Edukas laul enamasti viitab sellele, et loos on esinenud paljusid kõnetanud arhetüüp. Kevadel analüüsisin enne lõppvooru 12 Eesti eurolaulu teksti ja püüdsin aimata, kellel nendest on arhetüüpset edu. Selle nägemiseks vaatlesin ainult sõnu. Edukuseks peab arhetüüp olema puhas, uudne, probleemidest rääkima lahendust otsivas vormis jms.
Armastaja arhetüübi lood (Voorand, Suviste, Killing, Toome ja Nayna) olid kõik negatiivsed ja see on väga levinud Eurovisiooni stiil st kurb laulik. (Imelik, et negatiivse armastaja narratiivi esitamist peavad paljud lauljad enese avamiseks.) Võidulool oli vähemalt vähesem kurblikkus ja uudne lähenemine.
Sissi mässaja arhetüübi loo edukust ma ei eeldanud enne, kui nägin arhetüübi puhtust ja loo edukus polnud mulle seejärel uudiseks. Redeli naljahamba arhetüüp oli ka puhas, aga eurovisioonil on naljahambal harva edu. Sarnane on lugu Zevakini semu arhetüübiga. Milderi süütu arhetüüp oli hea (kõik lood on ju siiski edukad), aga mitte piisavalt selge. Suured tüdrukud alustasid võluri arhetüübiga, aga lülitusid kaks korda uuele arhetüübile.
Puhas ja positiivne võluri (maagi) arhetüüp on Loreeni võiduloos Euphoria. Lavaesitluses tuleks näha partneris mitte armastajat, vaid varju või animust, laul seda lahti ei seleta. Õige suuna annab ametlik video, kus inimene ongi üksi keset universumi ja otsib igavikulist tunnet. Maag positiivsel variandil leiab maagia iseendas – tal on toimiv immuunsussüsteem, tema vaimsus mõtestab maailma, tal puuduvad hirmud, sest ta ei karda iseennast. Hea ja halva asemel on talle oluline teadlikkus hetkest, teadlikud valikud ja mõtlemine. Maag negatiivsel variandil on kuri geenius, kelle jaoks oluline on inimesest väljaspool, näiteks on maailm täis viiruseid ja vaktsiine. Vaimsus peab olema kontrollitud sõnum ja propaganda või organiseeritud religioon heast ja halvast.
Laulude hulgast jäid puudu arhetüübid, mida meie kaasaegne Eesti väga vajaks ja mis puhta arhetüübina kõigi hinges heliseks: mõttetark, valitseja, looja, pühak ja kangelane (kohe tuli meelde Heroes, eks?).
Rändaja arhetüüpi jäid 2 lugu – Pootsmani ja Linnade oma. Puhtad arhetüübid ja ka uudsus olemas. Pootsmani lool vist jäi i-täpp puudu teatud arrogantsi tõttu, mida mass 100% ei mõista ja Linnadel ei olnud uudsus piisav võidulooks. Linnade laulu puhul on arhetüüp kergemini tuntav, aga “Magus melanhoolia” tundub esmapilgul negatiivse armastaja arhetüübina. Vihje õiges suunas, kuidas rändaja mõtleb, annab Kukerpillide laul “Pole sul tarvis teada” – ühelt poolt rännulugu ja teisalt isepäisuse ning iseseisvuse toonitamine. Rändajale on olulisem silmapiir (päikesetõus), sõltumatus (mitte sidumine) ja teda häirib argiigavus (üledoos kõigest heast). Taukari “Seitsme tuule poole” tundub esialgu semulik-sõbralik rännulaul, aga ridade vahele on ikka peidetud sõltumatus ja sidumatus, mis teeb selle arhetüüpselt puhtaks looks.
Arhetüüpse reklaami tundjad leiavad, et brändide (ka laulude) edukus tuleneb arhetüübi puhtusest. Arhetüüp on sümbol kollektiivses alateadvuses. Need on justkui kujundid, millest igal inimesel on küll oma unikaalne arusaam, aga nad on siiski suhteliselt sarnasel kujul kõikide inimeste peas. Puhas sümbol kõnetab massi, sest lugu/klipp/bränd tekitab seose arhetüübiga. Vastandina – mitme arhetüübi puudutamisel kogeja satub segadusse ja loo edukus on vähesem.
Sellised uitmõtted arhetüüpidest ja rändaja ekslemisest nende vahel.
Raamat “Päikeserändur” on mulle väga hingelähedane ja vahel loon talle nüansse juurde. Kes lugenud, teab, et need eile kirjutatud luuleread haakuvad pigem esimese rännuga Aapo loos, aga omamoodi ka teise rännuga Otemari loos.
Kas tunned kedagi, kes teaks, kust algas tee?
Kas seal, kus päike võitis pimeduse väe?
Kas siis, kui liblikas tõi kaasa kevade
või sügisvihm lõi unistused lõkkele?
Kes teabki, kus on läte, kuidas algas kõik –
Et seltskond istub paadis, sihiks tundmatus.
Kas tunne südames nad siia kokku tõi
või silmapiiril nähtud kutsuv liigutus?
Võib-olla kaugeist paigust keegi aimu saand:
kas näinud unes või ehk mõni maininud
või lihtsalt tunneb, et ei mõista kodumaad
kui pole vahel võõrsil ringi rännanud.
Neil selg on sirge, kindel pilk teab, kus on tee
ja hoog on ühtlane, sest tee veel minna pikk.
Kel pole kiiret, mõtleb kohalolule
hetkes, kus kokku saavad läind ja tulevik.
Ei eksimusi karda nende tundlik meel
või eksimist selt teelt, mis kirjas saatuses.
Kes kuskil` jõudma peab, see astub oma teel.
Püänt ei paista esimeses vaatuses.
Paat laulab vulinast ja kalast kajakas.
Kui lähed vastuvoolu, kiirus kahaneb.
Ilmselge pärast see, kes tark, ei kurvasta.
Kel ärgas meel, see otsib ja ei tagane.
On kaldal inimesed, nende peas on lood
sellest, mis on ja mis võib tuua tulevik
ja ajast, kui kõik algas või mis oli kord,
kui veel ei teadnud, mis on hea, mis salalik.
Ja seltskond istub paadis, aimab lugusid.
Neil endil lood jäid koju, teised alles ees.
Naudivad hetkes värskel pilgul vaatamist.
Nii juhtub, kui sa leiad ennast rännates.