Eesti on klaasimaa

Viimased 2 aastatuhandet on Eesti naised kandnud kaelas värvilisest klaasist helmeid. Kui 1.-2. sajandil oli see veel luksuskaup, siis sajand tagasi kanti helmeid igapäevaselt ja nende puudumine võis olla märk vaesusest. Eesti muuseumide arhiivides on palju näiteid selle kohta, millised need keed võisid välja näha. Klaaspärlite üksikleiud annavad aimu, milliseid klaaspärle Eestisse toodi. Professionaalsete arheoloogide käe all taastatakse muinasaegsete klaaspärlite järjekord ehtes, kui maapind selle alles on hoidnud. Viimase 3 sajandi keed on sageli muuseumi sattunud otse omanikelt ja tublid vanavarakogujad on üles täheldanud ka nendega seotud lugusid. Klaashelmeste ajalugu muutub iga aastaga järjest populaarsemaks kogu maailmas ja ka Eesti klaaspärlite lugu saab selgemaks uute avastuste valguses.

“Helmekeed on nii rahvapärimuse kui ka arheoloogiliste andmete põhjal olnud naiste ja tüdrukute ehteks” (Reidla 2012 lk 56). Nagu igal reeglil, on ka erandeid. Klaaspärlitikandiga vöösid kandsid just mehed, meie naabrite muinasaegsed leiud kinnitavad vähest klaashelmeste kandmist meeste või poiste poolt, klaashelme algusaegadel tohtisid neid kanda valitsejad või rikkad olenemata soost ja kurja silma vastu kaitsev klaaspärl võis olla sõjamehele vajalik varustus.

Euroopas liikus klaaspärle juba pronksiajal, kuid Eestisse jõudsind need rooma rauaaja alguses 1. sajandil. Rooma impeerium mõjus positiivselt klaaspärli levikule. Hiljuti oli leiutatud klaasipuhumine ja täiustatud klaasi valmistamise tehnoloogiaid. Rohkem klaaspärleid toodeti sel sajandil, kui varasematel kokku (Dubin 2015:57). Üks oluline kaashelmeste tootmise keskus – Reinimaa (Rhineland) – importis helmeste valmistamiseks vajaliku klaasi algselt Vahemerele lähematelt aladelt, näiteks Rhodoselt. Kreeka ja Euroopa klaashelmed olid pigem läbipaistvast klaasist. Aleksandrias jätkati Egiptusliku läbipaistmatu klaasi tootmist. Itaalia aladel tunti suurt huvi sel perioodil küll klaasi vastu, aga mitte klaaspärlite vastu.

Hellenistlikul perioodi algul (Rhodos, 3. saj eKr) leiutati kuldsed klaaspärlid (inglise keeles: gold glass/ gold sandwich glass) – kahe klaasikihi vahele pandi õhuke kuldleht. See oli iseloomulik Rooma rauaaja lõpuni. Sarnast pärli valmistati rohkelt 12. sajandi lõpuni, kuid hilisemates pärlites oli kuld asendatud odavama kihiga, näiteks pronksiga. Need 15 sajandi vältel levinud klaaspärlid on heaks näiteks – lähemal uurimisel selgub, et näiliselt sarnased pärlid on tegelikult erinevad ja erinevate ajastute kuldsed klaashelmed üksteisest eristatavad (vt Spaer 1993).

Rooma rauaaja algusesse 1. – 2. sajandil dateeritakse Eestisse üksikud klaaspärlileiud – Kõmsi leiud on ühed varasemad. Lisaks kuulub sellesse perioodi leide, mille puhul dateering hõlmab nii Rooma rauaaja algust kui lõppu. Klaaspärlileidude esimene kõrgaeg Eestis jäi aastatesse 300 – 450, seega Rooma rauaaja lõpupoolde. Sellesse perioodi dateeritakse näiteks Jõelähtme Saha D leiukoht (vaata lähemalt siit),  Kadrina Ojaveski leiud (vaata lähemalt siit), Jüril Kurna IA leiud ja palju teisi (vt Lang 1993: 36-37).

