Kadunud linnad II

Ka Eesti folkloorist leiame teateid kadunud linnade kohta. Enamasti räägitakse mäest, milles linn edasi toimib, kuigi on kaotanud sideme “meie maailmaga” ja teisalt vee alla vajunud linnadest. Sellised lood võivad olla sisse toodud ja juhuslikult mõne mäe või järvega seostatud, kuid samas ei tohi unustada, et mäe jalam ja järveäär on piirialad, mis võivad märkida kohtumispaika piirialaga. Lõpuni ei saa ka kindel olla, et folkloorsetes teadetes ei ole säilinud viidet veeäärsele varisevale paigale ehitatud või järvelinnusele. Mägedest ja urgetest kostvaid helisid (vokivurin või kellahelin) seostatakse enamasti põhjavee tekitatud helidega, kuid Eesti aladel on rohkesti teateid maa-aluste käikude kohta, mis võisid siiski ka viia elukõlblikuks ehitatud mäesiseste ruumideni. On teateid koobaste kohta, kus varjati sõja ajal varandust või kuhu peitsid end ka inimesed. Suure tõenäosusega viitavad lood muidugi pigem piirajale ja piirialale.

Juba šamanismist on pärit nägemus paralleelmaailmadest, kuid “teise dimensiooni” pidamine meie maailma sarnaseks on natuke hilisem nähtus. Algselt šamaan kehastus ümber (loomaks või linnuks), et paralleelmaailma minna või sai teateid sellistelt vaimolenditelt, kes tulid “sealt siia”. Hiljem võis paralleelmaailma pääseda teatud rituaali järgides või juhuslikult ja ümberkehastumine polnud enam vajalik. Haldjal võisid paralleelmaailmas olla talu ja varad, need on iseloomulikud põlluharijatele (šamanism pärineb kütiajast). Nõiaõpilane käis sellisest paigast tarkusi saamas. Kiusliku iseloomuga haldja nimetuseks sai umbes 16. sajandil Vanapagan. Linn aastaringsete elanikega sai meile omaseks keskajal.

Sarnaselt aarde otsimise lugudega võis kadunud linna sattuda piiraegadel (jaaniöö, jõulud, kesköö, neljapäeva õhtu). Mäe pidamine kadunud linna asupaigaks võib viidata karistuse saamisele või ka mäehaldjatele, keda ikka arvatakse mägedes elavat ja seal ka linnu ehitavat.

Lood talu või linna vajumisest vee alla võib olla seotud karistusega, sageli on see karistus õe ja venna keelatud abielu pärast.

Mõned lood:
1. Endine Rakvere linn. Tüdruk leidis raamatu ja avas selle. Kohe oli tema juures üks mees ja küsis – mida kuningaproua soovib. Tüdruk ei vastanud midagi. Suurem osa Rakvere linnast olla selleks ajaks maa alla vajunud ja teised ütlesid talle pärast, et kui ta oleks käskinud, oleks see taas maa peale tõstetud.

2. Maalinn. Kui Soontagana vallutati vaenlaste poolt, palus pealik taevast, et vaenlased linna endale ei saaks. Linn vajuski maa alla, peale tekkis järv, mis hiljem muutus sooks.

3. Ebavere mäe linn. Üks poiss kuulis, et Ebavere mäes on linn. Ühel jaaniööl ta pääseski sinna ja ostis sealt saapad. Kui linnast välja tuli ja tagasi vaatas, polnud linna enam.

4. Sangaste Kirgjärve raha. Tartu maakonnas oli linnake, kuni tuli vihm ja uputas linna – asemele tekkis Kirgjärv. Ilusa ilmaga olla näha, kuidas saksad linnas edasi-tagasi kõnnivad ja jaaniööl olla kuulda ka kuke kiremist, mille järgi järv omale ka nime sai.

5. Kivivarre linn. Jaaniööl näinud üks mees Kivivarre linnamäe otsas linna ja inimesi vanaaegsetes riietes.

6. Helme Valgjärve tekkimine. Mõisnik tahtis abielluda oma õega. Hommikuks oli mäe otsas asuv loss kadunud ja asemele oli tekkinud Valgjärv. Vee alt paistavad veel tornitupud.

7. Iida urked; koopad Pae karstialal (1, lk 16, 18). Mõlemas paigas olla varem olnud linn, mis vajus maa alla. Käigud viisid linna raudvärava juurde ja neist oli kuulda ka kirikukellade helinat.

(1) Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Valgus 1987.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *