Viimased 2 aastatuhandet on Eesti naised kandnud kaelas värvilisest klaasist helmeid. Kui 1.-2. sajandil oli see veel luksuskaup, siis sajand tagasi kanti helmeid igapäevaselt ja nende puudumine võis olla märk vaesusest. Eesti muuseumide arhiivides on palju näiteid selle kohta, millised helmed välja nägid. Klaaspärlite üksikleiud annavad aimu, milliseid klaaspärle Eestisse toodi. Professionaalsete arheoloogide käe all taastatakse muinasaegsete klaaspärlite järjekord ehtes, kui maapind selle alles on hoidnud. Viimase 3 sajandi keed on sageli muuseumi sattunud otse omanikelt ja tublid vanavarakogujad on üles täheldanud ka nendega seotud lugusid. Klaashelmeste ajalugu muutub iga aastaga järjest populaarsemaks kogu maailmas ja ka Eesti klaaspärlite lugu saab selgemaks uute avastuste valguses.
“Helmekeed on nii rahvapärimuse kui ka arheoloogiliste andmete põhjal olnud naiste ja tüdrukute ehteks” (Reidla 2012: 56). Nagu igal reeglil, on ka erandeid. Klaaspärlitikandiga vöösid kandsid just mehed, meie naabrite muinasaegsed leiud kinnitavad vähest klaashelmeste kandmist meeste või poiste poolt, klaashelme algusaegadel tohtisid neid kanda valitsejad või rikkad olenemata soost ja kurja silma vastu kaitsev klaaspärl võis olla sõjamehele vajalik varustus.
Euroopas liikus klaaspärle juba pronksiajal, kuid Eestisse jõudsid need rooma rauaaja alguses 1. sajandil. Rooma impeerium mõjus positiivselt klaaspärli levikule. Hiljuti oli leiutatud klaasipuhumine ja täiustatud klaasi valmistamise tehnoloogiaid. Rohkem klaaspärleid toodeti sel sajandil, kui varasematel kokku (Dubin 2015:57). Üks oluline kaashelmeste tootmise keskus – Reinimaa (Rhineland) – importis helmeste valmistamiseks vajaliku klaasi algselt Vahemerele lähematelt aladelt, näiteks Rhodoselt. Kreeka ja Euroopa klaashelmed olid pigem läbipaistvast klaasist. Aleksandrias jätkati Egiptusliku läbipaistmatu klaasi tootmist. Itaalia aladel tunti suurt huvi sel perioodil küll klaasi, aga mitte klaaspärlite vastu.
Hellenistlikul perioodi algul (Rhodos, 3. saj eKr) leiutati kuldfooliumiga klaaspärlid (inglise keeles: gold glass/ gold sandwich glass) – kahe klaasikihi vahele pandi õhuke kuldleht. See oli iseloomulik Rooma rauaaja lõpuni. Sarnast pärli valmistati rohkelt 12. sajandi lõpuni, kuid hilisemates pärlites oli kuld asendatud odavama kihiga, näiteks pronksiga. Need 15 sajandi vältel levinud klaaspärlid on heaks näiteks – lähemal uurimisel selgub, et näiliselt sarnased pärlid on tegelikult erinevad ja erinevate ajastute kuldsed klaashelmed üksteisest eristatavad (vt Spaer 1993).
Rooma rauaaja algusesse 1. – 2. sajandil dateeritakse Eestisse üksikud klaaspärlileiud – Kõmsi leiud on ühed varasemad. Lisaks kuulub sellesse perioodi leide, mille puhul dateering hõlmab nii Rooma rauaaja algust kui lõppu. Klaaspärlileidude esimene kõrgaeg Eestis jäi aastatesse 300 – 450, seega Rooma rauaaja lõpupoolde. Sellesse perioodi dateeritakse näiteks Jõelähtme Saha D leiukoht (vaata lähemalt siit), Jüril Kurna leiud ja palju teisi (vt Lang 1993: 36-37).
