1985. aastal klassiekskursioonil jalutasime Kaali järvel. Ühtäkki mängis mu peas lugu. Ei, mitte muusika, vaid nagu film kahest jõgesid mööda rändavast poisist ja seiklustest. See oleks mul kindlasti kohe ununenud, kui poleks juhtunud midagi piinlikku. Nimelt oli meil giid ja ma pidasin vajalikuks talt küsida, et kas siin on ka üks keskus. Ta vastas jaatavalt. Muutusin innukaks ja küsisin – kas see keskus räägib kahest rändavast poisist? Giid vaatas mind rõõmsalt, nagu ikka lapsi, kes ütlevad naljakaid asju. Siis lausus ta rahulikult: “Ei, sellist lugu ei ole. See keskus räägib meteoriidist, aga täna pole võimalik seda keskust külastada.”

“Sellist lugu ei ole” kummitas mul peas. “Aga ma ju tean sellist lugu ja see on huvitav. Kust ma seda lugu tean? Ah jaa, see lugu oli just mul peas. Kahju, et teised seda ei tea.”

Mõningaste intervallidega meenus mulle juhtum Kaali järve ääres ja ma püüdsin meelde tuletada, milline oli see lugu täpsemalt, kuid asjatult. 2004. aastal sattusin lugema raamatut “Eesti viikingid” (Edgar V. Saks) ja vana lugu hakkas välja joonistuma. Seejärel lugesin mitmeid kordi Lennart Mere “Hõbevalget”, Karl Kello “Kaali järv Saaremaal. Müütiline taust ja tekkelugu” ja muud, mida õnnestus leida Kaali järve kohta. Kild siit, kild sealt sain vihjeid nägemusele, mida 85. aastal nägin. Mul oli ainult kahju, et pole kedagi, kes suudaks selle loo kildudest kokku panna.

2010. aasta augustis sattusin äikesetormi keskmesse, kus sähvis ja paukus lakkamatult. Nägin Viimsis Aiandi ja Nelgi tee ristmiku kõrval metsatukas umbes 1,2 meetri kõrgust lõngakera meenutavat tulekera, millel sibasid oranzid, kollased ja lillad ussitaolised lõngad. Seisnud kümmekond sekundit nagu elluärganud täiskuu (tegelikult oli täiskuu 2 nädalat varem) ühe koha peal, see plahvatas just siis, kui olin jõudnud autoga selle kõrvale. Lööklaine raputas autot ja oligi kõik läbi. Et netis sellisest asjast pilti polnud, kirjutasin äikese asjatundjale ja ta kinnitas, et tegu oli erilise keravälguga, mida tavalisest nähakse lennukist kõrgel maapinnast ja mille läbimõõt minu omast 10 korda suurem. Käisin mitmeid kordi ja otsisin puude ladvust äikesekahjustust, kuid ei leidnud. Küllap oli kõrgemal.

Järgnevatel kuudel segasid mind uinumast kukkuvad tulekerad. Teadsin, et see on selle loo algus. Kui hakkasin kirjutama, tulekerad ei kummitanud mind enam. Nii juhtuski, et leidsin kellegi, kes loo killud kokku paneks.

Loo ajastu 700 aastat eKr kinnistus mitmel põhjusel. Näiteks Phaetoni loo tekkimise aeg, Saaremaa Asva, Ridala ja Kaali linnusasulate varaseim tekkeaeg, hobuste võimalik varaseim kasutamine sõiduks ja kaarikute ees, päikesekultuse ajastu jpm. Hiilisin raamatut kirjutades kõrvale küsimusest – millal kukkus alla meteoriit. Mul muidugi on oma oletus ja see on vahemikus 1200-1500 eKr.

Et paremini tajuda lugu väga kauges ajas paiknevana, olen kasutanud mitmeid ümbernimetamisi. Lihtsustamaks lugemist toon välja raamatu sõnaseletused ja lisan  veel mõned selgitused ja täpsustused.

Ajapõld – (lk 23 sõnaseletus) siin muinasobservatoorium. (Kui tegelikult soovid tutvuda Saaremaa muinasobservatooriumiga, siis aitab sind Karl Kello raamat “Saaremaa Stonehedge”, Argo kirjastus 2018).

Alvinid – (lk 233 sõnaseletus) jõehaldjad, kelle nimetus pärineb Elbe (Elve) jõe nimest.

Amala meri – (lk 75 sõnaseletus) Läänemeri.

Bora – (lk 71 sõnaseletus) nõid kura keeles.

Danube (lk 98 sõnaseletus) Doonau, jõgi Euroopas.

Drava (lk 104 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Elektrum – (lk 44 sõnaseletus) electrum – merevaik kreeka keeles.

Elv (Elve) – (lk 233 sõnaseletus) Elbe, jõgi Euroopas.

Estid – (lk 67 sõnaseletus) eestlased.

Illüüria hõim – (lk 104 sõnaseletus) indoeurooplaste hõim.

Ioonialased – (lk 124 sõnaseletus) joonlased – kreeka hõim.

Istria – (lk 105 sõnaseletus) maakond Horvaatias.

Jupiteri tähetolmuvöö (lk 8) asteroidide vöö Marsi ja Jupiteri vahel.

Habola – (lk 254 sõnaseletus) Havel. Elbe lisajõgi.

Hüperborea – (lk 135 sõnaseletus) Kreeka mütoloogias maa mägede taga.

Kaksiktäht – (lk 8 sõnaseletus) siin Veenus. Selline nimetus oli Veenusel siis, kui seostati temana koidu- ja ehatähte. Tänasel päeval tuntakse kaksiktähe all muud tähte.

Kerkira – (lk 106 sõnaseletus) Korfu, saar Kreekas.

Kirvekivi – (lk 23 sõnaseletus) siin pronks.

Kirvekivi moodi, aga väärtuslik kivi – (lk 110 sõnaseletus) siin hõbe.

Kirvekivi moodi, aga säravam – (lk 131 sõnaseletus) siin kuld.

Koidutäht ja ehatäht (lk 28 sõnaseletus) siin märgivad Koidutäht ja Ehatäht mõlemad Veenust.

Koidutäht või Ehatäht saavad kokku Päikse ja Varjutähega – (lk 28 sõnaseletus) siin Maa, Päikese, Merkuuri ja Veenuse joondumine (Maa poolt vaadatuna tundub, et Päike, Merkuur ja Veenus on koos).

Kollane kivi – (lk 36 sõnaseletus) siin merevaik.

Kuprum – (lk 113 sõnaseletus) vask. Küpruse metall.

Kurelased – (lk 36 sõnaseletus) kuralased, Läti rannikualadel elanud soome-ugri keelt kõnelev ja tänasel päeval hääbuv rahvas.

Küprus – (lk 87 sõnaseletus) Küpros, saar Kreekas.

Küttera – (lk 118 sõnaseletus) siin Kýthira, üks Joonia saartest.

Leedo rahvas – (lk 75 sõnaseletus) siin leedukad.

Leedopüha – (lk 11 sõnaseletus) suvise pööripäeva püha, hilisema nimetusega jaanipäev. Vt lisaks lk 11-19.

Liuid – (lk 60 sõnaseletus) liivlased, tänase Läti ja Leedu rannikualadel elanud ja tänasel päeval hääbuv soome-ugri keelt kõnelev rahvas.

Lusaatialased – (lk 79 sõnaseletus) sorbid. Nimetus võetud selle järgi, et tegemist Lusaatia kultuuri esindajatega, aga lihtsustatult olgu öeldud, et kohtute siin slaavlaste esiisadega. (Kaasajal märgib nimetus lusaatialased hilisemaid Lusaatia piirkonna elanikke).

Maavaim – maa vaim. Kõrvuti Päikesekultuse ja esivanemate kultusega vt lk 72-73.

Morava – (lk 86 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Nädal – (selles loos vt lk 26) Nädalas oli neli päeva: alupäev, tööpäev, kasupäev ja päiksepäev. Aga Aapo peres kutsuti päiksepäeva hoopis saunapäevaks. (…) aasta esimesest päevast hakkas jooksma ka nädal. Aasta lõpus oli tavaliselt kaks või kolm päiksepäeva ja uus aasta algas taas alupäevaga. (Eestlaste nädal võis tegelikult olla ka 5-päevane).

Odra – (lk 83 sõnaseletus) siin Oderi jõgi. (Mitte Oder, Oderi vaid raamatus Oder, Odra).

Pannoonlased – (lk 105 sõnaseletus) indoeurooplaste hõim.

Sava (lk 104 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Saun – sõna, mille soome-ugri hõimud on kinkinud maailmale. Selles loos vt lk 30-31, 73, 108, 126-127.

Seisev täht – (lk 28 sõnaseletus) siin Põhjanael.

Sueedid – (lk 12 sõnaseletus) rootslased.

Ugri maa – (lk 98 sõnaseletus) siin Ungari.

Talvekivi – (lk 27 sõnaseletus) siin kiviringi põhjapoolne kivi.

Trieste – (lk 109 sõnaseletus) linn Aadria meres Trieste lahe ääres.

Uudsevili – (lk 135 sõnaseletus) viljakoristuse alguses kogutud vili.

Varjutäht – (lk 28 sõnaseletus) siin Merkuur.

Warta – (lk 82 sõnaseletus) Oderi lisajõgi.