Antud postituse eesmärk on juhtida tähelepanu probleemidele eestikeelsete mõistete leidmisel helmekujundite kohta. Jutumärgid lisasin eristamaks uuritavaid mõisteid.

Helme või mistahes kujundi defineerimisel on oluline leida tabav ja lühike väljend. Eesti keeles on moes jätta väljendit moodustades nimisõnaks „helmes“ ja kõik muu kujundada ümber omadussõnaks, kasutades rohkesti lisandit „-kujuline“.  Näiteks “sooniline helmes” on asendatav nimisõnaga “melon” ja “tilgakujuline helmes” nimisõnaga „tilk“ või „tilgahelmes“. Lisaks on välditavad kahtleva kõneviisi sõnad, näiteks „üsna“, „peaaegu“ jne. Helmenimetuse lihtsustamine on eriti põhjendatud, kui nimetust on juba korra tekstis kasutatud või kui mõiste tundub keeleliselt harjumuspärane. Vahel võib helmeid kirjeldades piirduda omadussõnaga, näiteks „kerajas“ või „ümmargune“, kui kontekstist on aru saada, et jutt käib helmestest või klaashelmestest.

Maailmas on tehtud mitmeid näidisloendeid helmeste kujude fikseerimiseks. Minu maailmanägemus on antropoloogiline ja seetõttu pean ühtmoodi oluliseks ekspertide nägemust sõnakasutusest kui rahvasuus populaarseid väljendeid. Nagu eelpool öeldud, jääb tervik antud postituses tagaplaanile ja püüan tuua vaid üksikuid aga olulisi näiteid.

Probleemid tekivad sõnade tõlkimisel või eestikeelsete väljendite tähendusi otsides. Kujundi matemaatiline mõiste pole alati piisav ja võib olla helmega seoses kohmakas. See ei pruugi sobida kõnekeelde, mida pärlihuvilised enamasti kasutavad. Tänapäeval ei kasutata alati professionaalseid tõlkeid, ka väiksema keeleoskusega inimesed tõlgivad sõnu. Mitmed kujundid on mitmeti mõistetavad. Klassikalistele helmekujudele lisaks esinevad üleminekud ühest kujundist teisele. Varasemas arheoloogilises kirjanduses esineb mitmeid väljendeid, mis on asendunud uutega. Paralleelselt uudsete mõistete kasutuselevõtuga peab säilima teadmine varasemate mõistete tähenduse kohta.

Sõnad muutuvad ajas ja mõne sõna varasem tähendus ei pruugi olla tänasel päeval üheselt mõistetav. Võrreldes muude kujunditega võivad helmekujundid moodustada paralleelmaailma, kus mõisted erinevat tähendust omavad ja omakorda ajas rändavad.

1. Ruumiline objekt või tasapinnaline kujund. Vahel aetakse segi kahe- ja kolmemõõtmelisi kujundeid.
– näiteks ringikujuline on helmes, mis on külgvaates ühe nurga alt ringikujuline, aga veerandi võrra pikkupidi keerates viil.
– rombikujuline helmes on samuti viil, mis laiema poole pealt vaadatuna rombikujuline. Nimetus ei sobi bikoonilisele helmele, sest see on ruumiline, helme kuju on külgvaates alati sama.

2. Tahuline või fassetitud. Eesti keeles on klaashelmeste kohta kasutusel kaks sõna „tahuline“ ja „fassetitud“, kuid inglise keeles kasutatakse ühte väljendit „faceted“. „Tahuline“ on hea üldmõiste, mis ütleb, et helmel on tahud. Fassetitud klaashelmes tähendab, et algul on tehtud helmes ja siis alles seda töödeldud. Algne helmes võib olla tahuline, aga fassettimisel tekivad uued tahud. Näiteks oli Tsehhis paarsada aastat tagasi kasutusel tehnika – vormimise teel saadi tahuline helmes ja sellele käsitsi lihviti tahke juurde või tehti tahud nurgelisemaks.

Kivi on tahke, selle töötlemine erineb klaasist, mida on võimalik muuta vedelaks. Klaasi tahud moodustuvad ka vormimisel (pressitud helmed) või metallvardal oleva poolvedela klaashelme töötlemisel marveriga – tahuline kuju vajutatakse helmele sileda töövahendiga.

