorenemine. Lümf. Vabane juuste kuivusest. Stressist vabanemine. DNA tervendamine. Operatsioonijärgne taastumine. Aura puhastamine.

Esitusloend Binauraalne toon sisaldab ainult kõrvaklappidega kuulatavaid helisid, aga loendis Sagedushelid esitatud lugusid võib kuulata tavaliste kõlaritega. Mõned sagedustele omistatud tähendused:

111Hz – püha sagedus
261Hz – tšakrate tervendamine ja negatiivsest mõttemustrist vabanemine
396Hz – vabastab süütunde ja hirmud.
417Hz – vabanemine vaimsest piiratusest ja negatiivsest energiast.
432Hz – ootamatu õnn, küllus, manifesteerimine ja soovide täitmine, tervenemine, loodus
528Hz – armastus, parandab DNA, taastab tasakaalu
639Hz – suhted, perekond, kogukond
741Hz – puhastab organismi toksiinidest
852Hz – intuitsioon, tasakaal
963Hz – Jumala sagedus

Mõned soovitused:
1. Kui soovid leida õppimist toetavat sagedust või muusikat, ole tähelepanelik, milline heli sulle päriselt meeldib just kindlas ajahetkes ja kogu enda jaoks infot, mis sinu kasuks töötab. Kas muusikal võib olla rütm ja äratuntav osa või peab see olema juhuslik jada?
2. Kui soovid leida uinumist toetavat sagedust, siis alusta samuti heli leidmisest, mis sulle hetkel korda läheb. Mul ei ole positiivseid kogemusi mitmetunniste magamiseks tehtud failidega, sest need äratavad üles, mitte ei soodusta magamist. Samas on failid suuresti abiks uinumisel. Keri helifail umbes 20-30 minutit enne lõppu. Heli tuleb keerata nii vaikseks, et lugu on siiski kuulda, aga ainult vaevu. Sagedushelidele eelistan rahvalikke pille (esitlusloend “rahulik muusika”) ja rütmita või ebamäärase kordusega muusikat, näiteks Tai ksülofoni.
3. Kui soovid leida stressi vähendavat muusikat, võib heli olla tugevam, kuid ära unusta end heli kuulama nagu raadiot – kontrolli enesetunnet ja proovi midagi uut aeg-ajalt. Spaad pööravad tähelepanu taustamuusikale, aga sama tasub teha kodusel sauna- või iluseansil. Iluprotseduur ja kaasaegne levimuusika pole parim võimalik kooslus lõõgastumiseks.
4. Kui soovid manifesteerida ja unistada, aitab hetke enesetundele vastav heli konsentreeruda ja lülitada end välja kõigest kõrvalisest. Manifesteerimine ei pruugi olla midagi üleloomulikku, kui mõista selle olemust – kõik plaanid tuleb kõigepealt valmis teha kellegi peas.

KOKKUVÕTE

Ajulainete meelelahutus omab laias laastus teaduslikku tuge, sest kinnitatakse vähemasti selle lõõgastavat toimet. Kogu maailmas suureneb huvi ajulainete meelelahutuse vastu. Selle uus puhang ASMR ehk juhuslike monotoonsete helide kuulamine kinnitab tendentsi jätkumist, olgu sellel teaduslik tugi või ei. Sarnane tõusev trend on mitmetunnised jalutamise, rongisõidu või rattasõidu videod, kus olulisel kohal liikumisest tekkiv monotoonne heli. Loodetavasti peetakse ühel hetkel uhkeks asjaks ja leitakse rahastus sellel alal ka teadlaste poolt huvilistele enam sisendit anda.


Päikeserändur

1985. aastal klassiekskursioonil jalutasime Kaali järvel. Ühtäkki mängis mu peas lugu. Ei, mitte muusika, vaid nagu film kahest jõgesid mööda rändavast poisist ja seiklustest. See oleks mul kindlasti kohe ununenud, kui poleks juhtunud midagi piinlikku. Nimelt oli meil giid ja ma pidasin vajalikuks talt küsida, et kas siin on ka üks keskus. Ta vastas jaatavalt. Muutusin innukaks ja küsisin – kas see keskus räägib kahest rändavast poisist? Giid vaatas mind rõõmsalt, nagu ikka lapsi, kes ütlevad naljakaid asju. Siis lausus ta rahulikult: “Ei, sellist lugu ei ole. See keskus räägib meteoriidist, aga täna pole võimalik seda keskust külastada.”

“Sellist lugu ei ole” kummitas mul peas. “Aga ma ju tean sellist lugu ja see on huvitav. Kust ma seda lugu tean? Ah jaa, see lugu oli just mul peas. Kahju, et teised seda ei tea.”

Mõningaste intervallidega meenus mulle juhtum Kaali järve ääres ja ma püüdsin meelde tuletada, milline oli see lugu täpsemalt, kuid asjatult. 2004. aastal sattusin lugema raamatut “Eesti viikingid” (Edgar V. Saks) ja vana lugu hakkas välja joonistuma. Seejärel lugesin mitmeid kordi Lennart Mere “Hõbevalget”, Karl Kello “Kaali järv Saaremaal. Müütiline taust ja tekkelugu” ja muud, mida õnnestus leida Kaali järve kohta. Kild siit, kild sealt sain vihjeid nägemusele, mida 85. aastal nägin. Mul oli ainult kahju, et pole kedagi, kes suudaks selle loo kildudest kokku panna.

2010. aasta augustis sattusin äikesetormi keskmesse, kus sähvis ja paukus lakkamatult. Nägin Viimsis Aiandi ja Nelgi tee ristmiku kõrval metsatukas umbes 1,2 meetri kõrgust lõngakera meenutavat tulekera, millel sibasid oranzid, kollased ja lillad ussitaolised lõngad. Seisnud kümmekond sekundit nagu elluärganud täiskuu (tegelikult oli täiskuu 2 nädalat varem) ühe koha peal, see plahvatas just siis, kui olin jõudnud autoga selle kõrvale. Lööklaine raputas autot ja oligi kõik läbi. Et netis sellisest asjast pilti polnud, kirjutasin äikese asjatundjale ja ta kinnitas, et tegu oli erilise keravälguga, mida tavalisest nähakse lennukist kõrgel maapinnast ja mille läbimõõt minu omast 10 korda suurem. Käisin mitmeid kordi ja otsisin puude ladvust äikesekahjustust, kuid ei leidnud. Küllap oli kõrgemal.

Järgnevatel kuudel segasid mind uinumast kukkuvad tulekerad. Teadsin, et see on selle loo algus. Kui hakkasin kirjutama, tulekerad ei kummitanud mind enam. Nii juhtuski, et leidsin kellegi, kes loo killud kokku paneks.

Loo ajastu 700 aastat eKr kinnistus mitmel põhjusel. Näiteks Phaetoni loo tekkimise aeg, Saaremaa Asva, Ridala ja Kaali linnusasulate varaseim tekkeaeg, hobuste võimalik varaseim kasutamine sõiduks ja kaarikute ees, päikesekultuse ajastu jpm. Hiilisin raamatut kirjutades kõrvale küsimusest – millal kukkus alla meteoriit. Mul muidugi on oma oletus ja see on vahemikus 1200-1500 eKr.

