SISUKORD

“Päikeserändur”, rännakulugu muinas-Eestist, päikesekultusest ja Kaali müstilisest linnusest
Päikeseränduri sõnaseletusi
Päikeseränduri 1. reis – kaart
Päikeseränduri 2. reis – kaart
Kaali kultusekeskus
Rändaja arhetüübist

Kurja silma uskumused
Kurja silma uskumused I
Kurja silma uskumused II
Eesti on klaasimaa
Klaaspärlite tõlgendamine
Helmed: kuju ja mõisted

Muinasjuttude tõlgendamine
Muinasjuttude tõlgendamine I
Muinasjuttude tõlgendamine II
Muinasjuttude tõlgendamisega seotud sõnade tähendusest
Muinasjuttude tõlgendamine III. Traditsioonitõlgendus
Kolme toime sümboolika
Eesti Tuhkatriinud

Teaduse ja religiooni piiril
Teaduse ja religiooni piiril. TEST
Psühhosomaatika Eesti folklooris
“Lühike müüdi ajalugu” Karen Armstrong
Teadus ja religioon – vähem stereotüüpe, rohkem teadmisi
Usulise aktiivsuse tekke põhjused
Jätkuv evolutsioon
Teofoobia
Ajulainete meelelahutus ja muud imefailid

Vaimolendid
Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris
Peidetud varandused
Kadunud linnad I
Kadunud linnad II
Usund: kütid versus põlluharijad

English
Interpretation of fairy tales I
Interpretation of fairy tales II
Evil eye belief I
– Estonia is a land of glass

Teofoobia

Sõna “teofoobia” peegeldab nii hirmu jumala kui ka religiooni ees. Ometi ei kirjelda ta piisavalt hästi nähtust, millest tegelikult rääkida soovin. Arusaadavam oleks kasutada sõna “religioonifoobia“. Isiklikele vaatlustele toetudes kirjeldaksin religioonifoobiat kui nähtust, mis omane ainult endistele liiduvabariikidele (mujal esineb teistsuguseid foobiaid, aga mitte seda). Huvitav – mitte küll venelastele ja mitte päris kõigile endistele liiduvabariikidele. Kuid just nendest paikadest on pärit inimesed, kelles on hirm end ükskõik, millisel moel tunnistada seotuks religiooniga. Nende arvates peab teaduse ja religiooni vahel olema kindlasti mingi vastuolu ja neile on ebameeldiv mõelda, et näiteks riiklikus koolis võiks toimuda midagi sellist nagu teadmiste omandamine religioonide kohta.

Teadmatusest (mis kaasneb teadmiste mitteomandamisega) on kerge tekkima dualistlik (vastandeid loov) avalik diskussioon religiooni ja teadust vastandaval pinnasel. Täiesti teisejärguliseks muutub vastandamise sisu, näiteks see, et “Teaduse ja religiooni piiril” rubriigi alguses olevale testile vastavad erinevad inimesed erinevalt. Esmatähtis on see, kuidas inimene end ise määratleb (ateist versus kristlane), aga täiesti väheoluline on mõistete sisuline külg.

Nii osutubki võimalikuks, et sisu jääb järjest kesisemaks ja pinnapealseks jääb ka inimeste väljendusoskus oma seisukohtade sõnastamisel. Võib-olla on see antropoloogilises mõttes kasulik, näiteks ei seosta inimesed oma elu mõne vale maailmapildiga. Võib-olla aitab see neil teaduslikus mõttes maailma paremini tundma õppida. Võib-olla on inimesed või näiteks lapsed teatud eas nii rumalad, et ühiskond peab hoidma neid valeotsuste tegemisest. Usunditeemalisi raamatuid ju jagub, kui kellelgi on vähegi huvi religiooni vastu, võib ise lugeda.

Tõde on lihtne. Foobia on foobia. Ta kardab ja põgeneb või ründab, olgu ta (oma arust) teaduse või religiooni poolel. Mõistlikke argumente foobia ei võimalda – tagaajamise hirmu küüsis põgenev kariloom panustab kiiretele jalgadele, mitte mõtlemisele.

Ateism tähendab reeglina kas jumala või jumalate eitamist. Eestlaste kõnekeeles võib see vahel märkida ka muude religioossete nähtuste eitamist.

Mõnes mõttes täpsem on piiritleda sihtgruppi, kes aktsepteerib vaid teaduse poolt seletatut. Maailm koosneb sellisel juhul juhustest ja on materiaalses mõttes määratletav. Sellise maailmapildi kõige suuremaks puuduseks on, et inimestele puuduvad piisavad teadmised teaduse kohta. Lisaks on teaduses erinevaid, üksteisele vastanduvaid seletusi. Kolmandaks probleemiks teaduse juures on, et kogu aeg tõestatakse midagi uut. Ning neljandaks – teadus kasutab erinevat sõnavara.

Alternatiivina teaduse kõikvõimsusele tuleks mõista, et enamik teadlasi nii ajaloost kui ka tänapäevamaailmast on ühtlasi religioossed ja ei pruugi tajuda vastuolu (vastandumist) teaduse ja religiooni vahel.

Usun, et lähitulevik kukutab teadmisteta teadlaste kõiketeadmise ja õpetab inimesi keskenduma mitte teadmiste blokeerimisele vaid nende saamisele. Veel mõned näited kõiketeadva teaduse komistuskividest:

  1. Lihtsaimaks näiteks on, et ei tunta näiteks soola või hõbeda keemilisi omadusi. Keerulisemaks võiks olla – ei teata, milliseid keemilisi reaktsioone ja mõju organismile kutsuvad esile inimese mõtted, heaolutunne, usk, lootus, lootusetus.
  2. Vastanduvad seletused – ühed väidavad, et laev põhja minnes tõmbab esemed endaga kaasa, teised, et lükkab esemed pinnale. Ühed teevad katseid kirjeldamaks telepaatiat ja teised peavad seda hookus-pookuseks.
  3. Uued avastused. Võib-olla selgub varsti, et me ei vaja maavarasid ruumi soojendamiseks, vaid vajame hoopis vile, millest soojuse võnkesagedus välja puhuda.
  4. Bermuuda kolmnurk oma mitmete teaduslike seletustega.
  5. Teadusliku sõnavara eristamiseks religioossest peab religioosset mõtlemist väga hästi tundma (imetlen ses mõttes teleseriaali “Kondid” peategelase keelekasutust):
    – tuul puhub on animistlik väljend. Täpsem: õhumassid liiguvad ühest kohast teise.
    – aju kohta on kõik teada ja sellele tuginedes ei saa esineda ei sisetunnet ega erinevaid selgeltnägemisega seostatavaid nähtusi. Täpsem: Inimese aju salvestab väiksemagi detaili oma keskkonnast, aga pole võimeline seda meenutama. Alateadvus analüüsib fakte põhjalikumalt ja sellise analüüsi tulemuse teadvustamine võiks olla midagi sisetunde sarnast.
    – muusika mõjutab inimese emotsioone. Täpsem: helid võnguvad ja inimorganism on võimeline tajuma seda võnkumist. Ja mitte ainult kuulmise abil.
    – värvid mõjutavad inimese emotsioone. Täpsem: värv on inimsilma tõlgendus teiselaadsest võnkumisest ja need võnked edastavad talle erinevaid emotsioone esile kutsuvaid signaale.

 

Estonia is a land of glass

For the last 2 millennia, Estonian women have worn colorful beads made out of glass, which were brought here from Scandinavia, Germany, Czech, Holland or Russia. While during the 1st and 2nd century B.C. the beads were a luxury, then a century ago they were worn daily and the lack of beads might have suggested poverty.

In Estonian archives, there are a lot of examples about what the beads might have looked like. Only the used pearls are known about the earlier beads, but the queue of the pearls is known about most of the beads that were made since the Middle Ages. As time passed, patterns and symmetry became more and more important. Many of the pearls themselves had acquired a specific meaning. For instance, small dots on the peals were eyes, which were used to protect the wearer from the jealousy of the “evil eye.” Another fine example were pearls (especially black ones) with swirls on them, which brought good luck. We can only assume that each sign and color had a specific meaning and thus even the queue of the pearls might have carried a special message.

When it comes to necklaces, Estonia is a land of glass and even though glass bead necklaces haven’t been quite as popular during the last few decades, they are still thought of as fashionable accessories.