Ei ole mõeldav, et kõik helmehuvilised on kursis helmeste tootmise tehnoloogiaga. Mitmed ajaloolised helmetehnikad on veel tundmatud või on teave nende kohta raskesti leitav. Sõna „fassetitud“ võiks siis kasutada vaid lõikamise teel valmistatud helme kohta. Siiski, sageli järgneb sõnale „fassetitud“ kujundi nimetus, näiteks fassetitud kuubik. See tähendab, et algne kujund on kuubik, aga siis on sellelt nurgad või küljed ära lõigatud, ära fassetitud. Seega ei oma see mõiste enam seost mitte klaasiga, vaid kujuteldava kujundiga ja sõna „fassetitud“ on taas õigustatud. Täpsuse huvides on parem „lõigatud/fassetitud nurkadega kuubik (või risttahukas)“, aga lühivormina sobib ka „fassetitud kuubik (või risttahukas)“.

Viimsi tarandkalmes esines „fassetitud nurkadega polüeedriline helmes“ (Lang 1993: 36). Varasemas kirjanduses on väljendit „polüeedriline“ mujalgi kasutatud, mõeldes selle all täpsemalt „risttahukat“.

Keeliselt kõige mugavam oleks öelda “nurkadeta risttahukas”.

3. Ketas ja bikooniline. Tänapäeva inimesele võib sõnaga “ketas” seostuda nii sportimiseks kasutatav ketas, aga ka saeketas. Viimasel juhul kui öelda inimesele, et helmes on kettakujuline, ei suuda ta helmest ära tunda.

„Kettakujuline sama, mis kaksikkooniline“ on kirjeldus Viimsi helme kohta aastast 1993 (Lang 1993: 36). Priit Ligi kasutab samuti väljendit „kaksikkooniline“ vadjapäraste helmeste tutvustamisel, aga eristab sellest järgneva helme „kaksikkooniline, mille läbimõõtude suhe on 1:2“ (Ligi 1993: 57).

Tõepoolest, nii rooma rauaajal kui ka muinasaja lõpus esines paralleelselt nii ketas kui kettast kõrgem bikooniline helmes. Esimene (Ligil hiljem nimetatud) oli bikooniline helmes, mille pikkus poole või enama võrra väiksem laiusest. Maakeeli väljendudes väga lame. Teisalt esines bikooniline helmes, millel väga lai südamik ja vaid õhuke bikooniliseks vajutatud silinder. Selle helme laius ja pikkus on enam-vähem sarnased. Seega on mõiste „ketas“ üks mõiste „bikooniline“ alaliik, eestipärane „kaksikkooniline“ aga selle sünonüüm.

4. Kera ja kerajas. Võõrsõnadena samad mõisted: sfäär ja sfääriline. „Kera“ on nimisõna ja „kerajas“ omadussõna. Need tähistavad erinevaid asju. “Kera” on korrapärane ruumiline objekt, mis igast küljest vaadates on ringikujuline. Sageli kasutatakse mõistet „ümmargune“ sünonüümina „kerale“, aga üldmõistena hõlmab see kõiki kerajaid ja ka ümaraid lopergusi objekte. „Ümmargune“ on üldmõiste ja vajab täpsustamist.

“Kerajas” on kera pikendatud või lapikuks vajutatud vorm. “Pikendatud kerajas” asemel kasutatakse helmeste kohta väljendit “ovaal(ne)”. Madala keraja kohta vaata järgmine punkt.

„Sfäärilise“ helme all on Viimsi helmeid kirjeldades mõeldud sfääri ennast (vt Lang 1993: 36). Kera võib olla ka Jõugalt pärit „ümmargune helmes” (Ligi 1993:58). Reidla kasutab mõistet „kerakujuline“ (vt Reidla 2012: 57).

5. Lame ja lapik. „Tündrikujulised“ on Viimsi 4.-5. sajandi helmed (Lang 1993:36). See on sünonüüm tünnikujulisele ja kasutab mõistet laiemas tähenduses. Ligi kasutab mõisteid „bisser“ ja „kudrus“, mõlemad on kuni 3 mm läbimõõduga, enamasti tünnikujulised helmed. Ta räägib ka helmest, mis on „silindriline ja lame ümmargune“. Mõiste „tünnikujuline“ on korra autori poolt nimetatud, aga näidis puudub (Ligi 1993:56-58). Tõenäoliselt mõeldakse selle all sõna algset tähendust, kus piklik kerajas helmes on kumerdatud otstega. Ka Kallis kasutab mõiste „tünnikujuline“ algset tähendust, seejärel sama kujundi laiemat tähendust ja seejärel mõistet „ümmargune“ laiemas mõistes tünnikujulise helme kohta (Kallis 2010: 156-158).

Inglise keeles on mõiste „oblate“, mille vaste Eesti keeles on  „lame/lapik kerajas“. Need väljendid on vähe tuntud nii seoses helmestega kui ilma. Sellise helme kohta kasutatakse mõistet „tünn“ ja see tähendabki „tünn laiemas tähenduses“. Matemaatilise mõistena kohtame veel väljendit „lapik ellipsoid“. Kuna korrektne sõna antud kujundi kohta puudub, võiks uudissõnana võtta kasutusele nimisõna „oblaat“ ja omadussõna “oblaatne”. Uudissõnade miinuseks on, et see jääb laiale üldsusele mõistetamatuks. Sarnane helmekuju on „trumm“, kuid trummikujuline helmes on külgvaates peaaegu ristkülik. Olen märganud, et sellise helme kuju jäetakse mõiste puudumisel üldse nimetamata. Keeleliselt on võimalik kasutada väljendeid „lame“ ja „lapik“, aga täpsustamata kujul omavad need viilu- või seibikujulise helme tähendust. Seega, kui kirjeldatakse kerajat objekti, tuleb kasutada täismõisteid „lapik kerajas“ või „lame kerajas“. Ei sobi näiteks „lapik kera“, sest kera on korrapäraselt ümmargune objekt. Ühtlasi tasub kasutada ka mõistet „tünn“, sest ühelt poolt on see hästi arusaadav ja teisalt on vahel väga keeruline sarnaseid kujundeid üksteisest eristada. Tünnikujulisel helmel peaks olema vähemalt minimaalne tünnile omane kumerdatud ots.

Ebamugavuse lisamiseks ei ole korrektne ka “sfäär”, mille all mõeldakse kera pinda, aga helmed reeglina pole õõnsad.

6. Prisma ja risttahukas. Kui risttahukal on kõik küljed ristkülikud ja seega alati 6 tahku, siis prisma-kujulisel helmel on küll 2 otsa, aga külgi võib olla erineva arvuga. Vastavalt nendele on ka helme nimetus, näiteks „kuusnurkne prisma“ sünonüümiga „heksagonaalne prisma“.

Juba muinasajal hinnati Eestis kumerate või lõigatud nurkadega risttahukaid. Viimsi tarandkalme raamatus esines see nimetuse all „fassetitud nurkadega polüeedriline helmes“ (Lang 1993: 36), mis tähendas, et hulktahuka nurgad olid ära lõigatud. Vadjapäraste helmeste hulgas on „risttahukakujuline helmes“, nimetatakse ka „kuusnurkse põhjaga prismat“ (Ligi 1993:58).

7. Spiraalset klaashelmest saab teha mitmel moel. 1. poolvedel klaaspulk keerutati ümber metallpulga. Helmest ei soojendatud ühtlaseks, vaid vindid sulasid üksteise külje külge vaid osaliselt. Enamasti on helme põhitüüp “rattakujuline”. 2. vormiga või noaga vajutati sooniline muster. Vorm vajutati pikkupidi ja näha on õmbluskohad. Spetsiaalse noaga vajutati auguga klaastorule, tulemus ebaühtlase suurusega helmes, kuid põhitüübina “tünnikujuline”. 3. moodus – pikk augustatud klaaspulk soojendatakse poolvedelaks ja siis keerutatakse vinti. Tekivad keerdus helmed, mis võivad olla segmendilised ja ka lõpuni lahti kruvitud.

Viimsi tarandkalmes leitud helmes on 1993. aastal üldnimetuse all „spiraalsed klaashelmed“ ja lisaks saame teada, et keermeid sellisel helmel on 1-4 (Lang 1993: 36). Vadjapärased ja Kaberla helmed on nimetusega „vintjas“ (vt Ligi 1993: 57; Kallis 2010: 152).

Vaselisi nimetatakse pronksspiraalideks (vt Lang 1993: 36, Reidal 2012: 36) või „spiraaliga helmesteks“ (Ligi 1993: 59). Esimesena kirjeldatud tehnika alusel tekib samasugune helmes ja paralleeli kasutades sobib „spiraal“ või „klaasspiraal“ nimisõnana, omadussõnana  „spiraalne“ või rahvalik pikk variant „spiraalikujuline“.

8. Ratas ja ring. Viimsi tarandkalme leidude hulgas on „ringikujulised helmed“, mis on omakorda „segmendilised“ (Lang 1993: 36). Segmendilisi helmeid toodeti arvatavasti helmest vormides, sest puuduvad õmbluskohad ja suuremal sulatamisel oleks helmes pindpinevuse tõttu segmendilisuse kaotanud. Kallis nimetab neid „mitmikhelmed, mis koosnevad rattakujulistest segmentidest“ (Kallis 2010: 152).

Vadjapärastes kalmetes leidusid „lamedad ümmargused (rattakujulised) helmed“ ja hiljem lihtsalt ilma sulgudeta „rattakujulised“ (Ligi 1993: 56). Kaberla helmeste hulgas „rattakujulised (ümmargused ja lamedad) ning välisservast kergelt kumerad“ (Kallis 2010: 151). Reidla raamatus räägitakse „rõngakujulistest helmestest“ (Reidla 2012: 57).

Rattakujulise helme sünonüüm on sõõrik (inglise keeles donut), mis peaks kohe õige kujundi silme ette looma – ümar madal suhteliselt suure südamikuga helmes.

9. Silindrikujuline. Tundub, et Eestis tähistab see helmest, mille pikkus väiksem läbimõõdust, vastandudes piklikule ehk torukujulisele helmele. Vahel on öeldud, et helmes on piklik silindrikujuline, mis tähendab, et täpsustamisel sobib see mõise ka kergelt pikliku helme kirjeldamiseks.

Viimsi tarandkalmes „silindrikujuline helmes“ (Lang 1993: 36) on suurema auguga tuub, mille läbimõõt kergelt suurem pikkusest. Vadjapärastes kalmetes on „lame ümmargune helmes, mis vormilt läheneb silindri kujule“. Teisalt esineb väljend „silindrikujuline“ üleminekuvormi kohta, millel kõrgele tünnile iseloomulik ümar serv ja paksem keskkoht (Ligi 1993: 56-57). Enamasti kaldutakse mõiste poole „tuub“ või „silindrikujuline“ tünnikujulise helme kirjeldamisel, millel, nagu antud pärli puhulgi, suurema läbimõõduga südamik. Lisaks räägib selle väljendi kasuks see, et antud helmetüüp on enamasti pigem silindri- kui tünnikujuline. Ka Kallis ja Reidla kasutavad mõistet „silindrikujuline“ (Kallis 2010: 152; Reidla 2012: 57).

10. Melon, ribiline. Viimsi tarandkelmes on „soonitud külgedega nn melonikujuline helmes“ (Lang 1993: 36). Vadjapäraste ehete hulgas „ribiline (sooniline) silindrikujuline“. Samuti “rosetikujulise ristlõikega ümmargune või piklik helmes” (Ligi 1993: 57; 190). Kaberla kirjeldusele „soonilise pinnaga helmes, mis otsevaates meenutab rosetti“ on lisatud „ribilised ehk ribihelmed“ (Kallis 2010: 152). See pole ainus kord, kui meloniga seotakse roseti kuju. Kirjeldusena võib see olla abistav, kuid nimetusena eksitav, sest rosett(a) on Veneetsia tuntud helmetüüp, mis on maailmas on laialdaselt levinud. Eestis olen märganud vaid üht 11 helmega leidu Mõdrikul (Vetikul), AI 8554:68. Enam on siia sattunud 7-kihilise rosetta lihtsamat, 3-kihilist vormi nimega „nueva cadiz“.

Reidla raamatus esinevad „pikisoonilised helmed“ (Reidla 2012:57), mis tähendab, et meloni ribid ei olnud kaldu, vaid paralleelsed südamikuga.

Kokkuvõte. Käsitlesin siin vaid mõningaid helmetüüpe. Kogu maailmas suurenev huvi helmeste ajaloo ja helmekujude vastu tingib olukorra, kus senine tähelepanu antud teemale ei ole piisav. Selgus ja selgitused eestikeelsete helmenimede kasutamisel lihtsustaks inimeste tööd, kelle esmaseks uurimisvaldkonnaks ei ole helmed. Iga uurija võib küll defineerimise järgselt kasutada talle sobivaid mõisteid, aga küsimuste tõstatamine ja mõistete lahtirääkimine säästaks helmestega tegelejat või ajalooliste helmeste uurijalt pikaajalisest helmeste uurimisprotsessist ja lubaks selle asemel keskenduda oma tegevusalale.

———————————————————

Kallis, Irita (2010) – Kaberla helmeste kirjeldus, tüpoloogiline kuuluvus ja dateeringud naabermaades. Ülle Tamla (Toim). Ilusad asjad. Tähelepanuväärseid leide Eesti arheoloogiakogudest (151-170). Tallinn: Ajaloo Instituut. (Muinasaja teadus; 21).

Lang, Valter (1993) – Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas – Töid arheoloogia alalt 2, Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut

Ligi, Priit (1993) – Vadjapärased kalmed Kirde-Eestis (9. – 16. sajand). Valter Lang (Toim.). Vadjapärased kalmed Eestis 9.-16. sajandil (7-175). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus. (Muinasaja teadus; 2).

Reidla, Jana (2012) – Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani. Schenkenberg. Tallinn