Evil eye belief I

“Evil eye is a fairly common folk belief complex, which is based on the idea that a male or female person has the power to – whether deliberately or inadvertently – cause harm to another person or their property with either a praise or just by looking at them.” (Alan Dundes, “Kes on rahvas “. Varrak, 2002:181) .

“I would not want to claim that all of the folk ideas or principles mentioned above are made [ … ] consciously. [ … ] I assume that these are the structural principles of the thoughts of the representatives of such cultures.” (Ibid, p 191)

Alan Dundes’ article “Evil Eye: Essay in Indo-European and Semitic worldview” is one of the few data carriers about this belief system, which is so widely spread and deeply rooted into our cultural memory. Paying no attention to the Freudian interpretations in that essay, we can find a set of rules which we follow on a daily basis, without even thinking about the fact that we are cultural carriers of an old religion. Anybody could be the holder and communicator of cultural memory.

Surprisingly, I have noticed that new knowledge about evil eye can be gained from both the young and the elderly, believers and nonbelievers, either upon request or by random occurrences. If you are able to add something to the two articles about evil eye, please add it as a comment.

  1. Pride. The victim’s wellbeing, good health and beautiful appearance may provoke an attack from the evil eye. Pride attracts evil eye. Infants, young children and brides are more prone to an attack from evil eye (Ibid , p 188).
  2. Symptoms. Under the influence of the evil eye, humans and other living beings either get sick, die or are otherwise misfortunate. The symptoms of diseases include loss of appetite, excessive yawning, hiccups (“someone talks about you” = someone is envious of you), vomiting and fever. The cow does not give milk, trees and plants will dry out. Inanimate objects will be broken or destroyed. (Ibid , p 181)
  3. Defense. Evil eye is prevented in two ways. Firstly, a preventive way – concealing anything that might cause jealousy. Secondly, a defensive way – wearing amulets, making special signs withs hands, drawing defensive symbols on items, spitting, using spells. For example, protective formulas could be recited before and/or after a praise. Protective symbols may be either breasts or genitals – symbols of vitality. (Ibid, p 181-182, 203)
  4. Appearance. Good appearance is being hidden (by wearing clothes which provide disguise, for example a veil). People smear themselves and others with dirt for the sake of protection. New clothes will be stained on purpouse. It is common for millionaires in Europe and America to wear rags. (Ibid, p 182)
  5. Spells. In Jewish culture, it is common to avoid a positive answer to the question “How are you doing?” A safe answer would be “Not bad” or “Cannot complain”. Before drinking, it is common to say “Cheers!” or any other toast. Before eating, it is common to say “Good appetite”. (Ibid, p 182, 192, 194)
  6. Treatment. If a case of the evil eye is discovered, it is necessary to find the owner, who is willingly or unwillingly damaging the victim. In some cases, the owner of evil eye is asked to spit in the face of the victim to initiate the recovery process. Evil eye is used by somebody who is envious, that’s why evil eye could also be called by the name of a jealous eye. Behind admiration can be jeallousy. Thus, a situation might arise where those influenced of evil eye will panic upon hearing praise. Controversely, nonbelievers would not understand, why nobody praises them. Freud suggests that the culprit of this kind of situation might not only be the one who is jealous but the one who they are jealous about – they are afraid of jealousy and they project the jealousy they would feel in the same situation on others. So if the victim would otherwise be guilty of hating the culprit without a reason, then now they have a reason behind it – jealousy. Throughout history, it has been a question of debate whether evil eye could be used as a weapon on purpouse or not. In addition, it is unknown whether somebody other than a human can possess it (a spirit, for example). (Ibid, p 182-189)
  7. The principle of limited benefits. Benefits are limited and, therefore, every individual benefits at the expense of another (Ibid, p 191-192). If someone is rich, it is at the expense of the poor. If someone is healthy, then another person has less strength and is more prone to diseases. If someone is beautiful, then they take away this benefit from somebody else. When a jealous person sees strong signs of vitality in somebody, then they undermine that vitality with their envy and/or any malicious intent. Some people have a greater tendency to use the evil eye, because they are used to getting benefits on the expense of others or they lack dreams of their own – they desire and take, what others value. (For comparison – some believe in an opposing theory called the currency. According to it, there benefits are unlimited – instead of being better than others, it is important to keep the benefits in circulation).
  8. Liquid. In evil eye beliefs, liquid is opposed to death, thus important in defecting and healing. It is common for Judaism and Christianity to talk about rivers of milk being in the paradise and that the hell is hot and dry. Life is water – receiving liquid means life and drying leads to death. Those searching for eternal life and youth searched for the fountain of eternal youth.(Ibid, p 191-192, 198, 223) In a Russian cartoon “Humpback foal”, czar wanted to bathe in different baths to get young and Ivan the Fool became a handsome prince in those baths.
  9. Drinking. To celebrate a victory, the community drinks together, because there is a chance of someone being jealous – liquid must be served with toast to prevent evil eye. Some nations and persons will be upset, if somebody refuses to drink for this kind of occasion. In some places, if somebody is suspected of using evil eye, they are served milk. (Ibid, p 192)
  10. Tipping. To make a waiter not be jealous of those who eat, they will recieve tips (in many languages the word is connected to liquids, in Estonian “jootraha”= drink + money). (Ibid, p 194-195) The cause of tipping is not only the fear of evil eye, though. There are at least 2 more reasons – to avoid taxes and to keep money in circulation – believing that if you give, you will recieve even more.
  11. Mother’s milk. Siblings rivalry for mother`s love might be a possible reason, why mother’s milk is an essential component to the evil eye beliefs. (Ibid, p 197)
  12. Eating. It is dangerous to eat in public places because there might be those, who are jealous of your food. To prevent evil eye, everybody present must eat. Some food could be concidered „toxic“ – in the marketplace, some people can see the food but cannot eat it and they will became jealous of it. When eating in public places, it is helpful to offer food to those who pass you by, even though these tend to be just formal invitations. The dinner phrase “Good appetite” could be interpreted as – “Continue eating, I’m not jealous of your meals”. (Ibid, p 193-194) Estonians have different traditions of offering food for those we call a “sant” – they could be either crippled, homeless, less rich or just neighbors walking around on certain days of the year (Christmas, St Martins day, on a sunday in church).
  13. Deceased. Because the deceased are thirsty, water containers are placed on graves. The deceased envy those who live (vampires want blood etc). (Ibid, p 198-199)
  14. Youth. The elderly envy the vitality of the youth. (Ibid, p 199)
  15. Spitting. On the one hand, the saliva is a liquid (a good thing), but on the other hand -spitting at other means to reduce their value and to make them less prone to be envied. For example, if someone praises a cute little child, the parent might ask them to spit on the child. (Ibid, p 201-202)
  16. Sailors. Sailors have tattoos of open eyes on their eyelids or chests, believing that these eyes are always awake, even if they are asleep. Eyes are also painted on both sides of a boat or a ship. (Ibid, p 203)
  17. The principle of “eye for an eye”. In Turkey, there are beliefs that people with blue eyes are more prone to having evil eye. To prevent damage made by them, people wore amulettes etc with symbols of blue eyes. (Ibid , p 210-211)
  18. The principle of “humiliation” . As mentioned previously, spitting helps against evil eye. Something similiar could be noted about showing somebody the middle finger – „I’m lowering your value so nobody would envy you“.
  19. Beliefs of evil eye can be used as an excuse for blaiming others. That explains why beliefs of the evil eye are not favoured in the society – nowadays, people are more interested in getting protection and less interested in blaming others.

Kolme toime sümboolika

Lisa kommentaar

Muinasjutte peetakse juhusliku fantaasia viljadeks, kuid asjatundjad leiavad neist erinevaid seaduspärasusi ja reegleid. Georges Dumézil, prantsuse võrdlev keeleteadlane ja usundiloolane, leiab muinasjuttudest teatud loogika alusel korduvat kolmikjaotust, mille algpõhjuseks ta peab lugude päritolu hüpoteetilisest indo-euroopa algkodust.

Kolmikjaotust saab muinasjuttudest leida igaüks, alljärgnev on väikseks juhiseks selle märkamiseks.

Peamine jaotus: 1. Preester; 2. Sõjamees: 3. Kaupmees/ käsitööline.

See tähendab, et ühiskond koosneb kolme liiki liikmetest, aga ka seda, et kui inimene tahab olla õnnelik, peavad kõik kolm tema elus hästi toimima. Vihjeid sellisele jaotusele võib leida budismist, hinduismist, viigingite või keltide pärimustest ja mujalt.

1. Preestri toime valdkonnad on loomine, religioon, teadus, nõidus, kultus, maagia, suhtlemine jumalate tagatise abil (õigus, haldus), pitser, pitsat, kuningavõim vastavalt jumalate tahtele või soosingule, tarkus.

Preestri toimet märgivad muinasjuttudes: moraal, kultuskarikas, eriline kivi, kotkas, tark olend, vanamees, tark mees taskus, tarkade kivi, pühakiri ja ohvritalitlused, vesi, allikas, kaev, lonkamine, jala vigastamine. Preestroi toimega seostuvad hädad muinasjuttudes on näiteks vale, halb ohver või lepingu rikkumine.

2. Kaupmehe ja käsitöölise toime valdkonnad on säilimine, muutumine, viljakus, toit, rikkus, tervis, rahu, meelelisus ja ilu.

Kaupmehe ja käsitöölise toimet märgivad muinasjuttudes majanduslik huvi, ader ja ike, katel, lauake kata end, küllusekarikas, lõppematu leib või muu toiduaine. Selle toimega seotud hädad on viljaikaldus, halb toit, mürk, nälg, inimeste suremine.

3. Sõjamehe toime alla kuuluvad valdkonnad on häving, füüsiline ja toores jõud ja selle kasutamine (eelkõige sõjategevuses), muutused, uuestisünd. (Indo-euroopa jumalate sõdades ei ole võitjaid, vaid luuakse ühtsus, mis toetub vastastikkustele kokkulepetele.)

Sõjamehe toime tunnused muinasjuttudes (ja loomulikult ka müütides, eepostes, pärimustes jne) on kirg, kirves, oda, vibu, haamer, vasar, mõõk, tuli, piksenool. Sõjamehe toimega seotud hädad on vaenlane, allaandmine ja üldse igasugune sõjategevus.

Sarnane jaotus on ka jumalate puhul: tarkusejumalad (võim), viljakusega seotud jumalad (sh ilu), sõjajumalad (sh kirg, armastus).

Muinasjutukangelastega võib juhtuda näiteks nii:
– ühes kuningriigis oli kaev kuiv, teises viljaikaldus ja kolmandas sõda.
– kuningapojast sai kokapoiss või aednik, siis sõjamees ja lõpuks valitseja.
– kuningapojal oli 3 abilist. 1 jooksis kiiremini, kui tuul, teine oli võitmatu ja kolmas jaksas turjal kanda kogu halva kuninga vara.

Milliseid toimed märkad siin:
– kuningapoiss tunti ära, sest tal oli pitser laubal ja jalg haavatud.
– karjapoiss sai kuningaks, sest oskas rääkida kõige parema vale.
– kuningast sai lootsikuvedaja.
– esimeses kuningriigis ei kandnud õunapuu enam vilja, teises oli kaev kuivanud ja kolmandas tuli võita kuri hiiglane.
– rumal vend pidi raiuma tamme (kirves), kaevama kaevu (labidas) ja valvama jäneseid (tantsima panev pill).
– rumal kangelane sai endale imevahendid: hobune, laudlina ja kepp.

Kasutatud kirjandus: http://www.folklore.ee/seminar/dumezil11.html

———-

Põhja piiril seisis pere,
Tugev talu kaljudella
Taara tammemetsa ääres,
Pool veel seisis metsa peidus,
Teine pool lausa lagedal.
Peres kasvas kolme poega,
Taaralaste taimekesi.
Üks neist veeres Venemaale,
Teine tuiskas Turjamaale,*
Kolmas istus kotka selga,
põhjakotka tiiva peale.
See, kes veeres Venemaale,
Kasvas kauniks kaubameheks,
Poepoortide punujaks.
See, kes tuiskas Turjamaale,
Sirgus vapraks sõjameheks,
Tõusis tapri taotajaks.
See, kes sõitis kotka seljas,
Põhjakotka tiiva pealla,
lendas palju, liugles palju,
lendas tüki lõuna poole,
Teise tüki tõusu poole,
Sõitis üle Soome mere,
liugles üle Läänemere,
Veeres üle Viru mere,
kuni õnne kohendusel,
jumalikul juhatusel
Kotkas kõrge kalju peale
Viskas mehe Viru randa.

“Kalevipoeg” Fr. R. Kreutzwald, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1935, lk 16.

* Norra

Jätkuv evolutsioon

Lisa kommentaar

Evolutsiooni käsitletakse reeglina lähtuvalt kahest vaatenurgast:
1. See toimus kunagi ammu. Ahvist sai inimene. Suurest paugust sai maakera. Sisalikust sai lind ja krokodillist lammas.
2. Seda pole olnud. Enne polnud midagi ja siis loodi kõik olendid maa peale.

Kas midagi jäi välja?

Jah, loomulikult. Vaatamata elutervele egoismile unustab kaasaegne inimene evolutsioonist rääkides iseenda. Samas on mitmed antropoloogid ja antropoloogiliselt arutlevad inimesed sellele järjest enam tähelepanu pööranud. Jättes kõrvale mitmed autorid, kes osutavad kultuuri ja evolutsiooni vahelistele seostele tooksin esile kaks autorit, kelle teostega tutvudes on antud teemast hea aru saada. Nendeks on taanlane Tor Nørretranders raamatuga “Helde mees” (El Paradiso 2004) ja Jared Diamond raamatuga “Püssid, pisikud, teras” (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003).

Mõlemad autorid vaatlevad, milliseid käitumuslikke ja muid kohastumusi tekitab inimesel ja teistele elusolenditele sooline valik. Kas inimesed saavad oma häid geene tõestada vaid rikkuse abil? BMW, suur maja heas rajoonis, suure palgaga töökoht? Nii lihtne see siiski ei ole. Tuleb arvestada paljude muude aspektidega.

1. Looduslik valik. Nørretranders kutsub sellist, kõige klassikalisemat evolutsiooni käsitlust: “hüppa üle aia sealt, kus aed on kõige madalam” (Nørretranders 2004: 35). Tugevam hävitab nõrgema ja jääb ellu. Tugevam kohaneb uue keskkonna, uute elutingimustega.

2. Suguline valik. Nørretranders juhib tähelepanu sellele, et Darwin ei rääkinud vaid ühest evolutsiooni printsiibist, vaid kahest. Teist nimetab ta “hüppa üle aia sealt, kus aed on kõige kõrgem“(Nørretranders 2004: 67). See tähendab, tee midagi rasket ja see pingutus toob partneri. Inimene kogub endale näiteks raha ja tegeleb meeletu tarbimisega, paabulinnul on mõttetult suur. See on kui puue (handicap), millega elamine jõuab suurt jõupingutust, kuid on atraktiivne soolise valiku puhul. “Suguline paljunemine loob populatsioonis pidevalt variatsioone, sest geneetilisel kaardid segatakse iga põlvkonna jaoks uuesti” (Nørretranders 2004: 72). Kloonimise asemel luuakse uue geneetilise koodiga isendid, kes on vastupidavad parasiitide rünnakule.

Rikkus on oluline, aga selle tähendus sõltub ühiskonnast. Hiinas on rikas ka hurtsikus elav arst, sest paljud inimesed on talle teene võlgu ja ta võib igal hetkel arvestada nende abiga. Osad valivad partneri selle järgi, et ta juba on rikas, kuid teised selle järgi, et tal on potentsiaal rikkusele (kuigi õigem oleks kasutada väljendit “teatud elustandardile”). Näiteks, abikaasa, kes toetab oma “teist poolt” rikastumises, loob omakorda olukorra, kus see “teine pool” satub selliste partneriotsijate huvisfääri, kes ei oleks temas näinud potentsiaali, aga rikkuse saavutanuna on ta sobilik partner. Traditsioonilised ühiskonnad on selle eest enam kaitstud, sest seda taunitakse. Romantilise armastusega ühiskondades varjatakse Erich Frommi arvates seda, abikaasad on partnerid ja nende vaheline tehing on kaubatehing (vt Fromm 2006).

Üheks oluliseks puudeks loodusliku valiku seisukohalt on altruistlik käitumine – enda ohverdamine ühiskonna kasuks. Selle asemel, et hundi eest ära joosta, organiseerib karja juht karja liikuma nii, et ka karja kõige nõrgemad liikmed ei saaks surma. Puudeks on ka paabulinnul mõttetult suur saba, sest see näitab tema võimekust vaatamata sellele puudele ellu jääda. Mida suurem saba, seda võimekamad geenid, sest seda raskem on rebase käest pääseda.

3. Kulukad signaalid. Olgu siis nii või naa, igal juhul on küsimus selles, kuidas oma häid geene tõestada ja milliseid omadusi hinnatakse partneri juures.

Üheks levinud seltskonnaks on need, kes peavad küll oluliseks partneri leidmist, kuid ei ole mingilgi moel huvitatud ühestki võimalikust kohustusest. Nad evivad kulukaid signaale, kuid tegelikult valivad partneri, kes saaks teatud kohustustega hakkama (peamiselt järglaste eest hoolitsemine). Iidsed ühiskonnad on seadnud mitmeid reegleid selle vältimiseks, sest ühiskond tervikuna peab toetama hädasse sattujaid ja parem oli hätta sattumist ära hoida. Halb käitumine, “armastus sai otsa”, “tegid midagi valesti”, “ei sobinud” on klassikalised lahkulöömise põhjused. Igas suhtes on üks pool, kes on tugevam pool kohustusi kandma ja teine, kes rõhub siis selle esimese vastutustundele, ehtiv pool. See ei tähenda, et “elumeestest” ei või saada see “tugevam pool” – vanus teeb sageli oma töö. Kui loomade ja lindude puhul on just isased need, kes end ehivad, on inimeste puhul keerulisem otsustada, kumb on tugevam ja kumb ehtiv pool (vt Nørretranders 2004: 90-105).

Inimeste puhul mängib olulist rolli see, millised kulukad signaalid on parasjagu moes. Samas pole nii, et vaid ühtedel on eelised ja teistel mitte, sest väärtused, mida inimesed üksteises hindavad, on tohutult. Kes oli sinu vanaisa. Kuidas sa räägid. Kas sul on head naljad (mis näitab sinu aju võimekust, analüüsioskust). Kas saad teatud keskkonnas hakkama. Intelligentsed inimesed vajavad kedagi, kes arutlevad teemadel, mis neile korda lähevad. Muljeinimesed hindavad üksteises illusionistioskusi. Nii on igaühel võimalus tegeleda sellega, milles ta on tugev ja küsimus on vaid selles, et teha seda hästi. See on lihtne – inimene peab lihtsalt ise tundma, et ta on pingutanud.

Narkootikumide tarbimine ja alkoholi tarbimine käivad teatud reeglite järgi ja on samasugused “kulukad signaalid”, nagu ekstreemsport või muu hasarttegevus, pigem on tegemist eputava kui vastutust kandva sümbolismiga. Pingutus ei too partnerit, kui seda üksi salajas teha. Nii räägitakse mitte igaühele, vaid teatud potentsiaalsele seltskonnale, kelle kaudu võiks jõuda signaal õige partnerini, alati täpsetest kogustest, kui palju midagi tarbiti (viis pudelit kahe peale, terve kast kolme peale). Või pigem pannakse natuke juurde. Klassikaline nali sellel teemal (mille peale osad hakkavad naerma ja teised mitte) on “Nii lahe pidu oli! Ma olin nii täis, et ei mäleta midagi”. Nii üritatakse kaasajal võidelda narkootikumidega või alkoholiga, mõistmata, et selle abil tõestavad oma häid geene just need, kes tunnevad, et muud võimalust pole jäänud. Sest organism peab ju olema väga tugev, et vastu pidada nendele mürkidele ja veel enam – mitte sattuda sõltuvusse. Aga pärast selgub, et ikka tekib sõltuvus. Polnud nii head geenid. Vastuväitena ütlevad paljud siinkohal, et see ei saa olla nii, sest narkotsi tarbivad sageli inimesed, keda imetletakse. Kahjuks või õnneks loob igaüks ise oma mõõdupuu ja võib juhtuda, et ta tunneb, et ta pole veel näidanud, mida kõike ta veel suudab. Rolli hakkab lisaks mängima lapsepõlves saamata jäänud tähelepanuvajadus (ehk stiimulinälg, vt Berne 2001: 11).

Narkootikumidelt ja alkoholilt saab tähelepanu mujale juhtida vaid luues tervikpildi, kus inimesel tekib võimalus end tõestada ja ta ka ise tunneb, et ta on rahul oma pingutustega.

4. Sotsiaalne kontroll on selline nähtus, kus ühiskond tervikuna kiidab või laidab üksikindiviidi tegevust. Enamast räägitakse selle positiivsest küljest, mis tähendab seda, et kui keegi teeb midagi hästi, saab ta kiita ja vargad pannakse vangi. Vaatamata sellele, et laps suhtleb näiteks emaga, õpetab ema talle ka norme, mis aitavad last edaspidid ühiskonnas hakkama saada.

Esimeseks probleemiks sotsiaalse kontrolli puhul on see, et ta ei armasta uuendusi. Kultuur koosneb kahest tendentsist – vana säilitamisest ja uuenduste levitamisest. Ühiskond on pigem vana säilitaja ja indiviid uuenduste levitaja. Indiviidil on sageli väga raske anda uuendustele piisavalt kaalu, et need levima hakkaksid. Kuigi sageli piisab sellest, et potentsiaalne tulevane partner asja geniaalsust mõistaks.

Teine ja suurem probleem sotsiaalse kontrolli puhul on see, et kui indiviid tunneb, et ühiskond ei pea teda väärtuslikuks, hakatakse kehtivaid reegleid üle kavaldama. Leiame end absurdses skisofreenilises olukorras, kus taunime vargust, kuid vaatame huviga filmi meistervargast või maffiabossist. Leidub terveid ühiskondi, kes imetlevad oma diktaatori kindlameelsust.

—

Berne, Eric. Suhtlemismängud. Väike Vanker 2001
Fromm, Erich. Armastuse kunst. pegasus 2006
Nørretranders, Tor. Helde mees. El Paradiso 2004

—

Kumb oli siis enne, kas muna või kana? MUNA. Miks?
1. Ka krokodillil on muna.
2. Sugulise valiku puhul tekib uus geneetiline variatsioon, selle puudumisel võiks “kanaeelsest linnust” saada kana, aga tema omadused ei kandu järglastele edasi. Geneetilisel peab (munas) tekkima variatsioon, mis on nii suur, et võrreldes algse olendiga on tekkinud väärareng. See variatsioon peab olema piisavalt dominantne, et kanduda edasi järgmistele põlvkondadele. Teoreetilises mõttes on ju inimene väärarenguga ahv. Niisiis oli kõigepealt “kanaeelne lind”. Tema ja ta “kuke-eelse” abikaasa geneetika segunesid uuel moel munas, kust sündis kana või kukk, kelle omadused olid piisavalt dominantsed, et neid oleks võimalik järgnevatele põlvkondadele edasi anda. (Selle küsimuse autor oli tõeline feminist).

—

Vaata lisaks:
1. What a Shaman Sees in A Mental Hospital. By Stephanie Marohn (featuring Malidoma Patrice Somé) (Excerpted from The Natural Medicine Guide to Schizophrenia, pages 178-189, or The Natural Medicine Guide to Bi-polar Disorder)
2. Uus teooria sunnib ümber mõtestama autismi olemust. Kaarel Veskis
3. Parasiidid kultuuriloojatena. Peeter Hõrak
4. Globaliseerumise lõpp – kollaps või galaktikavallutus? Arko Olesk
5. The ethology of attraction to bad boys Dorian Furtuna

 

Muinasjuttude tõlgendamine I

3 vastust

2010. aastal valmis minu magistritöö “Muinasjuttude tõlgendamine ja selle seosed religiooniga”. Selleks ajaks olin tundma õppinud 4 tõlgendusviisi, või, miks mitte ka – tõlgenduskeelt – mille abil muinasjutte tõlgendatakse. Sellise tõlgenduskeele eesmärgiks on mõista, millise hoiaku abil võivad inimesed antropoloogilises mõttes muinasjuttudega suhtestuda (mitte anda neile hinnangut).

Mulle sellel ajal teadaolevad muinasjutu (aga ka paljudele teistele narratiividele ja ka lihtsalt sümbolitele rakendatavad) tõlgendusviisid olid järgmised:

1. Traditsioonitõlgendus – traditsioonide ja ajaloo uurimise seisukohalt väärtusliku info otsimine muinasjuttudest. Traditsioonitõlgendus otsib muinasjuttudest võimalikke rituaale ja kombeid, pööramata tähelepanu muinasjutule kui tervikule.

Näiteks: Tuhkatriinu muinasjutus räägitakse sellest, et prints otsis tüdrukut, kellel oleks piisavalt väike jalg, et kuldking talle jalga mahuks. Hiina aladel, kust antud lugu pärit on, oli naistel tõepoolest kombeks kanda puukingi, mis takistasid jala suuremaks kasvamist, mis omakorda garanteeris parema abikaasa leidmise hilisemas elus. Võrdlusena – Eesti Tuhkatriinulood räägivad pigem sellest, kuidas prints või kuningas otsis noort naist, kellele king oleks täpselt paras – ei suur ega väike.

2. Sotsiaalne tõlgendamine – muinasjutu sisu kirjeldab sotsiaalse keskkonna toimimist. Sotsiaalse tõlgenduse alla kuuluvad nii versioonid, kus leitakse, et (muinas)lugude abil õpetati laptele sotsiaalset käitumist, kui ka natuke kaasaegsemad versioonid, kus sama õpetus lapse arengut pärsib (Tuhkatriinu koristab, sest see on naistetöö jne jne).

Näiteks: Reeglina eeldatakse, et printsid ja kuningad abielluvad seisusekohaselt samasse klassi kuuluvate inimestega. Seisuse näitajaks võivad olla riided ja ka Tuhkatriinusse armub prints just siis, kui tal on seljas seisusekohased, printsessiriided.

3. Psühhoanalüütiline tõlgendamine, keskendub inimese sisevastuoludele ja vaatleb eelkõige inimese sees olevaid pingeid, millele sotsiaalne keskkond ja inimese elukogemused on vaid peegeldused. Muinasjuttude huviorbiidis selles võtmes ei ole meie füüsilis-materiaalne elukeskkond, vaid inimeses toimuv arusaamine sellest, psühholoogias toimuv.

Näiteks: Jungiaanlikus võtmes saab printsi ja printsessi vaadelda hoopis kui animat ja animust, naiselikku ja mehelikku arhetüüpi.

4. Vaimne tõlgendamine, näeb muinasjuttu kui inimeste vaimsete võimete arengu kirjeldust. See on aktuaalne nii indiviidile ja inimgruppidele (näiteks rahvastele), kui ka globaalses mõõtmes. Kuningaks saamine tähendab võimet olla valitseja iseendas (mida on raske saavutada), maailma müstiliste salateadmiste tajumist inimeses või inimgrupis (näiteks rahvusgrupis). Kui psühhoanalüütilisel tõlgendusel on muinasjutu siht mitte maise, vaid psüühilise ressursi leidmine, siis vaimsel tõlgendamisel on selleks vaimne teadmine.

Näiteks: Peategelane (Tuhkatriinu) on teistele inimestele eeskujuks mõistes maailma paremini, kui teised inimesed. Ta saavutas õnne ületades takistusi, milleks teised poleks olnud võimelised.

Loomulikult on võimalik leida tõlgendusviiside vahel seoseid, mida oma magistritöös kirjeldan lülitustena ühelt tõlgendusviisilt teisele. Kui keegi soovib tutvuda kogu tööga, kirjutage kontaktis olevale aadressile.

Kas tead mõnd sümbolit ja selle tähendust? Kas tead selle teabe allikat või see on su enda arvamus?

 

Muinasjuttude tõlgendamine II

Lisa kommentaar

Muinasjuttude tõlgendamises on järjest populaarsemaks muutumas sellised tendentsid, kus muinasjuttudele rakendatakse meile mõnda harjumuspärast, kuid muinasjutule otseselt mittesobivat tõlgenduskeelt. Väga populaarne on juriidilise keele rakendamine muinasjutule – jutt kirjutatakse ringi kasutades peamiselt juriidikas kasutatavat terminoloogiat. Sarnaselt kasutatakse ka poliitilist tõlgenduskeelt. Üsna kaua on olnud kasutuses ka rõhutatult ebatsensuurse keele rakendamine muinasjutule. Lastele suunatud multifilmidele ja muudele lugudele on iseloomulik kaasaegsete stereotüüpidega loo värvikamaks muutmine – Lumivalgeke on Barbi, Shrek kohtab tuntud muinaslootegelasi, 7 pöialpoissi on laisad koristama (originaalid viitavad lihtsale, kuid hästi hoolitsetud majale), erinevad variatsioonid kaasaegsest naiselikkuse ja mehelikkuse dilemmast jne.

Kõigile eespool nimetatud tõlgendusviisidele on omane, et need on vaid loo värvikamaks muutmise teenistuses, kuid keegi ei väida, et selline tähendus oli algselt loos olemas. Uudsetest tõlgendusviisidest eristub tõlgendusviis, mille avastasin eelmisel aastal ja mis on täiesti sobilik kvalifitseeruma uueks muinasjutu sisu tõlgendusviisiks, millesse ka usutakse.

Viienda tõlgendusviisi nimi on “TEADUSLIK TÕLGENDAMINE”. See tähendab, et kõigil muinasjutus olevatel imeesemetel ja -toimingutel on teaduslik seletus. See ei tähenda, et kaasaegne teadus on võimeline kõiki imemasinaid JUBA valmis ehitama. Näiteks History kanalil jooksev sari “Iidsed tulnukad” selgitab, et iidsete tulnukate teoreetikute arvates olid müütides kirjeldatavad jumalad luust ja lihast tulnukad. Nad on võimelised tänu oma tehnoloogiale kontrollima ilma, võitma sõdasid, liikuma nähtamatult, vile abil tekitama tantsima ja naerma panevat või muu toimega lainesagedust, ilmselgelt omama kangelase eluloost suurepärast ülevaadet ja inimesi kivikujudeks nõiduma, kusjuures kivistumise nõiduse murdumisel ärkavad kõik nõiutud taas ellu.

Seda tõlgendusviisi võiks nimetada ka materialistlikuks tõlgenduseks, sest selle viljelejatele on omane, et kõik hüpoteetilised esemed või tegelased peavad omama mateeriat.

Sellistele väidetele leidub internetis rohkesti ka videoteateid, näiteks:
1. Loch Nessi koletis ujumas.
2. Merineitsid.
3. Lumeinimene.
4. Iga päevaga süveneb usk, et kohe leiavad ufod ja tulnukad teadusliku tõestuse.
5. Haldjad ja päkapikud.
6. Hiiglased.

Mõned näited:
LENDAV VAIP – hõljuki põhimõttel liikuv vaibakujuline alus.
NÄHTAMATUKS TEGEV KEEP – keep või tekk, millega inimene või ese kaetakse ja millel tekkiv peegeldus ei võimalda teda kas visuaalselt hoomata või radaritega püüda.
SININE SUITS – lõkkesse visatakse ränipulbrit.
SEITSME PENIKOORMA SAAPAD – äkki mõeldi selle all karkudel käimist? Mõned pildid Prantsusmaa näitel vaata siit.

David Icke kasutab aktiivselt just seda tõlgendusviisi. Meeldetuletuseks – kõikide tõlgendusviiside viljelejad usuvad selle tõlgendusviisi abil saavutatavat lugude tegeliku tähenduse mõistmist. Vaata näiteks: Ainult Telegramis: katkendeid David Icke`i uuest raamatust “Tajude petmine”

Interpretation of fairy tales I

2010 I wrote my master’s thesis titled “Interpretation of fairy tales and their relationship to religion”. My purpose was not to choose the best way to interpret fairy tales, but to understand how peaple are doing it. I realized that there are four ways to interpret fairy tales:

Firstly, there is the interpretation of tradition – interpreters are finding traditions in fairy tales. For example, there can be descriptions of marriage, initiations, rituals and cosmology. Interpretation of tradition involves both secular and religious side, according to decision whether the interpreted motive is religious or not. For example, marriage can both be arranged to get god`s blessing and social acceptance.

For example : Cinderella fairytale tells us that the prince was looking for a girl who`s foot is small enough to fit into a golden shoe. In China, where the story was firstly collected on 10th century, women tend to wear clogs preventing foot to grow, which in turn guaranteed an advantage to find good spouse. For comparison – in Estonian Cinderella stories, the shoe must fit the leg – not too small neither not too big.

Secondly, there is the sociological interpretation, in which the purpose of the interpretation is to see fairy tales showing and teaching social values, expectations and roles. In my opinion, the best interpreter in sociological interpretation is Bengt Holbek. Sometimes fairy tales are believed to be educational, but sometimes interpreters say, that stereotypes in fairy tales are carrying wrong stereotypes (women have to clean and serve etc).

For example : As a rule, princes or kings marry a lady in similar social clothes. They fall in love with Cinderella, when she carries a costume that higher class is wearing and they cannot recognise her without these clothes.

Thirdly, there is psychoanalytic interpretation of fairy tales – fairy tale is taking place in one person and showing psychological problems. Real life experiences are just reflections for our psychological decisions. For example, prince and princess are not human beings, but animus and anima, archetypes of the unconscious mind.

For example: magic helper is a knowledge that we will get from our uncouncious mind.

And the last way of interpretating fairy tales is spiritual interpretation. It describes the development in one person – the adventure is leading to spiritual values that can be available to anyone, but it is seldom achieved. In that case, it is not the story about psychological wellness, but higher spiritual values, that are hardly accessible because of human`s habit to aim for lower, materialistic, purpouses.

The growth can be considered for both the individuals and human groups (such as nations), as well as on the global scale. King of the acquisition is the ability to be the ruler of oneself (which is difficult to achieve).

Spiritual wisdom is the world’s secret wisdom of mystical perception of humans or human groups. If a psychoanalytic interpretation of the fairy tale has neither earthly nor psychological resource findings, it is the spiritual interpretation of this spiritual wisdom.

For example : The main character (Cinderella) is an example of a good human being. He/she achieved happiness by surpassing obstacles which others would not have been able to overcome.

How do you prefer to interpret fairy tales?

Interpretation of fairy tales II

Lisa kommentaar

There are tendences to renew fairy tales with legal, politic or rude vocabulary. Moreover, all of the above mentioned interpretation techniques are used for making the story more interesting, but no one is claiming that what turned out was the original meaning of the story.

Last year I realized, that there is one more way to interpret fairy tales that people believe. The fifth interpretation is “SCIENTIFIC INTERPRETATION”. This means that all miracles in fairy tale have scientific explanation. It does not mean that science is able to explain all of them today, but it would do so in future.

For example, in “Ancient Aliens” on History Channel, ancient alien theorists believe that gods described in myths are aliens. They are able to control weather thanks to technology, to win wars, to move around while being invisible, to use whistles to make people laugh or dance. The gods know everything about hero’s life and their knowledge allows their actions to seem magical to us.

Scientific interpretation is similar to interpretation of tradition – only certain symbols will be interpreted, not the whole story. Scientific interpretation of fairy tales is materialistic – interpreters believe, that all of the supranormal symbols and things could be signs of higher intelligence of aliens or previous cultures of humans.

This method of interpretation could also be called a materialistic interpretation, because the growers are inherent to all hypothetical objects or characters must possess matter.

Such assertions can be found in online videos, such as :
1. Loch Ness monster swimming.
2. Mermaids.
3. Bigfoot.
4. Every day deepens the belief that UFOs and extraterrestrials will have scientific proof .
5. Fairies and elves.
6. Giants.

Some examples are :
Flying carpet – a carpet shaped like a hovercraft on the principle of a mobile base.
Invisible coat – cape or blanket with which to cover a person or an object; the resulting reflection does not allow them to be visible by either eye or radars.
Blue smoke – silicon powder is thrown into fire.

If You have any idea, how could any miracle in fairy tales be interpreted scientifically, let us know!

Kurja silma uskumused I

Lisa kommentaar

“Kuri silm on võrdlemisi ühtne rahvausundiline kompleks, mis põhineb ideel, et mees- või naissoost isik omab jõudu, mille abil võib ta – kas meelega või tahtmatult – üksnes pilgu või kiitusega põhjustada kahju teisele isikule või tema varale.” (Alan Dundes, “Kes on rahvas”. Varrak, 2002: 181).

“Ei tahaks väita, et kõik ülalmainitud rahvapärased ideed või põhimõtted on […] teadvustatud. […] Oletan, et need on selliste kultuuride esindajate mõtlemise strukturaalsed printsiibid.” (sealsamas, lk 191)

Alan Dundes`artikkel “Kuri silm: essee indoeuroopa ja semiidi maailmavaatest” on üks väheseid infokandjaid selle nii levinud ja sügavalt kultuurimällu juurdunud usundisüsteemi kohta. Kui kõrvale jätta artiklis esinevad freudistlikud tõlgendused, jõuame reegliteni, mida igapäevaselt järgime, mõtlemata sellele, et oleme ühe vana usundi kultuurikandjad.

Üllatusena olen märganud, et uudseid õpetusi kurja silma kohta saab nii vanadelt kui lastelt, õpetusse uskujatelt kui mitteuskujatelt, nii küsimise peale kui ka täiesti juhuslikult. Kui oskad lisada siinsele kahele artiklile oma vihje, palun lisa see kommentaarina.