Eesti on klaasimaa

Viimased 2 aastatuhandet on Eesti naised kandnud kaelas värvilisest klaasist helmeid. Kui 1.-2. sajandil oli see veel luksuskaup, siis sajand tagasi kanti helmeid igapäevaselt ja nende puudumine võis olla märk vaesusest. Eesti muuseumide arhiivides on palju näiteid selle kohta, millised helmed välja nägid. Klaaspärlite üksikleiud annavad aimu, milliseid klaaspärle Eestisse toodi. Professionaalsete arheoloogide käe all taastatakse muinasaegsete klaaspärlite järjekord ehtes, kui maapind selle alles on hoidnud. Viimase 3 sajandi keed on sageli muuseumi sattunud otse omanikelt ja tublid vanavarakogujad on üles täheldanud ka nendega seotud lugusid. Klaashelmeste ajalugu muutub iga aastaga järjest populaarsemaks kogu maailmas ja ka Eesti klaaspärlite lugu saab selgemaks uute avastuste valguses.

“Helmekeed on nii rahvapärimuse kui ka arheoloogiliste andmete põhjal olnud naiste ja tüdrukute ehteks” (Reidla 2012: 56). Nagu igal reeglil, on ka erandeid. Klaaspärlitikandiga vöösid kandsid just mehed, meie naabrite muinasaegsed leiud kinnitavad vähest klaashelmeste kandmist meeste või poiste poolt, klaashelme algusaegadel tohtisid neid kanda valitsejad või rikkad olenemata soost ja kurja silma vastu kaitsev klaaspärl võis olla sõjamehele vajalik varustus.

Euroopas liikus klaaspärle juba pronksiajal, kuid Eestisse jõudsid need rooma rauaaja alguses 1. sajandil. Rooma impeerium mõjus positiivselt klaaspärli levikule. Hiljuti oli leiutatud klaasipuhumine ja täiustatud klaasi valmistamise tehnoloogiaid. Rohkem klaaspärleid toodeti sel sajandil, kui varasematel kokku (Dubin 2015:57). Üks oluline kaashelmeste tootmise keskus – Reinimaa (Rhineland) – importis helmeste valmistamiseks vajaliku klaasi algselt Vahemerele lähematelt aladelt, näiteks Rhodoselt. Kreeka ja Euroopa klaashelmed olid pigem läbipaistvast klaasist. Aleksandrias jätkati Egiptusliku läbipaistmatu klaasi tootmist. Itaalia aladel tunti suurt huvi sel perioodil küll klaasi, aga mitte klaaspärlite vastu.

Hellenistlikul perioodi algul (Rhodos, 3. saj eKr) leiutati kuldfooliumiga klaaspärlid (inglise keeles: gold glass/ gold sandwich glass) – kahe klaasikihi vahele pandi õhuke kuldleht. See oli iseloomulik Rooma rauaaja lõpuni. Sarnast pärli valmistati rohkelt 12. sajandi lõpuni, kuid hilisemates pärlites oli kuld asendatud odavama kihiga, näiteks pronksiga. Need 15 sajandi vältel levinud klaaspärlid on heaks näiteks – lähemal uurimisel selgub, et näiliselt sarnased pärlid on tegelikult erinevad ja erinevate ajastute kuldsed klaashelmed üksteisest eristatavad (vt Spaer 1993).

Rooma rauaaja algusesse 1. – 2. sajandil dateeritakse Eestisse üksikud klaaspärlileiud – Kõmsi leiud on ühed varasemad. Lisaks kuulub sellesse perioodi leide, mille puhul dateering hõlmab nii Rooma rauaaja algust kui lõppu. Klaaspärlileidude esimene kõrgaeg Eestis jäi aastatesse 300 – 450, seega Rooma rauaaja lõpupoolde. Sellesse perioodi dateeritakse näiteks Jõelähtme Saha D leiukoht (vaata lähemalt siit), Jüril Kurna leiud ja palju teisi (vt Lang 1993: 36-37).

Klaaspärlid jõudsid Eestisse tänu Rooma impeeriumi merevaigukaubandusele, mille olulisemad keskused siinkandis asusid tänase Läti ja Leedu rannikualadel. Euroopas on alles avastamisel ja uurimisel Rooma rauaaegsed klaasitöötlemiskeskused. Varasemalt arvati, et klaas jõudis Euroopasse Roomast, kuid täna teatakse, et Itaalia aladel klaashelmeid ei toodetud. Kreekas ja Reinimaal toodetud klaaspulkadest valmistati helmeid tõenäoliselt mitmetes kaubakeskustes kesk-Euroopas. Millefiori helmed Lüganuselt Erra II ja Erra III valmistati arvatavasti Kreekas või Süürias (vt Andrae 1975: 158). Samas Jõelähtme Saha D leidude hulgas on suurem must klaashelmes, millel kollased ja punased lained, mitmeid sarnaseid leide on tänapäeva Saksamaa aladelt ja võib olla pigem kesk-Euroopa päritolu. Egiptuse Aleksandria klaaspärl aga võib olla Essult leitud punaste servadega ja taimemotiiviga mosaiikpärl (AM 13749 A 83).

Üheks huvitavaks näiteks on Viimsi I tarandkalmest leitud 122 klaashelmest (AI 5914). Kalme ise on dateeritud 4. – 5. sajandisse. Üsna täpne vaste helmevalikule on Taani Maglebjergi naise, kelle haud on dateeritud aastatesse 260-300 AD, klaashelmed. Maglebjergi klaashelmed on valmistatud Reinimaal ja need olid aetud nahast paelale (Hansen 2008: 192). Võib oletada, et ka Viimsi helmed on pärit Reinimaalt ja need saadi vahetuskaubana merevaigu, karusnahkade või vilja vastu. Viimsi kee on pigem 4. kui 5. sajandist.

Kõrvalpõikena olgu öeldud, et on keeruline leida mõistlikku perioodi pikkust pärli tootmise ja maasse talletamise vahel. Läbida tuleb selliseid etappe: klaasi tootmine – klaaspärli tootmine – kauplemine tarnijaga – tarnija kaubateed – klaashelmeste kaubavahetuse põhjused – aktiivne kandmine/ likviidsuse tõttu hoiustamine ja ka müük – (võimalik kinkimine ja pärandamine) – hauapanus/ maasse hoiule panek/ ohverdamine/ juhuslik kaotus vms. Lisaks kulgeb erinevalt ka taaskasutus peale leidmist (muuseum, erakogu, kandmine, ka ost-müük).

Alates viikingiajast hakkasid rootslased ka ise klaashelmeid valmistama. Näiteks Ölandil. 7. – 9. sajandi olulisemad Rootsi klaaspärlitootmise kohad Helgö/ Birka ja Ojamaa said helmeste valmistamiseks vajaliku tooraine tõenäoliselt Staraja Ladogast või mujalt. Esimesed viikingipärlid tehti näiteks klaasikildudest, klaaskuubikutest või pärlite valmistamiseks pikaks venitatud klaaspulkadest (cane), mis ei nõudnud nii kõrget temperatuuri. Viikingiajal kasutati pärlite tegemiseks spetsiaalseid ahjusid, vaata näiteks siit.  (Tulejoas klaaspärli valmistamise tehnika (lampwork) leiutati alles 16 või 17. sajandil.)

Tegelikult toodeti viikingiajal klaaspärle kõigis suuremates keskustes, aga klaas ise toodeti arvatavasti Bütsantsis. 8. – 10. sajandil valmistati klaaspärle Eesti naabruses vepslaste kaubanduskeskuses Starõi Laadogas, mis paiknes ajastu olulisel kaubateel.  11. – 13. sajandil valmistas klaashelmeid Novgorod, näiteks viikingiajal levinud koobaltsinine klaas asendus türkiissinisega.

11. – 14. sajandil on Eestis rohkesti klaaspärlite leide. Need seostuvad sageli Novgorodiga. Keeruline on öelda, kas sellel perioodil Eestis toodeti klaaspärle, sest klaasi tootmisest jäävad maha leiud, aga klaaspärlite tegemine võis toimuda üsna märkamatult. Lõuna-Eestis Siksäläs leitud sinine tilgakujuline klaasitükk AI 5101:480 (vt Valk 2014:310) võib olla klaaspärli tootmise jääk. Klaaspärli valmistajaks oli tõenäoliselt põhiliselt metalliga tegelev sepp. Milliseid klaaspärle see sepp valmistas? Võimalik, et see on stringeri pea ja stringeriga tehti oma ajastule iseloomulikke melonikujulisi helmeid, milled ribid mitte ei vajutatud helme pinda, vaid moodustati küljele sulatatud stringeritriipude abil.

Kaurikarpe kanti Eestis 7. – 18. sajandini, tippaeg jääb vahemikku 13. – 15. sajand (vt Reidla 2012: 61).

Klaaspärli valmistamise oskused olid Euroopas 12. ja 15 sajandi vahel kristluse halvustava suhtumise tõttu sageli löögi all. Levis küll lihtsamaid ühevärvilisi väiksemaid klaashelmeid, kuid neid pigem ei kantud kaelakeedes, vaid kasutati sakraalses tikandis või palvehelmestes. Eestit mõjutasid hansalinnade kaupmehed, kes muu hulgas klaaspärlitega kauplesid.