Klaaspärlid jõudsid Eestisse tänu Rooma impeeriumi merevaigukaubandusele, mille olulisemad keskused siinkandis asusid tänase Läti ja Leedu rannikualadel. Euroopas on alles avastamisel ja uurimisel Rooma rauaaegsed klaasitöötlemiskeskused. Varasemalt arvati, et klaas jõudis Euroopasse Roomast, kuid täna teatakse, et Itaalia aladel klaashelmeid ei toodetud. Kreekas ja Reinimaal toodetud klaaspulkadest valmistati helmeid tõenäoliselt mitmetes kaubakeskustes keltide aladel. Siiski on võimalik, et mitmed Eestisse jõudnud helmed on valmistatud ka Egiptuses Aleksandrias, näiteks millefiori helmed Lüganuselt Erra II ja Erra III. Jõelähtme Saha D leidude hulgas on suurem must klaashelmes, millel kollased ja punased lained, mitmeid sarnaseid leide on tänapäeva Saksamaa aladelt ja võib olla pigem kesk-Euroopa päritolu, sest tehnoloogia ei nõudnud nii suuri oskusi.

Üheks huvitavaks näiteks on Viimsi I tarandkalmest leitud 122 klaashelmest. Kalme ise on dateeritud 4. – 5. sajandisse. Seni ei ole mul õnnestunud leida neile sarnast klaashelmeste kooslust Läti ja Leedu rooma rauaaja leidude hulgast (päris kõiki pole ma siiski näinud). Üsna täpne vaste on hoopis Taani Maglebjergi naise klaashelmestega, kelle haud on dateeritud aastatesse 260-300 AD. Maglebjergi naise klaashelmed on valmistatud Reinimaal ja need olid aetud nahast paelale (Hansen 2008: 192). Võib oletada, et ka Viimsi helmed on pärit Reinimaalt ja Eestisse võis sattuda merevaiguhuvilisi kaupmehi Taanist.

Alates 5. sajandist tihenes eestlaste kaubavahetus Rootsiga ja samal ajal hakkasid rootslased ka ise klaashelmeid valmistama. Näiteks Ölandil. 7. – 9. sajandi olulisemad Rootsi klaaspärlitootmise kohad Helgö/ Birka ja Ojamaa said helmeste valmistamiseks vajaliku tooraine tõenäoliselt Staraja Ladogast või mujalt. Esimesed viikingipärlid tehti näiteks klaasikildudest (recycled glass), klaaskuubikutest või pärlite valmistamiseks valmistatud klaaspulkadest (cane), mis ei nõudnud nii kõrget temperatuuri. Viikingiajal kasutati pärlite tegemiseks spetsiaalseid ahjusid, vaata näiteks siit.  (Tuleleegis klaaspärli valmistamise tehnika (lampwork) leiutati hiljem, umbes 15. sajandil.)

7. – 10. sajandil valmistati klaaspärle Eesti naabruses ka Starõi Laadogas, slaavlaste saabumisel kandus teadaolev klaasitootmise keskus aga Novgorodi (vt Dubin, lk 67).

Kui muu maailm juba võõrastas igasugu pärle kui paganlikke esemeid ja keskendus vaid palvehelmestele, on 12. sajandi ehteleiud Eestis rohked ja võib arvata, et klaaspärlid olid ühed olulisemad pärlid. Keskajal maailm puhkas pärlitest ja vanad klaasivalmistamisoskused hääbusid. Levis küll lihtsamaid ühevärvilisi väiksemaid klaashelmeid, kuid neid pigem ei kantud kaelakeedes, vaid kasutati sakraalses tikandis või palvehelmestes. Palvehelmestega seoses olid olulised klaaspärlitraditsioonide levitajad benediktiinid. Eestit mõjutasid ka hansalinnade kaupmehed, kes muu hulgas klaaspärlitega kauplesid.

Klaaspärlite asemel kanti 15. – 16. sajandil sageli merevaiku, kaltsedoni ja tahulisi kristallpärle. Umbes 17 sajandil jätkus vaid merevaigu kandmine, kuid see polnud üldlevinud. 11. – 15. sajandil armastati ka kaurikarpe, mis levisid eelkõige Lõuna-Eestis ja saabusid siia latgalite kaudu.  Alates 16 sajandist muutusid populaarseks hõbekrõllid (vt Reidla, lk 60-62).

