Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris

„Aga kuigi lodagaade jutu järgi mõnikord tundub, nagu eksisteeriks üksainus õige müüdiversioon, ei ole see õigupoolest nõnda. Tegelikult julgustatakse inimesi lülitama luuletusse elemente, mida nad on kuulnud teiste esituste ajal. (…) Võib ainult oletusi teha, milliseid elemente korratakse järgmisel korral, kindel on aga see, et kogu aeg lisandub poeemi midagi uut ja langeb välja midagi vana“ (Goody 2005: 49).

 

Muinasjuttude tõlgendamist tundma õppides tekkis mul soov kirjutada üks näide traditsioonitõlgenduse kohta, sest on keeruline leida autorit, kes oleks kasutanud puhtalt traditsioonitõlgendust – sellised tõlgendused on pigem laiali mööda raamatuid ja artikleid, ka tõlgenduse kasutajaid pole kerge prognoosida. Uurimust takistas ülevaatliku materjali olemasolu, mis iseloomustaks vaimolendeid. Ega jäänudki muud üle, kui tuli see koostada.

Eestis on koostatud mitmeid uurimusi vaimolendite kohta. Jumalate kõrval on Matthias Johann Eisen, Oskar Loorits, Felix Oinas, Ülo Valk, Aino Laagus, Mare Kõiva ja paljud teised tutvustanud Eesti väiksemaid vaimolendeid. Käesoleva uurimuse eesmärgiks on vaadelda vaimolendite teisenemist Eesti folklooris ja võimalusel näidata, millised on varasemad ning millised hilisemad vaimolendi nimed ja tema tegevuse kirjeldused.

Teisenemise all tuleb mõista ühe asja muutumist teiseks. Kui me muinasjuttude puhul räägime loo variantidest, siis vaimolendi nime, tegevuse või muu temaga seonduva muutumine on pöördumatu protsess, kus tuleb rääkida kas algsest või teisenenust. Vaimolendi teisenemist tuleks vaadelda ses mõttes lahus folkloorsetest teadetest, et see toimub religioosse mõtlemise muutuste tõttu. Viimane paigutub laiale ajaskaalale alustades Eesti esimeste asustajatega ja teisalt ulatudes välja meie ajani. Inimesed on pidanud oluliseks varasemate uskumuste säilitamist, põnevaks vanadest asjadest rääkivaid lugusid ning vajalikuks nende edasirääkimist.

Vaimolendi teisenemise põhjuseid ei tuleks otsida vaid Eesti religioossest ajaloost, kuid siinkohal olen lähtunud põhimõttest, et mujalt üle võetud vaimolendi omadused võeti omaks, neist saadi aru (muidu poleks need olnud huvitavad ja need poleks levinud) ja meile teadaolevalt neist lähtuti kui vajalikust teabest vaimolendite tuvastamisel. Näeme, et need omadused haakuvad teatud ajaloolises hetkes domineerunud religioossete seisukohtadega, mida kultuurimälu edasi kandis vaatamata sellele, kas seda enam usuti (valdavalt) või kas sellest alati ühtmoodi aru saadi. Kultuurimälu edasikandmisele on kaasa aidanud tõenäoliselt nii lugude ülesehitus kui sotsiaalne keskkond, kes vajas infot või meelelahutust. Aga vaimolendi teisenemist silmas pidades on olulisem küsida, millises arengustaadiumis võiks olla mõni konkreetne kirjeldatav vaimolend ja üldse seista silmitsi faktiga, et vaimolendite omadused on seotud rahva hulgas juba mitmeid sajandeid levinud religioosse teabega. Kultuurimälu seisukohalt pidid vaimolendite omadused rahva jaoks esinema piisavalt põnevas võtmes, et kindlustada enda „ellujäämine“. Vaadates tänasel päeval jõuluajal televiisorit on vähemasti igas teises saates/ filmis erinevad vaimolendi omadused aktuaalne ja armastatud teema. Ka Eestis. Oli ja on.

Feliks Oinas on juhtinud tähelepanu sellele, et pole õige öelda, et rahvaluule on rahva looming, vaid iga loo taga tuleb näha selle autorit, kes lugu jutustades peab oluliseks vaid loo peasisu ja kõige iseloomulikumaid repliike (Oinas 1979: 56 – 57). Nii võib autor lugu jutustades põimida sellesse enda teadmisi, motiive, mis on pärit jutustajale varasemast või ka tema kaasajast. Vaatamata sellele, et esineb ka varasemat arheoloogilist ja ka kirjalikku materjali Eestis tuntud vaimolendite kohta, pärinevad vanimad arvestatava kaaluga folkloorsed teated 19. sajandi lõpust, kui hoogsustus folkloori kogumine. Selles on segunenud nii ajastule omased kui varasemad uskumused.

Vaimolend on animistlik hing (hinge on siinkohal vaadeldud monistlikuna). Tema teisenemine ei ole veel lõppenud. Oleme harjunud muusikapalade coverite ja muinasjuttude uudsete esitustega. Teades uute muinasjuttude autoreid nimetame lugusid kunstmuinasjuttudeks ja ei omista neile muinasjutu kui rahvajutu tähendust. Lugude, muinasjuttude ja lookangelaste teisenemist tuleks Jack Goody järgi mõista kui loomeprotsessi (Goody 2005: 49) ja selle vastu ei aita ei kirjalikud tekstid, filmid ega muud lugu kristalliseerivad vahendid. Tekstide ja filmide uued versioonid hoopis jätkavad seda protsessi. Ladogaade eeskujul peame mõistma, et pole õigeid ja valesid lugusid või tegelasi, sest kui otsime tõde või progressi nende kujunemisel, ei mõista me nähtust protsessina. Lisaks loomeprotsessile mõjutavad teisenemist muutuvad elatusalad, käitumine ja eluviis, mis avaldavad mõju inimese mõtlemisviisidele ja –tüüpidele (Kulmar 2007: 141). Nii ei ole mõtet ette heita kristlike elementide lisandumist folkloorile – vastupidi, lood olid inimeste, mitte inimesed lugude jaoks. Nii, nagu meie jaoks on normaalne, et jõuluvana sõidab vahel autoga ja tema andmebaas heade ning halbade laste kohta asub arvutis.

1. Vaimolendid. Eesti folklooriga tutvudes selgub, et selles esineb sageli abivalmis või kiuslikke hingi, kes ei ole maist päritolu. Nad on vahel seostatavad loodusjõududega, vahel aga mõne kindla loodusliku paiga (mägi, mets) või objektiga (puu, kivi). Kui kellelgi läks kehvasti, tundis ta, et mõni hing ei ole tema tegevusega rahul (kuigi vahel võis probleemi taga olla ka lihast ja luust nõid, tark või nõiakunste valdav naaber).

Vaimolendeid tänases Eesti folklooris võib enamasti vaadelda jätkuna esivanemate kultusele, kuid leidub ka selliseid, kes võiksid sobida veel varasemasse, kiviaega. Hingefenomenoloogias kirjeldavad mitmed autorid hingede teket keha maha jätnud hingest (vt Kulmar 2007: 71 – 85). Vaimolendid on hinged, kellel ei ole keha (lood ei viita elava laiba uskumusele), kuid kes võivad vahel luua oma kehaillusiooni, kasutada ajutise asupaigana looma või muu olendi keha või siis asuda mõnes tavalises või üleloomulikus asjas. Vaimolendid võivad olla antropomorfsed, zoomorfsed, aga liigutada ka elutu esemena või lihtsalt häälena (Laagus 1976c: 27). Antropomorfse kuid nähtamatu jumala nägemisest on teade 12. sajandi lõpust, kus arbuja käskis teistel üle hobuse selja pühkida, et kristlaste Jumalat sealt alla lükata (Hendriku 1962: 13).

Teiste folkloorsete teadete puhul ei piisa vaimolendi seostamisest mõne puu, kivi, paiga või muu taolisega. Viimased muutuvad hoopis meie tavareaalsuse ja vaimolendite reaalsuse kohtumispunktiks. Loo kangelane satub teatud ajaks kuskile, kuhu surelikud tavaliselt ei satu või saab sealt rikkusi, mis kestavad kas teatud aeg (vaimolendeil oli võime luua inimesele illusiooni, nagu ta näeks või kogeks midagi) või siis kauem. Eiseni järgi Soome-Ugri esivanemate kultuses usuti surnuid jäävat elavatele kaitsevaimudeks, kellega hea suhtlus tagas elavatele hea käekäigu. See eeldab hingede edasielamist pärast surma, kusjuures surnu asus elama maa alla, kus oli samasugune elukeskkond, kui maa peal (Eisen 1995: 25 – 26).

Näiteks (1) haljad elasid koobastes (Heinsalu 1987: 60-61, 79, 104, 111) või (2) läksid koopa kaudu haldjatemaale (Heinsalu 1987: 16, 18, 66). Allikukalju koopa seinas oli uks, mis nõiuti nähtamatuks (Heinsalu 1987: 60). Vanapagana/ Kuradi koobaste puhul räägitakse (1) ühelt poolt koobastest, kus ta elas (vt Heinsalu 1987: 43, 60, 63, 66-67, 77-80, 84) ja (2) teisalt koobastest, mis viisid põrgusse (vt Heinsalu 1987: 16, 110, 126), mille puhul võib eeldada, et koobas võis olla meie ja haldjatemaa piiriks. Koobaste nimetamine kuradikoopaks või teiste hirmutavate nimedega võis hiljem olla laste hirmutamiseks, kui ei soovitud, et nad seal mängiks, seega ei usutud seal enam vaimolendeid elavat (Heinsalu 1987: 74, 84, 91).

Ja siit edasi võib näha olukorda, kus surnute hinged lähevad taevasse või põrgusse (kuskile kaugele), aga haldjad ja väga üksikud, kummitama jäävad hinged elavad meie jaoks harva tajutaval kujul meid ümbritsevas keskkonnas ning võivad vahendada surnute teateid (vt ATU 510A mjp 5495). Surnutega seostuvad ka surnud esivanemalt appi saadetud linnud ja loomad.

Paralleelmaailma puhul võiks eeldada, et varasema motiivi järgi oli see ühtne ja hiljem mitmekihiline. Tegelikult räägib juba vanim usuline maailmavaade, šamanism, maailma kolmest, aga ka enamast osast (vt Hoppal 2003: 36). Et kiviaegne šamanism seondub veelinnuga, võib oletada, et esimesed paralleelmaailmad olid õhumaailm ja veemaailm, sest veelind on võimeline liikuma maal, õhus ja vees.

Seega võis surnu asuda:
1. elama surmapaiga või matmispaiga lähedale;
2. natuke eemale – kuskile ilmakaarde liikuda või minna teisele poole vett;
3. lähedasi maid tundma õppides jõuti järeldusele, et surnuteriik võiks olla maa all;
4. esivanemad võisid jälgida elavaid taevast, paradiiski asub taevas;
5. meie maailmas asuvad paralleeldimensioonid, kus ka surnud liikuda võivad. Teatud paikades võivad asuda väravad teise reaalsusesse, kanalid.

Haldjaid Eesti folklooris ei tohiks vaadelda kui häid või halbu, sest ühelt poolt selgusid haldja motiivid reeglina alles loo lõpul ja teisalt võis haldja headus vastavalt inimese lihtsatele omadustele (töökus, abivalmidus, toidupala jagamine) varieeruda, meenutagem kasvõi lumeeite maa-aluses maailmas, kes hea tüdruku kuldas ja halva elu lõpuni pigiseks muutis (ATU 480 „Hea ja halb tüdruk“). „Haldja kuju ei saa vaadelda lahus situatsioonist ja ruumipunktist“ (Laagus 1976: 36). Samas ei saagi alati teada, mis on vaimolendi tegutsemise motiivid, sest lugu lihtsalt ei kanna endas piisavalt infot, pigem on kirjeldatud vaid vaimolendi tegevust ja fikseeritud tema esinemine.

Haldja kõige ehedam, ettearvamatu suhtumine, esineb hallis vanamehes või vaimus (näiteks metsavaim). Teised haldja teisendid kandsid endas juba ette teada olevat duaalsust – vanapagan, härjapõlvlane ja näkk olid pigem kiuslikud, sant, haldjas-ristiema või näiteks ingel aga abivalmis tegelased. On arvatud, et metshaldjad on head vaeste vastu, aga saksu karistavad (vt Loorits 2002: 89). Viikingiaja Eesti ja Soome pahad hiiud-Kalevipojad esinesid vene aladel positiivsete, teistest vägevamate reaalinimestena (Oinas 1979: 18). Inimesel on võimalik arvestada vahel kiusliku vaimolendi rumaluse või lihtsameelsusega ja õnnetusest pääseda või kohtumisest kasu saada.

Kaudselt saab vaadelda, kui kaua vaimolendeid arvati elavaid mõjutavat. Needuse panek seitsmele põlvele võiks näidata, et see võiks olla umbes 200 aasta ringis. Aga esineb ka teateid, kus mõni vaimolend peaks uuesti ilmuma tuhande aasta pärast. Igal juhul saab nende eksistentsi (inimese tajusfääris) peatada (näiteks hundi abil). Samuti lahkuvad paljud surnute hinged, kui lahendatakse nende surnukehaga seotud või muu probleem (tulevad koju mõnele oma asjale järgi). Tundub, nagu selline sündmus oleks neile kergenduseks – nad ei soovinudki „siia“ jääda.

2. Nõiad. Algselt võib tunduda, et nõidadel ja tarkadel (ehk headel nõidadel) ei ole vaimolenditega pistmist, sest nad on tavalised inimesed, kes oskava lihtsalt nõiduda. Ometi paljudes imemuinasjuttudes esineb vanapagana või muu kiusliku vaimolendi asemel nõid. Samuti on nõiad seotud samade paikadega, kus ilmuvad haldjad ja ka võlumine toimub sarnaselt.

Asjale heidab valgust Matthias Johann Eisen. Tema sõnul tegeleb tark vaimude lepitamise ja kurja eemalepeletamisega, samal ajal, kui nõid inimest ja temaga seonduvat kurjade vaimude eest kaitsetumaks muudab (Eisen 1995: 8). Seega toimub teatav osa, kui mitte kogu nõidus, vaimolendite kaasabil ja alati vaadeldes folkloorseid teateid nõidadest tuleks kaaluda ka seda, kas lugu viitab nõiaga koostöös olevale vaimolendile. Nii võiks haige ravimist mõista kui haigusehaldja ära ajamist, ennustamist kui vaimolendilt teadete kuulamist või nägemist teatud märkide pealt ja näiteks põllumajanduseks ja karjakasvatuseks sobilike ilmaolude loitsimist kokkuleppe saavutamist teatud ilmaaspektidega seotud vaimolenditega.

Eisen rõhutab, et kui kuningas Gustav Adolf lapi ja Karl XII soome nõidade abil sõjas võitsid, kutsusid nõiad tegelikult vaenlaste vastu üleloomulikud väed appi. Tark oli vahemeheks tavainimese ja vaimude vahel, pahad vaimud sattusid tema meelevalla alla, kui ta oli ära arvanud nende väe alguse, loomu ja sünni, nii saab tark väe neid oma tahtmist täitma sundida (Eisen 1995: 9 – 10). Loitsud, nõiasõnad ei ole haiguse ravimiseks või hea asja võlumiseks, vaid need on sünnisõnad, mille abil tark saab paha vaimolendi oma kontrolli alla, takistab tal edaspidi kurja teha ja paneb ta targa tahtmist täitma (Eisen 1995: 13). Nõiajahtide ajast alates (16. – 17. sajand) oli kurja teinud nõiaga koostööd tegevaks vaimolendiks jumalale vastanduv kuri olend, kes peale nõia surma ta hinge endale sai. Kui vaimolendeid arvati olema eriti aktiivsed neljapäeva või suuremate pühade öösel, siis usuti sel ajal olema aktiivsed ka nõiad, kes oma naabritele kahju püüdsid teha.

Folklooris esineb teateid ilma kohta, kus päike paistab ja vihm sajab. Vahel öeldakse, et siis surnud vihtlevad ja vahel, et nõiad vihtlevad (vt Habicht 2008: 133 – 134). Siin tekib hägune piir nõidade ja surnute vahele, visuaalselt sarnase tulemuse võiks saada, kui mõlemal juhul kujutleda hingi (auruna). See tähendab, et nõia hing peaks olema kehast väljunud (hingerännakul). „Vaimuriigiga, haldjatega ligidasse ühendusse astuda ei võinud keha, mida mitmed takistused keelasid vaimude juurde pääsemast, küll aga hing, inimesehaldjas. (…) Hingetu, h a l d j a t a (minu sõrendus – KH) keha jääb nagu surnukeha maha, viibib seni paigal liigutamata, kuni hing viimaks jälle tagasi tuleb“ (Eisen 1995: 12). Seega seostab Eisen haldjaga nimetusega ka inimese hinge, kes on hingerännakul ja kes peale rännakut inimese kehas taas oma „maist elu“ jätkab (kuigi nõid loos võib tähistada ka surnud nõia hinge).

Luupainaja on nõid, kelle hing lahkub kehast ja mõne teise kuju võtab, mõni nõid nõiub aga kellegi teise luupainajaks, harva on painajaks surnu hing (Eisen 1995: 42). Luupainaja hoiab inimest kinni, ei lase tal liikuda. Olukord sarnaneb unehalvatusele, kus vahel harva inimene ärkab ja millegipärast ei lõppe paari minuti jooksul kõikidel inimestel une ajal esinev halvatus, mistõttu inimene ei saa end nii kaua liigutada.

Ka libahundi ja tuulispasa sisse võis minna nõia hing, aga ka nõiakunsti õppinud külamehe või nõia ohvri hing. Probleemiks võis saada, kui viimased end taas (jäädavalt) inimeseks moondada ei saanud. „Tuleb rõhutada, et varasemalt tähendas loomaks muundamise võime igal juhul positiivset üleloomulikku omadust“ (Laagus 1976b: 46), võime karuks või hundiks muutuda tähistas šamanistlikke võimeid. Lugude, mis räägivad haldja ja inimese lastest, algupära tuleks otsida mitte vaimolendist kui surnu hingest, vaid vaimolendist kui loodushingest. Sellised lapsed on väga tugevad ja erilised (Laagus 1976b: 41 – 42; vt ATU 409 mjp 1876).

Usk loodushingedesse ja looduse isandasse oli omane kiviaegsetele šamanistlikku maailmavaadet omavatele küttidele-korilastele, see asendus pronksiajal karjakasvatuse ja maaviljelusega seotud inimestel esivanemate kultusega. Nii on näiteks 5. sajandist eKr pärit teade võimalike ida-Baltlaste libahundiks käimisest (Oinas 1979: 80) varasem, kui pronksiaegne usk esivanematesse-loodusvaimudesse (vt Jonuks 2009: 207).

Osade folkloorsete teadete kohaselt libahundiks käija keha ei liigutanud kuni hinge tagasitulekuni (vt Oinas 1992: 124) ja nõia keha oli liikumatu, kuni nõid ära käis, aga teised ei käsitle enam seda, kuhu jäi hingerännaku ajal keha. Nii tundub meile tänasel päeval (mõtlemata sellele, kas usume sellesse või mitte), et nõiad lendavad luual ringi oma maise kehaga ja libahundiks moonduja inimese keha muutub hundi kehaks ja siis jälle tagasi inimese kehaks. See on oluline teisend, mille puudumist (varasematest) lugudest tuleks märgata. Keskaja demonoloogid seletasid nõia kehalist moondumist hundiks kuradi sisendatud meelepetetena, ka luuaga lendajate kehad ei liigu tunnistajate sõnul paigast. „Oletati sedagi, et nõiasabatite läbielamised on suures osas unenäolist laadi ja põhjustatud narkootiliste (ehk nõiduslike) ainete poolt, mida sisaldab nõia lendamiseks vajalik salv“ (Valk 1998: 193). Seega on šamanistliku hingerännu ja kehalise rännu dilemma juba 15. sajandil küsimusi tekitanud, kuid see ei peatanud tendentsi, kus rännule usuti minevat keha, mitte hing. Meie jaoks ei oleks mõeldav kujutleda Harry Potterit hingena luual ringi lendamas.

3. Kohahaldjad ja nõidumispaigad. „Enne kui kalmeid hakati tarvitama, maeti surnu sinna, kus hing kehast lahkunud. Hing jäi sinnasamasse asuma; kogu ümbrus muutus hinge asukohaks; loodus elustus, hingest sai haldjas“ (Eisen 1995: 44). Nii on haldjas nii kitsamas tähenduses (kui tekstis esineb tema nimi) kui laiemas tähenduses (kõik vaimolendid) algselt (alates pronksiajast) olnud seotud suremise või matmise paigaga.

Surnu hing võis esineda teatud kohas või liikuda ka pikema maa eesmärgiga minna selle juurde, kellele oma rahulolematust välja näidata (kodukäijana) või oma rahulolematusest teavitada teisi, kes tema „koha“ lähedusse olid sattunud. Vaimolenditega kohtuti kindlas paigas, teatud objekti lähedal, osad vaimolendid elasid aga teadmata kohas ja esines kohti, kus oli suurem tõenäosus neid rändavaid hingi kohata (saun), eriti siis, kui neid oli sinna kutsutud (ohverdamispaik). Sageli toimusid kohtumised haldjatega lävel, (metsa-, valduse-, veekogu vm) piiril (rannal, mäe jalamil) (vt Hiiemäe 1997: 30), haual (surnuaial), ristteel, pulmas või lapse sündimisel (piir kahe eluetapi vahel), soos (inimesele ohtlik paik)… Mainitakse mõnest kitsast kohast (näiteks puuoksa alt) läbi minekut, mis võis võimaldada kokkupuudet haldjate reaalsusega või lausa sinna minekut.

Üheks oluliseks vaimolenditega kohtumise kohaks oli saun ja selle ümbrus. Pesemisele lisaks oli saun rituaalide läbiviimise paik. Aegadel, kui alkohoolseid jooke veel ei tarvitatud (õlu hakati valmistama Eestis meie ajaarvamise algusest), tunti muid nägemusi tekitavaid aineid ja viise. Näiteks on V – IV eKr Altai Mägedest sküüdi suitsutelgist leitud sütel olev kanepiseemnenõu (Hoppál 2003: 48), mis võib viidata sellele, et nägemusi näinud vaid rituaalimeister, vaid ka teised rituaalis osalejad. Vaimolendite teateid võidi veel hiljuti Eestis kuulda leiliviskamisel või kerisekivide paukumisel (Habicht 2008: 84). Et haigusi tuli ravida sarnaselt, nagu need tekkisid, ravisid targad saunas haigusi, sest nõiad olid need saunas ka tekitanud (Eisen 1995: 11). Saunavaim võis saunas elada kogu aeg, lisaks tulid sinna teised hinged teatud õhtutel või vihtlema peale pererahva saunaskäiku.

Kodukäija, surnu tulekut elavate koju võis põhjustada küll surnu kehv iseloom, aga ka elavad said sellele kaasa aidata, kui nad surnut liialt taga kaebasid ja leinasid, murdsid mõnda surnule antud tõotust või kirusid teda taga (Eisen 1995: 27). Samas on mitmeid asju, mis vaimolendeile ei meeldi ja mis kutsuvad neid välja inimest kiusama, olgu nad muidu heatahtlikud või siis kiuslikud. Metsas käies ei tohi näiteks vilistada, muidu võib ära eksida (Loorits 2004: 40). Samuti ei tohi vanduda ja ebasoovitava vaimolendi (Loorits 2004: 51) või ka looma nime nimetada. Pühadel ja pühapäeval ei tohi mitmeid töid teha, näiteks marju korjata (Loorits 2004: 42), pähkleid korjata (Loorits 2004: 63 – 64), vihta teha (Loorits 2004: 69), jahil käia (Loorits 2004: 431), heina teha (Hiiemäe 1997: 33). Haldjaga kohtuda võib ka metsa varastades (Loorits 2004: 113 – 115), sest vargusaeg on sageli öösel, pühadel või pühapäeval.

Sageli arvatakse, et muinasjutu algused „elasid kord ammu-ammu“ või „ükskord iidsel ajal“ viitavad sellele, et lugu toimub ebatavalises reaalsuses. Tegelikult kohtame tänases teadustekstis sageli mõisteid „vanasti“ või „juba väga ammu“ väga erinevates versioonides ja see ei tähenda sugugi, et räägitakse asjast, mis minevikus tegelikult ei toimunud. „Vanasti“ erinevad versioonid märgivad ühelt poolt vajadust rääkida dateerimata või raskesti dateeritavast infost ja teisalt näitavad kultuurimälu seisukohalt, et rahvas peab oluliseks rääkida vanadest asjadest ja anda neid järgmistele põlvkondadele edasi vaatamata sellele, kas see tundus veel usutav või mitte.

4. Vaimolendi teisenemine. Vaimolendi teisenemine on seotud mõningasi sarnasusi omavate tegelastega. Folkloorsete tekstide variante kõrvutades on näha, et sageli on jutustaja muutnud vaid tegelase nime. Siis on osad jutustajad lisanud mõne üksiku uue nimega seostuva eritunnuse ja harva on loodud täpsem pilt uuele nimele vastavatest tunnustest.

Inkade keeles on kuradi kohta kasutusel nimetus „supay“, kes küll elas allilmas, kuid allilm oli inkade jaoks ka tavaliste surnute, seemnete ja veel sündimata inimeste asupaik. Tarmo Kulmar kahtleb selles, et Peruu Kolumbuse-eelses usundis esineks kuri fenomenoloogilise printsiibina ja peab sõna supay kuradi vasteks tõlkinud kristlaste põhjenduseks ühelt poolt sõna kasutamist vandumisel ja teisalt mõistete osalist kattuvust (Kulmar 2007: 107). Ka Eesti vaimolendite teisenemisele avaldas 13. sajandist mõju kristlus. Kurat oli ka siinkandis maajumalus, millega seostuvad tõenäoliselt sellised mõisted, nagu kurg, Kuramaa ja Kuressaare. Samas meie varasem usk ei erinenud kristlusest selles osas, et usuti, et inimesel on keha, millest tema hing (vaim) peale surma lahkub ja jätkab eksisteerimist (vt Korintlastele 15, 44-49).

Üheks vaimolendi teisenemiseks võib pidada lugusid, kus halli vanamehe asemel saab abivalmis olendiks sant või kasutatakse paralleelselt mõlemat nime. Et kirik ei lubanud enam ohverdada ohvripaikades, nõustus ta aga santidele antavate kinkidega (lisaks kirikule antavale), nii on see sõna saanud meie jaoks kehviku tähenduse, kellel võib olla ka puue. Sandile ohverdamine pidi tooma õnne, nii on sant vaimolendina abivalmis ja heatahtlik, kuigi vahel harva oli sant negatiivne, näiteks tavaline last varastav haldjas (vt Loorits 2004: 447).