Kaltsedonid ja piklikud tahulised mäekristallid sattusid Eestisse arvatavasti vahemikus 1520 – 1620. aastal, kuigi leide vaadeldes oli põhiline umbes 1550 – 1600 st 16. sajandi II pool. See ei tähenda, et neid vanu pärle ka 17. või 18. sajandi pärlitega koos kaelakeesse ei võiks sattuda. 16. sajandi lõpu kaelakeede kooslusesse kuuluvad lisaks neile ka merevaik ja krõllid.

17. sajandi esimesel poolel, kui mäekristall ja kaltsedon vähenevad, astuvad asemele Hollandi/ Baieri pärlid, mis on enamasti sinised, valged ja kollased tahulised klaaspärlid. Selle ajastu tüüpiliste klaaspärlite  “õdesid ja vendi” võib kohata Aafrika või Ameerika sama aja leidude hulgas. Hollandis toodetavatele pärlitele sarnaseid ahjus keerutatud klaaspärle valmistati ka Baieris aastatel 1670-1730 (Karklins 2016: 35). Tüüpiline Hollandi klaasi leid peaks olema Põltsamaalt ERM A 553:56/1-13. Jõelähtmest ERM A 502:103/1-28 on arvatavasti toodetud Baieris. Saaremaa SM _ 439 E on pigem sarnane Baieri näidistele, aga esineb koos pärlitega “nueva cadiz”, mis toodeti kas Böömimaal (Bohemia) või Hollandis.

Renessanss äratas vanad klaaspärlitraditsioonid. Suurima klaashelmeste tootja Veneetsia pärle pole ma veel Eesti leidude hulgas kohanud, kuid 17. sajandil elavnes (tootmine algas varem) klaaspärlite tootmine Boheemias, Baieris ja Tüüringis. 16. – 17. sajandil tootis Holland küll klaashelmeid, kuid seda ainult ekspordiks ja lisaks kauplesid Hollandi kaupmehed ka muudest piirkondadest pärit helmestega. Klaaspärleid tootsid rohkesti ka Inglismaa, Hispaania ja Prantsusmaa. Mida enam suurenes klaaspärlite tootmiskeskuste võimekus toota pärle, mis jõudsid kõikjale maailma laevadega, seda enam suurenes Eesti naiste soov kanda klaaspärle. Et nende võime kaitsta inimest usuti olevat suurem teistest kaelakeedes kantavatest materjalidest, kanti neid 19. sajandil juba igapäevaselt. Ammugi siis pidupäevadel. Igapäevaselt kanti eelkõige kurguhelmeid.

18. – 19 sajandil levis mitmeid pärlitüüpe. Näiteks piiprelle (sprengperlen) kutsuti ka vene helmesteks (russian bead), sest neid toodeti suuresti kaubavahetuseks Venemaaga. Piiprellid olid torukujulised helmed, mis võisid olla piklikud, aga pikkus võis olla ka lühem pärli läbimõõdust. Eestis esimesed kruviliste pärlite keed olid juba 18. sajandist, kuid peamiselt toodeti need 19. sajandil, arvatavasti Jablonecis. Siidipärlid on õhukesest klaasist kergelt purunevad helmed. Rohkesti kanti sel perioodil ka klaasist pärliimitatsioone. Tahulised helmed muutuvad täpselt ühesugusteks, sest neid õpitakse valmistama vormis pressides.

Klaashelmed olid lisaks ilule maagilise tähendusega. Näiteks täpid pärlitel olid silmad, neid kasutati kaitseks kadeduse, „kurja silma“ eest. Kruvilised pärlid tõid õnne, eriti mustad. Võime vaid oletada, et ka igal märgil ja värvil oli tähendus ja nii võis pärlite järjekordki kanda endas sõnumit. Näiteks olid Eestis levinud meeste klaaspärlitest vööd. Saksamaal kirjeldatakse sellist kommet kui naise tehtud armastussõnumit oma peigmehele. Kuidas muidu seletada, et mehed äkki lillemustrilisi vöösid kandma hakkasid? Sellised vööd olid tähendusi täis – näiteks põhivärv sinine viitas meelespeale (ära unusta mind) ja nimetähed olid naise initsiaalid (vt Martna meeste kasukavöö EVM E 210:32).

Kaelakeede osas on Eesti klaasimaa ja kuigi klaashelmestest keed pole viimastel aastakümnetel enam kõige populaarsemad, on need siiski endiselt moes. Unustuse hõlma aga oli veel 10 aastat tagasi kadunud vajadus lisada klaashelmestest keed meie rahvariietele. Isegi kallid prossid ja teised hõbeehted olid alati meie nägemuses koos rahvariietega, kuid kõige olulisem – klaaspärlitest kee – ootab endiselt vana traditsiooni äratajaid ja austajaid.

Üks vanem daam (aga kahjuks nime ei tea) jutustas mulle 2014. aasta septembris Rakvere linnuse sügislaadal, et klaashelmeste traditsioon hääbus 1940-datel, sest klaaspärleid ei olnud kuskilt lihtsalt osta. Daam oli aastaid tegelenud rahvatantsuga ja ta rääkis, et 1970-datel ja 1980-datel oli ta koos mõttekaaslastega püüdnud leida võimalusi oma riietusele lisada klaashelmeid, aga need luhtusid, kuna ei leitud ei helmeid ega keede valmistajaid.

Lisaks on üsna keeruline leida teadmisi Eesti klaashelmeste ajaloo kohta. Klaashelmeste traditsiooni äratamisel tuleks esile tuua Reet Piiri raamatut “Helmekeed” (Eesti Rahva Muuseum 2011), aga ka Jana Reidla kirjeldusi klaashelmeste kohta raamatus “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani” (Reidla 2012). Samas puudub terviklik akadeemiline uurimus kogu perioodi kohta 1. – 20. sajandi algus, kus fookuses oleks ainult helmed. Erinevad arheoloogilised käsitlused annavad küll aimu klaashelmeste (aga ka muude helmeste nagu kaurikarbid, kristall, kaltsedon, merevaik) teekonna kohta eestlaste elus, aga alati on uurimuse keskmes miski muu peale helmeste.

Kui kellelgi tekib soov seda ilusat traditsiooni üles äratada, tuleks kindlasti alustada suguvõsa ehtelaegastest. Kui vanatädi soovibki oma ehted oma lastele kinkida, pole tal kindlasti midagi oma ehete näitamise ja neist koopia tegemise vastu.

Teisalt on ammendamatuks varaaidaks meie muuseumid. Lisaks seelikutriipudele leidub seal rohkesti kaelakeesid, millele koopia tegemine elustab nii kindla piirkonna ajalugu kui teatud ajastu mõttemaailma ja traditsioone.

Potentsiaalne risk vanu traditsioone kaotada tekib liigsel täpsuse tagaajamisel. Kui inimesed kannavad rahvarõivaid, siis tehakse neid järgi uute ja ilusatena – kellelegi ei tuleks pähe teha täpne muuseumikoopia – luitunud ja narmendav. Lisaks valatakse vanu kangaid ja mustreid uutesse vormidesse (vt võrdlusena Jack Goody sissejuhatavat repliiki postituses “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“). Nii loovad ka Eesti ehtekunstnikud vanadest ehetest inspiratsiooni ammutades kaasaegseid ehteid.

Mõned soovitused:

1. Klaaspärle võiks, aga ei pea ise tegema. Rootsis ja mujalgi on moes teha koopiaid viikingiaegsetele ehetele, aga valmistamiseks enamasti ei kasutata viikingiaegset tehnoloogiat (tänasel päeval kasutatav lampwork tehnika polnud siis veel leiutatud). 19. sajandil toodeti enamik klaaspärle juba masinatega. Eestis müügil olevate klaaspärlite valik on piisavalt suur, tasub kodukandi klaashelmele sarnase helme otsimisega lihtsalt algust teha.

2. Kui on suurem huvi kee täpsuse osas, leidub mitmeid asjatundjaid. Tuleb arvestada sellega, et nad ei räägi alati seda, mida küsija kuulda tahab. Õige kee võib osutuda liiga raskeks, kulukaks (näiteks laenutatud rahvariiete jaoks), mittepunaseks ja pealegi ei kattu meie nägemusega sellest, et kõik peab olema toon-toonis.

Vanadesse traditsioonidesse tuleks suhtuda austusega. Tänase kandja ootuseks võivad olla Eestis harvaesinenud punast värvi helmed või toon-toonis värvigamma. Sellest peaks õppima lahti laskma. Mitmed kandjad soovivad, et kee ei oleks käisetikandiga samades toonides, et “ei kaoks tikandisse ära”. Arvan, et see seisukoht on palju lähemal vanale ehtekultuurile.

3. Muuseumioriginaalile koopiat tehes tasub pärleid valides eelistada õiget värvust õigele kujule. Toonide kerge muutmine võib anda huvitavaid tulemusi, kui on aega ja kannatust vanu mustreid erineval moel kokku panna. Ja kõige olulisem – valmiskee ei pruugi vastata nägemusele veel kokku panemata keest. Positiivse üllatuse korral on lihtne, aga negatiivse puhul tuleb mängida mustriga edasi, sest ühel hetkel kõik klapib kokku. Kui mõnele muffinile liiga palju suhkrut panna ei tähenda see veel, et see paraja suhkruga hea ei oleks olnud. Kooki ümber ei küpseta, aga pärleid võib korduvalt uude järjekorda panna.

4. Keskaja paiku hakati pluusidele tegema kraesid ja nii lõppesid paljud pärlikeed õlgade juures, kusjuures seljataga olid paelad, mis võimaldasid pärleid paraja pikkusega kaela siduda. Minevikuhõlmast äratatud pärlikeed võiksid kaunistada tänapäeval lisaks rahvariietele ka kleite ja ilma kraeta särke. Seetõttu oleks mõistlik jätkata mustrit tavapärasel moel ka selja taga. Nii ei piirata kandmisvõimalusi. Ka kinnitus võiks olla siiski kaasaegne, et muuta ehted kandjale käepäraseks ja täita antud postituses kumavat eesmärki kõrvaldada takistusi selle ilusa traditsiooni teadvustamise teelt.

5. Tänapäeva rahvapidusid vaadates tundub, et vanad külapeod olid nagu jalgpallimeeskonna kokkutulekud, kus kõik olid täpselt ühtmoodi riides. See polnud kindlasti nii ja riietus varieerus. Tänasel päeval sõltume olemas olevatest muuseumi vm originaalidest ja teadaolevad mustrid kannavad meie jaoks hoopis piirkondlikku tähendust (näiteks kodukoht, sünnikoht, vanemate sünnikoht jne).

Lisaks on meil olemas keede muuseumioriginaalid. Keede eesmärk varem oli samuti näidata kandja eripära (sotsiaalne kuuluvus, ilumeel), mitte piirdkondlikku kuuluvust, mis meile tänapäeval oluline on. Esineb teateid keede kinkimise kohta ühest piirkonnast teise. Seega ei tasu karta muuseumioriginaali muutmist või mõne muu piirkonna kee eelistamist.

6. Sageli arvatakse, et varasema ajastu keed ei saa kanda uuemast ajastust riietega

Legendis Sangaste kaelakee ERM A 366:82 juures öeldakse nii: “Võimalik, et kee hiljem leidja poolt vabalt kombineeritud”. Miks? Ajaloos sobrades leiame ka kuulsamaid näiteid, kuidas Rooma impeeriumi provintside klaashelmes Muranos taaselustati või keltide Hallstatti ja La Tene aegne klaashelmes Merovingide ja Anglo-Sakside juures taaselustati. Peame vanu asju aardeks, aga neid peeti aardeks ka 400 või 800 aastat tagasi. Olenevalt leidjast püüdis ta neid müüa või endale jätta, aga peale kogumise ehteid ka taaskasutati või töödeldi ümber. Huvitav näide on Helmest, kus maast leitud sõled on uue omaniku poolt üle hõbetatud, vt legend rinnalehe ERM 995:4 juures. Ka Kuusalu kaelakee ERM A 462:75, mis leiti aastal 1938, arvatakse olevat uue omaniku poolt ” keeks liidetud” (vt legend eseme juures).

7. Eesti rahvuslikes klaaspärlitest keedes on sageli üsna suured pärlid ja klaas on raske. Nii tuleks sümmeetrilise mustriga keesid algselt testida ja neid kokku pannes arvestada viikingieelse tarkusega, et rasked pärlid tuleb panna kee keskele, et kee kaelas võimalikult paigal püsiks. Lõpuni seda saavutada ei ole võimalik – aga see polnud ka vanasti. Vajadusel tuleks mustrit muuta ja valmistamiseks valitud pärlid ikka nii seada, et kanda oleks mugav.

8. Eesti muuseumidesse on sattunud keskaegseid ja varasemaidki klaaspärle, mille kandmisjärjekord kees pole teada. Tuleb arvestada ka osaliste ja segunenud leidudega. See ei tähenda, et sellest perioodist pärit klaasikultuur ei vajaks elustamist. Lätis on lisaks rahvariiete kandmisele populaarne arheoloogiliste riiete kandmine. Rahvariieteks nimetatakse alates 16. sajandist saadaolevaid esemeleide. Arheoloogilisteks riieteks nimetatakse sellele eelnenud ajastute arheoloogilistele leidudele tuginevat rõivastust. Kaelakee kokkupanekul tuleks otsida sarnasest ajast ehteleide, mille järjekord on säilinud.

Vanadel asjadel on oluline aspekt – kodukoha ajaloo tundmine. Igas kees on oma ajastu sõnum ja lugu. See ei tuhmu ka siis, kui kee satub teise perioodi rahvarõivaste või hoopis kaasaegse rõivastuse juurde.

NB! Postitus on muudetud ja täiendatud 16. veebruaril 2020.

PS. Kas Eestis tehti ajaloolisi klaashelmeid? Mitte eriti. Siiski, lisaks ülal kirjeldatud stringeriga tehtud melonile on mul luubi all veel 2 helmetüüpi, aga uuring veel pooleli. Üks kahtlusalune on 5. – 6. sajandist ja kutsun seda hellitavalt pätsikeseks. Teine pikemaajaliselt vaatluse all olnud  helmeste grupp sisaldab suuremaid või peenemaid rõngakujulisi helmeid umbes 17. sajandist.


Kasutatud kirjandus:

1. Reinhard Andrae 1975. „Mosaikaugenperlen: Untersuchungen zur Verbreitung und Datierung karolingerzeitlicher Millefioriglasperlen in Europa“. Acta Praehistorica et Archaeologica. Band 4. Bruno Hessling, Berlin.
2. Birgitte Borby Hansen 2008. “Kvinden på Maglebjerg. Kvinden på Maglebjerg. En rig grav fra yngre romersk jernalder ved Næstved”. ” Aarbøger for nordisk oldkyndighed og historie. 2008 (2011), p. 123-194
3. Lois Sherr Dubin 2015. “The worldwide history of beads”. Thames & Hudson.
4. Karlis Karklins; Sibylle Jargstorf; Gerhard Zeh ja Laure Dussubieux 2016. “The Fichtelgebirge Bead and Button Industry of Bavaria.” BEADS: Journal of the Society of Bead Researchers 28: 16-37. Leitav: https://surface.syr.edu/beads/vol28/iss1/5
5. Valter Lang 1993. “Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Töid arheoloogia alalt”. [Toimetaja Jüri Selirand] ; Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.
6. Jana Reidla 2012. “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”. Kirjastus Schenkenberg.
7. Maud Spaer 1993. “Gold-Glass Beads: A Review of the Evidence”. BEADS: Journal of the Society of Bead Researchers vol. 5, pp. 9-25.
8. Heiki Valk, Jaana Ratas, Silvia Laul 2014. Siksälä kalme (2. osa) Kujundaja: Jaana Ratas. Tartu Ülikool.

Soovitan vaadata:
1. Lugu kaubateedest 9. – 10 sajandil.

Kadunud linnad II

Ka Eesti folkloorist leiame teateid kadunud linnade kohta. Enamasti räägitakse mäest, milles linn edasi toimib, kuigi on kaotanud sideme “meie maailmaga” ja teisalt vee alla vajunud linnadest. Sellised lood võivad olla sisse toodud ja juhuslikult mõne mäe või järvega seostatud, kuid samas ei tohi unustada, et mäe jalam ja järve kallas on piirialad, mis võivad märkida kohtumispaika meie omast erineva maailmaga, teispoolsusega. Lõpuni ei saa ka kindel olla, et folkloorsetes teadetes ei ole säilinud viidet veeäärsele varisevale paigale ehitatud või järvelinnusele (n Āraiši järvelinnus Läti põhjaosas). Mägedest ja urgetest kostvaid helisid (vokivurin või kellahelin) seostatakse enamasti põhjavee tekitatud helidega, kuid Eesti aladel on rohkesti teateid maa-aluste käikude kohta, mis võisid siiski ka viia elukõlblikuks ehitatud mäesiseste ruumideni. On teateid koobaste kohta, kus varjati sõja ajal varandust (Viimsi) või kuhu peitsid end ka inimesed. Suure tõenäosusega viitavad lood siiski pigem piirajale ja piirialale.

Juba šamanismist on pärit nägemus paralleelmaailmadest, kuid “teise dimensiooni” pidamine meie maailma sarnaseks on natuke hilisem nähtus. Algselt šamaan kehastus ümber (loomaks või linnuks), et paralleelmaailma minna või sai teateid sellistelt vaimolenditelt, kes tulid “sealt siia”. Hiljem võis paralleelmaailma pääseda teatud rituaali järgides või juhuslikult ja ümberkehastumine polnud enam vajalik. Haldjal võisid paralleelmaailmas olla talu ja varad, need on iseloomulikud põlluharijatele (šamanism pärineb kütiajast). Nõiaõpilane käis sellisest paigast tarkusi saamas. Kiusliku iseloomuga haldja nimetuseks sai umbes 16. sajandil Vanapagan. Linn aastaringsete elanikega sai meile omaseks keskajal.

Sarnaselt aarde otsimise lugudega võis kadunud linna sattuda piiraegadel (jaaniöö, jõulud, kesköö, neljapäeva õhtu). Mäe pidamine kadunud linna asupaigaks võib viidata karistuse saamisele või ka mäehaldjatele, keda ikka arvatakse mägedes elavat ja seal ka linnu ehitavat.

Lood talu või linna vajumisest vee alla võib olla seotud karistusega, sageli on see karistus õe ja venna keelatud abielu pärast.

Mõned lood:
1. Endine Rakvere linn. Tüdruk leidis raamatu ja avas selle. Kohe oli tema juures üks mees ja küsis – mida kuningaproua soovib. Tüdruk ei vastanud midagi. Suurem osa Rakvere linnast olla selleks ajaks maa alla vajunud ja teised ütlesid talle pärast, et kui ta oleks käskinud, oleks see taas maa peale tõstetud.

2. Maalinn. Kui Soontagana vallutati vaenlaste poolt, palus pealik taevast, et vaenlased linna endale ei saaks. Linn vajuski maa alla, peale tekkis järv, mis hiljem muutus sooks.

3. Ebavere mäe linn. Üks poiss kuulis, et Ebavere mäes on linn. Ühel jaaniööl ta pääseski sinna ja ostis sealt saapad. Kui linnast välja tuli ja tagasi vaatas, polnud linna enam.

4. Sangaste Kirgjärve raha. Tartu maakonnas oli linnake, kuni tuli vihm ja uputas linna – asemele tekkis Kirgjärv. Ilusa ilmaga olla näha, kuidas saksad linnas edasi-tagasi kõnnivad ja jaaniööl olla kuulda ka kuke kiremist, mille järgi järv omale ka nime sai.

5. Kivivarre linn. Jaaniööl näinud üks mees Kivivarre linnamäe otsas linna ja inimesi vanaaegsetes riietes.

6. Helme Valgjärve tekkimine. Mõisnik tahtis abielluda oma õega. Hommikuks oli mäe otsas asuv loss kadunud ja asemele oli tekkinud Valgjärv. Vee alt paistavad veel tornitupud.

7. Iida urked; koopad Pae karstialal (1) ( Heinsalu, lk 16, 18). Mõlemas paigas olla varem olnud linn, mis vajus maa alla. Käigud viisid linna raudvärava juurde ja neist oli kuulda ka kirikukellade helinat.

(1) Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Valgus 1987.

Usund: kütid versus põlluharijad

Varasemaid usundilisi vaateid käsitledes ollakse sageli segaduses. Pakutakse, et kõige enne võis olla näiteks päikesekultus või heal juhul oletatakse, et olulised olid loodusvaimud. Ometi on varasemaid usundeid võimalik võrrelda ka loogika alusel. Kui inimesed olid kütid, läksid neile korda tähed, metsloomad ja tootemid. Kui inimesed harisid põldu, oli neile oluline aastaring, päike ja vihm.

Kütid.

Esimesed inimesed, kes Eestisse tulid, olid põdrakütid. Samas oli tähtis ka kalastamine – peamised kiviaja elamud asusid veekogude ääres, kuid mitte mere ääres. Peamine kalastus toimus siseveekogudes. Kütid ja korilased vajasid kordades suuremat maa-ala edukaks äraelamiseks, kui põlluharijad ja loomakasvatajad.

Aastatel 9600 – 3200 eKr (mesoliitikum, vara- ja keskneoliitikum):
– Küttide ühiskond, rändlev eluviis
– Šamaan– kogukonna juht, rituaalne liider. Šamaan mõjutas olevikku ja tulevikku abivaimude abil (mitte nõiaväel). Ta ennustas, ohverdas, ravitses. Juba sel ajal pidi esinema nii ekstaatilisi kui identiteeti mittemuutvaid šamaaane. Ekstaasis ta rändab erinevates maailmades või muutub kellekski teiseks, näiteks karuks. Identiteeti mittemuutmise korral ta kutsus vaimud enda juurde (teatud rituaalida) ja vahendas tavainimestele nende teateid. Šamaanide tähtsust märgivad oletused, et meile teadaolev matmiskombestik sellest ajast võivad puudutada vaid erivõimetega inimesi.
– Loodusvaimude animistlik kultus. Nad ei olnud nii olulised, kui loomade isand.
– Looduse isand, loomade isand. Inglise folklooris on tema nimeks Herne, teda kujutatakse põdrana või põdrasarvedega inimesena. Euroopas on kütijumalused äratuntavad sellest, et nende üheks atribuudiks on vibu (Diana, Artemis). Looduse isand otsustas, kas inimene sai looma kätte või mitte. Võimalik, et veest püütava saagi üle otsustas vetevana (kes võis ilmutada end veekogu suurima kalana), kuid samas olid ka Läänemerel kasutusel paadid, mille ninas põdra kujutis, mis võis viidata end põdrana ilmutava looduse isanda võimule vee üle.
– Pühapaigad kindlaks määramata. Rännati ju paigast paika. Ometi olid olemas teatud eelistused püha paiga kohta – kaunis looduslik paik vaatega jõele.
– Kihv- ja hammasripatsid, Hambad omasid tootemlooma väge. Kütiajastust on pärit loomamuinasjutud ja viimastele on iseloomulik, et iga loomaliiki esindab üks esindaja. Seega ei omanud hammas pigem seost mõne konkreetse loomaga, vaid näiteks karuga, kes oli mõnes mõttes üks ka teiste karudega.
– Suguvõsa asutanud looma kultus. Esmapilgul evolutsioonile viitav tõekspidamine oli siiski ressursside jaotuse ja lähisugulastevahelise abielu vältimise teenistuses. Inimese võime muutuda loomaks oli positiivne ja seda suutsid vaid kõige auväärsemad.
– Luude olulisus. Kui luud viia metsa tagasi, usuti, et nendele tekib uuesti liha ja loom ärkab uuesti ellu. Kiviajaks nimetatav ajastul oli suurem osa tööriistadest valmistatud mitte kivist, vaid luust.

Põlluharijad.

Kütid-korilased liikusid toitu otsides paigast paika. Toiduainete tootjad eelistasid sama paika, kus sai ülejääke ladustada ja valvata. Võimuladvik hakkas kontrollima toiduvarusid ja keskendus poliitilisele tegevusele. Nad olid võimelised pidama sõdu tõhusamalt kui kütid-korilased. Võimuladviku ülesandeks jäigi ülejääkide ja maksude kogumine. Toiduülejääkide tekkimine võimaldas üleval pidada kindlate elukutsete esindajaid (vrdl – põlluharija, kes oskab sepatööd/ sepp). Tänu koduloomadele oli võimalik viia toitu ja kehakatteid suurtes kogustes ka ühest paigast teise, enne veeti neid vaid inimese turjal või lohistil.

Taimede kultuuristamise ja loomade kodustamise tagajärjel oli inimestel rohkem toitu, see omakorda suurendas rahvastiku tihedust. Saagi ülejäägid ja loomade jõul nende ülejääkide ümberpaigutamine oli eeltingimuseks paiksete, poliitilise keskvõimuga, sotsiaalselt kihistunud, kompleksse majanduse ja uudse tehnoloogiaga ühiskondade arenguks.

Eestis nihkus koos algse põlluharimisega 3000 aastast eKr asustus jõgede ja järvede äärest sisemaale ja mereranda. Ometi polnud veel 1000 aastat eKr ei olnud põlluharimine tavaline vaid rikaste lõbu. Õpiti tundma pööripäeva ja ehitama Stonhedge lihtsutatud vorme, mis järgisid päikese liikumist. Meile tuttav rahvakalender sai algtõuke põllumehe vajadusest tunda häid külvi- või lõikuseaegasid ning loomade karjatamiseks sobilikke aegu.

Põlluharijad tundsid nii päikese- kui äikesejumalusi. Viimased olid esimestega sama olulised saagi saamisel, sest korralik äike tõi ju kohale vihmapilved.

Aga kõige olulisemaks muutus esimestele põlluharijatele esivanematekultus. Meile tuntud hingedepäev on vaid kristluse mõjul tehtud lihtsustus kogu sügisest aega iseloomustavale hingedeajale, kus esivanemad käisid vaatamas, kuidas elavatel läheb. Hea õnne tagas endale see, kes esivanemaid ei pahandanud.

Veel küttide ja karjakasvatajate erinevusi:
– Küttkalurkorilaste elus oli arvatavasti väga tähtis koht toidu jagamisel. Kergesti rikneva liha puhul oli see ju väga praktiline.. Viljelusmajandusel sai aga oluliseks säilitamine, vilja võis hoida ja kasutada pikka aega, kasvatatavaid loomi aga tappa vastavalt vajadusele.
– küttid liikuva eluviisiga, põlluharijad paiksed
– kütid tundsid tähti, põlluharijad päikest
– küttidel polnud päikesekalendrit, põlluharijatele see oluline. Kui inimesed jäid paikseks, muutus oluliseks esivanematekultus. 1100 aastast ehitatavad kivikirstkalmed võisid näidata legitiimsust – nende esivanemate elavale sugukonnale kuulub maa, sest siin on kogu aeg oldud.
– Küttidel on leitud üksikud hauad, enamasti asuvad need looduslikult kaunis kohas, mõne veekogu kaldal, paigas, mis on kauni vaatega. Arvatakse, et maeti vaid erivõimetega inimesi. Aga põlluharijate puhul usutakse, et nad hakkasid järjest enam matma rikkaid (pole teada, kas kõik inimesed maeti).
– küttidel loomade jumalused, põlluharijatel lisaks soodsate ilmade jumalused, ka maajumalused (indiaanlaste maa-aluses maailmas olid nii seemned kui esivanemad).

„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong

„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong. Eesti Päevaleht, 2006.

Soovitan lugeda, hea raamat! Minu nopped raamatust mooodustasid sellise loo.

lk 9. Neandertallased, kes oma kaaslasi nii hoolikalt matsid, kujutlesid ilmselt, et nähtav, materiaalne maailm pole ainus reaalsus.

Lk 16. …täiskasvanud inimesed seevastu naudivad endistviisi erinevate võimalustega mängimist. Nagu lapsed, nii loome meiegi jätkuvalt kujutlusmaailmu.

Lk 21. Kõikides kultuurides kohtame müüti kaotatud paradiisist, kus inimesed olid lähedases ja igapäevases ühenduses jumalikuga.

Lk 28. Kui loeme, kuidas Jeesus tõuseb taevasse, ei peaks me teda kujutlema läbi stratosfääri tuhisemas.

Lk 28. Teadlased usuvad, et esimesed taevassemineku müüdid pärinevad paleoliitikumist ja on seotud šamaanidega, kes olid küttide kogukondades põhilised religiooni harrastajad. (…) Jahipidamine oli ülimalt ohtlik. Kütid lahkusid oma hõimust mitmeks päevaks, nad pidid loobuma oma koopa turvalisusest ja riskima eluga, et oma rahvale toitu tuua.

Lk 31. Küttide kogukondades ei peeta loomi alamateks olenditeks, vaid neile omistatakse suurt tarkust.

Lk 32. …näib, et paleoliitilist mütoloogiat iseloomustab suur aukartus loomade ees… (…) Antropoloogid räägivad, et tänapäevased loodusrahvad räägivad tihti loomadest või lindudest kui rahvast, kes on nendega samal tasemel. Nad jutustavad lugusid inimestest, kes muutuvad loomadeks ja vastupidi; looma tapmine on sama, mis on sõbra tapmine, ja seega tunnevad nad pärast õnnestunud jahiretke tihti süüd. (…) Pärast tapmist eraldatakse looma liha luudest ning luukere, pealuu ja nahk sätitakse hoolikalt kokku, püüdes looma taastada ja talle uut elu anda.

Lk 33. Olles vastamisi selle väljakannatamatu dilemmaga, lõid nad müüte ja rituaale, mis võimaldasid neil oma kaasolenditwe tapmisega leppida… (…) peaaegu kõigis muistsetes religioonisüsteemides oli kesksel kohal loomaohverduse rituaal, mis hoidis elus vanu jahitseremooniaid ja austas loomi, kes andsid oma elu inimeste hüvanguks.

Lk 39. Kreeka kangelane Herkales on näiteks peaaegu kindlasti küttide ajastu jäänuk. Ta isegi kandis seljas loomanahku nagu koopaelanik, ja õlal nuia. Herakles oli šamaan, kuulus oma oskuste poolest loomadega ümber käia. Ta külastab allmaailma, otsib surematuse vilja ning tõuseb Olümpose mäel jumalate valda. Ka Kreeka jumalanna Artemis, tuntud ka kui loomade valitsejanna, jahipidaja ning metsiku looduse patroon, võib olla paleoliitiline tegelane.

Lk 54 See tuleb ilmsiks ka Kreeka müüdis Demeterist ja tema tütrest Persephonest, mis pärineb peaaegu kindlasti neoliitikumi ajast. Demeter on viljaema, kes kaitseb saaki ja maa viljakust. Kui allmaailma valitseja Hades röövib Persephone, lahkub Demeter Olümpose mäelt ja uitab leinates mööda maailma. Oma raevus keeldub ta viljasaaki andmast, ähvardades inimesed surnuks näljutada, kui talle tema tütart Koret (tüdruk) tagasi ei anta. Ehmunud Zeus saadab jumaliku sõnumitooja Hermese Koret päästma, aga kahjuks on too jõudnud allmaailmas viibides mõned granaatõunaseemned süüa, mistõttu ta on sunnitud veetma neli kuud aastas koos Hadesega, kellest on saanud tema abikaasa. Kui ta ema juurde naaseb, kaotab Demeter oma needuse ja maa muutub jälle viljakaks.

Lk 58. Linnaelu tundus olevat juba oma olemuselt vägivaldne, sellega kaasnes tapmine ja orjastamine. Esimese linna rajas esimene mõrtsukas Kain.

Lk 70. Kuid inimesed ei saa primitiivse vaimsuse juurde tagasi pöörduda ja see rännak jumalate maailma kehastab kultuurilist tagasilangust. Gilgameš rändab mööda steppe, habe ajamata, juuksed sassis, seljas üksnes lõvinahk.

Lk 71. Jumalad olid hakanud inimese maailmast tagasi tõmbuma ja nüüd hakkas ajalugu mütoloogiat mõjutama. Selle asemel, et saada jumalatelt eriti väärtuslikku informatsiooni, saab Gilgameš valusa õppetunni inimeksistentsi piiride kohta. Ta suundub tagasi tsivilisatsiooni rüppe: peseb end puhtaks, viskab lõvinaha minema, soeb juuksed ja paneb selga puhtad riided. Nüüdsest alates keskendub ta Uruki müüride ehitamisele ja kaunite kunstide harrastamisele. Tema isiklikult küll sureb, aga nendest mälestusmärkidest saab tema surematus, eriti tänu kirjutamise leiutamisele, millega tema saavutused tulevastele põlvkondadele jäädvustatakse.

Lk 75. Kaheksandaks sajandiks e.m.a levis kriis laiemalt ning neljas erinevas piirkonnas hakkas suur hulk prohveteid ja tarku uut väljapääsu otsima. (…) inimesed said enneolematu selgusega teadlikuks oma olemusest.

Lk 76. …võim nihkus preestrite ja kuningate käest kaupmeeste kätte…

Lk 79 Hiinlaste ülijumal, erinevalt teistest taevajumalatest, ei hääbunud. (…) Maine valitsus vastas täpselt taevastele juhistele, kuninga ministrid abistasid teda täpselt nii, nagu algelementide jumalad aitasid Tianil kosmost valitseda.

Lk 109. Läänes levis uudne optimism. Inimesed tundsid, et neil on suurem võim oma keskkonna üle. Polnud enam mingeid pühasid ja puutumatuid seadusi.

Lk 112. Teadus pidi tegema lõpu inimeste kannatustele ja maailma päästma. Miski ei tohtinud seda arengut takistada. Kõikidesse religioossetesse müütidesse tuli suhtuda karmi kriitikaga ja kui need läksid vastuollu tõestatud faktidega, siis tuli nad kõrvale heita.

Lk 118. aastal 1882 kuulutas Friedrich Nietzsche (1844-1900), et Jumal on surnud. Mingis mõttes oli tal õigus. Ilma müüdi, kultuse, rituaali ja eetilise eluviisita sureb ka pühadusetunnetus.

Lk 121-122. Vajame müüte, mis aitaksid meil omandada vaimsemat suhtumist ja näha kaugemale oma otsestest vajadustest ning kogeda kõrgemaid väärtusi, mis kõigutaksid meie äärmist isekust. Vajame müüte, mis aitaksid meil jälle austada Maad kui pühadust selle asemel, et kasutada seda ressursina. See on ülitähtis, sest kui ei toimu mingit vaimset revolutsiooni, mis suudaks pidada sammu meie tehnilise geniaalsusega, siis ei suuda me oma planeeti päästa.

Lk 122. Aastal 1922 kujutas T.S. Eliot lääne kultuuri vaimset allakäiku oma pöördelises luuletuses „ahermaa“. Püha Graali müüdis oli ahermaa paik, kus inimesed elavad võltsi elu, järgides pimesi oma ühiskonna norme ilma sügavamast arusaamisest tulenevate veendumusteta.

Teadus ja religioon – vähem stereotüüpe, rohkem teadmisi

Neile, kellele meeldib mõelda, et teadus ja religioon on vastuolus, on enamasti iseloomulik see, et neid ei huvita ei teaduslikud ega ka teaduse poolt kinnitamata väited. Valik tehakse pigem niiöelda klannikuuluvuse järgi ehk siis sotsiaalse kuuluvuse pinnal, kus teisitimõtlemine võiks ju tähendada klannist väljaheitmist. Inimene, kes soovib, et maailm oleks must-valge, ei saa ju tekitada olukorda, mis asja värviliseks muudaks. Harvem püüab Fowleri usulise arengu järgi kolmandale astmele end mugavalt sisseseadnu teha tutvust mõningate teaduse või religiooni väidetega, mis on sobilikud teaduse ja religiooni vastuolude tõestamiseks ja rõõmustavad – näe, mul oligi õigus.

Sellises must-valges keskkonnas toimuvad drastilised usulised pöördumised, usuvahetused või järsk usust loobumine, sest musta teises otsas on ju valge ja midagi muud ju pole. Kuskil selle astmes paikneb ka Eesti riiklik arusaam religioonidest – parem ärme jaga õpilastele selle kohta teadmisi, sest usundiõpetuse mõjul õpilased kas teevad valu oma teaduslikele tunnetele või veel hullem – pöörduvad.

Eelnevalt kirjeldatud suhtumise teise otsa sattujad leiavad, et kõigel, mis on teaduslikult tõestatud, pole mingit tähendust. Kui juba teadlased on asja puudutanud, on ette teada, et midagi head sellest ei sünni. Selliste seisukohtade omanikud teavad ajaloost seiku, kus teadus on tõusnud esiplaanile ja jätnud teatud osa inimlikust tunnetusest tahaplaanile, kuid ei käsitle hetki, kui just tänu teatud religioossetele teadmistele on suurt tähelepanu pööratud mateeriale, ajaloole, filosoofiale jne.

Selline olukord pole siiski iseloomulik kõigis riikides, vaid teatud piirkondadele. Kohati tundub, et eestlaslik hirm end tunnistada seotuks mõne religiooniga või näidata huvi erinevate maailmavaateliste seisukohtade vastu on just takistatud teatud sotsiaalse ülereageerimisega. Inimene, kes on kindel oma teadmistes (kui pöörduda ükskõik, millise eriala asjatundja poole) suhtub stoilise rahuga sellesse, kui ta ei suuda kellelegi midagi selgeks teha (kõik ei saa ju kõigest aru) samal ajal, kui teemadel, milles polda kindlad tuntakse tungivat vajadust vaielda.

Mis oleks siis lahendus? On väga lihtne mõista, et vaatamata inimese maailmavaadetele teadmised kaunistavad teda. Ja samas ei ole mõtet alahinnata kogemuse vajadust. Kontrollida tuleb oma isikliku kogemusega nii teaduslikult kinnitatut kui seda, mis veel ootab ühel või teisel kujul läbiuurimist. Kultuurimälu seisukohalt on inimlik teadmine arenemises ja tegelikult ei eksisteeri midagi, mis homme kindlalt samas seisus on. Ka teaduslikult tõestatud väited võivad olla vastuolulised (näiteks kolesterooli, ksülidoli vms kahjulikkus). Aastasadadel religioossetesse raamatuisse kogutud teadmised annavad inspiratsiooni teadlastele uute asjade leiutamiseks ning avastamiseks. Õpetusi sotsioloogia ja psühholoogia kohta pakuvad mitmed müüdid, muinasjutud ja muud suulisel teel edasi antud teadmised. Eks igaüks ise otsusta, mis on tema jaoks müüt ja mis mitte, kuid see ei tähenda et müüte ei peaks tundma.

  • Religioon on teadmine, mille inimesed kultuurimälu abil üksteisele edasi annavad. Isegi kui te ei usu kummitustesse, teate te täpselt, kuidas need toimivad – selles on süüdi kultuurimälu.
  • Kultuurimälu kannab edasi vaid seda, mis aitab inimesel paremini maailmas hakkama saada, ellu jääda.

Vt ka:
– Šamanism kui informatsiooni kujundamine
Scientific Approach to Reincarnation and the Journey of Souls After “Death”
Consciousness Science Kept Hidden

Usulise aktiivsuse tekke põhjused

Antud postituses ei vaadelda üksnes, miks toimub usuline pöördumine James Fowleri 3. usulisel arengu astmel (klanniusus) olevate inimeste hulgas, vaid pigem, millistel põhjustel suureneb inimese usuline aktiivsus ükskõik, millisel usulisel astmel ta ka paikneb.

1. Inimesed, keda ta usaldab, muudavad teema aktuaalseks.
Sageli usutakse asju (usulisi seisukohti, tsiviilreligiooni, erakondi, imerohtu jne), sest inimene, keda usaldatakse, usub seda. Inimesed usuvad teatud asja, sest nad usaldavad, et nende allikas on parem sellise info saamiseks, kui mõni muu allikas.

Väga ühekülgne oleks oletada, et sellised uskumused toimuvad enamasti teaduse ja religiooni piiril. Et ühed usuvad näiteks evolutsiooni ja teised mitte. Et ühed usuvad taimedega ravimisse ja teised ainult ravimitega ravimisse. Tegelikult tekivad usulised dilemmad igal tasandil. Näiteks:
– kas moslemite ja kristlaste usud on omavahel konfliktis, kui nad mõlemad on aabrahamlikud usundid ja usutakse samasse ainujumalasse?
– Teadlaste erinevad seisukohad. Kas inimene peab sööma liha või võib sellest loobuda? Kas toimub kliima soojenemine või jahenemine? Kas puudega kütmine on keskkonnasõbralik tegevus või mitte?

2. Soov sotsiaalselt kuuluda teatud viisil mõtlevate inimeste gruppi.
See tähendab, et valik teatud usulise või ka muu klanniga liitumiseks tehakse selle põhjal, millisesse sotsiaalsesse gruppi soovitakse kuuluda. Reeglina on liituja täis küsimusi, millele grupp annab vastuseid. Grupi muudab tugevaks usaldus, et vastused on õiged.

3. Sõjaline sund.
Eesti puhul räägitakse sageli 14. sajandi ristiusustamisest pööramata tähelepanu sellele, et tõlke oli vähe, lugeda ei osatud, kirikus räägiti võõras keeles, ristimise all mõeldi teatud rituaali vee pritsimisega jne. Religioonist võis saada otsekui katalüsaator – kelle käitumises peegeldub valitseja poolt keelatud usk, pole ühtlasi truu ka võimule ja kujutab endast ohtu, sest masside käitumine on ennustamatu, kui teatud ideed muutuvad ühel hetkel teistest ideaalsemateks.

Sõjalise sunni puhul on tõesti sageli muudetud ka religioosseid seisukohti, sest sõjalises edus võidi näha ka jumalikku toetust.

4. Noorusotsingud.
Just noortel võib tekkida tunne, et senine maailmapilt ei paku neile soovitud vastuseid ja vaadatakse üle ka arusaamad üleloomulikust maailmast. Natuke sarnane on see olukorraga, kus teatud riigis keelatud asjad muutuvad lubatuteks – 1990-date alguses said paljud Eesti koolitusfirmad jalad alla just tänu sellele, et viisid läbi usundeid tutvustavaid koolitusi.

5. Inimene hakkab otsima vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele
Kui inimese elus juhtub midagi, mida ei suuda selgitada tema senine maailmapilt, siis hakkab ta seniseid seisukohti vastavalt juhtunud sündmusele üle vaatama. Põhjuseid selleks võib olla seinast seina, aga üldnimetajaks on kokkupuude üleloomulikuga. Inimene näeb midagi, mida peab kummituseks või näeb end kehast väljas olevana. Lähedane sureb ja inimene tunneb temaga sidet või lausa saladuslikke juhtumisi. Inimene näeb ennustavat unenägu või saab unes midagi teada. Inimene otsib lahendust sõja ja rahu või ka rikkuse ja vaesusega seotud küsimustele. Inimene püüab mõista, kuidas käituks Jumal viimastega seoses. Inimene püüab mõista kannatusi, haigusi jne.

6. Õnnetused.
Kriisisituatsioonis pöörduvad kõik Jumala või muu üleloomuliku poole senisest intensiivsemalt – ka uskmatud.

7. Isiksuse inflatsioon.
Carl Gustav Jung juhib raamatus “Mina ja alateadvus” (Kirjastus Sator, lk 34-41) tähelepanu sellele, et äkiline usuline pöördumine võib tuleneda mingi kollektiivse pildi kütkestavusest. See põhineb isiksuse nõrkusel mitteväärtustades oma isiksust tähtsustada ja samastuda alateadvuse kollektiivsete elementidega. Sellisele patsiendile on iseloomulik eufoorilisus ja toimekus. Enese teadvustamatu ülesupitamine võib kujuneda haiglaseks võimuihaks. Oluline on inimese individuaalsuse kadu, selle asendumine kollektiivse arvamusega. Samastudes kollektiivse psüühega nõutakse oma alateadvuise nõudmiste täitmist ka teistelt, sest tekib tunne, et need nõuded on üldkehtivad (jumalasarnasus).

Evil eye belief I

“Evil eye is a fairly common folk belief complex, which is based on the idea that a male or female person has the power to – whether deliberately or inadvertently – cause harm to another person or their property with either a praise or just by looking at them.” (Alan Dundes, “Kes on rahvas “. Varrak, 2002:181) .

“I would not want to claim that all of the folk ideas or principles mentioned above are made [ … ] consciously. [ … ] I assume that these are the structural principles of the thoughts of the representatives of such cultures.” (Ibid, p 191)

Alan Dundes’ article “Evil Eye: Essay in Indo-European and Semitic worldview” is one of the few data carriers about this belief system, which is so widely spread and deeply rooted into our cultural memory. Paying no attention to the Freudian interpretations in that essay, we can find a set of rules which we follow on a daily basis, without even thinking about the fact that we are cultural carriers of an old religion. Anybody could be the holder and communicator of cultural memory.

Surprisingly, I have noticed that new knowledge about evil eye can be gained from both the young and the elderly, believers and nonbelievers, either upon request or by random occurrences. If you are able to add something to the two articles about evil eye, please add it as a comment.

  1. Pride. The victim’s wellbeing, good health and beautiful appearance may provoke an attack from the evil eye. Pride attracts evil eye. Infants, young children and brides are more prone to an attack from evil eye (Ibid , p 188).
  2. Symptoms. Under the influence of the evil eye, humans and other living beings either get sick, die or are otherwise misfortunate. The symptoms of diseases include loss of appetite, excessive yawning, hiccups (“someone talks about you” = someone is envious of you), vomiting and fever. The cow does not give milk, trees and plants will dry out. Inanimate objects will be broken or destroyed. (Ibid , p 181)
  3. Defense. Evil eye is prevented in two ways. Firstly, a preventive way – concealing anything that might cause jealousy. Secondly, a defensive way – wearing amulets, making special signs withs hands, drawing defensive symbols on items, spitting, using spells. For example, protective formulas could be recited before and/or after a praise. Protective symbols may be either breasts or genitals – symbols of vitality. (Ibid, p 181-182, 203)
  4. Appearance. Good appearance is being hidden (by wearing clothes which provide disguise, for example a veil). People smear themselves and others with dirt for the sake of protection. New clothes will be stained on purpouse. It is common for millionaires in Europe and America to wear rags. (Ibid, p 182)
  5. Spells. In Jewish culture, it is common to avoid a positive answer to the question “How are you doing?” A safe answer would be “Not bad” or “Cannot complain”. Before drinking, it is common to say “Cheers!” or any other toast. Before eating, it is common to say “Good appetite”. (Ibid, p 182, 192, 194)
  6. Treatment. If a case of the evil eye is discovered, it is necessary to find the owner, who is willingly or unwillingly damaging the victim. In some cases, the owner of evil eye is asked to spit in the face of the victim to initiate the recovery process. Evil eye is used by somebody who is envious, that’s why evil eye could also be called by the name of a jealous eye. Behind admiration can be jeallousy. Thus, a situation might arise where those influenced of evil eye will panic upon hearing praise. Controversely, nonbelievers would not understand, why nobody praises them. Freud suggests that the culprit of this kind of situation might not only be the one who is jealous but the one who they are jealous about – they are afraid of jealousy and they project the jealousy they would feel in the same situation on others. So if the victim would otherwise be guilty of hating the culprit without a reason, then now they have a reason behind it – jealousy. Throughout history, it has been a question of debate whether evil eye could be used as a weapon on purpouse or not. In addition, it is unknown whether somebody other than a human can possess it (a spirit, for example). (Ibid, p 182-189)
  7. The principle of limited benefits. Benefits are limited and, therefore, every individual benefits at the expense of another (Ibid, p 191-192). If someone is rich, it is at the expense of the poor. If someone is healthy, then another person has less strength and is more prone to diseases. If someone is beautiful, then they take away this benefit from somebody else. When a jealous person sees strong signs of vitality in somebody, then they undermine that vitality with their envy and/or any malicious intent. Some people have a greater tendency to use the evil eye, because they are used to getting benefits on the expense of others or they lack dreams of their own – they desire and take, what others value. (For comparison – some believe in an opposing theory called the currency. According to it, there benefits are unlimited – instead of being better than others, it is important to keep the benefits in circulation).
  8. Liquid. In evil eye beliefs, liquid is opposed to death, thus important in defecting and healing. It is common for Judaism and Christianity to talk about rivers of milk being in the paradise and that the hell is hot and dry. Life is water – receiving liquid means life and drying leads to death. Those searching for eternal life and youth searched for the fountain of eternal youth.(Ibid, p 191-192, 198, 223) In a Russian cartoon “Humpback foal”, czar wanted to bathe in different baths to get young and Ivan the Fool became a handsome prince in those baths.
  9. Drinking. To celebrate a victory, the community drinks together, because there is a chance of someone being jealous – liquid must be served with toast to prevent evil eye. Some nations and persons will be upset, if somebody refuses to drink for this kind of occasion. In some places, if somebody is suspected of using evil eye, they are served milk. (Ibid, p 192)
  10. Tipping. To make a waiter not be jealous of those who eat, they will recieve tips (in many languages the word is connected to liquids, in Estonian “jootraha”= drink + money). (Ibid, p 194-195) The cause of tipping is not only the fear of evil eye, though. There are at least 2 more reasons – to avoid taxes and to keep money in circulation – believing that if you give, you will recieve even more.
  11. Mother’s milk. Siblings rivalry for mother`s love might be a possible reason, why mother’s milk is an essential component to the evil eye beliefs. (Ibid, p 197)
  12. Eating. It is dangerous to eat in public places because there might be those, who are jealous of your food. To prevent evil eye, everybody present must eat. Some food could be concidered „toxic“ – in the marketplace, some people can see the food but cannot eat it and they will became jealous of it. When eating in public places, it is helpful to offer food to those who pass you by, even though these tend to be just formal invitations. The dinner phrase “Good appetite” could be interpreted as – “Continue eating, I’m not jealous of your meals”. (Ibid, p 193-194) Estonians have different traditions of offering food for those we call a “sant” – they could be either crippled, homeless, less rich or just neighbors walking around on certain days of the year (Christmas, St Martins day, on a sunday in church).
  13. Deceased. Because the deceased are thirsty, water containers are placed on graves. The deceased envy those who live (vampires want blood etc). (Ibid, p 198-199)
  14. Youth. The elderly envy the vitality of the youth. (Ibid, p 199)
  15. Spitting. On the one hand, the saliva is a liquid (a good thing), but on the other hand -spitting at other means to reduce their value and to make them less prone to be envied. For example, if someone praises a cute little child, the parent might ask them to spit on the child. (Ibid, p 201-202)
  16. Sailors. Sailors have tattoos of open eyes on their eyelids or chests, believing that these eyes are always awake, even if they are asleep. Eyes are also painted on both sides of a boat or a ship. (Ibid, p 203)
  17. The principle of “eye for an eye”. In Turkey, there are beliefs that people with blue eyes are more prone to having evil eye. To prevent damage made by them, people wore amulettes etc with symbols of blue eyes. (Ibid , p 210-211)
  18. The principle of “humiliation” . As mentioned previously, spitting helps against evil eye. Something similiar could be noted about showing somebody the middle finger – „I’m lowering your value so nobody would envy you“.
  19. Beliefs of evil eye can be used as an excuse for blaiming others. That explains why beliefs of the evil eye are not favoured in the society – nowadays, people are more interested in getting protection and less interested in blaming others.