Et paremini tajuda lugu väga kauges ajas paiknevana, olen kasutanud mitmeid ümbernimetamisi. Lihtsustamaks lugemist toon välja raamatu sõnaseletused ja lisan  veel mõned selgitused ja täpsustused.

Ajapõld – (lk 23 sõnaseletus) siin muinasobservatoorium. (Kui tegelikult soovid tutvuda Saaremaa muinasobservatooriumiga, siis aitab sind Karl Kello raamat “Saaremaa Stonehedge”, Argo kirjastus 2018).

Alvinid – (lk 233 sõnaseletus) jõehaldjad, kelle nimetus pärineb Elbe (Elve) jõe nimest.

Amala meri – (lk 75 sõnaseletus) Läänemeri.

Bora – (lk 71 sõnaseletus) nõid kura keeles.

Danube (lk 98 sõnaseletus) Doonau, jõgi Euroopas.

Drava (lk 104 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Elektrum – (lk 44 sõnaseletus) electrum – merevaik kreeka keeles.

Elv (Elve) – (lk 233 sõnaseletus) Elbe, jõgi Euroopas.

Estid – (lk 67 sõnaseletus) eestlased.

Illüüria hõim – (lk 104 sõnaseletus) indoeurooplaste hõim.

Ioonialased – (lk 124 sõnaseletus) joonlased – kreeka hõim.

Istria – (lk 105 sõnaseletus) maakond Horvaatias.

Jupiteri tähetolmuvöö (lk 8) asteroidide vöö Marsi ja Jupiteri vahel.

Habola – (lk 254 sõnaseletus) Havel. Elbe lisajõgi.

Hüperborea – (lk 135 sõnaseletus) Kreeka mütoloogias maa mägede taga.

Kaksiktäht – (lk 8 sõnaseletus) siin Veenus. Selline nimetus oli Veenusel siis, kui seostati temana koidu- ja ehatähte. Tänasel päeval tuntakse kaksiktähe all muud tähte.

Kerkira – (lk 106 sõnaseletus) Korfu, saar Kreekas.

Kirvekivi – (lk 23 sõnaseletus) siin pronks.

Kirvekivi moodi, aga väärtuslik kivi – (lk 110 sõnaseletus) siin hõbe.

Kirvekivi moodi, aga säravam – (lk 131 sõnaseletus) siin kuld.

Koidutäht ja ehatäht (lk 28 sõnaseletus) siin märgivad Koidutäht ja Ehatäht mõlemad Veenust.

Koidutäht või Ehatäht saavad kokku Päikse ja Varjutähega – (lk 28 sõnaseletus) siin Maa, Päikese, Merkuuri ja Veenuse joondumine (Maa poolt vaadatuna tundub, et Päike, Merkuur ja Veenus on koos).

Kollane kivi – (lk 36 sõnaseletus) siin merevaik.

Kuprum – (lk 113 sõnaseletus) vask. Küpruse metall.

Kurelased – (lk 36 sõnaseletus) kuralased, Läti rannikualadel elanud soome-ugri keelt kõnelev ja tänasel päeval hääbuv rahvas.

Küprus – (lk 87 sõnaseletus) Küpros, saar Kreekas.

Küttera – (lk 118 sõnaseletus) siin Kýthira, üks Joonia saartest.

Leedo rahvas – (lk 75 sõnaseletus) siin leedukad.

Leedopüha – (lk 11 sõnaseletus) suvise pööripäeva püha, hilisema nimetusega jaanipäev. Vt lisaks lk 11-19.

Liuid – (lk 60 sõnaseletus) liivlased, tänase Läti ja Leedu rannikualadel elanud ja tänasel päeval hääbuv soome-ugri keelt kõnelev rahvas.

Lusaatialased – (lk 79 sõnaseletus) sorbid. Nimetus võetud selle järgi, et tegemist Lusaatia kultuuri esindajatega, aga lihtsustatult olgu öeldud, et kohtute siin slaavlaste esiisadega. (Kaasajal märgib nimetus lusaatialased hilisemaid Lusaatia piirkonna elanikke).

Maavaim – maa vaim. Kõrvuti Päikesekultuse ja esivanemate kultusega vt lk 72-73.

Morava – (lk 86 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Nädal – (selles loos vt lk 26) Nädalas oli neli päeva: alupäev, tööpäev, kasupäev ja päiksepäev. Aga Aapo peres kutsuti päiksepäeva hoopis saunapäevaks. (…) aasta esimesest päevast hakkas jooksma ka nädal. Aasta lõpus oli tavaliselt kaks või kolm päiksepäeva ja uus aasta algas taas alupäevaga. (Eestlaste nädal võis tegelikult olla ka 5-päevane).

Odra – (lk 83 sõnaseletus) siin Oderi jõgi. (Mitte Oder, Oderi vaid raamatus Oder, Odra).

Pannoonlased – (lk 105 sõnaseletus) indoeurooplaste hõim.

Sava (lk 104 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Saun – sõna, mille soome-ugri hõimud on kinkinud maailmale. Selles loos vt lk 30-31, 73, 108, 126-127.

Seisev täht – (lk 28 sõnaseletus) siin Põhjanael.

Sueedid – (lk 12 sõnaseletus) rootslased.

Ugri maa – (lk 98 sõnaseletus) siin Ungari.

Talvekivi – (lk 27 sõnaseletus) siin kiviringi põhjapoolne kivi.

Trieste – (lk 109 sõnaseletus) linn Aadria meres Trieste lahe ääres.

Uudsevili – (lk 135 sõnaseletus) viljakoristuse alguses kogutud vili.

Varjutäht – (lk 28 sõnaseletus) siin Merkuur.

Warta – (lk 82 sõnaseletus) Oderi lisajõgi.

Klaaspärlite tõlgendamine

Miks armastasid Eesti naised klaashelmeid enam, kui poolvääriskivisid? Tänasel päeval peetakse maagiliseks poolvääriskive, mis kandjat erineval moel ravib ja kaitseb ning klaasile ei omistata erilist mõjuvõimu. Ometi leidub ka tänasel päeval neid, kelle arvates klaas peale ilu kandjale veel kasu võiks tuua. Mõned arvavad, et klaasis olev räni on organismile vajalik ja klaasi kandmisel kandub see sarnaselt hõbedaioonidele läbi naha ning omab positiivset toimet. Teised arvavad, et klaasi õnnistades või loitsides saab selle kirjutada tervendava sõnumi.

Läbi aegade on arvatud, et klaaspärli kuju, värv ja muster omavad kindlat tähendust.

Eesti eripära antud sümboolikast otsides tuleb meeles pidada, et klaaspärleid küll armastati Eestis, aga neid reeglina ei valmistatud siin. Klaaspärlid osteti kaupmeestelt ja seati omaniku poolt kaelakeesse, rinnakeesse (mille mõlemas otsas oli aas, mille abil sai ehtenõelaga kee kinnitada riidele) või tikandisse. Samas valmistati koha peal juba muinasajal suur osa keedes kantavatest ripatsitest.

Antoniuse rist – Eestis on leitud mitmeid palveränduritele kuulunud Antoniuse riste. Neid arvatavasti ei kantud kaelakeedes. Algsed palvehelmed polnud tänapäeval tuntud pärlite arvuga. Palvehelmestes hakati 18. sajandil kandma krutsifiksi ja hiljem lihtsalt risti, aga enne seda oli selle otsas hoopis medaljon ja kaelas kandmise asemel hoiti seda sageli käes/ käe ümber. Selline medaljon võis vabalt olla Antoniuse rist.

Kaurikarp – naiselikkus, viljakus. Kanti peamiselt koos kollaste klaaspärlitega ja pigem Lõuna-Eestis (latgalite mõju). Teokarp oli varaseim teadaolev pärl. Viikingialadel kanti kaurikarpe, mis pärit Punasest Merest (Dubin 2015: 77). Kaurikarbi kuju võis meenutada ka silma, olles nii kaitse kurja silma eest.

Kruviline (soonitud, spiraalne) – väga levinud hea õnne pärl peamiselt 19. sajandist. Eriti õnnetoovaks peeti musta kruvilist pärli (Piiri 2011: 3). Kruvilised pärlid võisid moodustada kogu kaelakee, aga oli hea, kui kaelakeele sai lisada kasvõi ühe kruvilise pärli. Näiteks Torma valges kaelakees ERM 3993 on üks valge kruviline pärl, aga Torma kaelakees ERM 3994 on valgete klaashelmeste vahel mustad kruvilised pärlid. Kruvid võisid olla ka sinised, üksikud olid veel kollased, punased või oranzid. Üleni mustadest kruvilistest pärlitest keed on Koongas Pärnumaal (ERM 2786), Sondas Ida-Virumaal (ERM 17557) ja Avinurmes Jõgevamaal (ERM 3992).

Kuldne – võim, kuninglikkus.
Kuldne klaaspärl levis meie aladel muinasajal. Läbipaistev klaaspärl kullati pealt, millest tänaseks päevaks on muuseumites mitmed mõralise või kulunud pinnaga eksemplarid alles. Kaelakee võis koosneda ainult kuldsetest pärlitest (Kadrina, Jõelähtme) – sellisel juhul paiknesid raskemad pärlid keskel ja väiksemad ääres.
Kuldne oli üks värvidest, millele katoliku kirik lihtrahva jaoks piiranguid seadis (alates 1200. a), seega säilitas kuldse värvi seisuslikku tähendust (Jargstorf 1995: 126).

Kõrvitsakujuline pärl – see pärlikuju on kasutusel üle 4000 aasta ja seda seostatakse võimuga, värvuseks peamiselt sinine. Allikas. Võib esineda ka nimetuse all Melon.
Eestis enam levinud muinasajal koos teiste viikingipäeraste pärlitega. Koonga kaelakee ERM 2894 koosneb üleni sinistest pärlitest. 16. sajandil levisid Eestis läbipaistmatust klaasist poolkõrvitsad, näiteks Olustvere kee ERM A 479:37/1-2.

Laine – sarnane siksakmustrile, aga pole nurgeline. Seos vee-elemendiga, aga ka liikuva ussiga.

Maomuna – oletan, et just sellist nime kannab valge pärl, millel on pruun laineline triip. Selline pärl on leitud Viimsist 4. sajandil, aga ka näiteks Iirimaalt 6. – 9. sajandil. Kõmri (inglise keeles – Welsh) folkloori kohaselt oli olemas maomunaks (või draakoni munaks, inglise keeles – serpent egg) nimetatud pärl, mis hilisemal uurimisel osutus klaaspärliks, mida kanti paelal kaela seotuna. Ammuse uskumuse kohaselt uss on uuestisünni, tervendamise ja kaitse sümbol (vt Mannion 2015: 93). Valge pärl pruuni lainega on viikingajal ja ennegi väga laialdaselt levinud. Pärli värvus meenutab munakoort.

Millefiori – üks mosaiikpärli tehnika, kus pärli või klaasi pind koosneb omavahel kokku sulatatud väikestest lilledest. Tegemist võib olla silmapärlile sarnase kaitsemaagiaga. Näiteks Erra (Sonda) ja Essu (Haljala) leiud. (NB! Enamasti kasutatakse mõistet “Millefiori” mosaiikpärlitehnika sünonüümina ja see võeti kasutusele 19. sajandi algul, aga omavahel kokkusulatatud lilled võeti kasutusele Roomas umbes 1. – 2. sajand lihtsamate õitega ja 5. – 6. sajand paljude kroonlehtedega õitega). Vaata originaale siit.

Mosaiikpärl – klaaspärli tehnika. Pilt mitte ei joonistatud pärlile, vaid klaaspulgakestest sulatati kokku 1 pikem pulk, ühe mustriga pilt, millest lõigatud seibid sulatati pärli pinnal omavahel kokku.

Must värv – keskajal katoliku kiriku mõjul leina või lihtrahva värv. 18. – 19. sajandil aga läks must värv moodi ja kaotas oma negatiivse tähenduse. Eriti levisid suuremad, tahulised või ovaalsed helmed. Musta klaashelme populaarsus oli hooajaline. Tuntus võis olla seotud poolvääriskivi jet (agaat, must merevaik) sarnasusega.

Piiprellid – väiksed torukujulised pärlid, mis võisid olla nii lühikesed kui pikad. Enamasti toodeti Tsehhis, aga pikemad peenikesed Tüüringis. Arvatavasti omasid kaitsemaagilist tähendust, sest neid kanti kurguhelmestena kaela ümber vahel nii, et neid polnud näha.

Punane värvus – teine värv, mida katoliku kirik alates 1200. aastast lihtrahvale keelata soovis, seda ka riietuses vms. Kui 18. – 19. sajandil jää ses osas sulas, näitas punane värv naise riietuses, et ta pole abielus, abielunaine aga kandis pigem sinist. Lisaks, tõenäoliselt usu tõttu korallide tervendasse jõudu, kandus tervistava mõju omistamine ka teistele punast värvi kaelakeedele. Punane värv kui roosi värv aga andis punasele helmele armastuse tähenduse.

Päike – võimu sümbol (Reidla 2012: 8)

Siksak – muster meenutab rästiku seljamustrit. Ussikiri kaitses naist kõige kurja vastu. Allikas.

Silma pärl – erinevad täppidega pärlid on seotud kurja silma uskumustega. Need kaitsesid kurja pilgu eest neid, kellel läks teistest paremini. Levinud muinasaegne pärl. “Silmapärlid olid “silmad, mis nägid igas suunas”… Tahtmatult vaataja soovib vaadata silmapärle, aga kuna need tunduvad väga reaalsed, see pigem segab kui võlub, ja seetõttu paneb vaataja mööda vaatama nii neist, kui haavatavast kaelast, mida need ümbritsevad” (Dubin 2015: 17).