Klaaspärlid jõudsid Eestisse tänu Rooma impeeriumi merevaigukaubandusele, mille olulisemad keskused siinkandis asusid tänase Läti ja Leedu rannikualadel. Euroopas on alles avastamisel ja uurimisel Rooma rauaaegsed klaasitöötlemiskeskused. Varasemalt arvati, et klaas jõudis Euroopasse Roomast, kuid täna teatakse, et Itaalia aladel klaashelmeid ei toodetud. Kreekas ja Reinimaal toodetud klaaspulkadest valmistati helmeid tõenäoliselt mitmetes kaubakeskustes kesk-Euroopas. Millefiori helmed Lüganuselt Erra II ja Erra III valmistati arvatavasti Kreekas või Süürias (vt Andrae 1975: 158). Samas Jõelähtme Saha D leidude hulgas on suurem must klaashelmes, millel kollased ja punased lained, mitmeid sarnaseid leide on tänapäeva Saksamaa aladelt ja võib olla pigem kesk-Euroopa päritolu. Egiptuse Aleksandria klaaspärl aga võib olla Essult leitud punaste servadega ja taimemotiiviga mosaiikpärl (AM 13749 A 83).
Üheks huvitavaks näiteks on Viimsi I tarandkalmest leitud 122 klaashelmest (AI 5914). Kalme ise on dateeritud 4. – 5. sajandisse. Üsna täpne vaste helmevalikule on Taani Maglebjergi naise, kelle haud on dateeritud aastatesse 260-300 AD, klaashelmed. Maglebjergi klaashelmed on valmistatud Reinimaal ja need olid aetud nahast paelale (Hansen 2008: 192). Võib oletada, et ka Viimsi helmed on pärit Reinimaalt ja need saadi vahetuskaubana merevaigu, karusnahkade või vilja vastu. Viimsi helmed on pigem 4. kui 5. sajandist.
Kõrvalpõikena olgu öeldud, et on keeruline leida mõistlikku perioodi pikkust pärli tootmise ja maasse talletamise vahel. Läbida tuleb selliseid etappe: klaasi tootmine – klaaspärli tootmine – kauplemine tarnijaga – tarnija kaubateed – klaashelmeste kaubavahetuse põhjused – aktiivne kandmine/ likviidsuse tõttu hoiustamine ja ka müük – (võimalik kinkimine ja pärandamine) – hauapanus/ maasse hoiule panek/ ohverdamine/ juhuslik kaotus vms. Lisaks kulgeb erinevalt ka taaskasutus peale leidmist (muuseum, erakogu, kandmine, ka ost-müük).
Alates viikingiajast hakkasid rootslased ka ise klaashelmeid valmistama. Näiteks Ölandil. 7. – 9. sajandi olulisemad Rootsi klaaspärlitootmise kohad Helgö/ Birka ja Ojamaa said helmeste valmistamiseks vajaliku tooraine tõenäoliselt Staraja Ladogast või mujalt. Esimesed viikingipärlid tehti näiteks klaasikildudest, klaaskuubikutest või pärlite valmistamiseks pikaks venitatud klaaspulkadest (cane), mis ei nõudnud nii kõrget temperatuuri. Viikingiajal kasutati pärlite tegemiseks spetsiaalseid ahjusid, vaata näiteks siit. (Tulejoas klaaspärli valmistamise tehnika (lampwork) leiutati alles 16 või 17. sajandil.)
Tegelikult toodeti viikingiajal klaaspärle kõigis suuremates keskustes, aga klaas ise toodeti arvatavasti Bütsantsis. 8. – 10. sajandil valmistati klaaspärle Eesti naabruses vepslaste kaubanduskeskuses Starõi Laadogas, mis paiknes ajastu olulisel kaubateel. 11. – 13. sajandil valmistas klaashelmeid Novgorod, näiteks viikingiajal levinud koobaltsinine klaas asendus türkiissinisega.
11. – 14. sajandil on Eestis rohkesti klaaspärlite leide. Need seostuvad sageli Novgorodiga. Keeruline on öelda, kas sellel perioodil Eestis toodeti klaaspärle, sest klaasi tootmisest jäävad maha leiud, aga klaaspärlite tegemine võis toimuda üsna märkamatult. Lõuna-Eestis Siksäläs leitud sinine tilgakujuline klaasitükk AI 5101:480 (vt Valk 2014:310) võib olla klaaspärli tootmise jääk. Klaaspärli valmistajaks oli tõenäoliselt põhiliselt metalliga tegelev sepp. Milliseid klaaspärle see sepp valmistas? Võimalik, et see on stringeri pea ja stringeriga tehti oma ajastule iseloomulikke melonikujulisi helmeid, milled ribid mitte ei vajutatud helme pinda, vaid moodustati küljele sulatatud stringeritriipude abil.