Veel 19. sajandil usuti, et esivanemate hinged käivad kodus vaid hingede ajal. Majades koha peal elav majahaldjas teisenes sageli (küllap seetõttu, et teda kardeti) tondiks (Eisen 1995: 48). Paljud tondid armastasid tühje maju või maja vähekäidavaid alasid. Esines majahaldjat asendava tondi samastamist vanapagana ja kodukäijaga, tondi pidamist tavaliseks (mitte kurjaks) majavaimuks, aga ka tondi nimetuse all hoopis tema nägemist kohahaldjana (näiteks metsatont) (Eisen 1995: 98 – 99).

Jumal(ad) on võrreldes tavaliste vaimolenditega kõrgem(ad) vaimolend(id). Folklooris nimetatakse jumalaks eelkõige ristiusu ainujumalat (kui puuduvad täpsustused). Haldjat pahandava teoga (keeluga seotud päeval töötamine) võis hiljem pahandada hoopis kristlikku Jumalat (vt Loorits 2002: 209), ka katoliku pühakutele omistati mõningaid hea haldja tegemisi. Varasematest jumalustest olulisimana jääb folklooris tegevusse Äike (Pikker), keda Vanapagan/Kurat kardab, kuigi äikest kartsid ka puudes asuvad haldjad, pugedes siis puu juurte alla (Eisen 1996: 54). „Nimetus pikne (sõnast pikk) tähendas algselt surnute (hingede) heidetud tulekeelt, teised pikse rahvapärased nimetused tulenevad esivanemat, vanaisa tähistanud sõnadest. (…) Kujutlus piksest on aja jooksul kokku sulanud kujutlusega taevaisast ja selle kaudu kujutlusega ristiusu Jumalast“ (Eesti rahvakultuuri leksikon 2000: 207).

Teisenes ka haldja suhe loodusnähtustesse. Kiviaja vaimolendite hulgas omasid olulist kohta metsavaimud, loomade isandad. Võib arvata, et siis peeti juba oluliseks ka loodusnähtusi kui vaimolendeid, esivanematekultusega seoses said sellisteks hingedeks esivanemad. Seejärel kuskil rauaaja keskpaiku surnud individualiseeriti ja pahaks tuuleks sai mõne kindla paha inimese hing. Tõenäoliselt hiljem tekkis nähtus, kus vaimolend lõi loodusnähtust kontrolliva võlueseme, näiteks oli tuul peidetus nööri tehtud sõlme sisse (vt Loorits 2002: 295 – 296).

Kui me tänasel päeval mõistame võlukepi all keppi, millega saab palju erinevaid asju võluda, siis varemalt oli keppidel oma kindel funktsioon ja selle funktsiooni aktiviseerimiseks tuli enamasti läbi viia ka riitus. Kõige tuntum kepi kasutusala on maa all oleva „otsimine“, näiteks veesoonte otsimine. Kepp sobis teiste loomaõnne kahjustamiseks (Loorits 2001: 11 – 12, 15), nõialt saadud pihlakane kepp aitas karjasel hunte eemale ja karja koos hoida (Loorits 2001: 90 – 91). Võlukepp Eestist kogutud imemuinasjuttudes „Tuhkatriinu“ (ATU 510A) on enamasti koputamiseks, mis on vaimude kutsumiseks, seega ei toimu asjad „võluväel“, vaid „vaimude abil“, see tähendab, võluesemel on peamiselt üks funktsioon – vaimude kohale kutsumine. Piiratud on ka tegevuste hulk, mida vaimud teevad (korjavad kaunviljad tuhast, annavad peolemineku riided). Tõenäoliselt hiljem piisas aga juba asja puudutamisest võlukepiga, pidi vaid ütlema, mis tulemust sooviti saavutada.

5. Kotermann. Kotermann (potermann jne) on laevavaim, kellel võivad olla nii head (hoiab tormis laevamaste murdumast) kui kurjad kavatsused. Viimased aga on küsitavad, sest kui keegi laevapere liikmetest hüppab merre sealt, kus oli ees hüpanud laevavaim koerana, ei saa me teada, kas merre hüppaja võis seda oma halva käitumisega kuidagi esile kutsuda, kas vaimu näinu ei oleks seda kuidagi saanud ära hoida või ennustas vaim lihtsalt õnnetust ette. Kui majavaimu arvati tekkivat esimesest peremehest (Eisen 1995: 47), siis kotermanni kehaga seostatav isik on alati teadmata ja ta on reeglina laeva vaimuna elama asunud selle ehitamise algusest. Laevavaim võis välja näha nagu hall vanamees (Loorits 2002: 348) (Valk 1998: 36), kuid esines ka näiteks koerana või meremehena. On üsna tõenäoline, et kotermanniks peeti uppunud meremehe hinge.

Kotermanni puhul on iseloomulik, et ta praktiliselt ei ole teisenenud. Vaatamata arvukatele teadetele kotermannide kohta ei ole teda hiljem peetud mõneks muuks vaimuks ja ka tema tegevuslaad on vähe varieeruv, kuigi purjelaevade vähenedes ja kadudes teisenes nende tegevus uut tüüpi laevadel. Nagu eelpool öeldud, võis tal küll olla erinev välimus.

6. Metsahaldjas. Metsahaldjas võis esineda juba kiviajal, sest tema kui loomade isand otsustas selle üle, millised loomad saadi jahil kätte. Hiljem oli metshaldjas kohahaldjas, metsas surnud inimese hing. Inimest häirivate tegudega metsahaldjad (seal hulgas metstondid ja eksitajad) võisid hiljem teiseneda vanapaganaks ning kuradiks, oli aga kiusamine põhjendatud, teati kiusaja taga olevat ikka metsavaimu või –haldjat (vt Loorits 2004: 22-23, 155). Seega teisenes eelkõige negatiivne pool metshaldjast. Metsik võis ka olla metshaldja teisend, ta sai karjakaitsjaks ja järelvaatajaks, loodeti, et ta tõrjub hundid eemale ja hoiab karja kahju eest (Eisen 1995: 75). Metsik on tõenäoliselt pärit kristlikust ajast, sest ta on sarnane püha Jüriga. „Ristiusu ajal on püha Jüri mitmel puhul metsavalitsejaks ja metsakuningaks tehtud, kes oma kutsikatega mööda metsa uitab“ (Eisen 1995: 51). Lisaks metshaldja omadustele omas Metsik ka viljakusjumaluse omadusi.