Tahuline – tõenäoliselt ei omanud maagilist eritähendust. Muinasajal kanti Eestis nurkadeta kuubikuid või ebakorrapäraseid väheste tahkudega ühevärvilisi klaaspärle.

Tulekivi – kaltsedon. Seotud tulesümboolikaga.

Valge värvus – 1200. aastal Katoliku kiriku mõjul seletatud kui puhtuse värv, mis vastandus mustale, leina või lihtrahvale sobiliku värviga (Jargstorf 1995: 126). 16. sajandist alates tänaseni on ihaldatumaks valgeks helmeks pärlit meenutav. Tsehhi aladel valmistati seda näiteks puhutud klaasist, millele oli lisatud kalasoomuseid ja mida võidi seest täita vahaga. Hiljem kaeti klaaspärl pärlitaolise läikega kihiga. Ka Eestis levis komme ehtida noort naist, tõenäoliselt pruuti mitmete pärlikeedega (vt Ruhnu RrM F 770:3 F).

Vaseline – ümber pulga keritud pronkstraat, mis siis lõigatud umbes 1-2 cm pikkusteks juppideks. Sarnane tähendus kruvilise pärliga. Lisaks tikanditele kanti kaelakeena, enamasti kombineerituna klaaspärlitega.

Võrk, Sõel – kaitsemaagia ja viljakus. Piiriala meie ja teispoolsuse vahel. Allikas.
Eestis muinasajal olid levinud sõelakujulised pronksripatsid, (näiteks Üksnurme, AM _ 13749 A 69:32), mida võidi kanda koos klaashelmestega. Samuti võib leida võremustriga klaashelmeid, näiteks Väike-Maarja kaelakee ERM A 610:37 või Lihula ERM A 509:7245.

Ümmargune kuju – ümmargust sfäärikujulist pärli seostatakse silmamunaga, kusjuures pärli värv märgib silmade värvi (Dubin 2015: 17).

Lühend ERM tähendab – Eesti Rahva Muuseum. Numbrikood algusega ERM tähistab muuseumis oleva näidise numbrit.

  • “The worldwide history of beads”, Lois Sherr Dubin. Thames & Hudson 2015.
  • “Glass beads from Europe”, Sibylle Jargstorf. Schiffer Publishing, Ltd 1995.
  • “Glass beads from early medieval Ireland : classification, dating, social performance”, Mags Mannion. Oxford [England] : Archaeopress 2015.
  • “Helmekeed”, Reet Piiri. Tartu : Eesti Rahva Muuseum : Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, 2011.
  • “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”, Jana Reidla. Schenkenberg OÜ 2012.

Teofoobia

Sõna “teofoobia” peegeldab nii hirmu jumala kui ka religiooni ees. Ometi ei kirjelda ta piisavalt hästi nähtust, millest tegelikult rääkida soovin. Arusaadavam oleks kasutada sõna “religioonifoobia“. Isiklikele vaatlustele toetudes kirjeldaksin religioonifoobiat kui nähtust, mis omane ainult endistele liiduvabariikidele (mujal esineb teistsuguseid foobiaid, aga mitte seda). Huvitav – mitte küll venelastele ja mitte päris kõigile endistele liiduvabariikidele. Kuid just nendest paikadest on pärit inimesed, kelles on hirm end ükskõik, millisel moel tunnistada seotuks religiooniga. Nende arvates peab teaduse ja religiooni vahel olema kindlasti mingi vastuolu ja neile on ebameeldiv mõelda, et näiteks riiklikus koolis võiks toimuda midagi sellist nagu teadmiste omandamine religioonide kohta.

Teadmatusest (mis kaasneb teadmiste mitteomandamisega) on kerge tekkima dualistlik (vastandeid loov) avalik diskussioon religiooni ja teadust vastandaval pinnasel. Täiesti teisejärguliseks muutub vastandamise sisu, näiteks see, et “Teaduse ja religiooni piiril” rubriigi alguses olevale testile vastavad erinevad inimesed erinevalt. Esmatähtis on see, kuidas inimene end ise määratleb (ateist versus kristlane), aga täiesti väheoluline on mõistete sisuline külg.

Nii osutubki võimalikuks, et sisu jääb järjest kesisemaks ja pinnapealseks jääb ka inimeste väljendusoskus oma seisukohtade sõnastamisel. Võib-olla on see antropoloogilises mõttes kasulik, näiteks ei seosta inimesed oma elu mõne vale maailmapildiga. Võib-olla aitab see neil teaduslikus mõttes maailma paremini tundma õppida. Võib-olla on inimesed või näiteks lapsed teatud eas nii rumalad, et ühiskond peab hoidma neid valeotsuste tegemisest. Usunditeemalisi raamatuid ju jagub, kui kellelgi on vähegi huvi religiooni vastu, võib ise lugeda.

Tõde on lihtne. Foobia on foobia. Ta kardab ja põgeneb või ründab, olgu ta (oma arust) teaduse või religiooni poolel. Mõistlikke argumente foobia ei võimalda – tagaajamise hirmu küüsis põgenev kariloom panustab kiiretele jalgadele, mitte mõtlemisele.

Ateism tähendab reeglina kas jumala või jumalate eitamist. Eestlaste kõnekeeles võib see vahel märkida ka muude religioossete nähtuste eitamist.

Mõnes mõttes täpsem on piiritleda sihtgruppi, kes aktsepteerib vaid teaduse poolt seletatut. Maailm koosneb sellisel juhul juhustest ja on materiaalses mõttes määratletav. Sellise maailmapildi kõige suuremaks puuduseks on, et inimestele puuduvad piisavad teadmised teaduse kohta. Lisaks on teaduses erinevaid, üksteisele vastanduvaid seletusi. Kolmandaks probleemiks teaduse juures on, et kogu aeg tõestatakse midagi uut. Ning neljandaks – teadus kasutab erinevat sõnavara.

Alternatiivina teaduse kõikvõimsusele tuleks mõista, et enamik teadlasi nii ajaloost kui ka tänapäevamaailmast on ühtlasi religioossed ja ei pruugi tajuda vastuolu (vastandumist) teaduse ja religiooni vahel.

Usun, et lähitulevik kukutab teadmisteta teadlaste kõiketeadmise ja õpetab inimesi keskenduma mitte teadmiste blokeerimisele vaid nende saamisele. Veel mõned näited kõiketeadva teaduse komistuskividest:

  1. Lihtsaimaks näiteks on, et ei tunta näiteks soola või hõbeda keemilisi omadusi. Keerulisemaks võiks olla – ei teata, milliseid keemilisi reaktsioone ja mõju organismile kutsuvad esile inimese mõtted, heaolutunne, usk, lootus, lootusetus.
  2. Vastanduvad seletused – ühed väidavad, et laev põhja minnes tõmbab esemed endaga kaasa, teised, et lükkab esemed pinnale. Ühed teevad katseid kirjeldamaks telepaatiat ja teised peavad seda hookus-pookuseks.
  3. Uued avastused. Võib-olla selgub varsti, et me ei vaja maavarasid ruumi soojendamiseks, vaid vajame hoopis vile, millest soojuse võnkesagedus välja puhuda.
  4. Bermuuda kolmnurk oma mitmete teaduslike seletustega.
  5. Teadusliku sõnavara eristamiseks religioossest peab religioosset mõtlemist väga hästi tundma (imetlen ses mõttes teleseriaali “Kondid” peategelase keelekasutust):
    – tuul puhub on animistlik väljend. Täpsem: õhumassid liiguvad ühest kohast teise.
    – aju kohta on kõik teada ja sellele tuginedes ei saa esineda ei sisetunnet ega erinevaid selgeltnägemisega seostatavaid nähtusi. Täpsem: Inimese aju salvestab väiksemagi detaili oma keskkonnast, aga pole võimeline seda meenutama. Alateadvus analüüsib fakte põhjalikumalt ja sellise analüüsi tulemuse teadvustamine võiks olla midagi sisetunde sarnast.
    – muusika mõjutab inimese emotsioone. Täpsem: helid võnguvad ja inimorganism on võimeline tajuma seda võnkumist. Ja mitte ainult kuulmise abil.
    – värvid mõjutavad inimese emotsioone. Täpsem: värv on inimsilma tõlgendus teiselaadsest võnkumisest ja need võnked edastavad talle erinevaid emotsioone esile kutsuvaid signaale.

 

Estonia is a land of glass

For the last 2 millennia, Estonian women have worn colorful beads made out of glass, which were brought here from Scandinavia, Germany, Czech, Holland or Russia. While during the 1st and 2nd century B.C. the beads were a luxury, then a century ago they were worn daily and the lack of beads might have suggested poverty.

In Estonian archives, there are a lot of examples about what the beads might have looked like. Only the used pearls are known about the earlier beads, but the queue of the pearls is known about most of the beads that were made since the Middle Ages. As time passed, patterns and symmetry became more and more important. Many of the pearls themselves had acquired a specific meaning. For instance, small dots on the peals were eyes, which were used to protect the wearer from the jealousy of the “evil eye.” Another fine example were pearls (especially black ones) with swirls on them, which brought good luck. We can only assume that each sign and color had a specific meaning and thus even the queue of the pearls might have carried a special message.

When it comes to necklaces, Estonia is a land of glass and even though glass bead necklaces haven’t been quite as popular during the last few decades, they are still thought of as fashionable accessories.

Eesti on klaasimaa

Viimased 2 aastatuhandet on Eesti naised kandnud kaelas värvilisest klaasist helmeid. Kui 1.-2. sajandil oli see veel luksuskaup, siis sajand tagasi kanti helmeid igapäevaselt ja nende puudumine võis olla märk vaesusest. Eesti muuseumide arhiivides on palju näiteid selle kohta, millised helmed välja nägid. Klaaspärlite üksikleiud annavad aimu, milliseid klaaspärle Eestisse toodi. Professionaalsete arheoloogide käe all taastatakse muinasaegsete klaaspärlite järjekord ehtes, kui maapind selle alles on hoidnud. Viimase 3 sajandi keed on sageli muuseumi sattunud otse omanikelt ja tublid vanavarakogujad on üles täheldanud ka nendega seotud lugusid. Klaashelmeste ajalugu muutub iga aastaga järjest populaarsemaks kogu maailmas ja ka Eesti klaaspärlite lugu saab selgemaks uute avastuste valguses.

“Helmekeed on nii rahvapärimuse kui ka arheoloogiliste andmete põhjal olnud naiste ja tüdrukute ehteks” (Reidla 2012: 56). Nagu igal reeglil, on ka erandeid. Klaaspärlitikandiga vöösid kandsid just mehed, meie naabrite muinasaegsed leiud kinnitavad vähest klaashelmeste kandmist meeste või poiste poolt, klaashelme algusaegadel tohtisid neid kanda valitsejad või rikkad olenemata soost ja kurja silma vastu kaitsev klaaspärl võis olla sõjamehele vajalik varustus.

Euroopas liikus klaaspärle juba pronksiajal, kuid Eestisse jõudsid need rooma rauaaja alguses 1. sajandil. Rooma impeerium mõjus positiivselt klaaspärli levikule. Hiljuti oli leiutatud klaasipuhumine ja täiustatud klaasi valmistamise tehnoloogiaid. Rohkem klaaspärleid toodeti sel sajandil, kui varasematel kokku (Dubin 2015:57). Üks oluline kaashelmeste tootmise keskus – Reinimaa (Rhineland) – importis helmeste valmistamiseks vajaliku klaasi algselt Vahemerele lähematelt aladelt, näiteks Rhodoselt. Kreeka ja Euroopa klaashelmed olid pigem läbipaistvast klaasist. Aleksandrias jätkati Egiptusliku läbipaistmatu klaasi tootmist. Itaalia aladel tunti suurt huvi sel perioodil küll klaasi, aga mitte klaaspärlite vastu.

Hellenistlikul perioodi algul (Rhodos, 3. saj eKr) leiutati kuldfooliumiga klaaspärlid (inglise keeles: gold glass/ gold sandwich glass) – kahe klaasikihi vahele pandi õhuke kuldleht. See oli iseloomulik Rooma rauaaja lõpuni. Sarnast pärli valmistati rohkelt 12. sajandi lõpuni, kuid hilisemates pärlites oli kuld asendatud odavama kihiga, näiteks pronksiga. Need 15 sajandi vältel levinud klaaspärlid on heaks näiteks – lähemal uurimisel selgub, et näiliselt sarnased pärlid on tegelikult erinevad ja erinevate ajastute kuldsed klaashelmed üksteisest eristatavad (vt Spaer 1993).

Rooma rauaaja algusesse 1. – 2. sajandil dateeritakse Eestisse üksikud klaaspärlileiud – Kõmsi leiud on ühed varasemad. Lisaks kuulub sellesse perioodi leide, mille puhul dateering hõlmab nii Rooma rauaaja algust kui lõppu. Klaaspärlileidude esimene kõrgaeg Eestis jäi aastatesse 300 – 450, seega Rooma rauaaja lõpupoolde. Sellesse perioodi dateeritakse näiteks Jõelähtme Saha D leiukoht (vaata lähemalt siit), Jüril Kurna leiud ja palju teisi (vt Lang 1993: 36-37).

Klaaspärlid jõudsid Eestisse tänu Rooma impeeriumi merevaigukaubandusele, mille olulisemad keskused siinkandis asusid tänase Läti ja Leedu rannikualadel. Euroopas on alles avastamisel ja uurimisel Rooma rauaaegsed klaasitöötlemiskeskused. Varasemalt arvati, et klaas jõudis Euroopasse Roomast, kuid täna teatakse, et Itaalia aladel klaashelmeid ei toodetud. Kreekas ja Reinimaal toodetud klaaspulkadest valmistati helmeid tõenäoliselt mitmetes kaubakeskustes kesk-Euroopas. Millefiori helmed Lüganuselt Erra II ja Erra III valmistati arvatavasti Kreekas või Süürias (vt Andrae 1975: 158). Samas Jõelähtme Saha D leidude hulgas on suurem must klaashelmes, millel kollased ja punased lained, mitmeid sarnaseid leide on tänapäeva Saksamaa aladelt ja võib olla pigem kesk-Euroopa päritolu. Egiptuse Aleksandria klaaspärl aga võib olla Essult leitud punaste servadega ja taimemotiiviga mosaiikpärl (AM 13749 A 83).

Üheks huvitavaks näiteks on Viimsi I tarandkalmest leitud 122 klaashelmest (AI 5914). Kalme ise on dateeritud 4. – 5. sajandisse. Üsna täpne vaste helmevalikule on Taani Maglebjergi naise, kelle haud on dateeritud aastatesse 260-300 AD, klaashelmed. Maglebjergi klaashelmed on valmistatud Reinimaal ja need olid aetud nahast paelale (Hansen 2008: 192). Võib oletada, et ka Viimsi helmed on pärit Reinimaalt ja need saadi vahetuskaubana merevaigu, karusnahkade või vilja vastu. Viimsi kee on pigem 4. kui 5. sajandist.

Kõrvalpõikena olgu öeldud, et on keeruline leida mõistlikku perioodi pikkust pärli tootmise ja maasse talletamise vahel. Läbida tuleb selliseid etappe: klaasi tootmine – klaaspärli tootmine – kauplemine tarnijaga – tarnija kaubateed – klaashelmeste kaubavahetuse põhjused – aktiivne kandmine/ likviidsuse tõttu hoiustamine ja ka müük – (võimalik kinkimine ja pärandamine) – hauapanus/ maasse hoiule panek/ ohverdamine/ juhuslik kaotus vms. Lisaks kulgeb erinevalt ka taaskasutus peale leidmist (muuseum, erakogu, kandmine, ka ost-müük).

Alates viikingiajast hakkasid rootslased ka ise klaashelmeid valmistama. Näiteks Ölandil. 7. – 9. sajandi olulisemad Rootsi klaaspärlitootmise kohad Helgö/ Birka ja Ojamaa said helmeste valmistamiseks vajaliku tooraine tõenäoliselt Staraja Ladogast või mujalt. Esimesed viikingipärlid tehti näiteks klaasikildudest, klaaskuubikutest või pärlite valmistamiseks pikaks venitatud klaaspulkadest (cane), mis ei nõudnud nii kõrget temperatuuri. Viikingiajal kasutati pärlite tegemiseks spetsiaalseid ahjusid, vaata näiteks siit.  (Tulejoas klaaspärli valmistamise tehnika (lampwork) leiutati alles 16 või 17. sajandil.)

Tegelikult toodeti viikingiajal klaaspärle kõigis suuremates keskustes, aga klaas ise toodeti arvatavasti Bütsantsis. 8. – 10. sajandil valmistati klaaspärle Eesti naabruses vepslaste kaubanduskeskuses Starõi Laadogas, mis paiknes ajastu olulisel kaubateel.  11. – 13. sajandil valmistas klaashelmeid Novgorod, näiteks viikingiajal levinud koobaltsinine klaas asendus türkiissinisega.

11. – 14. sajandil on Eestis rohkesti klaaspärlite leide. Need seostuvad sageli Novgorodiga. Keeruline on öelda, kas sellel perioodil Eestis toodeti klaaspärle, sest klaasi tootmisest jäävad maha leiud, aga klaaspärlite tegemine võis toimuda üsna märkamatult. Lõuna-Eestis Siksäläs leitud sinine tilgakujuline klaasitükk AI 5101:480 (vt Valk 2014:310) võib olla klaaspärli tootmise jääk. Klaaspärli valmistajaks oli tõenäoliselt põhiliselt metalliga tegelev sepp. Milliseid klaaspärle see sepp valmistas? Võimalik, et see on stringeri pea ja stringeriga tehti oma ajastule iseloomulikke melonikujulisi helmeid, milled ribid mitte ei vajutatud helme pinda, vaid moodustati küljele sulatatud stringeritriipude abil.

Kaurikarpe kanti Eestis 7. – 18. sajandini, tippaeg jääb vahemikku 13. – 15. sajand (vt Reidla 2012: 61).

Klaaspärli valmistamise oskused olid Euroopas 12. ja 15 sajandi vahel kristluse halvustava suhtumise tõttu sageli löögi all. Levis küll lihtsamaid ühevärvilisi väiksemaid klaashelmeid, kuid neid pigem ei kantud kaelakeedes, vaid kasutati sakraalses tikandis või palvehelmestes. Eestit mõjutasid hansalinnade kaupmehed, kes muu hulgas klaaspärlitega kauplesid.

Kaltsedonid ja piklikud tahulised mäekristallid sattusid Eestisse arvatavasti vahemikus 1520 – 1620. aastal, kuigi leide vaadeldes oli põhiline umbes 1550 – 1600 st 16. sajandi II pool. See ei tähenda, et neid vanu pärle ka 17. või 18. sajandi pärlitega koos kaelakeesse ei võiks sattuda. 16. sajandi lõpu kaelakeede kooslusesse kuuluvad lisaks neile ka merevaik ja krõllid.

17. sajandi esimesel poolel, kui mäekristall ja kaltsedon vähenevad, astuvad asemele Hollandi/ Baieri pärlid, mis on enamasti sinised, valged ja kollased tahulised klaaspärlid. Selle ajastu tüüpiliste klaaspärlite  “õdesid ja vendi” võib kohata Aafrika või Ameerika sama aja leidude hulgas. Hollandis toodetavatele pärlitele sarnaseid ahjus keerutatud klaaspärle valmistati ka Baieris aastatel 1670-1730 (Karklins 2016: 35). Tüüpiline Hollandi klaasi leid peaks olema Põltsamaalt ERM A 553:56/1-13. Jõelähtmest ERM A 502:103/1-28 on arvatavasti toodetud Baieris. Saaremaa SM _ 439 E on pigem sarnane Baieri näidistele, aga esineb koos pärlitega “nueva cadiz”, mis toodeti kas Böömimaal (Bohemia) või Hollandis.

Renessanss äratas vanad klaaspärlitraditsioonid. Suurima klaashelmeste tootja Veneetsia pärle pole ma veel Eesti leidude hulgas kohanud, kuid 17. sajandil elavnes (tootmine algas varem) klaaspärlite tootmine Boheemias, Baieris ja Tüüringis. 16. – 17. sajandil tootis Holland küll klaashelmeid, kuid seda ainult ekspordiks ja lisaks kauplesid Hollandi kaupmehed ka muudest piirkondadest pärit helmestega. Klaaspärleid tootsid rohkesti ka Inglismaa, Hispaania ja Prantsusmaa. Mida enam suurenes klaaspärlite tootmiskeskuste võimekus toota pärle, mis jõudsid kõikjale maailma laevadega, seda enam suurenes Eesti naiste soov kanda klaaspärle. Et nende võime kaitsta inimest usuti olevat suurem teistest kaelakeedes kantavatest materjalidest, kanti neid 19. sajandil juba igapäevaselt. Ammugi siis pidupäevadel. Igapäevaselt kanti eelkõige kurguhelmeid.

18. – 19 sajandil levis mitmeid pärlitüüpe. Näiteks piiprelle (sprengperlen) kutsuti ka vene helmesteks (russian bead), sest neid toodeti suuresti kaubavahetuseks Venemaaga. Piiprellid olid torukujulised helmed, mis võisid olla piklikud, aga pikkus võis olla ka lühem pärli läbimõõdust. Eestis esimesed kruviliste pärlite keed olid juba 18. sajandist, kuid peamiselt toodeti need 19. sajandil, arvatavasti Jablonecis. Siidipärlid on õhukesest klaasist kergelt purunevad helmed. Rohkesti kanti sel perioodil ka klaasist pärliimitatsioone. Tahulised helmed muutuvad täpselt ühesugusteks, sest neid õpitakse valmistama vormis pressides.

Klaashelmed olid lisaks ilule maagilise tähendusega. Näiteks täpid pärlitel olid silmad, neid kasutati kaitseks kadeduse, „kurja silma“ eest. Kruvilised pärlid tõid õnne, eriti mustad. Võime vaid oletada, et ka igal märgil ja värvil oli tähendus ja nii võis pärlite järjekordki kanda endas sõnumit. Näiteks olid Eestis levinud meeste klaaspärlitest vööd. Saksamaal kirjeldatakse sellist kommet kui naise tehtud armastussõnumit oma peigmehele. Kuidas muidu seletada, et mehed äkki lillemustrilisi vöösid kandma hakkasid? Sellised vööd olid tähendusi täis – näiteks põhivärv sinine viitas meelespeale (ära unusta mind) ja nimetähed olid naise initsiaalid (vt Martna meeste kasukavöö EVM E 210:32).

Kaelakeede osas on Eesti klaasimaa ja kuigi klaashelmestest keed pole viimastel aastakümnetel enam kõige populaarsemad, on need siiski endiselt moes. Unustuse hõlma aga oli veel 10 aastat tagasi kadunud vajadus lisada klaashelmestest keed meie rahvariietele. Isegi kallid prossid ja teised hõbeehted olid alati meie nägemuses koos rahvariietega, kuid kõige olulisem – klaaspärlitest kee – ootab endiselt vana traditsiooni äratajaid ja austajaid.

Üks vanem daam (aga kahjuks nime ei tea) jutustas mulle 2014. aasta septembris Rakvere linnuse sügislaadal, et klaashelmeste traditsioon hääbus 1940-datel, sest klaaspärleid ei olnud kuskilt lihtsalt osta. Daam oli aastaid tegelenud rahvatantsuga ja ta rääkis, et 1970-datel ja 1980-datel oli ta koos mõttekaaslastega püüdnud leida võimalusi oma riietusele lisada klaashelmeid, aga need luhtusid, kuna ei leitud ei helmeid ega keede valmistajaid.

Lisaks on üsna keeruline leida teadmisi Eesti klaashelmeste ajaloo kohta. Klaashelmeste traditsiooni äratamisel tuleks esile tuua Reet Piiri raamatut “Helmekeed” (Eesti Rahva Muuseum 2011), aga ka Jana Reidla kirjeldusi klaashelmeste kohta raamatus “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani” (Reidla 2012). Samas puudub terviklik akadeemiline uurimus kogu perioodi kohta 1. – 20. sajandi algus, kus fookuses oleks ainult helmed. Erinevad arheoloogilised käsitlused annavad küll aimu klaashelmeste (aga ka muude helmeste nagu kaurikarbid, kristall, kaltsedon, merevaik) teekonna kohta eestlaste elus, aga alati on uurimuse keskmes miski muu peale helmeste.

Kui kellelgi tekib soov seda ilusat traditsiooni üles äratada, tuleks kindlasti alustada suguvõsa ehtelaegastest. Kui vanatädi soovibki oma ehted oma lastele kinkida, pole tal kindlasti midagi oma ehete näitamise ja neist koopia tegemise vastu.

Teisalt on ammendamatuks varaaidaks meie muuseumid. Lisaks seelikutriipudele leidub seal rohkesti kaelakeesid, millele koopia tegemine elustab nii kindla piirkonna ajalugu kui teatud ajastu mõttemaailma ja traditsioone.

Potentsiaalne risk vanu traditsioone kaotada tekib liigsel täpsuse tagaajamisel. Kui inimesed kannavad rahvarõivaid, siis tehakse neid järgi uute ja ilusatena – kellelegi ei tuleks pähe teha täpne muuseumikoopia – luitunud ja narmendav. Lisaks valatakse vanu kangaid ja mustreid uutesse vormidesse (vt võrdlusena Jack Goody sissejuhatavat repliiki postituses “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“). Nii loovad ka Eesti ehtekunstnikud vanadest ehetest inspiratsiooni ammutades kaasaegseid ehteid.

Mõned soovitused:

1. Klaaspärle võiks, aga ei pea ise tegema. Rootsis ja mujalgi on moes teha koopiaid viikingiaegsetele ehetele, aga valmistamiseks enamasti ei kasutata viikingiaegset tehnoloogiat (tänasel päeval kasutatav lampwork tehnika polnud siis veel leiutatud). 19. sajandil toodeti enamik klaaspärle juba masinatega. Eestis müügil olevate klaaspärlite valik on piisavalt suur, tasub kodukandi klaashelmele sarnase helme otsimisega lihtsalt algust teha.

2. Kui on suurem huvi kee täpsuse osas, leidub mitmeid asjatundjaid. Tuleb arvestada sellega, et nad ei räägi alati seda, mida küsija kuulda tahab. Õige kee võib osutuda liiga raskeks, kulukaks (näiteks laenutatud rahvariiete jaoks), mittepunaseks ja pealegi ei kattu meie nägemusega sellest, et kõik peab olema toon-toonis.

Vanadesse traditsioonidesse tuleks suhtuda austusega. Tänase kandja ootuseks võivad olla Eestis harvaesinenud punast värvi helmed või toon-toonis värvigamma. Sellest peaks õppima lahti laskma. Mitmed kandjad soovivad, et kee ei oleks käisetikandiga samades toonides, et “ei kaoks tikandisse ära”. Arvan, et see seisukoht on palju lähemal vanale ehtekultuurile.

3. Muuseumioriginaalile koopiat tehes tasub pärleid valides eelistada õiget värvust õigele kujule. Toonide kerge muutmine võib anda huvitavaid tulemusi, kui on aega ja kannatust vanu mustreid erineval moel kokku panna. Ja kõige olulisem – valmiskee ei pruugi vastata nägemusele veel kokku panemata keest. Positiivse üllatuse korral on lihtne, aga negatiivse puhul tuleb mängida mustriga edasi, sest ühel hetkel kõik klapib kokku. Kui mõnele muffinile liiga palju suhkrut panna ei tähenda see veel, et see paraja suhkruga hea ei oleks olnud. Kooki ümber ei küpseta, aga pärleid võib korduvalt uude järjekorda panna.

4. Keskaja paiku hakati pluusidele tegema kraesid ja nii lõppesid paljud pärlikeed õlgade juures, kusjuures seljataga olid paelad, mis võimaldasid pärleid paraja pikkusega kaela siduda. Minevikuhõlmast äratatud pärlikeed võiksid kaunistada tänapäeval lisaks rahvariietele ka kleite ja ilma kraeta särke. Seetõttu oleks mõistlik jätkata mustrit tavapärasel moel ka selja taga. Nii ei piirata kandmisvõimalusi. Ka kinnitus võiks olla siiski kaasaegne, et muuta ehted kandjale käepäraseks ja täita antud postituses kumavat eesmärki kõrvaldada takistusi selle ilusa traditsiooni teadvustamise teelt.

5. Tänapäeva rahvapidusid vaadates tundub, et vanad külapeod olid nagu jalgpallimeeskonna kokkutulekud, kus kõik olid täpselt ühtmoodi riides. See polnud kindlasti nii ja riietus varieerus. Tänasel päeval sõltume olemas olevatest muuseumi vm originaalidest ja teadaolevad mustrid kannavad meie jaoks hoopis piirkondlikku tähendust (näiteks kodukoht, sünnikoht, vanemate sünnikoht jne).

Lisaks on meil olemas keede muuseumioriginaalid. Keede eesmärk varem oli samuti näidata kandja eripära (sotsiaalne kuuluvus, ilumeel), mitte piirdkondlikku kuuluvust, mis meile tänapäeval oluline on. Esineb teateid keede kinkimise kohta ühest piirkonnast teise. Seega ei tasu karta muuseumioriginaali muutmist või mõne muu piirkonna kee eelistamist.

6. Sageli arvatakse, et varasema ajastu keed ei saa kanda uuemast ajastust riietega

Legendis Sangaste kaelakee ERM A 366:82 juures öeldakse nii: “Võimalik, et kee hiljem leidja poolt vabalt kombineeritud”. Miks? Ajaloos sobrades leiame ka kuulsamaid näiteid, kuidas Rooma impeeriumi provintside klaashelmes Muranos taaselustati või keltide Hallstatti ja La Tene aegne klaashelmes Merovingide ja Anglo-Sakside juures taaselustati. Peame vanu asju aardeks, aga neid peeti aardeks ka 400 või 800 aastat tagasi. Olenevalt leidjast püüdis ta neid müüa või endale jätta, aga peale kogumise ehteid ka taaskasutati või töödeldi ümber. Huvitav näide on Helmest, kus maast leitud sõled on uue omaniku poolt üle hõbetatud, vt legend rinnalehe ERM 995:4 juures. Ka Kuusalu kaelakee ERM A 462:75, mis leiti aastal 1938, arvatakse olevat uue omaniku poolt ” keeks liidetud” (vt legend eseme juures).

7. Eesti rahvuslikes klaaspärlitest keedes on sageli üsna suured pärlid ja klaas on raske. Nii tuleks sümmeetrilise mustriga keesid algselt testida ja neid kokku pannes arvestada viikingieelse tarkusega, et rasked pärlid tuleb panna kee keskele, et kee kaelas võimalikult paigal püsiks. Lõpuni seda saavutada ei ole võimalik – aga see polnud ka vanasti. Vajadusel tuleks mustrit muuta ja valmistamiseks valitud pärlid ikka nii seada, et kanda oleks mugav.

8. Eesti muuseumidesse on sattunud keskaegseid ja varasemaidki klaaspärle, mille kandmisjärjekord kees pole teada. Tuleb arvestada ka osaliste ja segunenud leidudega. See ei tähenda, et sellest perioodist pärit klaasikultuur ei vajaks elustamist. Lätis on lisaks rahvariiete kandmisele populaarne arheoloogiliste riiete kandmine. Rahvariieteks nimetatakse alates 16. sajandist saadaolevaid esemeleide. Arheoloogilisteks riieteks nimetatakse sellele eelnenud ajastute arheoloogilistele leidudele tuginevat rõivastust. Kaelakee kokkupanekul tuleks otsida sarnasest ajast ehteleide, mille järjekord on säilinud.

Vanadel asjadel on oluline aspekt – kodukoha ajaloo tundmine. Igas kees on oma ajastu sõnum ja lugu. See ei tuhmu ka siis, kui kee satub teise perioodi rahvarõivaste või hoopis kaasaegse rõivastuse juurde.

NB! Postitus on muudetud ja täiendatud 16. veebruaril 2020.

PS. Kas Eestis tehti ajaloolisi klaashelmeid? Mitte eriti. Siiski, lisaks ülal kirjeldatud stringeriga tehtud melonile on mul luubi all veel 3 helmetüüpi, aga uuring veel pooleli. Üks kahtlusalune on 5. – 6. sajandist ja kutsun seda hellitavalt pätsikeseks. Teine 16. – 17. sajandist ja nimeks lilleke. Kolmandaks pikemaajaliselt vaatluse all olnud suuremad ja ka peenikesed rõngakujulised helmed umbes 16. sajandist.


Kasutatud kirjandus:

1. Lois Sherr Dubin 2015. “The worldwide history of beads”. Thames & Hudson
2. Birgitte Borby Hansen 2008. “Kvinden på Maglebjerg. Kvinden på Maglebjerg. En rig grav fra yngre romersk jernalder ved Næstved”.
3. Valter Lang 1993. “Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Töid arheoloogia alalt”. [Toimetaja Jüri Selirand] ; Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.
4. Jana Reidla 2012. “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”. Kirjastus Schenkenberg.
5. Maud Spaer 1993. “Gold-Glass Beads: A Review of the Evidence”. BEADS: Journal of the Society of Bead Researchers vol. 5, pp. 9-25.
6. Heiki Valk, Jaana Ratas, Silvia Laul 2014. Siksälä kalme (2. osa) Kujundaja: Jaana Ratas. Tartu Ülikool.
7. Karklins, Karlis; Jargstorf, Sibylle; Zeh, Gerhard ja Dussubieux, Laure 2016. “The Fichtelgebirge Bead and Button Industry of Bavaria.” BEADS: Journal of the Society of Bead Researchers 28: 16-37. Leitav: https://surface.syr.edu/beads/vol28/iss1/5
8. Reinhard Andrae 1975. Mosaikaugenperlen: Untersuchungen zur Verbreitung und Datierung karolingerzeitlicher Millefioriglasperlen in Europa. Acta Praehistorica et Archaeologica. Band 4. Bruno Hessling, Berlin 1975

Soovitan vaadata:
1. Lugu kaubateedest 9. – 10 sajandil.