Edukas laul enamasti viitab sellele, et loos on esinenud paljusid kõnetanud arhetüüp. Kevadel analüüsisin enne lõppvooru 12 Eesti eurolaulu teksti ja püüdsin aimata, kellel nendest on arhetüüpset edu. Selle nägemiseks vaatlesin ainult sõnu. Edukuseks peab arhetüüp olema puhas, uudne, probleemidest rääkima lahendust otsivas vormis jms.

Armastaja arhetüübi lood (Voorand, Suviste, Killing, Toome ja Nayna) olid kõik negatiivsed ja see on väga levinud Eurovisiooni stiil st kurb laulik. (Imelik, et negatiivse armastaja narratiivi esitamist peavad paljud lauljad enese avamiseks.) Võidulool oli vähemalt vähesem kurblikkus ja uudne lähenemine.

Sissi mässaja arhetüübi loo edukust ma ei eeldanud enne, kui nägin arhetüübi puhtust ja loo edukus polnud mulle seejärel uudiseks. Redeli naljahamba arhetüüp oli ka puhas, aga eurovisioonil on naljahambal harva edu. Sarnane on lugu Zevakini semu arhetüübiga. Milderi süütu arhetüüp oli hea (kõik lood on ju siiski edukad), aga mitte piisavalt selge. Suured tüdrukud alustasid võluri arhetüübiga, aga lülitusid kaks korda uuele arhetüübile.

Puhas ja positiivne võluri (maagi) arhetüüp on Loreeni võiduloos Euphoria. Lavaesitluses tuleks näha partneris mitte armastajat, vaid varju või animust, laul seda lahti ei seleta. Õige suuna annab ametlik video, kus inimene ongi üksi keset universumi ja otsib igavikulist tunnet. Maag positiivsel variandil leiab maagia iseendas – tal on toimiv immuunsussüsteem, tema vaimsus mõtestab maailma, tal puuduvad hirmud, sest ta ei karda iseennast. Hea ja halva asemel on talle oluline teadlikkus hetkest, teadlikud valikud ja mõtlemine. Maag negatiivsel variandil on kuri geenius, kelle jaoks oluline on inimesest väljaspool, näiteks on maailm täis viiruseid ja vaktsiine. Vaimsus peab olema kontrollitud sõnum ja propaganda või organiseeritud religioon heast ja halvast.

Laulude hulgast jäid puudu arhetüübid, mida meie kaasaegne Eesti väga vajaks ja mis puhta arhetüübina kõigi hinges heliseks: mõttetark, valitseja, looja, pühak ja kangelane (kohe tuli meelde Heroes, eks?).

Rändaja arhetüüpi jäid 2 lugu – Pootsmani ja Linnade oma. Puhtad arhetüübid ja ka uudsus olemas. Pootsmani lool vist jäi i-täpp puudu teatud arrogantsi tõttu, mida mass 100% ei mõista ja Linnadel ei olnud uudsus piisav võidulooks. Linnade laulu puhul on arhetüüp kergemini tuntav, aga “Magus melanhoolia” tundub esmapilgul negatiivse armastaja arhetüübina. Vihje õiges suunas, kuidas rändaja mõtleb, annab Kukerpillide laul “Pole sul tarvis teada” – ühelt poolt rännulugu ja teisalt isepäisuse ning iseseisvuse toonitamine. Rändajale on olulisem silmapiir (päikesetõus), sõltumatus (mitte sidumine) ja teda häirib argiigavus (üledoos kõigest heast). Taukari “Seitsme tuule poole” tundub esialgu semulik-sõbralik rännulaul, aga ridade vahele on ikka peidetud sõltumatus ja sidumatus, mis teeb selle arhetüüpselt puhtaks looks.

Arhetüüpse reklaami tundjad leiavad, et brändide (ka laulude) edukus tuleneb arhetüübi puhtusest. Arhetüüp on sümbol kollektiivses alateadvuses. Need on justkui kujundid, millest igal inimesel on küll oma unikaalne arusaam, aga nad on siiski suhteliselt sarnasel kujul kõikide inimeste peas. Puhas sümbol kõnetab massi, sest lugu/klipp/bränd tekitab seose arhetüübiga. Vastandina – mitme arhetüübi puudutamisel kogeja satub segadusse ja loo edukus on vähesem.

Sellised uitmõtted arhetüüpidest ja rändaja ekslemisest nende vahel.

---

Raamat “Päikeserändur” on mulle väga hingelähedane ja vahel loon talle nüansse juurde. Kes lugenud, teab, et need eile kirjutatud luuleread haakuvad pigem esimese rännuga Aapo loos, aga omamoodi ka teise rännuga Otemari loos.

---

Kas tunned kedagi, kes teaks, kust algas tee?
Kas seal, kus päike võitis pimeduse väe?
Kas siis, kui liblikas tõi kaasa kevade
või sügisvihm lõi unistused lõkkele?

Kes teabki, kus on läte, kuidas algas kõik –
Et seltskond istub paadis, sihiks tundmatus.
Kas tunne südames nad siia kokku tõi
või silmapiiril nähtud kutsuv liigutus?

Võib-olla kaugeist paigust keegi aimu saand:
kas näinud unes või ehk mõni maininud
või lihtsalt tunneb, et ei mõista kodumaad
kui pole vahel võõrsil ringi rännanud.

Neil selg on sirge, kindel pilk teab, kus on tee
ja hoog on ühtlane, sest tee veel minna pikk.
Kel pole kiiret, mõtleb kohalolule
hetkes, kus kokku saavad läind ja tulevik.

Ei eksimusi karda nende tundlik meel
või eksimist selt teelt, mis kirjas saatuses.
Kes kuskil` jõudma peab, see astub oma teel.
Püänt ei paista esimeses vaatuses.

Paat laulab vulinast ja kalast kajakas.
Kui lähed vastuvoolu, kiirus kahaneb.
Ilmselge pärast see, kes tark, ei kurvasta.
Kel ärgas meel, see otsib ja ei tagane.

On kaldal inimesed, nende peas on lood
sellest, mis on ja mis võib tuua tulevik
ja ajast, kui kõik algas või mis oli kord,
kui veel ei teadnud, mis on hea, mis salalik.

Ja seltskond istub paadis, aimab lugusid.
Neil endil lood jäid koju, teised alles ees.
Naudivad hetkes värskel pilgul vaatamist.
Nii juhtub, kui sa leiad ennast rännates.

Oma raamatus „Päikeserändur“ olen loonud ühe võimaliku visiooni Kaali esimese kultusekeskuse legitiimsuse ja kombestiku kohta 2700 aastat tagasi. Ajaloohuvilisel tuleb sageli Kreutzwaldi kombel õhata – laena mulle kannelt, Vanemuine… muistse põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada. Kaali kahe linnuse kasutusala kohta võib leida kindlamaid märke kui lihtsalt oletused.

Kaali järvel on olnud 2 linnust: esimene umbes aastatel 700-400 eKr ja teine 3. – 4. sajandil pKr. Kas need olid tavalised kaubandusega seotud linnused või kultusekeskused? Kui kultusekeskused, millise seaduse järgi neid omati ja valitseti? Kuidas need ehitati ja kes said seda külastada?

Lennart Meri kirjutas, et Kaali meteoriidikatastroofi võimsus pidi sügavalt mõjustama Läänemereäärsete asukate psüühikat, keeli ja kombestikku ning kujundama kohaliku loodusmütoloogilise tõlgenduse (Meri 2008: 73).

Raamatuid või artikleid Kaali järve müsteeriumi kohta on kirjutanud lisaks Lennart Merile Vello Lõugas, Karl Kello, Marika Mägi ja teised. Et meteoriit võis kukkuda päikesekultuse ajastul, võib oletada, et kõige enam vastuseid meteoriidi mõju kohta saab just päikesekultust uurides. Vello Lõugas juhib tähelepanu sellele, et saarlased ja nende naabrid polnud veel 19. sajandil unustanud, et paigas oli linnus või et Kaali järv tekkis taevast kukkunud kivist (vt Lõugas 1996: 20-22). Kaali müsteeriumi järelkajaks peetakse ka ebatavaliselt võimsate ja päikesekultuse sümboolikat omavate Karja ja Pöide kiriku ehitamist. Pöide kirikust on Youtubes film „Pöide, vaikiv tunnistaja“. Karja kirikuga saab tutvuda siin.

On ekslik arvata, et meie esivanematel puudusid kultuserajatised ja et nad austasid ainult loodusobjekte nagu puud, allikad või kivid (Mägi 2003: 16).

Kaali järvest põhja poole liikudes satume Meiustesse, kus Karl Kello väitel paikneb Eesti teadaolevalt suurim muinasobservatoorium (Vt Kello 2018). Juhul, kui see leiaks kinnitust, võiks see kaasa aidata meteoriidi kukkumise dateerimisele. Hiisi on pühapaikadena kasutatud viimased paartuhat aastat, aga muinasobservatooriume ehitati aastatuhandeid varem.

1. linnus

Kaali peakaatri kirdeküljel asus umbes 7. – 4. sajandil eKr poolkaarekujuline paekivist linnusasula. „Koha ebatavaline asukoht osutab, et tegemist oli pigem kultusliku kui mingi muu funktsiooniga rajatisega“ (Mägi 2003:2). Linnusasulat ümbritses 110 m pikk 2-meetrine paekivimüür. Mägi nendib, et pronksiaja lõpu või rauaaja alguse kohta on see küll väikse pindalaga, kuid ebatavaliselt tugev kindlus. Leiumaterjal on vähene (Mägi 2003:3). Eestis oli veel 4 hilispronksiaegset linnusasulat: Asva ja Ridala Saaremaal, Joaoru Narva lähedal ja Iru, Tallinna linna eelkäija. Kindlustatud asulas olid mõned palkmajad, mis ümbritseti puittaraga, osaliselt ka kivimüüriga. Iru kindlustatud asulas Pirita jõe ääres Harjumaal oli rõhkpalkhooneid. Kaali oli ümbritsetud ainult kivimüüriga.

„Päikeses kiiskavast valgest paekivist võimas kiviehitis pidi nii varasel ajal avaldama muljet. Põhja-Euroopa lugulauludes ja pärimustes aimdubki mingi kummituslik valge ja vallutamatu kants kaugel Põhjas udusel meresaarel“ (Kello 2003:26).

2. linnus

Umbes meie aastatuhande alguses ümbritses Kaali järve massiivne kivimüür, mis sarnaneb selle aja ringvall-linnuste ringmüürile (Mägi 2003:2). Sarnased ringvall-linnuseid Võhmas ja Pidulas Saaremaal võivad olla Kaali 2. linnuse vähendatud koopiad ja neid võidi kasutada kultusekohana (Mägi 2003:5). Lisaks oli Saaremaal veel 2 ringvall-linnust – Mustla ja Päädla maalinnad, mida ümbritseval kivivallil oli omakorda puidust kaitsetara (Mägi 2003:10).

Mägi räägib, et meie aastatuhande alguse linnused Saaremaal olid ringvall-linnused, kus on suuremal või vähemal määral märke kultusliku tegevuse kohta. „Ehk võib just kultusekohtade fenomenis näha otsest Kaali katastroofi mõju kultuurmaastikule?“ (Mägi 2003: 17). On ju Kaali meteoriidikraater juba loomise hetkest ringikujuline, kõik märgid viitavad selle kasutamisele vaid kultusekohana. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks linnuse kasutamist sõjalise kaitseobjektina ja linnuse asukoht ei vasta oma aja pronksikaubanduseks sobivale asukohale.

Kaali 2. linnust ümbritseva müüri ääres seespool on rohkelt koduloomade luid, peamiselt hambaid ja kolju osi, mis viitab Skandinaaviapärasele ohverdusele, kus looma pea kinnitati aia äärde näiteks ridvaga (Mägi 2003: 6).

Vello Lõugas ütleb teise linnuse kohta, et kogu Põhja-Euroopas ei leidu sellist kultusepaika, mille kaitsmiseks oleks püstitatud nii võimas müür, tegemist polnud vaid kohaliku tähtsusega kultusepaigaga (Lõugas 1996: 92).

Karl Kello, „Kaali järv Saaremaal. Müütiline taust ja tekkelugu“. K. Kello 2003.
Karl Kello, „Põhjamaine vaarao“. K. Kello 2004.
Karl Kello, “Saaremaa Stonehedge”. Argo kirjastus 2018.
Vello Lõugas, “Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas”. Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996.
Lennart Meri, „Hõbevalge“. Eesti Päevaleht 2008.
Marika Mägi. „Kaali ja kultuurmaastik. Meteoriiditabamuse kajastusi arheoloogias ja folklooris.“ Tallinn, 2003.

1985. aastal klassiekskursioonil jalutasime Kaali järvel. Ühtäkki mängis mu peas lugu. Ei, mitte muusika, vaid nagu film kahest jõgesid mööda rändavast poisist ja seiklustest. See oleks mul kindlasti kohe ununenud, kui poleks juhtunud midagi piinlikku. Nimelt oli meil giid ja ma pidasin vajalikuks talt küsida, et kas siin on ka üks keskus. Ta vastas jaatavalt. Muutusin innukaks ja küsisin – kas see keskus räägib kahest rändavast poisist? Giid vaatas mind rõõmsalt, nagu ikka lapsi, kes ütlevad naljakaid asju. Siis lausus ta rahulikult: “Ei, sellist lugu ei ole. See keskus räägib meteoriidist, aga täna pole võimalik seda keskust külastada.”

“Sellist lugu ei ole” kummitas mul peas. “Aga ma ju tean sellist lugu ja see on huvitav. Kust ma seda lugu tean? Ah jaa, see lugu oli just mul peas. Kahju, et teised seda ei tea.”

Mõningaste intervallidega meenus mulle juhtum Kaali järve ääres ja ma püüdsin meelde tuletada, milline oli see lugu täpsemalt, kuid asjatult. 2004. aastal sattusin lugema raamatut “Eesti viikingid” (Edgar V. Saks) ja vana lugu hakkas välja joonistuma. Seejärel lugesin mitmeid kordi Lennart Mere “Hõbevalget”, Karl Kello “Kaali järv Saaremaal. Müütiline taust ja tekkelugu” ja muud, mida õnnestus leida Kaali järve kohta. Kild siit, kild sealt sain vihjeid nägemusele, mida 85. aastal nägin. Mul oli ainult kahju, et pole kedagi, kes suudaks selle loo kildudest kokku panna.

2010. aasta augustis sattusin äikesetormi keskmesse, kus sähvis ja paukus lakkamatult. Nägin Viimsis Aiandi ja Nelgi tee ristmiku kõrval metsatukas umbes 1,2 meetri kõrgust lõngakera meenutavat tulekera, millel sibasid oranzid, kollased ja lillad ussitaolised lõngad. Seisnud kümmekond sekundit nagu elluärganud täiskuu (tegelikult oli täiskuu 2 nädalat varem) ühe koha peal, see plahvatas just siis, kui olin jõudnud autoga selle kõrvale. Lööklaine raputas autot ja oligi kõik läbi. Et netis sellisest asjast pilti polnud, kirjutasin äikese asjatundjale ja ta kinnitas, et tegu oli erilise keravälguga, mida tavalisest nähakse lennukist kõrgel maapinnast ja mille läbimõõt minu omast 10 korda suurem. Käisin mitmeid kordi ja otsisin puude ladvust äikesekahjustust, kuid ei leidnud. Küllap oli kõrgemal.

Järgnevatel kuudel segasid mind uinumast kukkuvad tulekerad. Teadsin, et see on selle loo algus. Kui hakkasin kirjutama, tulekerad ei kummitanud mind enam. Nii juhtuski, et leidsin kellegi, kes loo killud kokku paneks.

Loo ajastu 700 aastat eKr kinnistus mitmel põhjusel. Näiteks Phaetoni loo tekkimise aeg, Saaremaa Asva, Ridala ja Kaali linnusasulate varaseim tekkeaeg, hobuste võimalik varaseim kasutamine sõiduks ja kaarikute ees, päikesekultuse ajastu jpm. Hiilisin raamatut kirjutades kõrvale küsimusest – millal kukkus alla meteoriit. Mul muidugi on oma oletus ja see on vahemikus 1200-1500 eKr.

Et paremini tajuda lugu väga kauges ajas paiknevana, olen kasutanud mitmeid ümbernimetamisi. Lihtsustamaks lugemist toon välja raamatu sõnaseletused ja lisan  veel mõned selgitused ja täpsustused.

Ajapõld – (lk 23 sõnaseletus) siin muinasobservatoorium. (Kui tegelikult soovid tutvuda Saaremaa muinasobservatooriumiga, siis aitab sind Karl Kello raamat “Saaremaa Stonehedge”, Argo kirjastus 2018).

Alvinid – (lk 233 sõnaseletus) jõehaldjad, kelle nimetus pärineb Elbe (Elve) jõe nimest.

Amala meri – (lk 75 sõnaseletus) Läänemeri.

Bora – (lk 71 sõnaseletus) nõid kura keeles.

Danube (lk 98 sõnaseletus) Doonau, jõgi Euroopas.

Drava (lk 104 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Elektrum – (lk 44 sõnaseletus) electrum – merevaik kreeka keeles.

Elv (Elve) – (lk 233 sõnaseletus) Elbe, jõgi Euroopas.

Estid – (lk 67 sõnaseletus) eestlased.

Illüüria hõim – (lk 104 sõnaseletus) indoeurooplaste hõim.

Ioonialased – (lk 124 sõnaseletus) joonlased – kreeka hõim.

Istria – (lk 105 sõnaseletus) maakond Horvaatias.

Jupiteri tähetolmuvöö (lk 8) asteroidide vöö Marsi ja Jupiteri vahel.

Habola – (lk 254 sõnaseletus) Havel. Elbe lisajõgi.

Hüperborea – (lk 135 sõnaseletus) Kreeka mütoloogias maa mägede taga.

Kaksiktäht – (lk 8 sõnaseletus) siin Veenus. Selline nimetus oli Veenusel siis, kui seostati temana koidu- ja ehatähte. Tänasel päeval tuntakse kaksiktähe all muud tähte.

Kerkira – (lk 106 sõnaseletus) Korfu, saar Kreekas.

Kirvekivi – (lk 23 sõnaseletus) siin pronks.

Kirvekivi moodi, aga väärtuslik kivi – (lk 110 sõnaseletus) siin hõbe.

Kirvekivi moodi, aga säravam – (lk 131 sõnaseletus) siin kuld.

Koidutäht ja ehatäht (lk 28 sõnaseletus) siin märgivad Koidutäht ja Ehatäht mõlemad Veenust.

Koidutäht või Ehatäht saavad kokku Päikse ja Varjutähega – (lk 28 sõnaseletus) siin Maa, Päikese, Merkuuri ja Veenuse joondumine (Maa poolt vaadatuna tundub, et Päike, Merkuur ja Veenus on koos).

Kollane kivi – (lk 36 sõnaseletus) siin merevaik.

Kuprum – (lk 113 sõnaseletus) vask. Küpruse metall.

Kurelased – (lk 36 sõnaseletus) kuralased, Läti rannikualadel elanud soome-ugri keelt kõnelev ja tänasel päeval hääbuv rahvas.

Küprus – (lk 87 sõnaseletus) Küpros, saar Kreekas.

Küttera – (lk 118 sõnaseletus) siin Kýthira, üks Joonia saartest.

Leedo rahvas – (lk 75 sõnaseletus) siin leedukad.

Leedopüha – (lk 11 sõnaseletus) suvise pööripäeva püha, hilisema nimetusega jaanipäev. Vt lisaks lk 11-19.

Liuid – (lk 60 sõnaseletus) liivlased, tänase Läti ja Leedu rannikualadel elanud ja tänasel päeval hääbuv soome-ugri keelt kõnelev rahvas.

Lusaatialased – (lk 79 sõnaseletus) sorbid. Nimetus võetud selle järgi, et tegemist Lusaatia kultuuri esindajatega, aga lihtsustatult olgu öeldud, et kohtute siin slaavlaste esiisadega. (Kaasajal märgib nimetus lusaatialased hilisemaid Lusaatia piirkonna elanikke).

Maavaim – maa vaim. Kõrvuti Päikesekultuse ja esivanemate kultusega vt lk 72-73.

Morava – (lk 86 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Nädal – (selles loos vt lk 26) Nädalas oli neli päeva: alupäev, tööpäev, kasupäev ja päiksepäev. Aga Aapo peres kutsuti päiksepäeva hoopis saunapäevaks. (…) aasta esimesest päevast hakkas jooksma ka nädal. Aasta lõpus oli tavaliselt kaks või kolm päiksepäeva ja uus aasta algas taas alupäevaga. (Eestlaste nädal võis tegelikult olla ka 5-päevane).

Odra – (lk 83 sõnaseletus) siin Oderi jõgi. (Mitte Oder, Oderi vaid raamatus Oder, Odra).

Pannoonlased – (lk 105 sõnaseletus) indoeurooplaste hõim.

Sava (lk 104 sõnaseletus) Doonau lisajõgi.

Saun – sõna, mille soome-ugri hõimud on kinkinud maailmale. Selles loos vt lk 30-31, 73, 108, 126-127.

Seisev täht – (lk 28 sõnaseletus) siin Põhjanael.

Sueedid – (lk 12 sõnaseletus) rootslased.

Ugri maa – (lk 98 sõnaseletus) siin Ungari.

Talvekivi – (lk 27 sõnaseletus) siin kiviringi põhjapoolne kivi.

Trieste – (lk 109 sõnaseletus) linn Aadria meres Trieste lahe ääres.

Uudsevili – (lk 135 sõnaseletus) viljakoristuse alguses kogutud vili.

Varjutäht – (lk 28 sõnaseletus) siin Merkuur.

Warta – (lk 82 sõnaseletus) Oderi lisajõgi.