Metsahaldja ühe teisendi, eksitaja, tekke põhjuseks on see, et kui metsahaldjas ei olnud rahul mõne inimese tegudega (algselt sai see ainult nii olla, sest kõik, mis inimestele tundus halb, oli vaimolendite poolt nende rahulolematuse näitamiseks), eksis inimene ära ja ei saanud minna, kuhu oli tahtnud. Vahel inimene lihtsalt oli kogemata astunud haldja jälgedele või magas seal, kus haldjas ei lubanud (Laagus 1976: 26, 28). Metsa magama jäänud inimese vaimolendi nägemist võiks seletada sellega, et kui inimese kehatemperatuur langeb paari kraadi võrra, kutsub see sageli esile hallutsinatsioonide nägemise. Kehatemperatuuri alanemine veel mõne kraadi võrra kutsub esile surma – on väga vajalik, et inimene liigutaks ja niiöelda teise kohta läheks, sooja saaks.

Sageli mainitakse, et eksinud inimese probleem seisnes tema silmades, ta ei tundnud tuttavat kohta ära (Loorits 2004: 52, 79) (Eisen 1995: 50) (Laagus 1976: 25 – 27) ja/või nägi kõike moonutatult (Loorits 2004: 50, 52, 53). Aino Laaguse järgi on eksimisega seotud uskumused haldjauskumuste seas ühed iseloomulikumad (Laagus 1976: 25). Eksitaja tegevus teisenes ristiusu mõjul, õigemini tema tegevusele lisandus pühapäeval metsas rändavate küttide ja marjuliste eksitamine ja tema nimeks võis saada Kurat/ Vanapagan.

7. Rahaaugu haldjas. Raha jõudis Eestisse esmakordselt 1. – 3. sajandil ja siis mõningase vahega uuesti 9. sajandil. Omanik võis pidada vajalikuks seda maha matta, sest puudus organiseeritud raha hoidmise viis. Varandust võidi matta enne ohtlikku olukorda ja see jäi sinna, kui omanik sai surma (Molvõgin 1971: 115 – 117). Pärast surma sai varanduse mahamatja oma varanduse hoidjaks, rahaaugu haldjaks. „Rahvas nimetab rahaaugu haldjat väga tihti vanapaganaks, kuid vanapaganal pole rahaaugu hoidmisega midagi tegemist. (…) Kuid tõepoolest valvab rahaauku ikka varanduse endine, juba surnud omaniku hing haldja kujul“ (Eisen 1995: 52). Varasema haldjanime eelistamine mõne inimese (kultuurikandja) poolt on hea näide sellest, miks haldja nimi või käitumine alati ei teisenenud – õigeks peeti vaid varasemat teavet.

Aarete (mitte ainult raha) matmine või vette uputamine võis olla seotud ka selle andmisega vaimolendile või see peideti lootuses seda peale surma kasutada, viimane lisandus uskumustesse alates 5. sajandist (vt Jonuks 2009: 263). Nii kinkimisel vaimolendile kui peitmisel enda tarbeks (selles või surmajärgses elus kasutamiseks) oli aarde matmine või uputamine tõenäoliselt seotud rituaalse tegevusega, sest meieni jõudnud aarde kättesaamise „õpetused“ on ka seotud vaimolendite ja rituaalidega.

Rahaaugu haldjas ja tema raha on väga iseloomulikud haldja ennustamatu käitumise kirjeldajad. Nimelt vahel tundub, et raha jääb julgele või heale ka hiljem alles ja ei muutu väärtusetuks prahiks, kuid samas on teateid, kus öeldakse, et pole mõtet riskida ja raha otsima minna – kõik võib nii ehk teisiti pettuseks osutuda ja hoopis häda kaela tuua. Vaarao needuse sarnaselt liigub ka meil siin teateid, kus varandus jääb küll alles, aga sellele peale pandud needus tapab kõik, kes sellega kokku puutuvad.

8. Näkk, veevaimud. Näki eelkäijateks on vetevaimud, näkk ise reeglina uue nimega vaimolendiks ei muutu. Eiseni järgi tõugati Mustjala pangal iga aasta üks inimene või loom merejumalale või näkile ohvriks alla, et merevalitseja teisi inimesi õnnetuse eest hoiaks ja Ülemiste järve näkk nõudis samuti iga aasta inimese ohvri, muidu oleks ta linna uputanud (Eisen 1996: 13). Aegamööda näkile antavad ohvrid asendusid asendusohvritega. Näkk võib olla naine, sageli väga kena, samuti võib alumine pool tema kehast olla kalasaba. Kõik uppunud inimesed võisid saada näkkideks. Näkid, kuigi nad püüdsid inimeste hingi, ei teisenenud Kuradiks (va Jaan Vahtra raamatus „Minu lapsepõlve kodud. Mälestusi“ 1982, kuid lugudes ei selgu, kas tegemist on pärimusteadetega). Teisenemine oleks olnud lihtne, sest varjas ju Kurat end sügaval vee põhjas pikse eest ja sai veekeskkonnas hästi hakkama. Näkk tekitab ka (vee elemendiga seotud) haigusi.

Samas esineb ka heatahtlikke veevaime, kelle nime lõpus sagedasti oli kas –tütar või –neitsi (Eisen 1995: 63) (vt Loorits 2002: 123). Vetevaimu varaseim vorm võis olla pärit kiviajast ja seotud kalaõnne kindlustamisega. Hiljem, pronksiaja teisel poolel, kui ka merel hakati kalastama paatidega ja võeti ette riskantseid hülgepüüke hiliskevadisel jääl, võidi lisaks paluda ka soodsaid ilmatingimusi merel püügiks. Vetevaimu lepitamiseks ohverdati ja nii kalastamise kui hülgepüügiga on seotud mitmed tabud. Hilisemal ajal, teise aastatuhande algusest võis täheldada ohvri muutumist järjest väiksemaks, viimaks kõlbasid ka sellised asendusohvrid nagu viin, sool (vt Loorits 2002: 362) või vette sülitamine. Karistades võttis vetevaim ise endale, mida tahtis (vt Loorits 2002: 254). Järve- ja jõehaldjas olid võrreldes näkiga pigem oma veekogu valitsejad, nad karistasid neid, kes ei suhtunud veekogusse hästi või rikkusid reegleid (vt Loorits 2002: 21 – 22), vahel viisid veekogu lausa teise kohta (vt Loorits 2002: 24- 26).

Nagu maa all, võib ka vee all olla vaimolendite paralleelmaailm, kus sarnaselt meie maailmaga elatakse majades ja peetakse loomi (vt Loorits 2002: 147). Paralleelmaailmale lisaks on levinud usk, et hing lihtsalt elas vees ja evis nägijale tuttavaid või tundmatuid kehaillusioone või asus mõnda kehasse. Vanapagan võis (1) muutuda vaalaskalaks (ATU 325 mjp 4660) või (2) viia varastatud naise oma veealusesse kodusse (ATU 409 mjp 4937).

9. Maahaldjas ja mäehaldjas. Kui maahaldja kaugemaid eellasi võib seostada pronksiaegse põlluharimise või esivanematekultusega, siis mäehaldjad on Eestisse muljalt „tulnud“. Hiiud olid (hiiuloo jutustaja jaoks) väga ammu elanud suured inimesed. Hiiud ja hiied pärinevad Eestis tõenäoliselt esimesest sajandist, hiiu-pärimuste tuumik on nii algselt kui teisenenult pärit Ida-Eestist (Oinas 1979: 17). Hiiuna muutus mäehaldjas kergesti vanapaganaks.

Maahaldjas, surnu hing, võis esineda sipelgana (Eisen 1996: 13). Ka vaimud-sepad olid maahaldjad, sest maa alt kostus vahel kolksumist (Eisen 1996: 152), samuti kangrud, kui kuuldus voki või kangastelgede häält.

Maa-aluste üks hilisem teisend on härjapõlvlane (pikkust härja põlveni, väga targad) ja kääbus (sama pikk, pika halli habemega), kelle pea oli ebatavaliselt suur (Eisen 1995: 56 – 57). Suur pea võiks seostuda ka mäevaimuga. Mäevaimu pidamisele lühikesekasvuliseks ja inetuks võis mõju avaldada täiesti inimlik nähtus. Nimelt on geograafilisi piirkondi, kus pinnases esineb teatud keemiliste elementide liig või vähesus. Mäestikupiirkondades esineb joodi vaegus, mis tekitab inimesel kilpnäärmepuudulikkusest tingitud kasvupeetust ja vaimset alaarengut. Sajandeid on sellist nähtust esinenud Alpidel, Püreneel, Himaalajas ja Andidel. Haigustunnuste esinemisel täheldati lühikest kasvu, keha ebaproportsionaalsust (suhteliselt suur pea, jässakas keha, nõrk lihastik ja kuiv nahk), see pole ravitav aga on ennetatav (Karik 2004: 111).

Maa-aluseid vaime on sageli seostatud vanapagana ja kuradiga seoses viimaste elukoha – põrgu – asukohaga maa all, enamasti on tegemist negatiivse maavaimu teisenemisega, head ja ettearvamatud (ka mõned kurjad) säilitasid maa-aluse vaimu varasema nime (maa-alune, kivialune).

10. Haldjas – vanapagan – kurat. Eesti usundiline maailmanägemus oli väga visa taanduma kristliku maailmavaate ees ja veel paar sajandit tagasi tegeleti ristiusu eelsete kommete väljajuurimisega. Tänane folkloorihuviline ei saa eeldada, et sõna vanapagan oleks vaid kuradi eufemism, vaid tuleks vaadelda ka sõna iseseisvat tähendust.

Eiseni järgi on mõned surnu hinge teisendid: kodukäija (näha enamasti ajavahemikus õhtust kukelauluni, eelistatavalt neljapäeval, kodukäija vastu aitab õige ohverdamine ja ta kardab hunte, kolistab), marras (surma ettekuulutaja, kolistab), Mana (pärit Manalast – maa alt, hea), Toone (harva esinev surmahaldja nimi), Kääbas (sagedamini näha laupäeviti ja uusaasta ööl, katsub inimesele kahju teha, võrreldes kodukäijaga liigub matusepaiga piirkonnas, koos teiste kääbastega, kardab hunte, hiljem ka kääpahaldjas), Kalm (haudade ja surnute haldjas, halva iseloomuga). Vanapagana ja kuradi nime ja omadusi liideti kodukäijale, aga üldisemas mõttes neile kõigile, sest nad olid pärit maa alt, ristiusu järgi oli maa all põrgu ja see oli ju kuradi asupaik. Surnud võisid ilmuda taudina, aga nad võisid ka saata taudi ja seda võisid luua ka nõiad (Eisen 1995: 27 – 39). Kodukäijast täiesti erinevad on sügisel hingede ajal koju tulevad hinged, kes pole hirmuäratavad, neile korraldati pidulik söömaaeg, et nad elavate peale ei pahandaks (vt Eisen 1995: 29), mis seondub pigem esivanemate kultusega.

Kurjadeks vaimolenditeks said kurjade inimeste ja nõidade hinged (varem tuli esivanematele ohverdada, et nad tooksid endaga head õnne). Neid käsitlevate lugude variandid räägivad hiljem kuradist. Ometi on ühelt poolt hirmu, aga ka lihtsustamise ning kristluse mõjul seda nimetust üsna kergekäeliselt antud. Kui eeldame, et tema elukohta, põrgusse, sattuja peaks eest leidma tõrvakatlad ja surnute piinlevad hinged (vt Loorits 2002: 360), siis Eesti folklooris satub põrguteel käija sageli haldjate paralleelmaailma, kus on majad, meie loodusele sarnane loodus ja veel enam, seal toimetavad maa pealt varastatud tüdruk või naine ja teised haldjariigile omased tegelased. Sellistele detailidele tähelepanu pöörates tuleb tõdeda, et haldjate nimetus kergemini kuradiks muutus kui kurat oma õiged omadused ja klassikalise asupaiga omanikuks sai.

Kõik kurjad hinged kardavad hunti ja kaovad kukelaulu peale, neid võib tappa hõbekuuliga (kristlusega tulnud omadused). Kuradile isikupäraseks oli soov endale saada surija hinge, kolme veretilga küsimine hinge saamise lepingu kinnitamiseks, ta ilmus vandumisel, enesetapukatsel, ta kaob jumala nimetamisel ja risti ette löömisel, järgi jääb sinine suits või vedelik (Valk 1998: 18 – 19). Lepingu kinnitamine verega ei saanud 13. sajandi algusaastatel siinmail veel seostuda kuradiga, sest siia tulnud kristlased kinnitasid lepinguid paganatega verega (vt Hendriku 1962: 24). See sobib aga hästi kokku 16. – 17. sajandi nõiajahimotiividega.

Sinine värvus viitab kuradi hilisemal nägemisel saksana (Valk 1998: 73 – 77) (kuigi sinine suits võib viidata mõnele laialt teadaolevale alkeemilise reaktsiooni kirjeldusele). Mõisnikud jäid maarahvale sageli kaugelseisvateks ja hirmuäratavateks kujudeks. Samal põhjusel seostati nõidusega seppasid, rätsepe ja teisi tavainimesele ebatavaliste tööde tegelejaid (selline tendents taandus Eestis 17. – 18. sajandil, aga jäi muinasjuttudesse püsima), sest valdavalt tegeleti põlluharimise, karjakasvatuse, kalastamise ja küttimisega. Mõisnikud oskasid lugeda ja neil oli palju raamatuid – nõiad ju õppisid tarkusi nõiaraamatutest ja nõidu seostati hiljem kuradiga.

Kuradi või vanapagana esinemine mitmuses viitab samuti sellele, et nad on teisendid mõnest varasemast vaimolendist, sest kurat on pigem see üks, kõige kurjem. Temaga seonduvate pereliikmete puhul on sageli ära märgitud nende sugulusaste.

Kuradiks teisenesid sageli kollid ja tondid, kuid tema kõige elujõulisemaks teisendiks 19. – 20. sajandil oli vanapagan. „Pagan“ on keskaja krooniku jaoks ennekõike poliitiline, mitte religioosne vastane (Jonuks 2009: 49), veel paarkümmend aastat tagasi tarvitati seda vandumisel kuradi sünonüümina. Vanapagan võiks folkloori kontekstis lihtsalt olla tõlgendatav kui kristluse-eelsete eestlaste, paganatega seotud vaimolend. Nii võib mõni vanapagana lugu saada uudse tähenduse, eriti need, kus hiiud-vanapaganad on kiriku ehitamise vastu või ei salli vaimulikke laule (vt Põldma 1999: 29 – 33). Siinkohal tuleks tõdeda, et inimeste arusaamad asjadest võivad olla väga erinevad ja nii mõnigi vanapagan arvati soovivat kirikut ehitada.

Kratt on lendav vaim (Eisen 1995: 81) ja ses mõttes ka vaimolend, kuigi inimesed ise tegid ta ja nõidumisjuhiseid kasutades said talle hinge sisse, kuigi nõiad ka oma hingega kratti asudes tema töid tegid. Ta ei teisenenud vanapaganaks/ kuradiks, aga viimased andsid kratile hinge tingimusel, et krati looja enda oma peale surma neile loovutab. Kratt võis teiseneda tondiks. Puuk varastas algul vaid piima, koort ja võid (imes need enda sisse), hiljem lisati talle ka krati töökohustusi ja ta muutus kratiga sarnaseks nii valmistamise kui tegevuse osas (Eisen 1995: 84).

Folkloorsetele teadetele oli iseloomulik, et mõne tegelase osutumine vaimolendiks ja seejärel tema heatahtlikkus/ kiuslikkus või muud omadused selgusid alles loo käigus või lõpus. See võib olla ühelt poolt seotud sellega, et sellised asjad selgusidki eeldatavasti originaaltegevuse lõpus, samas on selline teemakäsitlus hea põnevuse hoidmiseks jutustamise ajal. Selline loo kulg on omane ka paljudele kuradilugudele (Valk 1998: 23). Muinasjutud ei oleks levinud, kui nad oleks igavad, seega pidid lugude rääkijad lihvima oma oskusi jutustamisest, loo põnevast ülesehitusest ja publiku tundmisest.

Kokkuvõte. Nii nagu folklooris teisenevad lood, teisenevad ka lugudes ja teadetes esinevad vaimolendid. Laias laastus tuleks arvestada järgnevate teisenemistega. Vanimaks vaimolendiks on metsahaldjas, loomade isand, sellele järgnes esivanemate kultus. Surnul usuti olevat hing, mis peale tema surma tema surmapaigas avalduda võis (kohahaldjas). Hingede peamiseks asukohaks võis siis olla paik, kus nad surma said, või paik, kuhu nad maeti (inimene suri kodus, aga tuli kodukäijana surnuaia poolt). Kohahaldjate iseloom kujunes aja jooksul paremini välja, nad said täpsema nime ja neid ei pruugitud enam seostada surnutega. Neil oli ettearvamatu loomus, tegelikud motiivid selgusid sageli loo lõpus. Hiljem võimaldas vaimolendi nimi suuresti ennustada, kas tegelane on hea või vähemasti õiglane (sant, ingel) või siis kiuslik (vanapagan, näkk).

Haldja omaduste edasiandmine ühelt põlvkonnalt teisele, aga ka nende teisenemine teatud ajal aktuaalsesse vormi on seotud kultuurimäluga. Vaimolendi teisenemisel on oma seaduspärasused, mis aitavad aru saada varasematest usulistest seisukohtadest, sest hilisema kihi „eemaldamisel“ on võimalik tundma õppida varasemaid vaimolendeid ja leida teavet Eesti usulise mõtlemise kohta kuni kiviajani välja.

 

Kasutatud kirjandus
Eesti rahvakultuuri leksikon 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Eisen, Matthias Johann 1995. Eesti Mütoloogia. Tallinn: Mats.
Eisen, Matthias Johann 1996. Esivanemate ohverdamised. Tallinn: Mats.
Goody, Jack 2005. Metsiku mõtlemise kodustamine. Tallinn: Varrak.
Habicht, Tamara 2008. Eesti saun. Ilo.
Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn: Valgus.
Hendriku Liivimaa Kroonika 1962. Ladina keelest tõlkinud ja eessõna: Julius Mägiste. Stockholm: Vaba Eesti.
Hiiemäe, Mall 1997. Metshaldjad ja muud üleloomulikud olendid metsas.— Mets ja kultuur. Tartu, lk. 29-35.
Hoppál, Mihály 2003. Šamaanid Aasias ja Euroopas. Varrak.
Jonuks, Tõnno 2009. Eesti muinasusund. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Karik, Hergi 2004. Metallid ja mittemetallid meis ja meie ümber. Tallinn: Koolibri.
Kulmar, Tarmo 2007. Tõsilood muinasrahvastest. Tartu: Ilmamaa.
Laagus, Aino 1976. Eksimise motiiv eesti mütoloogias. — Folkloor ja poeetika.Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 25-40.
Laagus, Aino 1976b. Ühest vanast kihistusest eesti metshaldjauskumustes. — Folkloor ja poeetika.Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk. 41-51.
Laagus, Aino 1976c. Eesti metshaldjas. — Studia metrika et poetika. Tartu: TRÜ Toimetised nr 396, lk. 20-29.
Loorits, Oskar 2001. Endis-Eesti elu-olu IV. Lugemispalu karjakasvataja elust. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Loorits, Oskar 2002. Endis-Eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Loorits, Oskar 2004. Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Molvõgin, A 1970. Raha-aarded Eestimaalt. – Kalender 1971. Tallinn: Eesti Raamat, lk 114 – 118.
Oinas, Felix J 1979. Kalevipoja kütkeis. Toronto, Canada: Oma Press Ltd.
Oinas, Felix J 1992. Šamanistlik hing Eestis. — Tulimuld: Eesti kirjanduse ja kultuuri ajakiri. Toimetas Bernard Kangro. 42. aastakäik, nr. 3, lk. 121-125.
Põldma, Villu 1999. Elustatu mütoloogia õpik. I osa. Tallinn.
Uus Testament 2000. The Gideons International.
Vahtre, Lauri 2000. Eestlase aeg: uurimus Eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. Varrak.
Valk, Ülo 1998. Allilma isand: kuradi ilmumiskujud eesti rahvausus. Tartu:Greif.

Vt ka: Täna on hingedepäev? Ei ole…

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *