Author Archives: kairi

Päikeserändur

1985. aastal klassiekskursioonil jalutasime Kaali järvel. Ühtäkki mängis mu peas lugu. Ei, mitte muusika, vaid nagu film kahest jõgesid mööda rändavast poisist ja seiklustest. See oleks mul kindlasti kohe ununenud, kui poleks juhtunud midagi piinlikku. Nimelt oli meil giid ja ma pidasin vajalikuks talt küsida, et kas siin on ka üks keskus. Ta vastas jaatavalt. Muutusin innukaks ja küsisin – kas see keskus räägib kahest rändavast poisist? Giid vaatas mind rõõmsalt, nagu ikka lapsi, kes ütlevad naljakaid asju. Siis lausus ta rahulikult: “Ei, sellist lugu ei ole. See keskus räägib meteoriidist, aga täna pole võimalik seda keskust külastada.”

“Sellist lugu ei ole” kummitas mul peas. “Aga ma ju tean sellist lugu ja see on huvitav. Kust ma seda lugu tean? Ah jaa, see lugu oli just mul peas. Kahju, et teised seda ei tea.”

Mõningaste intervallidega meenus mulle juhtum Kaali järve ääres ja ma püüdsin meelde tuletada, milline oli see lugu täpsemalt, kuid asjatult. 2004. aastal sattusin lugema raamatut “Eesti viikingid” (Edgar V. Saks) ja vana lugu hakkas välja joonistuma. Seejärel lugesin mitmeid kordi Lennart Mere “Hõbevalget”, Karl Kello “Kaali järv Saaremaal. Müütiline taust ja tekkelugu” ja muud, mida õnnestus leida Kaali järve kohta. Kild siit, kild sealt sain vihjeid nägemusele, mida 85. aastal nägin. Mul oli ainult kahju, et pole kedagi, kes suudaks selle loo kildudest kokku panna.

2010. aasta augustis sattusin äikesetormi keskmesse, kus sähvis ja paukus lakkamatult. Nägin Viimsis Aiandi ja Nelgi tee ristmiku kõrval metsatukas umbes 1,2 meetri kõrgust lõngakera meenutavat tulekera, millel sibasid oranzid, kollased ja lillad ussitaolised lõngad. Seisnud kümmekond sekundit nagu elluärganud täiskuu (tegelikult oli täiskuu 2 nädalat varem) ühe koha peal, see plahvatas just siis, kui olin jõudnud autoga selle kõrvale. Lööklaine raputas autot ja oligi kõik läbi. Et netis sellisest asjast pilti polnud, kirjutasin äikese asjatundjale ja ta kinnitas, et tegu oli erilise keravälguga, mida tavalisest nähakse lennukist kõrgel maapinnast ja mille läbimõõt minu omast 10 korda suurem. Käisin mitmeid kordi ja otsisin puude ladvust äikesekahjustust, kuid ei leidnud. Küllap oli kõrgemal.

Järgnevatel kuudel segasid mind uinumast kukkuvad tulekerad. Teadsin, et see on selle loo algus. Kui hakkasin kirjutama, tulekerad ei kummitanud mind enam. Nii juhtuski, et leidsin kellegi, kes loo killud kokku paneks.

Loo ajastu 700 aastat eKr kinnistus mitmel põhjusel. Näiteks Phaetoni loo tekkimise aeg, Saaremaa Asva, Ridala ja Kaali linnusasulate varaseim tekkeaeg, hobuste võimalik varaseim kasutamine sõiduks ja kaarikute ees, päikesekultuse ajastu jpm. Hiilisin raamatut kirjutades kõrvale küsimusest – millal kukkus alla meteoriit. Mul muidugi on oma oletus ja see on vahemikus 1200-1500 eKr.

Et paremini tajuda lugu väga kauges ajas paiknevana, olen kasutanud mitmeid ümbernimetamisi. Lihtsustamaks lugemist toon välja raamatu sõnaseletused ja lisan  veel mõned selgitused ja täpsustused.

Ajapõld – (lk 23 sõnaseletus) siin muinasobservatoorium. (Kui tegelikult soovid tutvuda Saaremaa muinasobservatooriumiga, siis aitab sind Karl Kello raamat “Saaremaa Stonehedge”, Argo kirjastus 2018).

Alvinid – (lk 233 sõnaseletus) jõehaldjad, kelle nimetus pärineb Elbe (Elve) jõe nimest.

Amala meri – (lk 75 sõnaseletus) Läänemeri.

Bora – (lk 71 sõnaseletus) nõid kura keeles.

Danube (lk 98 sõnaseletus) Doonau.

Drava (lk 104 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Elektrum – (lk 44 sõnaseletus) electrum – merevaik kreeka keeles.

Elv (Elve) – (lk 233 sõnaseletus) Elbe.