1. Uhkus. Ohvri heakäik, hea tervis ja kena välimus võivad esile kutsuda kurja silma rünnaku. Uhkustades meelitatakse kurja silma ligi. Kurjale silmale on teistest vastuvõtlikumad imikud, väiksed lapsed ja pruudid (sealsamas, lk 188)
2. Sümptomid. Kurja silma mõju alla sattudes inimene ja teised elusolendid haigestuvad, surevad või saadab neid muu ebaõnn. Tekkiva haiguse sümptomiteks on isu kaotus, liigne haigutamine, luksumine (“keegi räägib sind taga” = keegi kadestab sind), oksendamine ja palavik. Lehm ei anna piima, puu ja taim kuivavad ära. Elutud esemed mõranevad või purunevad. (vt: sealsamas, lk 181)
3. Kaitse kurja silma vastu. Kaitse kurja silma eest toimub kahel viisil. Esiteks preventiivne viis – varjatakse kõike, mis võiks kadedust tekitada. Teiseks kaitsev viis – kantakse amulette, tehakse kätega erilisi liigutusi (näiteks pöidla hoidmine, trääsa pidamine), sülitatakse, kasutatakse sõnamaagiat, tehakse esemetele kaitsemärke. Kaitsvaid vormeleid võib lausuda näiteks enne ja/ või pärast kiitmist. Kaitsvad sümbolid võivad olla rinnad või suguorganid – küllusliku elujõu sümbolid. (vt sealsamas, lk 181-182, 203)
4. Välimus. Ilusat välimust varjatakse (näiteks loori, kehakumerusi varjavaid riideid või silmatorkamatuid (!) riideid kandes kandes), määritakse end ja teisi, keda soovitakse kaitsta. Uutele rõivastele tehakse meelega plekid. Euroopa ja Ameerika miljonäride seas on levinud soovitus käia kaltsudes. (vt sealsamas, lk 182)
5. Sõnamaagia. Juudi kultuuris on levinud komme vältida positiivset vastust küsimusele “kuidas läheb?”. Ohutuks vastuseks on “pole viga” või “ei kurda”. Enne koos klaasikese rüüpamist lausutakse üksteisele “terviseks!” või muu toost. Enne sööma hakkamist soovitakse “head isu”. (vt sealsamas, lk 182, 192, 194)
6. Ravi. Kui selgub, et tegemist on kurja silma juhtumiga, tuleb leida kurja silma omanik, kes oma ohvrit teadlikult või tahtmatult kahjustab. Tahtmatul kurja silma omanikul palutakse mõnel pool sülitada ohvrile näkku, et ohver paraneks. Kurja silmaga vaatab inimene, kes on kade, kurja silma võiks nimetada ka kadedaks silmaks. Ihaldatavat objekti nähes selle kiitmise või sellest vaimustumise taga võib olla kadedus. Nii võib tekkida olukord, kus kurja silma uskumuste mõjusfääris olevad inimesed satuvad kiitust kuuldes paanikasse või vastupidi, uskumuste mittetundjad ei mõista, miks teda kunagi ei kiideta.
Süüdlaseks võib peale kadestaja olla Freudi arvates ka kadestatav ise – tal on hirm kadeduse ees ja ta projitseerib neile kadeduse, mida ise tunneks nende asemel olles. Seega – kui kadestatav oleks muidu süüdi, et vihkab teist, siis nüüd on tal põhjus teist süüdistada, nimelt – kadetsemises. Eriarvamusel on läbi ajaloo oldud ka ses küsimuses, kas kurja silmaga vaatamine on tahtmatu või võib olla ka tahtest sõltuv pahatahtlik tegevus. Samuti – kas selle omanikuks võib olla keegi peale inimese, näiteks mõni vaim. (vt sealsamas, lk 182 – 189)
7. Piiratud hüvede põhimõte. Hüvede kogus on piiratud ja seepärast tuleb iga inimese hüve teise arvelt. (sealsamas, lk 191-192). Kui keegi on rikas, siis ta on seda vaeste arvelt. Kui keegi on terve, siis teisel on vähem jõudu ja ta haigestub. Kui keegi on ilus, siis ta võtab ära hüved neilt, kes pole seda. Kui kade inimene näeb tugeva elujõu märke, siis ta kahjustab seda elujõudu oma kadeduse ja/ või pahasoovlikkusega. Mõnel inimesel on suurem kalduvus kurjale silmale, kui teistel, sest ta on harjunud saama hüvesid teiste arvelt või ta ei ihalda mitte oma unistusi, vaid vaatab, mida teised ihaldavad ja siis tahab teiste asju endale. (Võrdlusena – sellele seisukohale vastandub külluse, ringlemise põhimõte (inglise keeles – currency), kus hüvesid on külluslikult ja teistest parem olemise asemel tuleb küllust – andmist ja saamist – hoida ringluses.)
8. Vedelik. Kurja silma uskumustes on tähtsal kohal vedelik vastandudes surmale, seega on vedelik hea ravivahend kurja silma vastu. Judaismis ja kristluses räägitakse ühelt poolt, et paradiisis on piimajõed ja teisalt, et põrgus on palav ja kuiv. Elu on vesi – vedeliku juurdesaamine tähendab elu ja kuivamine surmale viivat tendentsi. Igavest elu ja noorust otsiti veest: eluvesi võis surnud ellu äratada, igavese nooruse allikalt toodud vesi aga nooruse elujõu tagasi anda. (vt sealsamas, lk 191 – 192, 198, 223) Vene multifilmis “Küürselg sälg” tahtis tsaar kümmelda erinevates vannides, et saada nooreks, lollike Ivan muutus neis aga kauniks printsiks.
9. Joomiskombestik. Kellegi teatud õnnestumise tähistamiseks juuakse koos. Tekib võimalus, et keegi võiks olla kade ja kurja silma ennetamiseks pakutakse teisele vedelikku. Öeldakse üksteisele “terviseks”, “sinu eest”, sinu terviseks”, “pikka iga sulle”. Kas koos mittejoomisel või enne joomist vastava vormeli lausumata jätmisel saaks kellegi tervis kahjustatud? Mõnel pool pakutakse sellele, keda kahtlustatakse kurjas silmas, piima. (vt sealsamas, lk 192)
10. Jootraha. Et kelner sööjat ei kadestaks, annab kleint heasoovlikkuse tagamiseks talle jootraha, mis tõlgetes erinevatesse keeltesse sisaldab nimetuses viidet joogile. Kurja silma vältimiseks pakutakse sümboolselt vedelikku (jootraha = jook + raha). (vt sealsamas, lk 194 – 195)
11. Emapiim. Õdede ja vendade rivaalitsemine emaarmastuse pärast on võimalik põhjus, miks emapiim on oluline komponent kurja silma uskumustes. (vt sealsamas, lk 197)
12. Söömiskombestik. Ohtlik on süüa avalikus kohas, sest ümbruses võib olla kadestavaid pilke. Reeglina on järgitud kommet, et kõik ruumis viibijad saavad söögikorrast osa, sest nii pole karta kurja silma. Veel enam – kadeda pilgu alla jäänud toitu peetakse mõnel pool mürgiseks. Avalikus kohas söömisel on abiks see, kui pakutakse ka teistele süüa, kuigi enamasti on tegemist formaalse kutsega. Söögi pakkumisele vastatakse “head isu”, mille tõlgenduseks on – söö rahulikult oma toitu edasi, ma pole kade su söögi peale. (vt sealsamas, lk 193 – 194)
13. Surnutega seotud kombestik. Et surnud on janus, pannakse kalmudele veeanumaid. Surnud kadestavad elavaid, näiteks vampiirid himustavad elavate verd. (vt sealsamas, lk 198 – 199)
14. Noorus. Vanad kadestavad noorte elujõudu. (vt sealsamas, lk 199)
15. Sülitamine. Ühelt poolt on sülg vedelik, kuid teisalt on teise suunas/ pihta sülitamine solvamise akt, mis otsekui vähendaks ta väärtust ja olendi/ eseme kadestamisväärsus langeb. Näiteks, kui keegi kiidab armsat väikest last, palub lapsevanem lapse peale sülitada. (vt sealsamas, lk 201 – 202) Ravimiseks möödujate sülje kogumine ja seejärel süljesegu suukaudne manustamine haige poolt võis olla algeliseks kaitsepookimise viisiks.
16. Meremehed. Meremehed tätoveerivad avatud silmi oma laugudele või rindadele uskudes, et need silmad jäävad ärkvele, kui nad ise magavad. Silm maalitakse ka paadi või laeva nina mõlemale küljele. (sealsamas, lk 203)
17. Printsiip “sarnane sarnase vastu”. Kuna Türgi aladel arvati, et just siniste silmadega inimestel võib olla kuri silm, kanti selle kaitseks sinise silma kujutisi. (sealsamas, lk 210 – 211)
18. Printsiip “alandamine”. Nagu eelnevalt sülitamise näite puhul näidatud, aitab kadeduse vastu, kui kadestav alandab kadestatut. Midagi sarnast toimub keskmise sõrme näitamise puhul – kadestaja annab märku “ma kahandan su väärtust ja siis pole põhjust sind enam kadetseda” (ma ei kahjusta sind oma kadedusega).
19. “Nii nagu nõidumine, annab ka süüdistus kurja silma omamises põhjuseks sotsiaalseteks sanktsioonideks ning isiku ühiskonnast väljatõrjumiseks…” (sealsamas, lk 220). Sellega on selgitatav halvustav suhtumine kurja silma uskumustesse – kaasajal ei peeta õigeks süü veeretamist võõraste kaela. Kurja silma uskumused on tugevamad kaitse ja ravi osas, kuid nõrgenenud süüdistatava karistamise, teavitamise või ravisse kaasamise osas.

Selline sai kommentaaridega kokkuvõte A. Dundes`esseest. Eraldasin selle täiendustest, mis on leitavad järgnevast postitusest. Folkloor ei kuulu vaid teadlastele, lastele või lõõpijatele, vaid selles on sõnum meile kõigile.

Kurja silma uskumused II

Tänapäeva ühed kõige varjatumad uskumused on ”kurja silma” uskumused. Inimesed justkui teavad neid, kuid otsustaval hetkel ütlevad – eks see ole ju ainult ebausk. Ometi on need teadmised palju levinumad, kui me arvatagi oskame.

Islamiusulised on kristlastest avameelsemad tunnistamaks oma usku kurja silma uskumustesse. Märke kurja silma kohta võime leida lisaks rahvausundist ja sellistest suurematest usundisüsteemidest, nagu Vana-Egiptus, Vana-Kreeka, budism, hinduism ja judaism.

Tuntud näide kurja silma mõjust on hüpnotiseerimine. „Kuri silm sunnib meid igapidi hüpotismist seletust otsima. Esivanemate kurja silma teooriale toetudes jõuti uuemal ajal selgusele, et mitte ainult madude vaade ette juhtunud väikest looma ei halga, vai inimene teist hingelist võib hüpnotiseeria…“ (Matthias Johann Eisen “Eesti mütoloogia”. Mats 1995, lk 15).

Eesti rahvausundis on vastupidiselt türklaste hirmule siniste silmadega inimeste ees peetud kurja silma omanikeks pigem tumedat verd inimesi. See on seletatav inimese hirmuga kõige ees, mis on “võõras”, mitte “oma”.

Kasutusel on sellised mõisted, nagu “kaetaja” (kurja silmaga kahjustaja) ja kaetatav (see, kes kurja silma mõju all). Kaetatust võis põhjustada kade pilk või kiitus. Kaetatud lapsed muutusid rahutuks ja kaotasid söögiisu. Kui “kaema” tähendab “vaatama”, siis märgib sõna “kaetama” justkui pilgu (jõu) pidamajäämist teatud objektile või isikule. “Etskae!” märgib luba vaadata. “Trääsa näitamise” tõlgenduseks võiks olla “sa ei saa mult midagi ja ma olen kaitstud, sa ei saa mind oma pahameelega kahjustada”. Huvitavad teemaga seostuvad väljendid on “päkad silma” ja “pöidlad silma”, mis märgivad pudeli tühjakssaamist.

“Mulgi meesteülikonnale oli iseloomulik ka pükste peal kantav nahkvöö koos selle küljes rippuva musta nahktaskuga. […] Vööl arvati terveks tegev jõud olevat ning selle kandja oli kaitstud halbade inimeste ja jõudude (kuri silm, vaimud) eest.” (http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?id=73&op=body)

Kaetajat otsiti vaeste, haigete aga ka rikaste hulgast. Levinud oli arusaam, et vanatüdrukutel oli suurem oht saada tahtlikult või tahtmatult kaetajaks. Kurja silma ärahoidmiseks tuli soovimatu inimese vastutulekul üle vasaku õla sülitada või tema läheduses trääsa pidada (käsi rusikas, pöial väljas). Kasu oli pühitsetud veega kastmisest või juudasitast (teatud juur). Kaetamist kahtlustades saadakse abi ka nõialt kõi preestrilt. Lisaks tuleb end ebaõnne eest kaitsta mõtlematu uhkustamise või liigse enesekindluse korral – selle heastamiseks tuleb kolm korda sülitada üle vasaku õla, koputada või sõnum sõnade abil tühistada.

Kui tavaliselt soovitakse üksteisele õnne ja head, siis kurja silma uskumuste mõjul soovitakse üksteisele pigem halba. Tegemist on sümboolse sooviga, mille taga on sõnum “soovin halba, et ära hoida kurja silma, aga tegelikult soovin, et sul läheks hästi”. Selline soovija ütleb nii “Kivi kotti!”, “Head põrumist!”. Väikelast külastades ta kinnitab emale, et laps on inetu või väeti.

Kurja silma uskumustega on seotud katsikud, liikude pidamine ja sarikapidu. Katsikute funktsiooniks on uue kodaniku lülitamine sotsiaalsesse keskkonda, kuid, nagu varem öeldud, tekitavad imikud ja väikelapsed osades vaatajais kadedust. Selle ärahoidmiseks tuleb “titevarbaid leotada”, tähendab, tulevased vanemad kostitavad külalisi joogiga.

Kui ostate uue auto või muud kallihinnalist, tuleb seda tähistada, uus asi sisse õnnistada. Sageli teevad omanikud uue autoga avarii ja siis teavad teadjad öelda – see oli sellepärast, et sa ei teinud liikusid. Liikude pidamiseks tuleb kutsuda kokku lähedased või need, kes võiksid olla kadedad ja siis nendega koos juua. Halvasti suhtutakse nendesse, kes pitsist keelduvad (rahvuseti erinev). Tähistada tuleb ka sünnipäevi, võitusid ja muid saavutusi.

Sarikapidu korraldatakse ehitajatele ja see on võrreldav jootraha andmisega. Kui sarikapidu jääb õigeaegselt korraldamata, näitavad ehitajad seda arusaadavate märkide abil ka uue majaomaniku naabritele. Sellega põhjendatakse ka seda, kui maja valmis ei saanud.

Allpool nimetatud filmis “Kaetajad” käsitakse kurja silma ärahoidmiseks panna ukse taha hark. Jaapanlannad kannavad oma soengutes ja eestlannad kübaratel teravaid orke, uskudes, et see hoiab halva eemale.

Kurja silma tõrjeks kasutatakse hobuserauda ja kuusirpi. Enamasti peavad mõlemad paiknema lahtise otsaga üles, nagu oleks tegemist visuaalse kujutisega anumast, milles vedelik sees püsib.

Üheks kõige armastatumaks kurja silma amuletiks on hamsa, lahtise parema käe kujuline sümbol, milles peopesa keskel asub silm. Islamiusulised nimetavad seda ka Fatima käeks Muhhamedi tütre Fatima Zahra järgi. Kristlased nimetavad seda neitsi Maarja käeks ja juudid Mirjami, Moosese ja Aaroni õe, käeks. Vana Egiptuse ja Mesopotaami kultuuri mõjutustega hamsa sai populaarseks islamiusus, kust see kõigepealt kandus judaismi ja seejärel kristlusesse.

Lisaks hamsa kaasaskandmisele tuleks islamimaades vaadelda kurja silma uskumustest lähtuvalt hidžaabi kandmist, mis varjab kena inimese välimust võimaliku kadeda inimese eest. Eelarvamustega suhtutakse kiitmisesse, kuid samas piisab paljude islamiusuliste arvates, kui öelda ”‘MashaAllah’”, kui keegi imetleb, et end kurja silma vastu kaitsta (vt: http://www.islamicexorcism.com/evil-eye/). “Kaasaegses Saudi Araabias kutsutakse arvatavat kurja silmaga isikut ash-hab, mis tähendab ´hall ha kuivetu`.” (Dundes 2002: 200)

Indias võidi imikule või väikelapsele enne võõraste tulekut näole ja kehale joonistada paiseid, et ta näiks haige ja ei põhjustaks vaatajais kadedust.

Mis võiks olla kurja silma uskumuste taga? Et tegemist on nii laialdase ja peamiselt teadvustamata teabega, siis tuleb küsimus jagada palju väiksemateks osadeks. Näiteks, kui kurja silma võis põhjustada võõras inimene, kes nägi laudas ilusaid põrsaid, siis kaasaegsete terminitega nimetades võis võõras olla viirusekandja, kes andis edasi viirusnakkuse. Kaedes oli viirusekandja vastuvõtlikule taimele, loomale või inimesele piisavalt lähedal. Ravi soolaveega, veega või muu seespidiselt või välispidiselt manustatava ainega on samuti teatud haiguste puhul meditsiiniliselt seletatav.

Me räägime sageli söögi keemilisest koostisest, aga räägime vähe söömise juurde käivast õhkkonnast. Ometi teavad teadlased juba ammu, et hea tuju on kõige parem kokk ja õnnelik inimene saab söögist paremini kätte vajalikud toitained. Kas oled märganud, et näljasena muutub inimene pahuraks? Kas ta suudab oma halba tujusse kaasata ka teisi? Kas sellisel juhul seoseid kurja silma uskumustega?

Paljudele meeldib mõelda, et kõik nõidused, uskumused ja muud üleloomulikud nähtused on jäänud kaugele ajalukku ja kui mõni niidiots ulatubki meieni, on kõigile selge, et tegemist on valega. Ei ühte ega teist. Samas ei olegi oluline, kas kultuurikandja usub infot või mitte. Mida täpsem on ülevaade sarnastest nähtustest, seda lihtsam on tendentse teadvustada ja nende mõju tundma õppida.

Palun jaga ka teistega, kuid tead mõnda kurja silma uskumust.

Vt ka:
1. http://naistekas.delfi.ee/horoskoop/salateadus/kas-mul-on-kuri-silm.d?id=21010453
2. Vadjalased ja kuri silm http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vadja/mytol/kurisilm.htm
3. 14miljonilise auto liigud tehti 98 000-kroonise konjakiga? http://www.ohtuleht.ee/347017
4. ”Kaetajad” http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lood-kaetajad
5. http://foorum.audiclub.ee/viewthread.php?tid=69664
6. http://www.perekool.ee/index.php?id=36678&class=forum_schnell&action=view_post&post=5984806
7. http://www.ut.ee/folk/library/BA_Villem.pdf
8. http://aliceimedemaal.wordpress.com/2009/06/02/kultuuri-uuringud-kuri-silm/
9. http://www.elu24.ee/217552/pakistani-president-kaitseb-end-kurja-silma-eest-kitsede-tapmisega
10. Haiguste märksünad. Kaetus.
11. vt ka Terita oma meeli – see aitab märgata vihjeid tulevikule
12. Punase lõnga maagia

Muinasjuttude tõlgendamisega seotud sõnade tähendusest

Lisa kommentaar

Faabula – teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus. Teose faabulaga antakse sündmused edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/9kl_kirjanduse_moisteid_maarja1.htm)

Imemuinasjutt – muinasjutt, mille tegelaseks on vähemalt üks inimene ja loos peab esinema imeelement. Lugu on reeglina üsna kindla ülesehitusega. Rahvusvahelises muinasjuttutüüpide klassifikatsioonisüsteemis muinasjututüübid ATU 300 – 745 võrreldavad muinasjutud. (Väljend on levinud, kuid natuke nõrk, sest imemuinasjutud eeldavad imeelemente, aga me ei tea täpselt, kuivõrd oli muinasjuttudes esineval libahundil või kuradil 18. – 19. sajandi jutuvestjale kujundlik tähendus. Sellel ajal oli suurem osa rahvast sügavalt religioosne ja uskus meist (keskmises mõttes) erinevasse maailmapilti. Loomulikult on imemuinasjuttudes ka selliseid tegelasi ja toiminguid, mida, võib arvata, et tõesti ei peetud tegelikkuses võimalikuks. Siiski võivad paljud muinasjuttude imeelemendid olla „ime“ meie poolt vaadatuna, aga ka selles võib vahel kahelda.)

Kaastõlgendus – kõikide tõlgendusviiside viljelejad tunnevad ka teisi tõlgendusviise ja kasutavad neid, kui need sobivad dominantse tõlgendusviisi teenistusse. See toimub hetkelise lülitusega teisele tõlgendusele ja siis teise tõlgendusviisi kuuluva tõlgenduse lahti seletamine omakorda dominantse tõlgendusviisi abil.

Kunstmuinasjutt – muinasjutt, mille autor on teada.

Muinasjutt – rahvapärimusena suust suhu kandunud lugu, mille autor ei ole teada. Võimalik, et loo tegelikku toimumisse ei usutud. Lool on reeglina õnnelik lõpp – headus saab tasutud ja halb ilmsiks, enamasti ka karistatud. Muistendid ja müüdid ei ole muinasjutud.

Muinasjuttude tõlgendamine – muinasjutu sündmustikule ja selles esinevatele motiividele uudse tähenduse andmine, millest muinasjutus tegelikult ei räägita. Seda tegevust põhjendatakse sellega, et salateadustest või kultuurimälust mõjutatult, inimese psühholoogilisi kalduvusi arvestades, erinevate kommete ja usundite mõjul või muul põhjusel on see tähendus muinasjutus juba algselt olnud olemas.
– Laiemas mõttes mõistetakse väljendi “muinasjuttude tõlgendamine” all ka muudesse zanritesse (müüt, muistend, eepos, kunstmuinasjutt või mistahes lugu) kuuluvate lugude tõlgendamist. Seda ei saa otseselt valeks pidada, sest tõlgendatakse siiski lugudes esinevaid muinasjutulikke elemente. Näiteks Risto Järv juhib tähelepanu kaasaegses kultuuris esinevate juttude ülesehituse sarnasusele muinasjuttudega – seiklusfilmid meenutavad tihti uskumatute juhtumustega muinasjutulaadset sündmusterida, kus algul tavalisena tunduv kangelane jõuab imepärasel viisil astuda vaenlasele vastu, saada tema üle võidu ning selle tegevustiku käigus leida veel endale ka armastatu (Järv 2005: 49).

Muinasjuttude uurimise ajaloolis-geograafiline meetod ehk soome meetod – muinasjuttude algvormi ja geograafilise lähtepunkti selgitamisel kasutati teadmisi ajaloost ja geograafiast (Julius Krohn, Kaarle Krohn).

Muinasjuttude ülesehitus – muinasjutu vormilised seaduspärasused. Näiteks Vladimir Propp koostas kolmekümne ühe funktsiooniga imemuinasjutustruktuuri (Propp 1997: 83). See on süntagmaatiline, muinasjutu peamisi tegevuskäike eeldav vorm. Claude Lévi-Strausi arvates koosneb mütoloogiline mõttemuster koosneb kindlatest karakteritest ja kui ühte neist muudetakse, muutub kogu lugu, see tähendab – muinasjuttudes on teatavad vastandpaarid ja kui ühte elementi muudetakse, muutub ka talle paariliseks olev vastand. Alan Dundes leiab, et muinasjutul on 10 osa: puudus, puuduse kõrvaldamine, ülesanne, ülesande sooritamine, keeld, keelu rikkumine, pettus, pettuse ohvriks jäämine, keelu rikkumise tagajärjed, põgenemine (Dundes 1964: 61 – 84). Joseph Campbell eristab müüdi neli funktsiooni: metafüüsiline (aukartus elu müstilise poole ees), kosmoloogiline (maailmapilt), sotsiaalne ja psühholoogiline (Campbell 2007: 129 – 223).

Muinasjututeraapia – teraapia, mis võimendab muinasjuttude abil inimese psühholoogilist suutlikkust või kõrvaldab muinasjutus esinevate stereotüüpide negatiivset mõju.

Muistend – rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks. (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/9kl_kirjanduse_moisteid_maarja1.htm)

Müüt – usundiga seotud fantastiline jutustus, mille tegelasteks on jumalad või pooljumalad ning mis räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jmt (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/9kl_kirjanduse_moisteid_maarja1.htm)

Psühhoanalüütiline tõlgendus – vaatleb inimese sisevastuolusid tema sees olevaid pingeid, millele sotsiaalne keskkond ja inimese elukogemused on vaid peegeldused. Muinasjuttude huviorbiidis selles võtmes ei ole meie füüsilis-materiaalne elukeskkond, vaid inimeses toimuv arusaamine sellest, psühholoogias toimuv. (Sigmund Freud, Alan Dundes, Carl Gustav Jung, Bruno Bettelheim, Robert Bly, Marion Woodman, Clarissa Pinkola Estés, Marie-Louise von Franz)

Rahvusvaheline muinasjututüüpide klassifikatsioonisüsteem – Antti Aarne jaotas soome meetodi abil muinasjutud 1910. aastal alarühmadesse, Stith Thompson täiendas Euroopa muinasjututüüpide süsteemi kahel korral aastatel 1928 ja 1961 (Uther 2004: 7). Selle tulemusena võeti kasutusele Aarne-Thompsoni rahvusvaheline muinasjututüüpide loetelu (tähisega AT). 2004. aastal ilmus tüübiloetelu Utheri täienduste ja parandustega, muinasjututüüpe märgitakse tähisega ATU (Aarne/ Thompson/ Uther) (Uther 2004: 7). Muinasjuttude rühmadesse jaotamine toimub sarnase sündmustiku alusel. Näiteks – kõik me teame muinasjuttu Tuhkatriinust, kuid jutustaksime seda erineval moel. Nii on seda alati tehtud – igas loos on midagi uut, kuid teatud sündmustikku arvesse võttes saame aru, et tegemist on just Tuhkatriinulooga.

Sotsiaalne tõlgendus – muinasjutu sisu on mõistetav kui õpetus hakkama saada sotsiaalses keskkonnas. Imeelemendid on allegoorilise tähendusega ja sümboliseerivad sotsiaalse keskkonna seaduspärasusi.

Sümbol või märk – asendavad muu mõiste või motiivi, kusjuures neil ei pea esinema sarnasust algse tähendusega.

Teaduslik tõlgendus – otsib teaduslikke seletusi muinasjuttudes esinevatele imeelementidele pööramata tähelepanu muinasjutule kui tervikule.

Traditsioonitõlgendus – otsib muinasjuttudest võimalikke rituaale ja kombeid, pööramata tähelepanu muinasjutule kui tervikule. (Bengt Holbek, Satu Apo, Tarmo Kulmar)

Vaimne tõlgendus – inimeste vaimsete võimete arengu kirjeldust. See on aktuaalne nii indiviidile ja inimgruppidele (näiteks rahvastele), kui ka globaalses mõõtmes. Kuningaks saamine tähendab võimet olla valitseja iseendas (mida on raske saavutada), maailma müstiliste salateadmiste tajumist inimeses või inimgrupis (näiteks rahvusgrupis). Kui psühhoanalüütilises tõlgenduses võivad tegelaseks olla kõik inimesed, siis vaimse tõlgenduse puhul räägitakse neist, kes on teistele eeskujuks. (Rudolf Steiner, Joseph Campbell)

 

Muinasjuttede tõlgendamisega seotud uurimused Eestis:
Himma, Kairi 2010. Muinasjuttude tõlgendamine ja selle seosed religiooniga. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Järv, Risto 1999. Vale-Jüri kiusatus. Valekangelasest „Lohetapja“ (AT 300) põhjal. – Lohetapja. Toimetanud Mall Hiiemäe, Janika Oras ja Kadri Tamm, Pro Folkloristika, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 52 – 69.
Laurimaa, Katri 1999. Muinasjutu „Vahetatud naine“ (AT 403B) Eesti teisendid rahvusvahelises kontekstis. Magistritöö. Tallinn: Tallina Ppedagoogikaülikool.
Priimägi, Linnar 2007. Eesti muinasjutu psühhoanalüüs. – Keel ja kirjandus, nr 6 2007, lk 463 – 475.
Purga, Sirje 2004. Mõtteid eepose Kalevipoeg pildikeelest. Bookmill trükikoda.
Semper, Johannes 1924. Kalevipoja rahvaluulemotiivide analüüs. Tartu, KÜ Loodus.
Sepp, Heili 2012. Selle unenäo nägin mina, kuningas Nebukadnetsar. Tn 2 ja 4 jungiaanlikust aspektist. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Toomeos-Orglaan, Kärri 2001. „Klaasmäel“. Toimetanud Mall Hiiemäe ja Kanni Labi. Pro Folkloristica, lk 219 – 231.