Varasemaid usundilisi vaateid käsitledes ollakse sageli segaduses. Pakutakse, et kõige enne võis olla näiteks päikesekultus või heal juhul oletatakse, et olulised olid loodusvaimud. Ometi on varasemaid usundeid võimalik võrrelda ka loogika alusel. Kui inimesed olid kütid, läksid neile korda tähed, metsloomad ja tootemid. Kui inimesed harisid põldu, oli neile oluline aastaring, päike ja vihm.
Kütid.
Esimesed inimesed, kes Eestisse tulid, olid põdrakütid. Samas oli tähtis ka kalastamine – peamised kiviaja elamud asusid veekogude ääres, kuid mitte mere ääres. Peamine kalastus toimus siseveekogudes. Kütid ja korilased vajasid kordades suuremat maa-ala edukaks äraelamiseks, kui põlluharijad ja loomakasvatajad.
Aastatel 9600 – 3200 eKr (mesoliitikum, vara- ja keskneoliitikum):
– Küttide ühiskond, rändlev eluviis
– Šamaan– kogukonna juht, rituaalne liider. Šamaan mõjutas olevikku ja tulevikku abivaimude abil (mitte nõiaväel). Ta ennustas, ohverdas, ravitses. Juba sel ajal pidi esinema nii ekstaatilisi kui identiteeti mittemuutvaid šamaaane. Ekstaasis ta rändab erinevates maailmades või muutub kellekski teiseks, näiteks karuks. Identiteeti mittemuutmise korral ta kutsus vaimud enda juurde (teatud rituaalida) ja vahendas tavainimestele nende teateid. Šamaanide tähtsust märgivad oletused, et meile teadaolev matmiskombestik sellest ajast võivad puudutada vaid erivõimetega inimesi.
– Loodusvaimude animistlik kultus. Nad ei olnud nii olulised, kui loomade isand.
– Looduse isand, loomade isand. Inglise folklooris on tema nimeks Herne, teda kujutatakse põdrana või põdrasarvedega inimesena. Euroopas on kütijumalused äratuntavad sellest, et nende üheks atribuudiks on vibu (Diana, Artemis). Looduse isand otsustas, kas inimene sai looma kätte või mitte. Võimalik, et veest püütava saagi üle otsustas vetevana (kes võis ilmutada end veekogu suurima kalana), kuid samas olid ka Läänemerel kasutusel paadid, mille ninas põdra kujutis, mis võis viidata end põdrana ilmutava looduse isanda võimule vee üle.
– Pühapaigad kindlaks määramata. Rännati ju paigast paika. Ometi olid olemas teatud eelistused püha paiga kohta – kaunis looduslik paik vaatega jõele.
– Kihv- ja hammasripatsid, Hambad omasid tootemlooma väge. Kütiajastust on pärit loomamuinasjutud ja viimastele on iseloomulik, et iga loomaliiki esindab üks esindaja. Seega ei omanud hammas pigem seost mõne konkreetse loomaga, vaid näiteks karuga, kes oli mõnes mõttes üks ka teiste karudega.
– Suguvõsa asutanud looma kultus. Esmapilgul evolutsioonile viitav tõekspidamine oli siiski ressursside jaotuse ja lähisugulastevahelise abielu vältimise teenistuses. Inimese võime muutuda loomaks oli positiivne ja seda suutsid vaid kõige auväärsemad.
– Luude olulisus. Kui luud viia metsa tagasi, usuti, et nendele tekib uuesti liha ja loom ärkab uuesti ellu. Kiviajaks nimetatav ajastul oli suurem osa tööriistadest valmistatud mitte kivist, vaid luust.
Põlluharijad.
Kütid-korilased liikusid toitu otsides paigast paika. Toiduainete tootjad eelistasid sama paika, kus sai ülejääke ladustada ja valvata. Võimuladvik hakkas kontrollima toiduvarusid ja keskendus poliitilisele tegevusele. Nad olid võimelised pidama sõdu tõhusamalt kui kütid-korilased. Võimuladviku ülesandeks jäigi ülejääkide ja maksude kogumine. Toiduülejääkide tekkimine võimaldas üleval pidada kindlate elukutsete esindajaid (vrdl – põlluharija, kes oskab sepatööd/ sepp). Tänu koduloomadele oli võimalik viia toitu ja kehakatteid suurtes kogustes ka ühest paigast teise, enne veeti neid vaid inimese turjal või lohistil.
Taimede kultuuristamise ja loomade kodustamise tagajärjel oli inimestel rohkem toitu, see omakorda suurendas rahvastiku tihedust. Saagi ülejäägid ja loomade jõul nende ülejääkide ümberpaigutamine oli eeltingimuseks paiksete, poliitilise keskvõimuga, sotsiaalselt kihistunud, kompleksse majanduse ja uudse tehnoloogiaga ühiskondade arenguks.
Eestis nihkus koos algse põlluharimisega 3000 aastast eKr asustus jõgede ja järvede äärest sisemaale ja mereranda. Ometi polnud veel 1000 aastat eKr ei olnud põlluharimine tavaline vaid rikaste lõbu. Õpiti tundma pööripäeva ja ehitama Stonhedge lihtsutatud vorme, mis järgisid päikese liikumist. Meile tuttav rahvakalender sai algtõuke põllumehe vajadusest tunda häid külvi- või lõikuseaegasid ning loomade karjatamiseks sobilikke aegu.
Põlluharijad tundsid nii päikese- kui äikesejumalusi. Viimased olid esimestega sama olulised saagi saamisel, sest korralik äike tõi ju kohale vihmapilved.
Aga kõige olulisemaks muutus esimestele põlluharijatele esivanematekultus. Meile tuntud hingedepäev on vaid kristluse mõjul tehtud lihtsustus kogu sügisest aega iseloomustavale hingedeajale, kus esivanemad käisid vaatamas, kuidas elavatel läheb. Hea õnne tagas endale see, kes esivanemaid ei pahandanud.
Veel küttide ja karjakasvatajate erinevusi:
– Küttkalurkorilaste elus oli arvatavasti väga tähtis koht toidu jagamisel. Kergesti rikneva liha puhul oli see ju väga praktiline.. Viljelusmajandusel sai aga oluliseks säilitamine, vilja võis hoida ja kasutada pikka aega, kasvatatavaid loomi aga tappa vastavalt vajadusele.
– küttid liikuva eluviisiga, põlluharijad paiksed
– kütid tundsid tähti, põlluharijad päikest
– küttidel polnud päikesekalendrit, põlluharijatele see oluline. Kui inimesed jäid paikseks, muutus oluliseks esivanematekultus. 1100 aastast ehitatavad kivikirstkalmed võisid näidata legitiimsust – nende esivanemate elavale sugukonnale kuulub maa, sest siin on kogu aeg oldud.
– Küttidel on leitud üksikud hauad, enamasti asuvad need looduslikult kaunis kohas, mõne veekogu kaldal, paigas, mis on kauni vaatega. Arvatakse, et maeti vaid erivõimetega inimesi. Aga põlluharijate puhul usutakse, et nad hakkasid järjest enam matma rikkaid (pole teada, kas kõik inimesed maeti).
– küttidel loomade jumalused, põlluharijatel lisaks soodsate ilmade jumalused, ka maajumalused (indiaanlaste maa-aluses maailmas olid nii seemned kui esivanemad).