Faabula – teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus. Teose faabulaga antakse sündmused edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/9kl_kirjanduse_moisteid_maarja1.htm)

Imemuinasjutt – muinasjutt, mille tegelaseks on vähemalt üks inimene ja loos peab esinema imeelement. Lugu on reeglina üsna kindla ülesehitusega. Rahvusvahelises muinasjuttutüüpide klassifikatsioonisüsteemis muinasjututüübid ATU 300 – 745 võrreldavad muinasjutud. (Väljend on levinud, kuid natuke nõrk, sest imemuinasjutud eeldavad imeelemente, aga me ei tea täpselt, kuivõrd oli muinasjuttudes esineval libahundil või kuradil 18. – 19. sajandi jutuvestjale kujundlik tähendus. Sellel ajal oli suurem osa rahvast sügavalt religioosne ja uskus meist (keskmises mõttes) erinevasse maailmapilti. Loomulikult on imemuinasjuttudes ka selliseid tegelasi ja toiminguid, mida, võib arvata, et tõesti ei peetud tegelikkuses võimalikuks. Siiski võivad paljud muinasjuttude imeelemendid olla „ime“ meie poolt vaadatuna, aga ka selles võib vahel kahelda.)

Kaastõlgendus – kõikide tõlgendusviiside viljelejad tunnevad ka teisi tõlgendusviise ja kasutavad neid, kui need sobivad dominantse tõlgendusviisi teenistusse. See toimub hetkelise lülitusega teisele tõlgendusele ja siis teise tõlgendusviisi kuuluva tõlgenduse lahti seletamine omakorda dominantse tõlgendusviisi abil.

Kunstmuinasjutt – muinasjutt, mille autor on teada.

Muinasjutt – rahvapärimusena suust suhu kandunud lugu, mille autor ei ole teada. Võimalik, et loo tegelikku toimumisse ei usutud. Lool on reeglina õnnelik lõpp – headus saab tasutud ja halb ilmsiks, enamasti ka karistatud. Muistendid ja müüdid ei ole muinasjutud.

Muinasjuttude tõlgendamine – muinasjutu sündmustikule ja selles esinevatele motiividele uudse tähenduse andmine, millest muinasjutus tegelikult ei räägita. Seda tegevust põhjendatakse sellega, et salateadustest või kultuurimälust mõjutatult, inimese psühholoogilisi kalduvusi arvestades, erinevate kommete ja usundite mõjul või muul põhjusel on see tähendus muinasjutus juba algselt olnud olemas.
– Laiemas mõttes mõistetakse väljendi “muinasjuttude tõlgendamine” all ka muudesse zanritesse (müüt, muistend, eepos, kunstmuinasjutt või mistahes lugu) kuuluvate lugude tõlgendamist. Seda ei saa otseselt valeks pidada, sest tõlgendatakse siiski lugudes esinevaid muinasjutulikke elemente. Näiteks Risto Järv juhib tähelepanu kaasaegses kultuuris esinevate juttude ülesehituse sarnasusele muinasjuttudega – seiklusfilmid meenutavad tihti uskumatute juhtumustega muinasjutulaadset sündmusterida, kus algul tavalisena tunduv kangelane jõuab imepärasel viisil astuda vaenlasele vastu, saada tema üle võidu ning selle tegevustiku käigus leida veel endale ka armastatu (Järv 2005: 49).

Muinasjuttude uurimise ajaloolis-geograafiline meetod ehk soome meetod – muinasjuttude algvormi ja geograafilise lähtepunkti selgitamisel kasutati teadmisi ajaloost ja geograafiast (Julius Krohn, Kaarle Krohn).

Muinasjuttude ülesehitus – muinasjutu vormilised seaduspärasused. Näiteks Vladimir Propp koostas kolmekümne ühe funktsiooniga imemuinasjutustruktuuri (Propp 1997: 83). See on süntagmaatiline, muinasjutu peamisi tegevuskäike eeldav vorm. Claude Lévi-Strausi arvates koosneb mütoloogiline mõttemuster koosneb kindlatest karakteritest ja kui ühte neist muudetakse, muutub kogu lugu, see tähendab – muinasjuttudes on teatavad vastandpaarid ja kui ühte elementi muudetakse, muutub ka talle paariliseks olev vastand. Alan Dundes leiab, et muinasjutul on 10 osa: puudus, puuduse kõrvaldamine, ülesanne, ülesande sooritamine, keeld, keelu rikkumine, pettus, pettuse ohvriks jäämine, keelu rikkumise tagajärjed, põgenemine (Dundes 1964: 61 – 84). Joseph Campbell eristab müüdi neli funktsiooni: metafüüsiline (aukartus elu müstilise poole ees), kosmoloogiline (maailmapilt), sotsiaalne ja psühholoogiline (Campbell 2007: 129 – 223).

Muinasjututeraapia – teraapia, mis võimendab muinasjuttude abil inimese psühholoogilist suutlikkust või kõrvaldab muinasjutus esinevate stereotüüpide negatiivset mõju.

Muistend – rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks. (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/9kl_kirjanduse_moisteid_maarja1.htm)

Müüt – usundiga seotud fantastiline jutustus, mille tegelasteks on jumalad või pooljumalad ning mis räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jmt (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/9kl_kirjanduse_moisteid_maarja1.htm)

Psühhoanalüütiline tõlgendus – vaatleb inimese sisevastuolusid tema sees olevaid pingeid, millele sotsiaalne keskkond ja inimese elukogemused on vaid peegeldused. Muinasjuttude huviorbiidis selles võtmes ei ole meie füüsilis-materiaalne elukeskkond, vaid inimeses toimuv arusaamine sellest, psühholoogias toimuv. (Sigmund Freud, Alan Dundes, Carl Gustav Jung, Bruno Bettelheim, Robert Bly, Marion Woodman, Clarissa Pinkola Estés, Marie-Louise von Franz)

Rahvusvaheline muinasjututüüpide klassifikatsioonisüsteem – Antti Aarne jaotas soome meetodi abil muinasjutud 1910. aastal alarühmadesse, Stith Thompson täiendas Euroopa muinasjututüüpide süsteemi kahel korral aastatel 1928 ja 1961 (Uther 2004: 7). Selle tulemusena võeti kasutusele Aarne-Thompsoni rahvusvaheline muinasjututüüpide loetelu (tähisega AT). 2004. aastal ilmus tüübiloetelu Utheri täienduste ja parandustega, muinasjututüüpe märgitakse tähisega ATU (Aarne/ Thompson/ Uther) (Uther 2004: 7). Muinasjuttude rühmadesse jaotamine toimub sarnase sündmustiku alusel. Näiteks – kõik me teame muinasjuttu Tuhkatriinust, kuid jutustaksime seda erineval moel. Nii on seda alati tehtud – igas loos on midagi uut, kuid teatud sündmustikku arvesse võttes saame aru, et tegemist on just Tuhkatriinulooga.

Sotsiaalne tõlgendus – muinasjutu sisu on mõistetav kui õpetus hakkama saada sotsiaalses keskkonnas. Imeelemendid on allegoorilise tähendusega ja sümboliseerivad sotsiaalse keskkonna seaduspärasusi.

Sümbol või märk – asendavad muu mõiste või motiivi, kusjuures neil ei pea esinema sarnasust algse tähendusega.

Teaduslik tõlgendus – otsib teaduslikke seletusi muinasjuttudes esinevatele imeelementidele pööramata tähelepanu muinasjutule kui tervikule.

Traditsioonitõlgendus – otsib muinasjuttudest võimalikke rituaale ja kombeid, pööramata tähelepanu muinasjutule kui tervikule. (Bengt Holbek, Satu Apo, Tarmo Kulmar)

Vaimne tõlgendus – inimeste vaimsete võimete arengu kirjeldust. See on aktuaalne nii indiviidile ja inimgruppidele (näiteks rahvastele), kui ka globaalses mõõtmes. Kuningaks saamine tähendab võimet olla valitseja iseendas (mida on raske saavutada), maailma müstiliste salateadmiste tajumist inimeses või inimgrupis (näiteks rahvusgrupis). Kui psühhoanalüütilises tõlgenduses võivad tegelaseks olla kõik inimesed, siis vaimse tõlgenduse puhul räägitakse neist, kes on teistele eeskujuks. (Rudolf Steiner, Joseph Campbell)

Muinasjuttede tõlgendamisega seotud uurimused Eestis:
Himma, Kairi 2010. Muinasjuttude tõlgendamine ja selle seosed religiooniga. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Järv, Risto 1999. Vale-Jüri kiusatus. Valekangelasest „Lohetapja“ (AT 300) põhjal. – Lohetapja. Toimetanud Mall Hiiemäe, Janika Oras ja Kadri Tamm, Pro Folkloristika, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 52 – 69.
Laurimaa, Katri 1999. Muinasjutu „Vahetatud naine“ (AT 403B) Eesti teisendid rahvusvahelises kontekstis. Magistritöö. Tallinn: Tallina Ppedagoogikaülikool.
Priimägi, Linnar 2007. Eesti muinasjutu psühhoanalüüs. – Keel ja kirjandus, nr 6 2007, lk 463 – 475.
Purga, Sirje 2004. Mõtteid eepose Kalevipoeg pildikeelest. Bookmill trükikoda.
Semper, Johannes 1924. Kalevipoja rahvaluulemotiivide analüüs. Tartu, KÜ Loodus.
Sepp, Heili 2012. Selle unenäo nägin mina, kuningas Nebukadnetsar. Tn 2 ja 4 jungiaanlikust aspektist. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Toomeos-Orglaan, Kärri 2001. „Klaasmäel“. Toimetanud Mall Hiiemäe ja Kanni Labi. Pro Folkloristica, lk 219 – 231.