Kaurikarpe kanti Eestis 7. – 18. sajandini, tippaeg jääb vahemikku 13. – 15. sajand (vt Reidla 2012: 61).
Klaaspärli valmistamise oskused olid Euroopas 12. ja 15 sajandi vahel kristluse halvustava suhtumise tõttu sageli löögi all. Levis küll lihtsamaid ühevärvilisi väiksemaid klaashelmeid, kuid neid pigem ei kantud kaelakeedes, vaid kasutati sakraalses tikandis või palvehelmestes. Eestit mõjutasid hansalinnade kaupmehed, kes muu hulgas klaaspärlitega kauplesid.
Kaltsedonid ja piklikud tahulised mäekristallid sattusid Eestisse arvatavasti vahemikus 1520 – 1620. aastal, kuigi leide vaadeldes oli põhiline umbes 1550 – 1600 st 16. sajandi II pool. See ei tähenda, et neid vanu pärle ka 17. või 18. sajandi pärlitega koos kaelakeesse ei võiks sattuda. 16. sajandi lõpu kaelakeede kooslusesse kuuluvad lisaks neile ka merevaik ja krõllid.
17. sajandi esimesel poolel, kui mäekristall ja kaltsedon vähenevad, astuvad asemele Hollandi/ Baieri pärlid, mis on enamasti sinised, valged ja kollased tahulised klaaspärlid. Selle ajastu tüüpiliste klaaspärlite “õdesid ja vendi” võib kohata Aafrika või Ameerika sama aja leidude hulgas. Hollandis toodetavatele pärlitele sarnaseid ahjus keerutatud klaaspärle valmistati ka Baieris aastatel 1670-1730 (Karklins 2016: 35). Tüüpiline Hollandi klaasi leid peaks olema Põltsamaalt ERM A 553:56/1-13. Jõelähtmest ERM A 502:103/1-28 on arvatavasti toodetud Baieris. Saaremaa SM _ 439 E on pigem sarnane Baieri näidistele, aga esineb koos pärlitega “nueva cadiz”, mis toodeti kas Böömimaal (Bohemia) või Hollandis.
Renessanss äratas vanad klaaspärlitraditsioonid. Suurima klaashelmeste tootja Veneetsia pärle pole ma veel Eesti leidude hulgas kohanud, kuid 17. sajandil elavnes (tootmine algas varem) klaaspärlite tootmine Boheemias, Baieris ja Tüüringis. 16. – 17. sajandil tootis Holland küll klaashelmeid, kuid seda ainult ekspordiks ja lisaks kauplesid Hollandi kaupmehed ka muudest piirkondadest pärit helmestega. Klaaspärleid tootsid rohkesti ka Inglismaa, Hispaania ja Prantsusmaa. Mida enam suurenes klaaspärlite tootmiskeskuste võimekus toota pärle, mis jõudsid kõikjale maailma laevadega, seda enam suurenes Eesti naiste soov kanda klaaspärle. Et nende võime kaitsta inimest usuti olevat suurem teistest kaelakeedes kantavatest materjalidest, kanti neid 19. sajandil juba igapäevaselt. Ammugi siis pidupäevadel. Igapäevaselt kanti eelkõige kurguhelmeid.
18. – 19 sajandil levis mitmeid pärlitüüpe. Näiteks piiprelle (sprengperlen) kutsuti ka vene helmesteks (russian bead), sest neid toodeti suuresti kaubavahetuseks Venemaaga. Piiprellid olid torukujulised helmed, mis võisid olla piklikud, aga pikkus võis olla ka lühem pärli läbimõõdust. Eestis esimesed kruviliste pärlite keed olid juba 18. sajandist, kuid peamiselt toodeti need 19. sajandil, arvatavasti Jablonecis. Siidipärlid on õhukesest klaasist kergelt purunevad helmed. Rohkesti kanti sel perioodil ka klaasist pärliimitatsioone. Tahulised helmed muutuvad täpselt ühesugusteks, sest neid õpitakse valmistama vormis pressides.
Klaashelmed olid lisaks ilule maagilise tähendusega. Näiteks täpid pärlitel olid silmad, neid kasutati kaitseks kadeduse, „kurja silma“ eest. Kruvilised pärlid tõid õnne, eriti mustad. Võime vaid oletada, et ka igal märgil ja värvil oli tähendus ja nii võis pärlite järjekordki kanda endas sõnumit. Näiteks olid Eestis levinud meeste klaaspärlitest vööd. Saksamaal kirjeldatakse sellist kommet kui naise tehtud armastussõnumit oma peigmehele. Kuidas muidu seletada, et mehed äkki lillemustrilisi vöösid kandma hakkasid? Sellised vööd olid tähendusi täis – näiteks põhivärv sinine viitas meelespeale (ära unusta mind) ja nimetähed olid naise initsiaalid (vt Martna meeste kasukavöö EVM E 210:32).
Kaelakeede osas on Eesti klaasimaa ja kuigi klaashelmestest keed pole viimastel aastakümnetel enam kõige populaarsemad, on need siiski endiselt moes. Unustuse hõlma aga oli veel 10 aastat tagasi kadunud vajadus lisada klaashelmestest keed meie rahvariietele. Isegi kallid prossid ja teised hõbeehted olid alati meie nägemuses koos rahvariietega, kuid kõige olulisem – klaaspärlitest kee – ootab endiselt vana traditsiooni äratajaid ja austajaid.
Üks vanem daam jutustas mulle 2014. aasta septembris Rakvere linnuse sügislaadal, et klaashelmeste traditsioon hääbus 1940-datel, sest klaaspärleid ei olnud kuskilt lihtsalt osta. Daam oli aastaid tegelenud rahvatantsuga ja ta rääkis, et 1970-datel ja 1980-datel oli ta koos mõttekaaslastega püüdnud leida võimalusi lisada rahvariietele klaashelmeid, aga need luhtusid, kuna ei leitud ei helmeid ega keede valmistajaid.*
Lisaks on üsna keeruline leida teadmisi Eesti klaashelmeste ajaloo kohta. Klaashelmeste traditsiooni äratamisel tuleks esile tuua Reet Piiri raamatut “Helmekeed” (Eesti Rahva Muuseum 2011), aga ka Jana Reidla kirjeldusi klaashelmeste kohta raamatus “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani” (Reidla 2012). Samas puudub terviklik akadeemiline uurimus kogu perioodi kohta 1. – 20. sajandi algus, kus fookuses oleks ainult helmed. Erinevad arheoloogilised käsitlused annavad küll aimu klaashelmeste (aga ka muude helmeste nagu kaurikarbid, kristall, kaltsedon, merevaik) teekonna kohta eestlaste elus, aga alati on uurimuse keskmes miski muu peale helmeste.
Kui kellelgi tekib soov seda ilusat traditsiooni üles äratada, tuleks kindlasti alustada suguvõsa ehtelaegastest. Kui vanatädi soovibki oma ehted oma lastele kinkida, pole tal kindlasti midagi oma ehete näitamise ja neist koopia tegemise vastu.
Teisalt on ammendamatuks varaaidaks meie muuseumid. Lisaks seelikutriipudele leidub seal rohkesti kaelakeesid, millele koopia tegemine elustab nii kindla piirkonna ajalugu kui teatud ajastu mõttemaailma ja traditsioone.
Potentsiaalne risk vanu traditsioone kaotada tekib liigsel täpsuse tagaajamisel. Kui inimesed kannavad rahvarõivaid, siis tehakse neid järgi uute ja ilusatena – kellelegi ei tuleks pähe teha täpne muuseumikoopia – luitunud ja narmendav. Lisaks valatakse vanu kangaid ja mustreid uutesse vormidesse (vt võrdlusena Jack Goody sissejuhatavat repliiki postituses “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“). Nii loovad ka Eesti ehtekunstnikud vanadest ehetest inspiratsiooni ammutades kaasaegseid ehteid.
Mõned soovitused:
1. Klaaspärle võiks, aga ei pea ise tegema. Rootsis ja mujalgi on moes teha koopiaid viikingiaegsetele ehetele, aga valmistamiseks enamasti ei kasutata viikingiaegset tehnoloogiat (tänasel päeval kasutatav lampwork tehnika polnud siis veel leiutatud). 19. sajandil toodeti enamik klaaspärle juba masinatega. Eestis müügil olevate klaaspärlite valik on piisavalt suur, tasub kodukandi klaashelmele sarnase helme otsimisega lihtsalt algust teha.
2. Kui on suurem huvi kee täpsuse osas, leidub mitmeid asjatundjaid. Tuleb arvestada sellega, et nad ei räägi alati seda, mida küsija kuulda tahab. Õige kee võib osutuda liiga raskeks, kulukaks (näiteks laenutatud rahvariiete jaoks), mittepunaseks ja pealegi ei kattu meie nägemusega sellest, et kõik peab olema toon-toonis.
Vanadesse traditsioonidesse tuleks suhtuda austusega. Tänase kandja ootuseks võivad olla Eestis harvaesinenud punast värvi helmed või toon-toonis värvigamma. Sellest peaks õppima lahti laskma. Mitmed kandjad soovivad, et kee ei oleks käisetikandiga samades toonides, et “ei kaoks tikandisse ära”. Arvan, et see seisukoht on palju lähemal vanale ehtekultuurile.
3. Muuseumioriginaalile koopiat tehes tasub pärleid valides eelistada õiget värvust õigele kujule. Toonide kerge muutmine võib anda huvitavaid tulemusi, kui on aega ja kannatust vanu mustreid erineval moel kokku panna. Ja kõige olulisem – valmiskee ei pruugi vastata nägemusele veel kokku panemata keest. Positiivse üllatuse korral on lihtne, aga negatiivse puhul tuleb mängida mustriga edasi, sest ühel hetkel kõik klapib kokku. Kui mõnele muffinile liiga palju suhkrut panna ei tähenda see veel, et see paraja suhkruga hea ei oleks olnud. Kooki ümber ei küpseta, aga pärleid võib korduvalt uude järjekorda panna.
4. Keskaja paiku hakati pluusidele tegema kraesid ja nii lõppesid paljud pärlikeed õlgade juures, kusjuures seljataga olid paelad, mis võimaldasid pärleid paraja pikkusega kaela siduda. Minevikuhõlmast äratatud pärlikeed võiksid kaunistada tänapäeval lisaks rahvariietele ka kleite ja ilma kraeta särke. Seetõttu oleks mõistlik jätkata mustrit tavapärasel moel ka selja taga. Nii ei piirata kandmisvõimalusi. Ka kinnitus võiks olla siiski kaasaegne, et muuta ehted kandjale käepäraseks ja täita antud postituses kumavat eesmärki kõrvaldada takistusi selle ilusa traditsiooni teadvustamise teelt.
5. Tänapäeva rahvapidusid vaadates tundub, et vanad külapeod olid nagu jalgpallimeeskonna kokkutulekud, kus kõik olid täpselt ühtmoodi riides. See polnud kindlasti nii ja riietus varieerus. Tänasel päeval sõltume olemas olevatest muuseumi vm originaalidest ja teadaolevad mustrid kannavad meie jaoks hoopis piirkondlikku tähendust (näiteks kodukoht, sünnikoht, vanemate sünnikoht jne).
Lisaks on meil olemas keede muuseumioriginaalid. Keede eesmärk varem oli samuti näidata kandja eripära (sotsiaalne kuuluvus, ilumeel), mitte piirdkondlikku kuuluvust, mis meile tänapäeval oluline on. Esineb teateid keede kinkimise kohta ühest piirkonnast teise. Seega ei tasu karta muuseumioriginaali muutmist või mõne muu piirkonna kee eelistamist.
6. Sageli arvatakse, et varasema ajastu keed ei saa kanda uuemast ajastust riietega
Legendis Sangaste kaelakee ERM A 366:82 juures öeldakse nii: “Võimalik, et kee hiljem leidja poolt vabalt kombineeritud”. Miks? Ajaloos sobrades leiame ka kuulsamaid näiteid, kuidas Rooma impeeriumi provintside klaashelmes Muranos taaselustati või keltide Hallstatti ja La Tene aegne klaashelmes Merovingide ja Anglo-Sakside juures taaselustati. Peame vanu asju aardeks, aga neid peeti aardeks ka 400 või 800 aastat tagasi. Olenevalt leidjast püüdis ta neid müüa või endale jätta, aga peale kogumise ehteid ka taaskasutati või töödeldi ümber. Huvitav näide on Helmest, kus maast leitud sõled on uue omaniku poolt üle hõbetatud, vt legend rinnalehe ERM 995:4 juures. Ka Kuusalu kaelakee ERM A 462:75, mis leiti aastal 1938, arvatakse olevat uue omaniku poolt ” keeks liidetud” (vt legend eseme juures).
7. Eesti rahvuslikes klaaspärlitest keedes on sageli üsna suured pärlid ja klaas on raske. Nii tuleks sümmeetrilise mustriga keesid algselt testida ja neid kokku pannes arvestada viikingieelse tarkusega, et rasked pärlid tuleb panna kee keskele, et kee kaelas võimalikult paigal püsiks. Lõpuni seda saavutada ei ole võimalik – aga see polnud ka vanasti. Vajadusel tuleks mustrit muuta ja valmistamiseks valitud pärlid ikka nii seada, et kanda oleks mugav.
8. Eesti muuseumidesse on sattunud keskaegseid ja varasemaidki klaaspärle, mille kandmisjärjekord kees pole teada. Tuleb arvestada ka osaliste ja segunenud leidudega. See ei tähenda, et sellest perioodist pärit klaasikultuur ei vajaks elustamist. Lätis on lisaks rahvariiete kandmisele populaarne arheoloogiliste riiete kandmine. Rahvariieteks nimetatakse alates 16. sajandist saadaolevaid esemeleide. Arheoloogilisteks riieteks nimetatakse sellele eelnenud ajastute arheoloogilistele leidudele tuginevat rõivastust. Kaelakee kokkupanekul tuleks otsida sarnasest ajast ehteleide, mille järjekord on säilinud.
Vanadel asjadel on oluline aspekt – kodukoha ajaloo tundmine. Igas kees on oma ajastu sõnum ja lugu. See ei tuhmu ka siis, kui kee satub teise perioodi rahvarõivaste või hoopis kaasaegse rõivastuse juurde.
NB! Postitus on muudetud ja täiendatud 16. veebruaril 2020.
* 2021 aasta suvel kohtasin teda uuesti, tema nimi on Maie Orav.
PS. Kas Eestis tehti ajaloolisi klaashelmeid? Mitte eriti. Siiski, lisaks ülal kirjeldatud stringeriga tehtud melonile on mul luubi all veel 2 helmetüüpi, aga uuring veel pooleli. Üks kahtlusalune on 5. – 6. sajandist ja kutsun seda hellitavalt pätsikeseks. Teine pikemaajaliselt vaatluse all olnud helmeste grupp sisaldab suuremaid või peenemaid rõngakujulisi helmeid umbes 17. sajandist.
Kasutatud kirjandus:
1. Reinhard Andrae 1975. „Mosaikaugenperlen: Untersuchungen zur Verbreitung und Datierung karolingerzeitlicher Millefioriglasperlen in Europa“. Acta Praehistorica et Archaeologica. Band 4. Bruno Hessling, Berlin.
2. Birgitte Borby Hansen 2008. “Kvinden på Maglebjerg. Kvinden på Maglebjerg. En rig grav fra yngre romersk jernalder ved Næstved”. ” Aarbøger for nordisk oldkyndighed og historie. 2008 (2011), p. 123-194
3. Lois Sherr Dubin 2015. “The worldwide history of beads”. Thames & Hudson.
4. Karlis Karklins; Sibylle Jargstorf; Gerhard Zeh ja Laure Dussubieux 2016. “The Fichtelgebirge Bead and Button Industry of Bavaria.” BEADS: Journal of the Society of Bead Researchers 28: 16-37. Leitav: https://surface.syr.edu/beads/vol28/iss1/5
5. Valter Lang 1993. “Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Töid arheoloogia alalt”. [Toimetaja Jüri Selirand] ; Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.
6. Jana Reidla 2012. “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”. Kirjastus Schenkenberg.
7. Maud Spaer 1993. “Gold-Glass Beads: A Review of the Evidence”. BEADS: Journal of the Society of Bead Researchers vol. 5, pp. 9-25.
8. Heiki Valk, Jaana Ratas, Silvia Laul 2014. Siksälä kalme (2. osa) Kujundaja: Jaana Ratas. Tartu Ülikool.
Soovitan vaadata:
1. Lugu kaubateedest 9. – 10 sajandil.