Estid – (lk 67 sõnaseletus) eestlased.

Illüüria hõim – (lk 104 sõnaseletus) indoeurooplaste hõim.

Ioonialased – (lk 124 sõnaseletus) joonlased – kreeka hõim.

Istria – (lk 105 sõnaseletus) maakond Horvaatias.

Jupiteri tähetolmuvöö (lk 8) asteroidide vöö Marsi ja Jupiteri vahel.

Habola – (lk 254 sõnaseletus) Havel. Elbe lisajõgi.

Hüperborea – (lk 135 sõnaseletus) Kreeka mütoloogias maa mägede taga.

Kaksiktäht – (lk 8 sõnaseletus) siin Veenus. Selline nimetus oli Veenusel siis, kui seostati temana koidu- ja ehatähte. Tänasel päeval tuntakse kaksiktähe all muud tähte.

Kerkira – (lk 106 sõnaseletus) Korfu.

Kirvekivi – (lk 23 sõnaseletus) siin pronks.

Kirvekivi moodi, aga väärtuslik kivi – (lk 110 sõnaseletus) siin hõbe.

Kirvekivi moodi, aga säravam – (lk 131 sõnaseletus) siin kuld.

Koidutäht ja ehatäht (lk 28 sõnaseletus) siin märgivad Koidutäht ja Ehatäht mõlemad Veenust.

Koidutäht või Ehatäht saavad kokku Päikse ja Varjutähega – (lk 28 sõnaseletus) siin Maa, Päikese, Merkuuri ja Veenuse joondumine (Maa poolt vaadatuna tundub, et Päike, Merkuur ja Veenus on koos).

Kollane kivi – (lk 36 sõnaseletus) siin merevaik.

Kuprum – (lk 113 sõnaseletus) vask. Küpruse metall.

Kurelased – (lk 36 sõnaseletus) kuralased.

Küprus – (lk 87 sõnaseletus) Küpros.

Küttera – (lk 118 sõnaseletus) siin Kýthira, üks Joonia saartest.

Leedo rahvas – (lk 75 sõnaseletus) siin leedukad.

Leedopüha – (lk 11 sõnaseletus) suvise pööripäeva püha, hilisema nimetusega jaanipäev. Vt lisaks lk 11-19.

Liuid – (lk 60 sõnaseletus) liivlased.

Lusaatialased – (lk 79 sõnaseletus) sorbid. Nimetus võetud selle järgi, et tegemist Lusaatia kultuuri esindajatega, aga lihtsustatult olgu öeldud, et kohtute siin slaavlaste esiisadega. (Kaasajal märgib nimetus lusaatialased hilisemaid Lusaatia piirkonna elanikke).

Maavaim – kõrvuti Päikesekultuse ja esivanemate kultusega vt lk 72-73.

Morava – (lk 86 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Nädal – (selles loos vt lk 26) Nädalas oli neli päeva: alupäev, tööpäev, kasupäev ja päiksepäev. Aga Aapo peres kutsuti päiksepäeva hoopis saunapäevaks. (…) aasta esimesest päevast hakkas jooksma ka nädal. Aasta lõpus oli tavaliselt kaks või kolm päiksepäeva ja uus aasta algas taas alupäevaga.

Odra – (lk 83 sõnaseletus) siin Oderi jõgi. (Mitte Oder, Oderi vaid raamatus Oder, Odra).

Pannoonlased – (lk 105 sõnaseletus) indoeurooplaste hõim.

Sava (lk 104 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Saun – sõna, mille soome-ugri hõimud on kinkinud maailmale. Selles loos vt lk 30-31, 73, 108, 126-127.

Seisev täht – (lk 28 sõnaseletus) siin Põhjanael.

Sueedid – (lk 12 sõnaseletus) rootslased.

Ugri maa – (lk 98 sõnaseletus)  siin Ungari.

Talvekivi – (lk 27 sõnaseletus) siin kiviringi põhjapoolne kivi.

Trieste – (lk 109 sõnaseletus) linn Aadria meres Trieste lahe ääres.

Uudsevili – (lk 135 sõnaseletus) viljakoristuse alguses kogutud vili.

Varjutäht – (lk 28 sõnaseletus) siin Merkuur.

Warta – (lk 82 sõnaseletus) Oderi lisajõgi.

Teofoobia

Sõna “teofoobia” peegeldab nii hirmu jumala kui ka religiooni ees. Ometi ei kirjelda ta piisavalt hästi nähtust, millest tegelikult rääkida soovin. Arusaadavam oleks kasutada sõna “religioonifoobia“. Isiklikele vaatlustele toetudes kirjeldaksin religioonifoobiat kui nähtust, mis omane ainult endistele liiduvabariikidele (mujal esineb teistsuguseid foobiaid, aga mitte seda). Huvitav – mitte küll venelastele ja mitte päris kõigile endistele liiduvabariikidele. Kuid just nendest paikadest on pärit inimesed, kelles on hirm end ükskõik, millisel moel tunnistada seotuks religiooniga. Nende arvates peab teaduse ja religiooni vahel olema kindlasti mingi vastuolu ja neile on ebameeldiv mõelda, et näiteks riiklikus koolis võiks toimuda midagi sellist nagu teadmiste omandamine religioonide kohta.

Teadmatusest (mis kaasneb teadmiste mitteomandamisega) on kerge tekkima dualistlik (vastandeid loov) avalik diskussioon religiooni ja teadust vastandaval pinnasel. Täiesti teisejärguliseks muutub vastandamise sisu, näiteks see, et “Teaduse ja religiooni piiril” rubriigi alguses olevale testile vastavad erinevad inimesed erinevalt. Esmatähtis on see, kuidas inimene end ise määratleb (ateist versus kristlane), aga täiesti väheoluline on mõistete sisuline külg.

Nii osutubki võimalikuks, et sisu jääb järjest kesisemaks ja pinnapealseks jääb ka inimeste väljendusoskus oma seisukohtade sõnastamisel. Võib-olla on see antropoloogilises mõttes kasulik, näiteks ei seosta inimesed oma elu mõne vale maailmapildiga. Võib-olla aitab see neil teaduslikus mõttes maailma paremini tundma õppida. Võib-olla on inimesed või näiteks lapsed teatud eas nii rumalad, et ühiskond peab hoidma neid valeotsuste tegemisest. Usunditeemalisi raamatuid ju jagub, kui kellelgi on vähegi huvi religiooni vastu, võib ise lugeda.

Tõde on lihtne. Foobia on foobia. Ta kardab ja põgeneb või ründab, olgu ta (oma arust) teaduse või religiooni poolel. Mõistlikke argumente foobia ei võimalda – tagaajamise hirmu küüsis põgenev kariloom panustab kiiretele jalgadele, mitte mõtlemisele.

Ateism tähendab reeglina kas jumala või jumalate eitamist. Eestlaste kõnekeeles võib see vahel märkida ka muude religioossete nähtuste eitamist.

Mõnes mõttes täpsem on piiritleda sihtgruppi, kes aktsepteerib vaid teaduse poolt seletatut. Maailm koosneb sellisel juhul juhustest ja on materiaalses mõttes määratletav. Sellise maailmapildi kõige suuremaks puuduseks on, et inimestele puuduvad piisavad teadmised teaduse kohta. Lisaks on teaduses erinevaid, üksteisele vastanduvaid seletusi. Kolmandaks probleemiks teaduse juures on, et kogu aeg tõestatakse midagi uut. Ning neljandaks – teadus kasutab erinevat sõnavara.

Alternatiivina teaduse kõikvõimsusele tuleks mõista, et enamik teadlasi nii ajaloost kui ka tänapäevamaailmast on ühtlasi religioossed ja ei pruugi tajuda vastuolu (vastandumist) teaduse ja religiooni vahel.

Usun, et lähitulevik kukutab teadmisteta teadlaste kõiketeadmise ja õpetab inimesi keskenduma mitte teadmiste blokeerimisele vaid nende saamisele. Veel mõned näited kõiketeadva teaduse komistuskividest:

  1. Lihtsaimaks näiteks on, et ei tunta näiteks soola või hõbeda keemilisi omadusi. Keerulisemaks võiks olla – ei teata, milliseid keemilisi reaktsioone ja mõju organismile kutsuvad esile inimese mõtted, heaolutunne, usk, lootus, lootusetus.
  2. Vastanduvad seletused – ühed väidavad, et laev põhja minnes tõmbab esemed endaga kaasa, teised, et lükkab esemed pinnale. Ühed teevad katseid kirjeldamaks telepaatiat ja teised peavad seda hookus-pookuseks.
  3. Uued avastused. Võib-olla selgub varsti, et me ei vaja maavarasid ruumi soojendamiseks, vaid vajame hoopis vile, millest soojuse võnkesagedus välja puhuda.
  4. Bermuuda kolmnurk oma mitmete teaduslike seletustega.
  5. Teadusliku sõnavara eristamiseks religioossest peab religioosset mõtlemist väga hästi tundma (imetlen ses mõttes teleseriaali “Kondid” peategelase keelekasutust):
    – tuul puhub on animistlik väljend. Täpsem: õhumassid liiguvad ühest kohast teise.
    – aju kohta on kõik teada ja sellele tuginedes ei saa esineda ei sisetunnet ega erinevaid selgeltnägemisega seostatavaid nähtusi. Täpsem: Inimese aju salvestab väiksemagi detaili oma keskkonnast, aga pole võimeline seda meenutama. Alateadvus analüüsib fakte põhjalikumalt ja sellise analüüsi tulemuse teadvustamine võiks olla midagi sisetunde sarnast.
    – muusika mõjutab inimese emotsioone. Täpsem: helid võnguvad ja inimorganism on võimeline tajuma seda võnkumist. Ja mitte ainult kuulmise abil.
    – värvid mõjutavad inimese emotsioone. Täpsem: värv on inimsilma tõlgendus teiselaadsest võnkumisest ja need võnked edastavad talle erinevaid emotsioone esile kutsuvaid signaale.

 

Klaaspärlite tõlgendamine

Miks kandsid Eesti naised just klaashelmeid, samal ajal, kui merevaik ja kaltsedon läksid moest? Tänasel päeval ju peetakse palju maagilistemaks erinevaid poolvääriskive, mille kandmine kandjat erineval moel ravib ja kaitseb ning klaasile ei omistata erilist mõjuvõimu. Ometi leidub ka tänasel päeval neid, kelle arvates klaas peale ilu kandjale veel kasu võiks tuua. Mõned arvavad, et klaasis olev räni on organismile vajalik ja klaasi kandmisel kandub see sarnaselt hõbedaioonidele läbi naha ning omab positiivset toimet. Teised arvavad, et klaasi õnnistades või loitsides saab selle kirjutada tervendava sõnumi. Igal juhul on läbi aegade arvatud, et klaaspärli kuju, värv ja muster omab mõnd kindlat tähendust ja mõju.

Eesti eripära antud sümboolikast otsides tuleb meeles pidada, et klaaspärleid küll armastati Eestis, aga neid ei valmistatud siin. Klaaspärlid osteti kaupmeestelt ja seati omaniku poolt kaelakeesse, rinnakeesse (mille mõlemas otsas oli aas, mille abil sai ehtenõelaga kee kinnitada riidele) või tikandisse. Samas valmistati koha peal juba muinasajal suur osa keedes kantavatest ripatsitest.

Antoniuse rist – Eestis on leitud mitmeid palveränduritele kuulunud Antoniuse riste. Neid arvatavasti ei kantud kaelakeedes. Algsed palvehelmed polnud tänapäeval tuntud pärlite arvuga. Palvehelmestes hakati 18. sajandil kandma krutsifiksi ja hiljem lihtsalt risti, aga enne seda oli selle otsas hoopis medaljon ja kaelas kandmise asemel hoiti seda sageli käes/ käe ümber. Selline medaljon võis vabalt olla Antoniuse rist. Näiteks Peetri kihelkonnast leitud Antoniuse rist ERM A 949:87 leiti koos kaurikarpidega ja võib oletada nende võimalikku seost palvehelmestes pärlite asendajana.

Kaurikarp – naiselikkus, viljakus. Kanti peamiselt koos kollaste klaaspärlitega ja pigem Lõuna-Eestis (latgalite mõju). Teokarp oli varaseim teadaolev pärl, mida kanti juba 108 000 aastatel eKr * lk 19. Viikingialadel kanti kaurikarpe, mis pärit Punasest Merest (Dubin, lk 77).

Kruviline (soonitud, spiraalne) – väga levinud hea õnne pärl 18. – 19. sajandist. Eriti õnnetoovaks peeti musta kruvilist pärli (Piiri, lk 3). Kruvilised pärlid võisid moodustada kogu kaelakee, aga oli hea, kui kaelakeele sai lisada kasvõi ühe kruvilise pärli. Näiteks Torma valges kaelakees ERM 3993 on üks valge kruviline pärl, aga Torma kaelakees ERM 3994 on valgete klaashelmeste vahel mustad kruvilised pärlid. Kruvid võisid olla ka sinised, üksikud olid veel kollased, punased või oranzid. Üleni mustadest kruvilistest pärlitest keed on Koongas Pärnumaal (ERM 2786), Sondas Ida-Virumaal (ERM 17557) ja Avinurmes Jõgevamaal (ERM 3992).

Kuldne – võim, kuninglikkus.
Kuldne klaaspärl levis meie aladel muinasajal. Läbipaistev klaaspärl kullati pealt, millest tänaseks päevaks on muuseumites mitmed mõralise või kulunud pinnaga eksemplarid alles. Kaelakee võis koosneda ainult kuldsetest pärlitest (Kadrina, Jõelähtme) – sellisel juhul paiknesid raskemad pärlid keskel ja väiksemad ääres.
Kuldne oli üks värvidest, millele katoliku kirik lihtrahva jaoks piiranguid seadis (alates 1200. a), seega säilitas kuldse värvi seisuslikku tähendust (Jargstorf, lk 126).

Kõrvitsakujuline pärl – see pärlikuju on kasutusel üle 4000 aasta ja seda seostatakse võimuga, värvuseks peamiselt sinine. Allikas. Võib esineda ka nimetuse all Melon.
Eestis enam levinud muinasajal koos teiste viikingipäeraste pärlitega. Koonga kaelakee ERM 2894 koosneb üleni sinistest

Laine – sarnane siksakmustrile, aga pole nurgeline. Seos vee-elemendiga, aga ka liikuva ussiga. Viimsi 3. sajandi pärlite hulgas on üks valge pärl, millel pruun laine.

Millefiori – üks mosaiikpärli tehnika, kus pärli või klaasi pind koosneb väikestest, omavahel kokkusulatatud väikestest lilledest. Tegemist võib olla silma pärlile sarnase kaitsemaagiaga. Näiteks Erra (Sonda) ja Essu (Haljala) leiud. (NB! Enamasti kasutatakse mõistet “Millefiori” mosaiikpärlitehnika sünonüümina ja see võeti kasutusele 19. sajandi algul, aga omavahel kokkusulatatud lilled võeti kasutusele Roomas umbes 1. – 2. sajand lihtsamate õitega ja 5. – 6. sajand paljude kroonlehtedega õitega). Vaata originaale siit.

Mosaiikpärl – klaaspärli tehnika. 1350 eKr leiutati läbipaistebv klaas ja peagi võeti kasutusele ka mosaiiktehnika. Pilt mitte ei joonistatud pärlile, vaid moodustati pikem pulk, ühe mustriga pilt, millest lõigatud seibid sulatati pärli pinnal omavahel kokku. (Teine väga levinud mosaiikpärlitehnika, mida küll Eestis ei esine, oli mosaiikpärlituubist ovaalse kuju väljalõikamine.)

Must värv – keskajal katoliku kiriku mõjul leina või lihtrahva värv. 18. – 19. sajandil aga läks must värv moodi ja kaotas oma negatiivse tähenduse. Eriti levisid suuremad, tahulised või ovaalsed helmed.

Piprellid – väiksed piklikud pärlid, mis arvatavasti omasid kaitsvat tähendust, sest neid võidi kanda kurguhelmestena kaela ümber vahel nii, et neid polnud näha kaitsemaagilisel otstarbel.

Punane värvus – teine värv, mida katoliku kirik alates 1200. aastast lihtrahvale keelata soovis, seda ka riietuses vms. Kui 18. – 19. sajandil jää ses osas sulas, näitas punane värv naise riietuses, et ta pole abielus, abielunaine aga kandis pigem sinist. Lisaks, tõenäoliselt usu tõttu korallide tervendasse jõudu, kandus tervistava mõju omistamine ka teistele punast värvi kaelakeedele. Punane värv kui roosi värv aga andis punasele helmele armastuse tähenduse.

Päike – võimu sümbol (Reidla 2012 lk 8)

Siksak – muster meenutab rästiku seljamustrit. Ussikiri kaitses naist kõige kurja vastu. Allikas.

Silma pärl – erinevad täppidega pärlid on seotud kurja silma uskumustega. Need kaitsesid kurja pilgu eest neid, kellel läks teistest paremini. Levinud muinasaegne pärl. “Silmapärlid olid “silmad, mis nägid igas suunas”… Tahtmatult vaataja soovib vaadata silmapärle, aga kuna need tundubad väga reaalsed, see pigem segab kui võlub, ja seetõttu paneb vaataja mööda vaatama nii neist, kui haavatavast kaelast, mida need ümbritsevad” (Dubin, lk 17).

Tahuline – tõenäoliselt ei omanud maagilist eritähendust. Muinasajal kanti Eestis nurkadeta kuubikuid või ebakorrapäraseid väheste tahkudega ühevärvilisi klaaspärle.

Tulekivi – kaltsedon. Nagu nimigi ütleb, seotud tulesümboolikaga.

Valge värvus – 1200. aastal Katoliku kiriku mõjul seletatud kui puhtuse värv, mis vastandus mustale, leina või lihtrahvale sobiliku värviga (Jargstorf, lk 126). 16. sajandist alates tänaseni on ihaldatumaks valgeks helmeks pärlit meenutav. Tsehhi aladel valmistati seda näiteks puhutud klaasist, millele oli lisatud kalasoomuseid ja mida võidi seest täita vahaga. Hiljem kaeti klaaspärl pärlitaolise läikega kihiga. Ka Eestis levis komme ehtida noort naist, tõenäoliselt pruuti mitmete pärlikeedega (vt Ruhnu RrM F 770:3 F). Vene bojaaridele olid vene pärlite (sinised kergelt tahulised pärlid, mida toodeti Tsehhi aladel Venemaa jaoks, vt Põltsamaa kee ERM A 372:18) kõrval levinuimaks valged klaaspärlid.

Vaseline – ümber pulga keritud pronkstraat, mis siis lõigatud umbes 1-2 cm pikkusteks juppideks. Sarnane tähendus kruvilise pärliga. Lisaks tikanditele kanti kaelakeena, enamasti kombineerituna klaaspärlitega.

Võrk, Sõel – kaitsemaagia ja viljakus. Piiriala meie ja teispoolsuse vahel. Allikas.
Eestis muinasajal olid levinud sõelakujulised pronksripatsid, (näiteks Üksnurme, Saku), mida võidi kanda koos klaashelmestega. Samuti võib leida võremustriga klaashelmeid, näiteks Väike-Maarja kaelakee ERM A 610:37 või Lihula ERM A 509:7245.
Koos klaaspärlitega kanti sageli:

Ümmargune kuju – ümmargust sfäärikujulist pärli seostatakse silmamunaga, kusjuures pärli värv märgib silmade värvi (Dubin, lk 17).

Lühend ERM tähendab – Eesti Rahva Muuseum. Numbrikood algusega ERM tähistab muuseumis oleva näidise numbrit.

  • “The worldwide history of beads”, Lois Sherr Dubin. Thames & Hudson 2015.
  • “Helmekeed”, Reet Piiri. Tartu : Eesti Rahva Muuseum : Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, 2011.
  • “Glass beads from Europe”, Sibylle Jargstorf. Schiffer Publishing, Ltd 1995.
  • “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”, Jana Reidla. Schenkenberg OÜ 2012.

 

Estonia is a land of glass

For the last 2 millennia, Estonian women have worn colorful beads made out of glass, which were brought here from Scandinavia or Novgorod. While during the 1st and 2nd century B.C. the beads were a luxury, then a century ago they were worn daily and the lack of beads might have suggested poverty.

In Estonian archives, there are a lot of examples about what the beads might have looked like. Only the used pearls are known about the earlier beads, but the queue of the pearls is known about most of the beads that were made since the Middle Ages. As time passed, patterns and symmetry became more and more important. Many of the pearls themselves had acquired a specific meaning. For instance, small dots on the peals were eyes, which were used to protect the wearer from the jealousy of the “evil eye.” Another fine example were pearls (especially black ones) with swirls on them, which brought good luck. We can only assume that each sign and color had a specific meaning and thus even the queue of the pearls might have carried a special message.

When it comes to necklaces, Estonia is a land of glass and even though glass bead necklaces haven’t been quite as popular during the last few decades, they are still thought of as fashionable accessories.

Eesti on klaasimaa

Viimased 2 aastatuhandet on Eesti naised kandnud kaelas värvilisest klaasist helmeid. Kui 1.-2. sajandil oli see veel luksuskaup, siis sajand tagasi kanti helmeid juba ka igapäevaselt ja nende puudumine võis olla märk vaesusest. Eesti arhiivides on palju näiteid selle kohta, millised need keed võisid välja näha. Kui varasematel keedel on teada vaid pärlid, siis alates keskajast on leide, kus on teada ka pärlite järjekord. Mida aeg edasi, seda olulisemaks sai kee juures sümmeetria või mustrikordus.

“Helmekeed on nii rahvapärimuse kui ka arheoloogiliste andmete põhjal olnud naiste ja tüdrukute ehteks” (Reidla 2012 lk 56).

Kaelakeedes kantavad pärlid olid lisaks ilule ka maagilise tähendusega. 1. sajandil levisid kogu Euroopas Roomas toodetud klaaspärlid. Näiteks olid sealt pärit kuldfooliumiga kaetud klaashelmed. Alates 3. sajandist tegid neid ka Viikingid 2 peamises keskuses (Helgö/ Birka ja Ojamaa). Võib oletada, et esimesed viikingipärlid tehti valmis klaasist (recycled glass) või ka pärlite valmistamiseks valmistatud klaaspulkadest (cane), mis ei nõudnud nii kõrget temperatuuri. Viikingiajal kasutati pärlite tegemiseks spetsiaalseid ahjusid, vaata näiteks siit.  (Tuleleegis klaaspärli valmistamise tehnika (lampwork) leiutati hiljem, umbes 15. sajandil.)

7. – 10. sajandil valmistati klaaspärle viikingite retkedega seotud aladel Laadogas, slaavlaste saabumisel kandus teadaolev klaasitootmise keskus aga Novgorodi (vt Dubin, lk 67). Kui muu maailm juba võõrastas igasugu pärle kui paganlikke esemeid ja keskendus vaid palvehelmestele, on 12. sajandi ehteleiud Eestis rohked ja võib arvata, et klaaspärlid olid ühed olulisemad pärlid. Keskajal maailm puhkas pärlitest ja vanad klaasivalmistamisoskused hääbusid. Levis küll lihtsamaid ühevärvilisi väiksemaid klaashelmeid, kuid neid pigem ei kantud kaelakeedes, vaid kasutati sakraalses tikandis või palvehelmestes. Palvehelmestega seoses olid olulised klaaspärlitraditsioonide levitajad benediktiinid. Eestit mõjutasid ka hansalinnade kaupmehed, kes muu hulgas klaaspärlitega kauplesid.

Klaaspärlite asemel kanti 15. – 16. sajandil sageli merevaiku, kaltsedoni ja tahulisi kristallpärle. Umbes 17 sajandil jätkus vaid merevaigu kandmine, kuid see polnud üldlevinud. 11. – 15. sajandil armastati ka kaurikarpe, mis levisid eelkõige Lõuna-Eestis ja saabusid siia latgalite kaudu.  Alates 16 sajandist muutusid populaarseks hõbekrõllid (vt Reidla, lk 60-62).

Renessanss äratas vanad klaaspärlitraditsioonid. Suurimast tootjast Veneetsiast arvatavasti ei pruukinud pärlid meieni jõuda, kuid 17. sajandil elavnes klaaspärlite tootmine Bohemias, Baieris, Tüüringis. 16. sajandi lõpus tootis klaashelmeid ka Holland, peamiselt küll ekspordiks Aafrikasse.Lisandusid ka Inglismaa, Hispaania ja Prantsusmaa. Mida enam suurenes klaaspärlite tootmiskeskuste võimekus toota pärle, mis jõudsid kõikjale maailma laevadega, seda enam suurenes Eesti naiste soov kanda klaaspärle. Et nende võime kaitsta inimest usuti olevat suurem teistest kaelakeedes kantavatest materjalidest, kanti neid 18. sajandil juba igapäevaselt. Ammugi siis juba pidupäevadel. Igapäevaselt kanti eelkõige kurguhelmeid.

Paljud pärlid omasid kindlat tähendust. Näiteks täpid pärlitel olid silmad, neid kasutati kaitseks kadeduse, „kurja silma“ eest. Kruvilised pärlid tõid õnne, eriti mustad. Võime vaid oletada, et ka igal märgil ja värvil oli tähendus ja nii võis pärlite järjekordki kanda endas sõnumit. Näiteks olid Eestis levinud meeste klaaspärlitest vööd. Saksamaal kirjeldatakse sellist kommet kui naise tehtud armastussõnumit oma peigmehele. Kuidas muidu seletada, et mehed äkki lillemustrilisi vöösid kandma hakkasid? Sellised vööd olid tähendusi täis – näiteks põhivärv sinine viitas meelespeale (ära unusta mind) ja nimetähed olid naise initsiaalid (vt näiteks Martna meeste kasukavöö EVM E 210:32).

Kaelakeede osas on Eesti klaasimaa ja kuigi klaashelmestest keed pole viimastel aastakümnetel enam kõige populaarsemad, on need siiski endiselt moes. Unustuse hõlma on aga vajunud vajadus lisada klaashelmestest keed meie rahvariietele. Isegi kallid prossid ja teised hõbeehted on meie nägemuses koos rahvariietega, kuid kõige olulisem – klaaspärlitest kee – ootab endiselt vana traditsiooni äratajaid ja austajaid.

Viimasel ajal on õnneks hakanud jää sulama – on lisandunud mitmeid raamatuid, mis klaaspärlitest räägivad. Esile võiks tuua näiteks Reet Piiri raamatut “Helmekeed” (Eesti Rahva Muuseum 2011). Siin-seal on ka kuulda, et huvilised saavad töötubades õppida kurguhelmeste valmistamist.

Siiski, vastuseta on kaks küsimust. Miks nii huvitav traditsioon on hääbunud? Ja mida teha, et asi paraneks?

Võib-olla oli vene ajal raske leida erinevaid klaaspärleid?

Potentsiaalne risk vanu traditsioone kaotada tekib kindlasti liigsel täpsuse tagaajamisel. Kui inimesed kannavad rahvarõivaid, siis tehakse neid järgi uute ja ilusatena – kellelegi ei tuleks ju pähe teha täpne muuseumikoopia – luitunud ja narmendav. Lisaks valatakse vanu kangaid ja mustreid uutesse vormidesse (vt võrdlusena Jack Goody sissejuhatavat repliiki postituses “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“).

Klaaspärlite puhul tunduvad olema järgnevad takistused:

1. Klaaspärlid tuleks valmistada käsitsi.

Nagu eelnevalt öeldud, ei valmistatud klaaspärleid Eestis ja müügil olevate klaaspärlite valik on piisavalt suur, et ka müügilt sobilikke klaaspärleid leida.

2. Kusagil pole inimest, kes garanteerib, et klaaspärlitest keesse oleks valitud õiged pärlid.

Kas pole siis lihtne? Kogemuse põhjal võib kinnitada, et meie esivanematel oli hea värvitaju ja nii tuleks pärleid valides eelistada õiget värvust õigele kujule. Samas võib ka toonide kerge muutmine anda huvitavaid tulemusi, kui on aega ja kannatust vanu mustreid erineval moel kokku panna.

Kusagil keskaja paiku hakati pluusidele tegema kraesid ja nii lõppesid paljud pärlikeed õlgade juures, kusjuures seljataga olid paelad, mis võimaldasid pärleid paraja pikkusega kaela siduda. Minevikuhõlmast äratatud pärlikeed võiksid kaunistada tänapäeval lisaks rahvariietele ka kleite ja ilma kraeta särke. Seetõttu oleks mõistlik jätkata mustrit tavapärasel moel ka selja taga. Nii ei piirata kandmisvõimalusi. Ka kinnitus võiks olla siiski kaasaegne, et muuta ehted kandjale käepäraseks ja täita antud postituses kumavat eesmärki kõrvaldada takistusi selle ilusa traditsiooni teadvustamise teelt.

3. Pole õige teha muudatusi kees võrreldes originaaliga.

Tänapäeva rahvapidusid vaadates tundub, et vanad külapeod olid nagu jalgpallimeeskonna kokkutulekud, kus kõik olid täpselt ühtmoodi riides. See polnud kindlasti nii. Meil on olemas muuseumioriginaalid, mille järgi kaasaegseid rõivaid valmistatakse. Samuti on meil olemas keede muuseumioriginaalid, kuid keede eesmärk oli näidata kandja eripära, mitte piirdkondlikku kuuluvust (st näidata tema sotsiaalset, mitte piirdkondlikku kuuluvust, mis meile tänapäeval oluline on). Esineb teateid keede kinkimise kohta ühest piirkonnast teise. Samuti on keetüüpe, mis muuseumidesse sattunud erinevatest piirkondadest. Näiteks tundub, et kõikjal oli levinud 0,5 mm läbimõõduga valgetest pärlitest kaelakeed – see oleks lihtsaim viis alustamiseks.

4. Keed on liiga värvilised ja on vähe kohti, kus neid kanda.

Loomulikult tuleb meie vanadesse traditsioonidesse suhtuda austusega, kuid tuletame meelde, et klaaspärleid kanti Eestis igapäevaselt – see tähendab – mitte ainult koos rahvariietega, vaid ka (igaüks võib täita lünga vastavalt oma fantaasiale)….

Keed oma värvigammades on eristuvad ja nii, nagu levib teadmine originaalkeede kohta, muutub keede eripära nende tugevuseks, mitte nõrkuseks. Kõik inimesed pole nii tagasihoidlikud ja tagasihoidlikele on ka suurepärased võimalused klaaspärlite traditsiooni hoidmisel.

Mõned nõuanded veel.

  • Eesti rahvuslikes klaaspärlitest keedes on sageli üsna suured pärlid ja klaas on raske. Nii tuleks sümmeetrilise mustriga keesid algselt testida ja neid kokku pannes arvestada viikingieelse tarkusega, et rasked pärlid tuleb panna kee keskele, et kee kaelas võimalikult paigal püsiks. Lõpuni seda saavutada ei ole võimalik – aga see polnud ka vanasti. Vajadusel tuleks mustrit muuta ja valmistamiseks valitud pärlid ikka nii seada, et kanda oleks mugav.
  • Eesti muuseumidesse on sattunud keskaegseid ja varasemaidki klaaspärle, mille kandmisjärjekord kees pole teada. Tuleb arvestada ka osaliste ja segunenud leidudega. See ei tähenda, et sellest perioodist pärit klaasikultuur ei vajaks elustamist. Lätis on lisaks rahvariiete kandmisele populaarne ka arheoloogiliste riiete kandmine. Rahvariieteks nimetatakse alates 16. sajandist saadaolevaid esemeleide. Arheoloogilisteks riieteks nimetatakse sellele eelnenud ajastute arheoloogilistele leidudele tuginevat rõivastust. Kaelakee kokkupanekul tuleks otsida leida sarnasest ajast, mille järejkord on säilinud.
  • Lisaks on vanadel veel üks aspekt – kodukoha ajaloo tundmine. Igas kees on oma ajastu sõnum ja lugu. See ei tuhmu ka siis, kui kee satub teise perioodi rahvarõivaste või hoopis kaasaegse rõivastuse juurde.

Kasutatud kirjandus:

1. Lois Sherr Dubin 2015.”The worldwide history of beads”. Thames & Hudson
2. Jana Reidla 2012. “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”. Kirjastus Schenkenberg.