Renessanss äratas vanad klaaspärlitraditsioonid. Suurimast tootjast Veneetsiast arvatavasti ei pruukinud pärlid meieni jõuda, kuid 17. sajandil elavnes klaaspärlite tootmine Bohemias, Baieris, Tüüringis. 16. sajandi lõpus tootis klaashelmeid ka Holland, peamiselt küll ekspordiks Aafrikasse.Lisandusid ka Inglismaa, Hispaania ja Prantsusmaa. Mida enam suurenes klaaspärlite tootmiskeskuste võimekus toota pärle, mis jõudsid kõikjale maailma laevadega, seda enam suurenes Eesti naiste soov kanda klaaspärle. Et nende võime kaitsta inimest usuti olevat suurem teistest kaelakeedes kantavatest materjalidest, kanti neid 18. sajandil juba igapäevaselt. Ammugi siis juba pidupäevadel. Igapäevaselt kanti eelkõige kurguhelmeid.

Klaashelmed olid lisaks ilule maagilise tähendusega. Näiteks täpid pärlitel olid silmad, neid kasutati kaitseks kadeduse, „kurja silma“ eest. Kruvilised pärlid tõid õnne, eriti mustad. Võime vaid oletada, et ka igal märgil ja värvil oli tähendus ja nii võis pärlite järjekordki kanda endas sõnumit. Näiteks olid Eestis levinud meeste klaaspärlitest vööd. Saksamaal kirjeldatakse sellist kommet kui naise tehtud armastussõnumit oma peigmehele. Kuidas muidu seletada, et mehed äkki lillemustrilisi vöösid kandma hakkasid? Sellised vööd olid tähendusi täis – näiteks põhivärv sinine viitas meelespeale (ära unusta mind) ja nimetähed olid naise initsiaalid (vt näiteks Martna meeste kasukavöö EVM E 210:32).

Kaelakeede osas on Eesti klaasimaa ja kuigi klaashelmestest keed pole viimastel aastakümnetel enam kõige populaarsemad, on need siiski endiselt moes. Unustuse hõlma on aga vajunud vajadus lisada klaashelmestest keed meie rahvariietele. Isegi kallid prossid ja teised hõbeehted on meie nägemuses koos rahvariietega, kuid kõige olulisem – klaaspärlitest kee – ootab endiselt vana traditsiooni äratajaid ja austajaid.

Viimasel ajal on õnneks hakanud jää sulama – on lisandunud mitmeid raamatuid, mis klaaspärlitest räägivad. Esile võiks tuua näiteks Reet Piiri raamatut “Helmekeed” (Eesti Rahva Muuseum 2011). Siin-seal on ka kuulda, et huvilised saavad töötubades õppida kurguhelmeste valmistamist.

Siiski, vastuseta on kaks küsimust. Miks nii huvitav traditsioon on hääbunud? Ja mida teha, et asi paraneks?

Võib-olla oli vene ajal raske leida erinevaid klaaspärleid?

Potentsiaalne risk vanu traditsioone kaotada tekib kindlasti liigsel täpsuse tagaajamisel. Kui inimesed kannavad rahvarõivaid, siis tehakse neid järgi uute ja ilusatena – kellelegi ei tuleks ju pähe teha täpne muuseumikoopia – luitunud ja narmendav. Lisaks valatakse vanu kangaid ja mustreid uutesse vormidesse (vt võrdlusena Jack Goody sissejuhatavat repliiki postituses “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“).

Klaaspärlite puhul tunduvad olema järgnevad takistused:

1. Klaaspärlid tuleks valmistada käsitsi.

Nagu eelnevalt öeldud, ei valmistatud klaaspärleid Eestis ja müügil olevate klaaspärlite valik on piisavalt suur, et ka müügilt sobilikke klaaspärleid leida.

2. Kusagil pole inimest, kes garanteerib, et klaaspärlitest keesse oleks valitud õiged pärlid.

Kas pole siis lihtne? Kogemuse põhjal võib kinnitada, et meie esivanematel oli hea värvitaju ja nii tuleks pärleid valides eelistada õiget värvust õigele kujule. Samas võib ka toonide kerge muutmine anda huvitavaid tulemusi, kui on aega ja kannatust vanu mustreid erineval moel kokku panna.

Kusagil keskaja paiku hakati pluusidele tegema kraesid ja nii lõppesid paljud pärlikeed õlgade juures, kusjuures seljataga olid paelad, mis võimaldasid pärleid paraja pikkusega kaela siduda. Minevikuhõlmast äratatud pärlikeed võiksid kaunistada tänapäeval lisaks rahvariietele ka kleite ja ilma kraeta särke. Seetõttu oleks mõistlik jätkata mustrit tavapärasel moel ka selja taga. Nii ei piirata kandmisvõimalusi. Ka kinnitus võiks olla siiski kaasaegne, et muuta ehted kandjale käepäraseks ja täita antud postituses kumavat eesmärki kõrvaldada takistusi selle ilusa traditsiooni teadvustamise teelt.

3. Pole õige teha muudatusi kees võrreldes originaaliga.

Tänapäeva rahvapidusid vaadates tundub, et vanad külapeod olid nagu jalgpallimeeskonna kokkutulekud, kus kõik olid täpselt ühtmoodi riides. See polnud kindlasti nii. Meil on olemas muuseumioriginaalid, mille järgi kaasaegseid rõivaid valmistatakse. Samuti on meil olemas keede muuseumioriginaalid, kuid keede eesmärk oli näidata kandja eripära, mitte piirdkondlikku kuuluvust (st näidata tema sotsiaalset, mitte piirdkondlikku kuuluvust, mis meile tänapäeval oluline on). Esineb teateid keede kinkimise kohta ühest piirkonnast teise. Samuti on keetüüpe, mis muuseumidesse sattunud erinevatest piirkondadest. Näiteks tundub, et kõikjal oli levinud 0,5 mm läbimõõduga valgetest pärlitest kaelakeed – see oleks lihtsaim viis alustamiseks.

4. Keed on liiga värvilised ja on vähe kohti, kus neid kanda.

Loomulikult tuleb meie vanadesse traditsioonidesse suhtuda austusega, kuid tuletame meelde, et klaaspärleid kanti Eestis igapäevaselt – see tähendab – mitte ainult koos rahvariietega, vaid ka (igaüks võib täita lünga vastavalt oma fantaasiale)….

Keed oma värvigammades on eristuvad ja nii, nagu levib teadmine originaalkeede kohta, muutub keede eripära nende tugevuseks, mitte nõrkuseks. Kõik inimesed pole nii tagasihoidlikud ja tagasihoidlikele on ka suurepärased võimalused klaaspärlite traditsiooni hoidmisel.

Mõned nõuanded veel.

  • Eesti rahvuslikes klaaspärlitest keedes on sageli üsna suured pärlid ja klaas on raske. Nii tuleks sümmeetrilise mustriga keesid algselt testida ja neid kokku pannes arvestada viikingieelse tarkusega, et rasked pärlid tuleb panna kee keskele, et kee kaelas võimalikult paigal püsiks. Lõpuni seda saavutada ei ole võimalik – aga see polnud ka vanasti. Vajadusel tuleks mustrit muuta ja valmistamiseks valitud pärlid ikka nii seada, et kanda oleks mugav.
  • Eesti muuseumidesse on sattunud keskaegseid ja varasemaidki klaaspärle, mille kandmisjärjekord kees pole teada. Tuleb arvestada ka osaliste ja segunenud leidudega. See ei tähenda, et sellest perioodist pärit klaasikultuur ei vajaks elustamist. Lätis on lisaks rahvariiete kandmisele populaarne ka arheoloogiliste riiete kandmine. Rahvariieteks nimetatakse alates 16. sajandist saadaolevaid esemeleide. Arheoloogilisteks riieteks nimetatakse sellele eelnenud ajastute arheoloogilistele leidudele tuginevat rõivastust. Kaelakee kokkupanekul tuleks otsida leida sarnasest ajast, mille järejkord on säilinud.
  • Lisaks on vanadel veel üks aspekt – kodukoha ajaloo tundmine. Igas kees on oma ajastu sõnum ja lugu. See ei tuhmu ka siis, kui kee satub teise perioodi rahvarõivaste või hoopis kaasaegse rõivastuse juurde.

NB! Antud postitus täieneb jooksvalt ja lõplik versioon valmib ehk aasta lõpuks 🙂


Kasutatud kirjandus:

1. Lois Sherr Dubin 2015. “The worldwide history of beads”. Thames & Hudson
2. Birgitte Borby Hansen 2008. “Kvinden på Maglebjerg. Kvinden på Maglebjerg. En rig grav fra yngre romersk jernalder ved Næstved”.
3. Valter Lang 1993. “Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Töid arheoloogia alalt”. [Toimetaja Jüri Selirand] ; Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.
4. Jana Reidla 2012. “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”. Kirjastus Schenkenberg.
5. Maud Spaer 1993. “Gold-Glass Beads: A Review of the Evidence”. BEADS: Journal of the Society of Bead Researchers vol. 5, pp. 9-25.

Soovitan vaadata:
1. Lugu kaubateedest 9. – 10 sajandil.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *