Usund: kütid versus põlluharijad

Varasemaid usundilisi vaateid käsitledes ollakse sageli segaduses. Pakutakse, et kõige enne võis olla näiteks päikesekultus või heal juhul oletatakse, et olulised olid loodusvaimud. Ometi on varasemaid usundeid võimalik võrrelda ka loogika alusel. Kui inimesed olid kütid, läksid neile korda tähed, metsloomad ja tootemid. Kui inimesed harisid põldu, oli neile oluline aastaring, päike ja vihm.

Kütid.

Esimesed inimesed, kes Eestisse tulid, olid põdrakütid. Samas oli tähtis ka kalastamine – peamised kiviaja elamud asusid veekogude ääres, kuid mitte mere ääres. Peamine kalastus toimus siseveekogudes. Kütid ja korilased vajasid kordades suuremat maa-ala edukaks äraelamiseks, kui põlluharijad ja loomakasvatajad.

Aastatel 9600 – 3200 eKr (mesoliitikum, vara- ja keskneoliitikum):
– Küttide ühiskond, rändlev eluviis
– Šamaan– kogukonna juht, rituaalne liider. Šamaan mõjutas olevikku ja tulevikku abivaimude abil (mitte nõiaväel). Ta ennustas, ohverdas, ravitses. Juba sel ajal pidi esinema nii ekstaatilisi kui identiteeti mittemuutvaid šamaaane. Ekstaasis ta rändab erinevates maailmades või muutub kellekski teiseks, näiteks karuks. Identiteeti mittemuutmise korral ta kutsus vaimud enda juurde (teatud rituaalida) ja vahendas tavainimestele nende teateid. Šamaanide tähtsust märgivad oletused, et meile teadaolev matmiskombestik sellest ajast võivad puudutada vaid erivõimetega inimesi.
– Loodusvaimude animistlik kultus. Nad ei olnud nii olulised, kui loomade isand.
– Looduse isand, loomade isand. Inglise folklooris on tema nimeks Herne, teda kujutatakse põdrana või põdrasarvedega inimesena. Euroopas on kütijumalused äratuntavad sellest, et nende üheks atribuudiks on vibu (Diana, Artemis). Looduse isand otsustas, kas inimene sai looma kätte või mitte. Võimalik, et veest püütava saagi üle otsustas vetevana (kes võis ilmutada end veekogu suurima kalana), kuid samas olid ka Läänemerel kasutusel paadid, mille ninas põdra kujutis, mis võis viidata end põdrana ilmutava looduse isanda võimule vee üle.
– Pühapaigad kindlaks määramata. Rännati ju paigast paika. Ometi olid olemas teatud eelistused püha paiga kohta – kaunis looduslik paik vaatega jõele.
– Kihv- ja hammasripatsid, Hambad omasid tootemlooma väge. Kütiajastust on pärit loomamuinasjutud ja viimastele on iseloomulik, et iga loomaliiki esindab üks esindaja. Seega ei omanud hammas pigem seost mõne konkreetse loomaga, vaid näiteks karuga, kes oli mõnes mõttes üks ka teiste karudega.
– Suguvõsa asutanud looma kultus. Esmapilgul evolutsioonile viitav tõekspidamine oli siiski ressursside jaotuse ja lähisugulastevahelise abielu vältimise teenistuses. Inimese võime muutuda loomaks oli positiivne ja seda suutsid vaid kõige auväärsemad.
– Luude olulisus. Kui luud viia metsa tagasi, usuti, et nendele tekib uuesti liha ja loom ärkab uuesti ellu. Kiviajaks nimetatav ajastul oli suurem osa tööriistadest valmistatud mitte kivist, vaid luust.

Põlluharijad.

Kütid-korilased liikusid toitu otsides paigast paika. Toiduainete tootjad eelistasid sama paika, kus sai ülejääke ladustada ja valvata. Võimuladvik hakkas kontrollima toiduvarusid ja keskendus poliitilisele tegevusele. Nad olid võimelised pidama sõdu tõhusamalt kui kütid-korilased. Võimuladviku ülesandeks jäigi ülejääkide ja maksude kogumine. Toiduülejääkide tekkimine võimaldas üleval pidada kindlate elukutsete esindajaid (vrdl – põlluharija, kes oskab sepatööd/ sepp). Tänu koduloomadele oli võimalik viia toitu ja kehakatteid suurtes kogustes ka ühest paigast teise, enne veeti neid vaid inimese turjal või lohistil.

Taimede kultuuristamise ja loomade kodustamise tagajärjel oli inimestel rohkem toitu, see omakorda suurendas rahvastiku tihedust. Saagi ülejäägid ja loomade jõul nende ülejääkide ümberpaigutamine oli eeltingimuseks paiksete, poliitilise keskvõimuga, sotsiaalselt kihistunud, kompleksse majanduse ja uudse tehnoloogiaga ühiskondade arenguks.

Eestis nihkus koos algse põlluharimisega 3000 aastast eKr asustus jõgede ja järvede äärest sisemaale ja mereranda. Ometi polnud veel 1000 aastat eKr ei olnud põlluharimine tavaline vaid rikaste lõbu. Õpiti tundma pööripäeva ja ehitama Stonhedge lihtsutatud vorme, mis järgisid päikese liikumist. Meile tuttav rahvakalender sai algtõuke põllumehe vajadusest tunda häid külvi- või lõikuseaegasid ning loomade karjatamiseks sobilikke aegu.

Põlluharijad tundsid nii päikese- kui äikesejumalusi. Viimased olid esimestega sama olulised saagi saamisel, sest korralik äike tõi ju kohale vihmapilved.

Aga kõige olulisemaks muutus esimestele põlluharijatele esivanematekultus. Meile tuntud hingedepäev on vaid kristluse mõjul tehtud lihtsustus kogu sügisest aega iseloomustavale hingedeajale, kus esivanemad käisid vaatamas, kuidas elavatel läheb. Hea õnne tagas endale see, kes esivanemaid ei pahandanud.

Veel küttide ja karjakasvatajate erinevusi:
– Küttkalurkorilaste elus oli arvatavasti väga tähtis koht toidu jagamisel. Kergesti rikneva liha puhul oli see ju väga praktiline.. Viljelusmajandusel sai aga oluliseks säilitamine, vilja võis hoida ja kasutada pikka aega, kasvatatavaid loomi aga tappa vastavalt vajadusele.
– küttid liikuva eluviisiga, põlluharijad paiksed
– kütid tundsid tähti, põlluharijad päikest
– küttidel polnud päikesekalendrit, põlluharijatele see oluline. Kui inimesed jäid paikseks, muutus oluliseks esivanematekultus. 1100 aastast ehitatavad kivikirstkalmed võisid näidata legitiimsust – nende esivanemate elavale sugukonnale kuulub maa, sest siin on kogu aeg oldud.
– Küttidel on leitud üksikud hauad, enamasti asuvad need looduslikult kaunis kohas, mõne veekogu kaldal, paigas, mis on kauni vaatega. Arvatakse, et maeti vaid erivõimetega inimesi. Aga põlluharijate puhul usutakse, et nad hakkasid järjest enam matma rikkaid (pole teada, kas kõik inimesed maeti).
– küttidel loomade jumalused, põlluharijatel lisaks soodsate ilmade jumalused, ka maajumalused (indiaanlaste maa-aluses maailmas olid nii seemned kui esivanemad).

„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong

„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong. Eesti Päevaleht, 2006.

Soovitan lugeda, hea raamat! Minu nopped raamatust mooodustasid sellise loo.

lk 9. Neandertallased, kes oma kaaslasi nii hoolikalt matsid, kujutlesid ilmselt, et nähtav, materiaalne maailm pole ainus reaalsus.

Lk 16. …täiskasvanud inimesed seevastu naudivad endistviisi erinevate võimalustega mängimist. Nagu lapsed, nii loome meiegi jätkuvalt kujutlusmaailmu.

Lk 21. Kõikides kultuurides kohtame müüti kaotatud paradiisist, kus inimesed olid lähedases ja igapäevases ühenduses jumalikuga.

Lk 28. Kui loeme, kuidas Jeesus tõuseb taevasse, ei peaks me teda kujutlema läbi stratosfääri tuhisemas.

Lk 28. Teadlased usuvad, et esimesed taevassemineku müüdid pärinevad paleoliitikumist ja on seotud šamaanidega, kes olid küttide kogukondades põhilised religiooni harrastajad. (…) Jahipidamine oli ülimalt ohtlik. Kütid lahkusid oma hõimust mitmeks päevaks, nad pidid loobuma oma koopa turvalisusest ja riskima eluga, et oma rahvale toitu tuua.

Lk 31. Küttide kogukondades ei peeta loomi alamateks olenditeks, vaid neile omistatakse suurt tarkust.

Lk 32. …näib, et paleoliitilist mütoloogiat iseloomustab suur aukartus loomade ees… (…) Antropoloogid räägivad, et tänapäevased loodusrahvad räägivad tihti loomadest või lindudest kui rahvast, kes on nendega samal tasemel. Nad jutustavad lugusid inimestest, kes muutuvad loomadeks ja vastupidi; looma tapmine on sama, mis on sõbra tapmine, ja seega tunnevad nad pärast õnnestunud jahiretke tihti süüd. (…) Pärast tapmist eraldatakse looma liha luudest ning luukere, pealuu ja nahk sätitakse hoolikalt kokku, püüdes looma taastada ja talle uut elu anda.

Lk 33. Olles vastamisi selle väljakannatamatu dilemmaga, lõid nad müüte ja rituaale, mis võimaldasid neil oma kaasolenditwe tapmisega leppida… (…) peaaegu kõigis muistsetes religioonisüsteemides oli kesksel kohal loomaohverduse rituaal, mis hoidis elus vanu jahitseremooniaid ja austas loomi, kes andsid oma elu inimeste hüvanguks.

Lk 39. Kreeka kangelane Herkales on näiteks peaaegu kindlasti küttide ajastu jäänuk. Ta isegi kandis seljas loomanahku nagu koopaelanik, ja õlal nuia. Herakles oli šamaan, kuulus oma oskuste poolest loomadega ümber käia. Ta külastab allmaailma, otsib surematuse vilja ning tõuseb Olümpose mäel jumalate valda. Ka Kreeka jumalanna Artemis, tuntud ka kui loomade valitsejanna, jahipidaja ning metsiku looduse patroon, võib olla paleoliitiline tegelane.

Lk 54 See tuleb ilmsiks ka Kreeka müüdis Demeterist ja tema tütrest Persephonest, mis pärineb peaaegu kindlasti neoliitikumi ajast. Demeter on viljaema, kes kaitseb saaki ja maa viljakust. Kui allmaailma valitseja Hades röövib Persephone, lahkub Demeter Olümpose mäelt ja uitab leinates mööda maailma. Oma raevus keeldub ta viljasaaki andmast, ähvardades inimesed surnuks näljutada, kui talle tema tütart Koret (tüdruk) tagasi ei anta. Ehmunud Zeus saadab jumaliku sõnumitooja Hermese Koret päästma, aga kahjuks on too jõudnud allmaailmas viibides mõned granaatõunaseemned süüa, mistõttu ta on sunnitud veetma neli kuud aastas koos Hadesega, kellest on saanud tema abikaasa. Kui ta ema juurde naaseb, kaotab Demeter oma needuse ja maa muutub jälle viljakaks.

Lk 58. Linnaelu tundus olevat juba oma olemuselt vägivaldne, sellega kaasnes tapmine ja orjastamine. Esimese linna rajas esimene mõrtsukas Kain.

Lk 70. Kuid inimesed ei saa primitiivse vaimsuse juurde tagasi pöörduda ja see rännak jumalate maailma kehastab kultuurilist tagasilangust. Gilgameš rändab mööda steppe, habe ajamata, juuksed sassis, seljas üksnes lõvinahk.

Lk 71. Jumalad olid hakanud inimese maailmast tagasi tõmbuma ja nüüd hakkas ajalugu mütoloogiat mõjutama. Selle asemel, et saada jumalatelt eriti väärtuslikku informatsiooni, saab Gilgameš valusa õppetunni inimeksistentsi piiride kohta. Ta suundub tagasi tsivilisatsiooni rüppe: peseb end puhtaks, viskab lõvinaha minema, soeb juuksed ja paneb selga puhtad riided. Nüüdsest alates keskendub ta Uruki müüride ehitamisele ja kaunite kunstide harrastamisele. Tema isiklikult küll sureb, aga nendest mälestusmärkidest saab tema surematus, eriti tänu kirjutamise leiutamisele, millega tema saavutused tulevastele põlvkondadele jäädvustatakse.

Lk 75. Kaheksandaks sajandiks e.m.a levis kriis laiemalt ning neljas erinevas piirkonnas hakkas suur hulk prohveteid ja tarku uut väljapääsu otsima. (…) inimesed said enneolematu selgusega teadlikuks oma olemusest.

Lk 76. …võim nihkus preestrite ja kuningate käest kaupmeeste kätte…

Lk 79 Hiinlaste ülijumal, erinevalt teistest taevajumalatest, ei hääbunud. (…) Maine valitsus vastas täpselt taevastele juhistele, kuninga ministrid abistasid teda täpselt nii, nagu algelementide jumalad aitasid Tianil kosmost valitseda.

Lk 109. Läänes levis uudne optimism. Inimesed tundsid, et neil on suurem võim oma keskkonna üle. Polnud enam mingeid pühasid ja puutumatuid seadusi.

Lk 112. Teadus pidi tegema lõpu inimeste kannatustele ja maailma päästma. Miski ei tohtinud seda arengut takistada. Kõikidesse religioossetesse müütidesse tuli suhtuda karmi kriitikaga ja kui need läksid vastuollu tõestatud faktidega, siis tuli nad kõrvale heita.

Lk 118. aastal 1882 kuulutas Friedrich Nietzsche (1844-1900), et Jumal on surnud. Mingis mõttes oli tal õigus. Ilma müüdi, kultuse, rituaali ja eetilise eluviisita sureb ka pühadusetunnetus.

Lk 121-122. Vajame müüte, mis aitaksid meil omandada vaimsemat suhtumist ja näha kaugemale oma otsestest vajadustest ning kogeda kõrgemaid väärtusi, mis kõigutaksid meie äärmist isekust. Vajame müüte, mis aitaksid meil jälle austada Maad kui pühadust selle asemel, et kasutada seda ressursina. See on ülitähtis, sest kui ei toimu mingit vaimset revolutsiooni, mis suudaks pidada sammu meie tehnilise geniaalsusega, siis ei suuda me oma planeeti päästa.

Lk 122. Aastal 1922 kujutas T.S. Eliot lääne kultuuri vaimset allakäiku oma pöördelises luuletuses „ahermaa“. Püha Graali müüdis oli ahermaa paik, kus inimesed elavad võltsi elu, järgides pimesi oma ühiskonna norme ilma sügavamast arusaamisest tulenevate veendumusteta.

Teadus ja religioon – vähem stereotüüpe, rohkem teadmisi

Neile, kellele meeldib mõelda, et teadus ja religioon on vastuolus, on enamasti iseloomulik see, et neid ei huvita ei teaduslikud ega ka teaduse poolt kinnitamata väited. Valik tehakse pigem niiöelda klannikuuluvuse järgi ehk siis sotsiaalse kuuluvuse pinnal, kus teisitimõtlemine võiks ju tähendada klannist väljaheitmist. Inimene, kes soovib, et maailm oleks must-valge, ei saa ju tekitada olukorda, mis asja värviliseks muudaks. Harvem püüab Fowleri usulise arengu järgi kolmandale astmele end mugavalt sisseseadnu teha tutvust mõningate teaduse või religiooni väidetega, mis on sobilikud teaduse ja religiooni vastuolude tõestamiseks ja rõõmustavad – näe, mul oligi õigus.

Sellises must-valges keskkonnas toimuvad drastilised usulised pöördumised, usuvahetused või järsk usust loobumine, sest musta teises otsas on ju valge ja midagi muud ju pole. Kuskil selle astmes paikneb ka Eesti riiklik arusaam religioonidest – parem ärme jaga õpilastele selle kohta teadmisi, sest usundiõpetuse mõjul õpilased kas teevad valu oma teaduslikele tunnetele või veel hullem – pöörduvad.

Eelnevalt kirjeldatud suhtumise teise otsa sattujad leiavad, et kõigel, mis on teaduslikult tõestatud, pole mingit tähendust. Kui juba teadlased on asja puudutanud, on ette teada, et midagi head sellest ei sünni. Selliste seisukohtade omanikud teavad ajaloost seiku, kus teadus on tõusnud esiplaanile ja jätnud teatud osa inimlikust tunnetusest tahaplaanile, kuid ei käsitle hetki, kui just tänu teatud religioossetele teadmistele on suurt tähelepanu pööratud mateeriale, ajaloole, filosoofiale jne.

Selline olukord pole siiski iseloomulik kõigis riikides, vaid teatud piirkondadele. Kohati tundub, et eestlaslik hirm end tunnistada seotuks mõne religiooniga või näidata huvi erinevate maailmavaateliste seisukohtade vastu on just takistatud teatud sotsiaalse ülereageerimisega. Inimene, kes on kindel oma teadmistes (kui pöörduda ükskõik, millise eriala asjatundja poole) suhtub stoilise rahuga sellesse, kui ta ei suuda kellelegi midagi selgeks teha (kõik ei saa ju kõigest aru) samal ajal, kui teemadel, milles polda kindlad tuntakse tungivat vajadust vaielda.

Mis oleks siis lahendus? On väga lihtne mõista, et vaatamata inimese maailmavaadetele teadmised kaunistavad teda. Ja samas ei ole mõtet alahinnata kogemuse vajadust. Kontrollida tuleb oma isikliku kogemusega nii teaduslikult kinnitatut kui seda, mis veel ootab ühel või teisel kujul läbiuurimist. Kultuurimälu seisukohalt on inimlik teadmine arenemises ja tegelikult ei eksisteeri midagi, mis homme kindlalt samas seisus on. Ka teaduslikult tõestatud väited võivad olla vastuolulised (näiteks kolesterooli, ksülidoli vms kahjulikkus). Aastasadadel religioossetesse raamatuisse kogutud teadmised annavad inspiratsiooni teadlastele uute asjade leiutamiseks ning avastamiseks. Õpetusi sotsioloogia ja psühholoogia kohta pakuvad mitmed müüdid, muinasjutud ja muud suulisel teel edasi antud teadmised. Eks igaüks ise otsusta, mis on tema jaoks müüt ja mis mitte, kuid see ei tähenda et müüte ei peaks tundma.

  • Religioon on teadmine, mille inimesed kultuurimälu abil üksteisele edasi annavad. Isegi kui te ei usu kummitustesse, teate te täpselt, kuidas need toimivad – selles on süüdi kultuurimälu.
  • Kultuurimälu kannab edasi vaid seda, mis aitab inimesel paremini maailmas hakkama saada, ellu jääda.

Vt ka:
– Šamanism kui informatsiooni kujundamine
Scientific Approach to Reincarnation and the Journey of Souls After “Death”
Consciousness Science Kept Hidden

Usulise aktiivsuse tekke põhjused

Antud postituses ei vaadelda üksnes, miks toimub usuline pöördumine James Fowleri 3. usulisel arengu astmel (klanniusus) olevate inimeste hulgas, vaid pigem, millistel põhjustel suureneb inimese usuline aktiivsus ükskõik, millisel usulisel astmel ta ka paikneb.

1. Inimesed, keda ta usaldab, muudavad teema aktuaalseks.
Sageli usutakse asju (usulisi seisukohti, tsiviilreligiooni, erakondi, imerohtu jne), sest inimene, keda usaldatakse, usub seda. Inimesed usuvad teatud asja, sest nad usaldavad, et nende allikas on parem sellise info saamiseks, kui mõni muu allikas.

Väga ühekülgne oleks oletada, et sellised uskumused toimuvad enamasti teaduse ja religiooni piiril. Et ühed usuvad näiteks evolutsiooni ja teised mitte. Et ühed usuvad taimedega ravimisse ja teised ainult ravimitega ravimisse. Tegelikult tekivad usulised dilemmad igal tasandil. Näiteks:
– kas moslemite ja kristlaste usud on omavahel konfliktis, kui nad mõlemad on aabrahamlikud usundid ja usutakse samasse ainujumalasse?
– Teadlaste erinevad seisukohad. Kas inimene peab sööma liha või võib sellest loobuda? Kas toimub kliima soojenemine või jahenemine? Kas puudega kütmine on keskkonnasõbralik tegevus või mitte?

2. Soov sotsiaalselt kuuluda teatud viisil mõtlevate inimeste gruppi.
See tähendab, et valik teatud usulise või ka muu klanniga liitumiseks tehakse selle põhjal, millisesse sotsiaalsesse gruppi soovitakse kuuluda. Reeglina on liituja täis küsimusi, millele grupp annab vastuseid. Grupi muudab tugevaks usaldus, et vastused on õiged.

3. Sõjaline sund.
Eesti puhul räägitakse sageli 14. sajandi ristiusustamisest pööramata tähelepanu sellele, et tõlke oli vähe, lugeda ei osatud, kirikus räägiti võõras keeles, ristimise all mõeldi teatud rituaali vee pritsimisega jne. Religioonist võis saada otsekui katalüsaator – kelle käitumises peegeldub valitseja poolt keelatud usk, pole ühtlasi truu ka võimule ja kujutab endast ohtu, sest masside käitumine on ennustamatu, kui teatud ideed muutuvad ühel hetkel teistest ideaalsemateks.

Sõjalise sunni puhul on tõesti sageli muudetud ka religioosseid seisukohti, sest sõjalises edus võidi näha ka jumalikku toetust.

4. Noorusotsingud.
Just noortel võib tekkida tunne, et senine maailmapilt ei paku neile soovitud vastuseid ja vaadatakse üle ka arusaamad üleloomulikust maailmast. Natuke sarnane on see olukorraga, kus teatud riigis keelatud asjad muutuvad lubatuteks – 1990-date alguses said paljud Eesti koolitusfirmad jalad alla just tänu sellele, et viisid läbi usundeid tutvustavaid koolitusi.

5. Inimene hakkab otsima vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele
Kui inimese elus juhtub midagi, mida ei suuda selgitada tema senine maailmapilt, siis hakkab ta seniseid seisukohti vastavalt juhtunud sündmusele üle vaatama. Põhjuseid selleks võib olla seinast seina, aga üldnimetajaks on kokkupuude üleloomulikuga. Inimene näeb midagi, mida peab kummituseks või näeb end kehast väljas olevana. Lähedane sureb ja inimene tunneb temaga sidet või lausa saladuslikke juhtumisi. Inimene näeb ennustavat unenägu või saab unes midagi teada. Inimene otsib lahendust sõja ja rahu või ka rikkuse ja vaesusega seotud küsimustele. Inimene püüab mõista, kuidas käituks Jumal viimastega seoses. Inimene püüab mõista kannatusi, haigusi jne.

6. Õnnetused.
Kriisisituatsioonis pöörduvad kõik Jumala või muu üleloomuliku poole senisest intensiivsemalt – ka uskmatud.

7. Isiksuse inflatsioon.
Carl Gustav Jung juhib raamatus “Mina ja alateadvus” (Kirjastus Sator, lk 34-41) tähelepanu sellele, et äkiline usuline pöördumine võib tuleneda mingi kollektiivse pildi kütkestavusest. See põhineb isiksuse nõrkusel mitteväärtustades oma isiksust tähtsustada ja samastuda alateadvuse kollektiivsete elementidega. Sellisele patsiendile on iseloomulik eufoorilisus ja toimekus. Enese teadvustamatu ülesupitamine võib kujuneda haiglaseks võimuihaks. Oluline on inimese individuaalsuse kadu, selle asendumine kollektiivse arvamusega. Samastudes kollektiivse psüühega nõutakse oma alateadvuise nõudmiste täitmist ka teistelt, sest tekib tunne, et need nõuded on üldkehtivad (jumalasarnasus).

Evil eye belief I

“Evil eye is a fairly common folk belief complex, which is based on the idea that a male or female person has the power to – whether deliberately or inadvertently – cause harm to another person or their property with either a praise or just by looking at them.” (Alan Dundes, “Kes on rahvas “. Varrak, 2002:181) .

“I would not want to claim that all of the folk ideas or principles mentioned above are made [ … ] consciously. [ … ] I assume that these are the structural principles of the thoughts of the representatives of such cultures.” (Ibid, p 191)

Alan Dundes’ article “Evil Eye: Essay in Indo-European and Semitic worldview” is one of the few data carriers about this belief system, which is so widely spread and deeply rooted into our cultural memory. Paying no attention to the Freudian interpretations in that essay, we can find a set of rules which we follow on a daily basis, without even thinking about the fact that we are cultural carriers of an old religion. Anybody could be the holder and communicator of cultural memory.

Surprisingly, I have noticed that new knowledge about evil eye can be gained from both the young and the elderly, believers and nonbelievers, either upon request or by random occurrences. If you are able to add something to the two articles about evil eye, please add it as a comment.

  1. Pride. The victim’s wellbeing, good health and beautiful appearance may provoke an attack from the evil eye. Pride attracts evil eye. Infants, young children and brides are more prone to an attack from evil eye (Ibid , p 188).
  2. Symptoms. Under the influence of the evil eye, humans and other living beings either get sick, die or are otherwise misfortunate. The symptoms of diseases include loss of appetite, excessive yawning, hiccups (“someone talks about you” = someone is envious of you), vomiting and fever. The cow does not give milk, trees and plants will dry out. Inanimate objects will be broken or destroyed. (Ibid , p 181)
  3. Defense. Evil eye is prevented in two ways. Firstly, a preventive way – concealing anything that might cause jealousy. Secondly, a defensive way – wearing amulets, making special signs withs hands, drawing defensive symbols on items, spitting, using spells. For example, protective formulas could be recited before and/or after a praise. Protective symbols may be either breasts or genitals – symbols of vitality. (Ibid, p 181-182, 203)
  4. Appearance. Good appearance is being hidden (by wearing clothes which provide disguise, for example a veil). People smear themselves and others with dirt for the sake of protection. New clothes will be stained on purpouse. It is common for millionaires in Europe and America to wear rags. (Ibid, p 182)
  5. Spells. In Jewish culture, it is common to avoid a positive answer to the question “How are you doing?” A safe answer would be “Not bad” or “Cannot complain”. Before drinking, it is common to say “Cheers!” or any other toast. Before eating, it is common to say “Good appetite”. (Ibid, p 182, 192, 194)
  6. Treatment. If a case of the evil eye is discovered, it is necessary to find the owner, who is willingly or unwillingly damaging the victim. In some cases, the owner of evil eye is asked to spit in the face of the victim to initiate the recovery process. Evil eye is used by somebody who is envious, that’s why evil eye could also be called by the name of a jealous eye. Behind admiration can be jeallousy. Thus, a situation might arise where those influenced of evil eye will panic upon hearing praise. Controversely, nonbelievers would not understand, why nobody praises them. Freud suggests that the culprit of this kind of situation might not only be the one who is jealous but the one who they are jealous about – they are afraid of jealousy and they project the jealousy they would feel in the same situation on others. So if the victim would otherwise be guilty of hating the culprit without a reason, then now they have a reason behind it – jealousy. Throughout history, it has been a question of debate whether evil eye could be used as a weapon on purpouse or not. In addition, it is unknown whether somebody other than a human can possess it (a spirit, for example). (Ibid, p 182-189)
  7. The principle of limited benefits. Benefits are limited and, therefore, every individual benefits at the expense of another (Ibid, p 191-192). If someone is rich, it is at the expense of the poor. If someone is healthy, then another person has less strength and is more prone to diseases. If someone is beautiful, then they take away this benefit from somebody else. When a jealous person sees strong signs of vitality in somebody, then they undermine that vitality with their envy and/or any malicious intent. Some people have a greater tendency to use the evil eye, because they are used to getting benefits on the expense of others or they lack dreams of their own – they desire and take, what others value. (For comparison – some believe in an opposing theory called the currency. According to it, there benefits are unlimited – instead of being better than others, it is important to keep the benefits in circulation).
  8. Liquid. In evil eye beliefs, liquid is opposed to death, thus important in defecting and healing. It is common for Judaism and Christianity to talk about rivers of milk being in the paradise and that the hell is hot and dry. Life is water – receiving liquid means life and drying leads to death. Those searching for eternal life and youth searched for the fountain of eternal youth.(Ibid, p 191-192, 198, 223) In a Russian cartoon “Humpback foal”, czar wanted to bathe in different baths to get young and Ivan the Fool became a handsome prince in those baths.
  9. Drinking. To celebrate a victory, the community drinks together, because there is a chance of someone being jealous – liquid must be served with toast to prevent evil eye. Some nations and persons will be upset, if somebody refuses to drink for this kind of occasion. In some places, if somebody is suspected of using evil eye, they are served milk. (Ibid, p 192)
  10. Tipping. To make a waiter not be jealous of those who eat, they will recieve tips (in many languages the word is connected to liquids, in Estonian “jootraha”= drink + money). (Ibid, p 194-195) The cause of tipping is not only the fear of evil eye, though. There are at least 2 more reasons – to avoid taxes and to keep money in circulation – believing that if you give, you will recieve even more.
  11. Mother’s milk. Siblings rivalry for mother`s love might be a possible reason, why mother’s milk is an essential component to the evil eye beliefs. (Ibid, p 197)
  12. Eating. It is dangerous to eat in public places because there might be those, who are jealous of your food. To prevent evil eye, everybody present must eat. Some food could be concidered „toxic“ – in the marketplace, some people can see the food but cannot eat it and they will became jealous of it. When eating in public places, it is helpful to offer food to those who pass you by, even though these tend to be just formal invitations. The dinner phrase “Good appetite” could be interpreted as – “Continue eating, I’m not jealous of your meals”. (Ibid, p 193-194) Estonians have different traditions of offering food for those we call a “sant” – they could be either crippled, homeless, less rich or just neighbors walking around on certain days of the year (Christmas, St Martins day, on a sunday in church).
  13. Deceased. Because the deceased are thirsty, water containers are placed on graves. The deceased envy those who live (vampires want blood etc). (Ibid, p 198-199)
  14. Youth. The elderly envy the vitality of the youth. (Ibid, p 199)
  15. Spitting. On the one hand, the saliva is a liquid (a good thing), but on the other hand -spitting at other means to reduce their value and to make them less prone to be envied. For example, if someone praises a cute little child, the parent might ask them to spit on the child. (Ibid, p 201-202)
  16. Sailors. Sailors have tattoos of open eyes on their eyelids or chests, believing that these eyes are always awake, even if they are asleep. Eyes are also painted on both sides of a boat or a ship. (Ibid, p 203)
  17. The principle of “eye for an eye”. In Turkey, there are beliefs that people with blue eyes are more prone to having evil eye. To prevent damage made by them, people wore amulettes etc with symbols of blue eyes. (Ibid , p 210-211)
  18. The principle of “humiliation” . As mentioned previously, spitting helps against evil eye. Something similiar could be noted about showing somebody the middle finger – „I’m lowering your value so nobody would envy you“.
  19. Beliefs of evil eye can be used as an excuse for blaiming others. That explains why beliefs of the evil eye are not favoured in the society – nowadays, people are more interested in getting protection and less interested in blaming others.

Kolme toime sümboolika

Muinasjutte peetakse juhusliku fantaasia viljadeks, kuid asjatundjad leiavad neist erinevaid seaduspärasusi ja reegleid. Georges Dumézil, prantsuse võrdlev keeleteadlane ja usundiloolane, leiab muinasjuttudest teatud loogika alusel korduvat kolmikjaotust, mille algpõhjuseks ta peab lugude päritolu hüpoteetilisest indo-euroopa algkodust.

Kolmikjaotust saab muinasjuttudest leida igaüks, alljärgnev on väikseks juhiseks selle märkamiseks.

Peamine jaotus: 1. Preester; 2. Sõjamees: 3. Kaupmees/ käsitööline.

See tähendab, et ühiskond koosneb kolme liiki liikmetest, aga ka seda, et kui inimene tahab olla õnnelik, peavad kõik kolm tema elus hästi toimima. Vihjeid sellisele jaotusele võib leida budismist, hinduismist, viigingite või keltide pärimustest ja mujalt.

1. Preestri toime valdkonnad on loomine, religioon, teadus, nõidus, kultus, maagia, suhtlemine jumalate tagatise abil (õigus, haldus), pitser, pitsat, kuningavõim vastavalt jumalate tahtele või soosingule, tarkus.

Preestri toimet märgivad muinasjuttudes: moraal, kultuskarikas, eriline kivi, kotkas, tark olend, vanamees, tark mees taskus, tarkade kivi, pühakiri ja ohvritalitlused, vesi, allikas, kaev, lonkamine, jala vigastamine. Preestroi toimega seostuvad hädad muinasjuttudes on näiteks vale, halb ohver või lepingu rikkumine.

2. Kaupmehe ja käsitöölise toime valdkonnad on säilimine, muutumine, viljakus, toit, rikkus, tervis, rahu, meelelisus ja ilu.

Kaupmehe ja käsitöölise toimet märgivad muinasjuttudes majanduslik huvi, ader ja ike, katel, lauake kata end, küllusekarikas, lõppematu leib või muu toiduaine. Selle toimega seotud hädad on viljaikaldus, halb toit, mürk, nälg, inimeste suremine.

3. Sõjamehe toime alla kuuluvad valdkonnad on häving, füüsiline ja toores jõud ja selle kasutamine (eelkõige sõjategevuses), muutused, uuestisünd. (Indo-euroopa jumalate sõdades ei ole võitjaid, vaid luuakse ühtsus, mis toetub vastastikkustele kokkulepetele.)

Sõjamehe toime tunnused muinasjuttudes (ja loomulikult ka müütides, eepostes, pärimustes jne) on kirg, kirves, oda, vibu, haamer, vasar, mõõk, tuli, piksenool. Sõjamehe toimega seotud hädad on vaenlane, allaandmine ja üldse igasugune sõjategevus.

Sarnane saotus on ka jumalate puhul: tarkusejumalad (võim), viljakusega seotud jumalad (sh ilu), sõjajumalad (sh kirg, armastus).

Muinasjutukangelastega võib juhtuda näiteks nii:
– ühes kuningriigis oli kuningatütar haige (altari all konn), teises viljaikaldus ja kolmandas sõda.
– kuningapojast sai kokapoiss või aednik, siis sõjamees ja lõpuks valitseja.
– kuningapojal oli 3 abilist. 1 jooksis kiiremini, kui tuul, teine oli võitmatu ja kolmas jaksas turjal kanda kogu halva kuninga vara.

Milliseid toimed märkad siin:
– kuningapoiss tunti ära, sest tal oli pitser laubal ja jalg haavatud.
– karjapoiss sai kuningaks, sest oskas rääkida kõige parema vale.
– kuningast sai lootsikuvedaja.
– esimeses kuningriigis ei kandnud õunapuu enam vilja, teises oli kaev kuivanud ja kolmandas tuli võita kuri hiiglane.
– rumal vend pidi raiuma tamme (kirves), kaevama kaevu (labidas) ja valvama jäneseid (tantsima panev pill).
– rumal kangelane sai endale imevahendid: hobune, laudlina ja kepp.

Kasutatud kirjandus: http://www.folklore.ee/seminar/dumezil11.html

———-

Põhja piiril seisis pere,
Tugev talu kaljudella
Taara tammemetsa ääres,
Pool veel seisis metsa peidus,
Teine pool lausa lagedal.
Peres kasvas kolme poega,
Taaralaste taimekesi.
Üks neist veeres Venemaale,
Teine tuiskas Turjamaale,*
Kolmas istus kotka selga,
põhjakotka tiiva peale.
See, kes veeres Venemaale,
Kasvas kauniks kaubameheks,
Poepoortide punujaks.
See, kes tuiskas Turjamaale,
Sirgus vapraks sõjameheks,
Tõusis tapri taotajaks.
See, kes sõitis kotka seljas,
Põhjakotka tiiva pealla,
lendas palju, liugles palju,
lendas tüki lõuna poole,
Teise tüki tõusu poole,
Sõitis üle Soome mere,
liugles üle Läänemere,
Veeres üle Viru mere,
kuni õnne kohendusel,
jumalikul juhatusel
Kotkas kõrge kalju peale
Viskas mehe Viru randa.

“Kalevipoeg” Fr. R. Kreutzwald, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1935, lk 16.

* Norra

Jätkuv evolutsioon

Evolutsiooni käsitletakse reeglina lähtuvalt kahest vaatenurgast:
1. See toimus kunagi ammu. Ahvist sai inimene. Suurest paugust sai maakera. Sisalikust sai lind ja krokodillist lammas.
2. Seda pole olnud. Enne polnud midagi ja siis loodi kõik olendid maa peale.

Kas midagi jäi välja?

Jah, loomulikult. Vaatamata elutervele egoismile unustab kaasaegne inimene evolutsioonist rääkides iseenda. Samas on mitmed antropoloogid ja antropoloogiliselt arutlevad inimesed sellele järjest enam tähelepanu pööranud. Jättes kõrvale mitmed autorid, kes osutavad kultuuri ja evolutsiooni vahelistele seostele tooksin esile kaks autorit, kelle teostega tutvudes on antud teemast hea aru saada. Nendeks on taanlane Tor Nørretranders raamatuga “Helde mees” (El Paradiso 2004) ja Jared Diamond raamatuga “Püssid, pisikud, teras” (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003).

Mõlemad autorid vaatlevad, milliseid käitumuslikke ja muid kohastumusi tekitab inimesel ja teistele elusolenditele sooline valik. Kas inimesed saavad oma häid geene tõestada vaid rikkuse abil? BMW, suur maja heas rajoonis, suure palgaga töökoht? Nii lihtne see siiski ei ole. Tuleb arvestada paljude muude aspektidega.

1. Looduslik valik. Nørretranders kutsub sellist, kõige klassikalisemat evolutsiooni käsitlust: “hüppa üle aia sealt, kus aed on kõige madalam” (Nørretranders 2004: 35). Tugevam hävitab nõrgema ja jääb ellu. Tugevam kohaneb uue keskkonna, uute elutingimustega.

2. Suguline valik. Nørretranders juhib tähelepanu sellele, et Darwin ei rääkinud vaid ühest evolutsiooni printsiibist, vaid kahest. Teist nimetab ta “hüppa üle aia sealt, kus aed on kõige kõrgem“(Nørretranders 2004: 67). See tähendab, tee midagi rasket ja see pingutus toob partneri. Inimene kogub endale näiteks raha ja tegeleb meeletu tarbimisega, paabulinnul on mõttetult suur. See on kui puue (handicap), millega elamine jõuab suurt jõupingutust, kuid on atraktiivne soolise valiku puhul. “Suguline paljunemine loob populatsioonis pidevalt variatsioone, sest geneetilisel kaardid segatakse iga põlvkonna jaoks uuesti” (Nørretranders 2004: 72). Kloonimise asemel luuakse uue geneetilise koodiga isendid, kes on vastupidavad parasiitide rünnakule.

Rikkus on oluline, aga selle tähendus sõltub ühiskonnast. Hiinas on rikas ka hurtsikus elav arst, sest paljud inimesed on talle teene võlgu ja ta võib igal hetkel arvestada nende abiga. Osad valivad partneri selle järgi, et ta juba on rikas, kuid teised selle järgi, et tal on potentsiaal rikkusele (kuigi õigem oleks kasutada väljendit “teatud elustandardile”). Näiteks, abikaasa, kes toetab oma “teist poolt” rikastumises, loob omakorda olukorra, kus see “teine pool” satub selliste partneriotsijate huvisfääri, kes ei oleks temas näinud potentsiaali, aga rikkuse saavutanuna on ta sobilik partner. Traditsioonilised ühiskonnad on selle eest enam kaitstud, sest seda taunitakse. Romantilise armastusega ühiskondades varjatakse Erich Frommi arvates seda, abikaasad on partnerid ja nende vaheline tehing on kaubatehing (vt Fromm 2006).

Üheks oluliseks puudeks loodusliku valiku seisukohalt on altruistlik käitumine – enda ohverdamine ühiskonna kasuks. Selle asemel, et hundi eest ära joosta, organiseerib karja juht karja liikuma nii, et ka karja kõige nõrgemad liikmed ei saaks surma. Puudeks on ka paabulinnul mõttetult suur saba, sest see näitab tema võimekust vaatamata sellele puudele ellu jääda. Mida suurem saba, seda võimekamad geenid, sest seda raskem on rebase käest pääseda.

3. Kulukad signaalid. Olgu siis nii või naa, igal juhul on küsimus selles, kuidas oma häid geene tõestada ja milliseid omadusi hinnatakse partneri juures.

Üheks levinud seltskonnaks on need, kes peavad küll oluliseks partneri leidmist, kuid ei ole mingilgi moel huvitatud ühestki võimalikust kohustusest. Nad evivad kulukaid signaale, kuid tegelikult valivad partneri, kes saaks teatud kohustustega hakkama (peamiselt järglaste eest hoolitsemine). Iidsed ühiskonnad on seadnud mitmeid reegleid selle vältimiseks, sest ühiskond tervikuna peab toetama hädasse sattujaid ja parem oli hätta sattumist ära hoida. Halb käitumine, “armastus sai otsa”, “tegid midagi valesti”, “ei sobinud” on klassikalised lahkulöömise põhjused. Igas suhtes on üks pool, kes on tugevam pool kohustusi kandma ja teine, kes rõhub siis selle esimese vastutustundele, ehtiv pool. See ei tähenda, et “elumeestest” ei või saada see “tugevam pool” – vanus teeb sageli oma töö. Kui loomade ja lindude puhul on just isased need, kes end ehivad, on inimeste puhul keerulisem otsustada, kumb on tugevam ja kumb ehtiv pool (vt Nørretranders 2004: 90-105).

Inimeste puhul mängib olulist rolli see, millised kulukad signaalid on parasjagu moes. Samas pole nii, et vaid ühtedel on eelised ja teistel mitte, sest väärtused, mida inimesed üksteises hindavad, on tohutult. Kes oli sinu vanaisa. Kuidas sa räägid. Kas sul on head naljad (mis näitab sinu aju võimekust, analüüsioskust). Kas saad teatud keskkonnas hakkama. Intelligentsed inimesed vajavad kedagi, kes arutlevad teemadel, mis neile korda lähevad. Muljeinimesed hindavad üksteises illusionistioskusi. Nii on igaühel võimalus tegeleda sellega, milles ta on tugev ja küsimus on vaid selles, et teha seda hästi. See on lihtne – inimene peab lihtsalt ise tundma, et ta on pingutanud.

Narkootikumide tarbimine ja alkoholi tarbimine käivad teatud reeglite järgi ja on samasugused “kulukad signaalid”, nagu ekstreemsport või muu hasarttegevus, pigem on tegemist eputava kui vastutust kandva sümbolismiga. Pingutus ei too partnerit, kui seda üksi salajas teha. Nii räägitakse mitte igaühele, vaid teatud potentsiaalsele seltskonnale, kelle kaudu võiks jõuda signaal õige partnerini, alati täpsetest kogustest, kui palju midagi tarbiti (viis pudelit kahe peale, terve kast kolme peale). Või pigem pannakse natuke juurde. Klassikaline nali sellel teemal (mille peale osad hakkavad naerma ja teised mitte) on “Nii lahe pidu oli! Ma olin nii täis, et ei mäleta midagi”. Nii üritatakse kaasajal võidelda narkootikumidega või alkoholiga, mõistmata, et selle abil tõestavad oma häid geene just need, kes tunnevad, et muud võimalust pole jäänud. Sest organism peab ju olema väga tugev, et vastu pidada nendele mürkidele ja veel enam – mitte sattuda sõltuvusse. Aga pärast selgub, et ikka tekib sõltuvus. Polnud nii head geenid. Vastuväitena ütlevad paljud siinkohal, et see ei saa olla nii, sest narkotsi tarbivad sageli inimesed, keda imetletakse. Kahjuks või õnneks loob igaüks ise oma mõõdupuu ja võib juhtuda, et ta tunneb, et ta pole veel näidanud, mida kõike ta veel suudab. Rolli hakkab lisaks mängima lapsepõlves saamata jäänud tähelepanuvajadus (ehk stiimulinälg, vt Berne 2001: 11).

Narkootikumidelt ja alkoholilt saab tähelepanu mujale juhtida vaid luues tervikpildi, kus inimesel tekib võimalus end tõestada ja ta ka ise tunneb, et ta on rahul oma pingutustega.

4. Sotsiaalne kontroll on selline nähtus, kus ühiskond tervikuna kiidab või laidab üksikindiviidi tegevust. Enamast räägitakse selle positiivsest küljest, mis tähendab seda, et kui keegi teeb midagi hästi, saab ta kiita ja vargad pannakse vangi. Vaatamata sellele, et laps suhtleb näiteks emaga, õpetab ema talle ka norme, mis aitavad last edaspidid ühiskonnas hakkama saada.

Esimeseks probleemiks sotsiaalse kontrolli puhul on see, et ta ei armasta uuendusi. Kultuur koosneb kahest tendentsist – vana säilitamisest ja uuenduste levitamisest. Ühiskond on pigem vana säilitaja ja indiviid uuenduste levitaja. Indiviidil on sageli väga raske anda uuendustele piisavalt kaalu, et need levima hakkaksid. Kuigi sageli piisab sellest, et potentsiaalne tulevane partner asja geniaalsust mõistaks.

Teine ja suurem probleem sotsiaalse kontrolli puhul on see, et kui indiviid tunneb, et ühiskond ei pea teda väärtuslikuks, hakatakse kehtivaid reegleid üle kavaldama. Leiame end absurdses skisofreenilises olukorras, kus taunime vargust, kuid vaatame huviga filmi meistervargast või maffiabossist. Leidub terveid ühiskondi, kes imetlevad oma diktaatori kindlameelsust.

Berne, Eric. Suhtlemismängud. Väike Vanker 2001
Fromm, Erich. Armastuse kunst. pegasus 2006
Nørretranders, Tor. Helde mees. El Paradiso 2004

Kumb oli siis enne, kas muna või kana? MUNA. Miks?
1. Ka krokodillil on muna.
2. Sugulise valiku puhul tekib uus geneetiline variatsioon, selle puudumisel võiks “kanaeelsest linnust” saada kana, aga tema omadused ei kandu järglastele edasi. Geneetilisel peab (munas) tekkima variatsioon, mis on nii suur, et võrreldes algse olendiga on tekkinud väärareng. See variatsioon peab olema piisavalt dominantne, et kanduda edasi järgmistele põlvkondadele. Teoreetilises mõttes on ju inimene väärarenguga ahv. Niisiis oli kõigepealt “kanaeelne lind”. Tema ja ta “kuke-eelse” abikaasa geneetika segunesid uuel moel munas, kust sündis kana või kukk, kelle omadused olid piisavalt dominantsed, et neid oleks võimalik järgnevatele põlvkondadele edasi anda. (Selle küsimuse autor oli tõeline feminist).

Vaata lisaks:
1. What a Shaman Sees in A Mental Hospital. By Stephanie Marohn (featuring Malidoma Patrice Somé) (Excerpted from The Natural Medicine Guide to Schizophrenia, pages 178-189, or The Natural Medicine Guide to Bi-polar Disorder)
2. Uus teooria sunnib ümber mõtestama autismi olemust. Kaarel Veskis
3. Parasiidid kultuuriloojatena. Peeter Hõrak
4. Globaliseerumise lõpp – kollaps või galaktikavallutus? Arko Olesk
5. The ethology of attraction to bad boys Dorian Furtuna

 

Muinasjuttude tõlgendamine I

2010. aastal valmis minu magistritöö “Muinasjuttude tõlgendamine ja selle seosed religiooniga”. Selleks ajaks olin tundma õppinud 4 tõlgendusviisi, või, miks mitte ka – tõlgenduskeelt – mille abil muinasjutte tõlgendatakse. Sellise tõlgenduskeele eesmärgiks on mõista, millise hoiaku abil võivad inimesed antropoloogilises mõttes muinasjuttudega suhtestuda (mitte anda neile hinnangut).

Mulle sellel ajal teadaolevad muinasjutu (aga ka paljudele teistele narratiividele ja ka lihtsalt sümbolitele rakendatavad) tõlgendusviisid olid järgmised:

1. Traditsioonitõlgendus – traditsioonide ja ajaloo uurimise seisukohalt väärtusliku info otsimine muinasjuttudest. Traditsioonitõlgendus otsib muinasjuttudest võimalikke rituaale ja kombeid, pööramata tähelepanu muinasjutule kui tervikule.

Näiteks: Tuhkatriinu muinasjutus räägitakse sellest, et prints otsis tüdrukut, kellel oleks piisavalt väike jalg, et kuldking talle jalga mahuks. Hiina aladel, kust antud lugu pärit on, oli naistel tõepoolest kombeks kanda puukingi, mis takistasid jala suuremaks kasvamist, mis omakorda garanteeris parema abikaasa leidmise hilisemas elus. Võrdlusena – Eesti Tuhkatriinulood räägivad pigem sellest, kuidas prints või kuningas otsis noort naist, kellele king oleks täpselt paras – ei suur ega väike.

2. Sotsiaalne tõlgendamine – muinasjutu sisu kirjeldab sotsiaalse keskkonna toimimist. Sotsiaalse tõlgenduse alla kuuluvad nii versioonid, kus leitakse, et (muinas)lugude abil õpetati laptele sotsiaalset käitumist, kui ka natuke kaasaegsemad versioonid, kus sama õpetus lapse arengut pärsib (Tuhkatriinu koristab, sest see on naistetöö jne jne).

Näiteks: Reeglina eeldatakse, et printsid ja kuningad abielluvad seisusekohaselt samasse klassi kuuluvate inimestega. Seisuse näitajaks võivad olla riided ja ka Tuhkatriinusse armub prints just siis, kui tal on seljas seisusekohased, printsessiriided.

3. Psühhoanalüütiline tõlgendamine, keskendub inimese sisevastuoludele ja vaatleb eelkõige inimese sees olevaid pingeid, millele sotsiaalne keskkond ja inimese elukogemused on vaid peegeldused. Muinasjuttude huviorbiidis selles võtmes ei ole meie füüsilis-materiaalne elukeskkond, vaid inimeses toimuv arusaamine sellest, psühholoogias toimuv.

Näiteks: Jungiaanlikus võtmes saab printsi ja printsessi vaadelda hoopis kui animat ja animust, naiselikku ja mehelikku arhetüüpi.

4. Vaimne tõlgendamine, näeb muinasjuttu kui inimeste vaimsete võimete arengu kirjeldust. See on aktuaalne nii indiviidile ja inimgruppidele (näiteks rahvastele), kui ka globaalses mõõtmes. Kuningaks saamine tähendab võimet olla valitseja iseendas (mida on raske saavutada), maailma müstiliste salateadmiste tajumist inimeses või inimgrupis (näiteks rahvusgrupis). Kui psühhoanalüütilisel tõlgendusel on muinasjutu siht mitte maise, vaid psüühilise ressursi leidmine, siis vaimsel tõlgendamisel on selleks vaimne teadmine.

Näiteks: Peategelane (Tuhkatriinu) on teistele inimestele eeskujuks mõistes maailma paremini, kui teised inimesed. Ta saavutas õnne ületades takistusi, milleks teised poleks olnud võimelised.

Loomulikult on võimalik leida tõlgendusviiside vahel seoseid, mida oma magistritöös kirjeldan lülitustena ühelt tõlgendusviisilt teisele. Kui keegi soovib tutvuda kogu tööga, kirjutage kontaktis olevale aadressile.

Kas tead mõnd sümbolit ja selle tähendust? Kas tead selle teabe allikat või see on su enda arvamus?

 

Muinasjuttude tõlgendamine II

Muinasjuttude tõlgendamises on järjest populaarsemaks muutumas sellised tendentsid, kus muinasjuttudele rakendatakse meile mõnda harjumuspärast, kuid muinasjutule otseselt mittesobivat tõlgenduskeelt. Väga populaarne on juriidilise keele rakendamine muinasjutule – jutt kirjutatakse ringi kasutades peamiselt juriidikas kasutatavat terminoloogiat. Sarnaselt kasutatakse ka poliitilist tõlgenduskeelt. Üsna kaua on olnud kasutuses ka rõhutatult ebatsensuurse keele rakendamine muinasjutule. Lastele suunatud multifilmidele ja muudele lugudele on iseloomulik kaasaegsete stereotüüpidega loo värvikamaks muutmine – Lumivalgeke on Barbi, Shrek kohtab tuntud muinaslootegelasi, 7 pöialpoissi on laisad koristama (originaalid viitavad lihtsale, kuid hästi hoolitsetud majale), erinevad variatsioonid kaasaegsest naiselikkuse ja mehelikkuse dilemmast jne.

Kõigile eespool nimetatud tõlgendusviisidele on omane, et need on vaid loo värvikamaks muutmise teenistuses, kuid keegi ei väida, et selline tähendus oli algselt loos olemas. Uudsetest tõlgendusviisidest eristub tõlgendusviis, mille avastasin eelmisel aastal ja mis on täiesti sobilik kvalifitseeruma uueks muinasjutu sisu tõlgendusviisiks, millesse ka usutakse.

Viienda tõlgendusviisi nimi on “TEADUSLIK TÕLGENDAMINE”. See tähendab, et kõigil muinasjutus olevatel imeesemetel ja -toimingutel on teaduslik seletus. See ei tähenda, et kaasaegne teadus on võimeline kõiki imemasinaid JUBA valmis ehitama. Näiteks History kanalil jooksev sari “Iidsed tulnukad” selgitab, et iidsete tulnukate teoreetikute arvates olid müütides kirjeldatavad jumalad luust ja lihast tulnukad. Nad on võimelised tänu oma tehnoloogiale kontrollima ilma, võitma sõdasid, liikuma nähtamatult, vile abil tekitama tantsima ja naerma panevat või muu toimega lainesagedust, ilmselgelt omama kangelase eluloost suurepärast ülevaadet ja inimesi kivikujudeks nõiduma, kusjuures kivistumise nõiduse murdumisel ärkavad kõik nõiutud taas ellu.

Seda tõlgendusviisi võiks nimetada ka materialistlikuks tõlgenduseks, sest selle viljelejatele on omane, et kõik hüpoteetilised esemed või tegelased peavad omama mateeriat.

Sellistele väidetele leidub internetis rohkesti ka videoteateid, näiteks:
1. Loch Nessi koletis ujumas.
2. Merineitsid.
3. Lumeinimene.
4. Iga päevaga süveneb usk, et kohe leiavad ufod ja tulnukad teadusliku tõestuse.
5. Haldjad ja päkapikud.
6. Hiiglased.

Mõned näited:
LENDAV VAIP – hõljuki põhimõttel liikuv vaibakujuline alus.
NÄHTAMATUKS TEGEV KEEP – keep või tekk, millega inimene või ese kaetakse ja millel tekkiv peegeldus ei võimalda teda kas visuaalselt hoomata või radaritega püüda.
SININE SUITS – lõkkesse visatakse ränipulbrit.
SEITSME PENIKOORMA SAAPAD – äkki mõeldi selle all karkudel käimist? Mõned pildid Prantsusmaa näitel vaata siit.

David Icke kasutab aktiivselt just seda tõlgendusviisi. Meeldetuletuseks – kõikide tõlgendusviiside viljelejad usuvad selle tõlgendusviisi abil saavutatavat lugude tegeliku tähenduse mõistmist. Vaata näiteks: Ainult Telegramis: katkendeid David Icke`i uuest raamatust “Tajude petmine”

Interpretation of fairy tales I

2010 I wrote my master’s thesis titled “Interpretation of fairy tales and their relationship to religion”. My purpose was not to choose the best way to interpret fairy tales, but to understand how peaple are doing it. I realized that there are four ways to interpret fairy tales:

Firstly, there is the interpretation of tradition – interpreters are finding traditions in fairy tales. For example, there can be descriptions of marriage, initiations, rituals and cosmology. Interpretation of tradition involves both secular and religious side, according to decision whether the interpreted motive is religious or not. For example, marriage can both be arranged to get god`s blessing and social acceptance.

For example : Cinderella fairytale tells us that the prince was looking for a girl who`s foot is small enough to fit into a golden shoe. In China, where the story was firstly collected on 10th century, women tend to wear clogs preventing foot to grow, which in turn guaranteed an advantage to find good spouse. For comparison – in Estonian Cinderella stories, the shoe must fit the leg – not too small neither not too big.

Secondly, there is the sociological interpretation, in which the purpose of the interpretation is to see fairy tales showing and teaching social values, expectations and roles. In my opinion, the best interpreter in sociological interpretation is Bengt Holbek. Sometimes fairy tales are believed to be educational, but sometimes interpreters say, that stereotypes in fairy tales are carrying wrong stereotypes (women have to clean and serve etc).

For example : As a rule, princes or kings marry a lady in similar social clothes. They fall in love with Cinderella, when she carries a costume that higher class is wearing and they cannot recognise her without these clothes.

Thirdly, there is psychoanalytic interpretation of fairy tales – fairy tale is taking place in one person and showing psychological problems. Real life experiences are just reflections for our psychological decisions. For example, prince and princess are not human beings, but animus and anima, archetypes of the unconscious mind.

For example: magic helper is a knowledge that we will get from our uncouncious mind.

And the last way of interpretating fairy tales is spiritual interpretation. It describes the development in one person – the adventure is leading to spiritual values that can be available to anyone, but it is seldom achieved. In that case, it is not the story about psychological wellness, but higher spiritual values, that are hardly accessible because of human`s habit to aim for lower, materialistic, purpouses.

The growth can be considered for both the individuals and human groups (such as nations), as well as on the global scale. King of the acquisition is the ability to be the ruler of oneself (which is difficult to achieve).

Spiritual wisdom is the world’s secret wisdom of mystical perception of humans or human groups. If a psychoanalytic interpretation of the fairy tale has neither earthly nor psychological resource findings, it is the spiritual interpretation of this spiritual wisdom.

For example : The main character (Cinderella) is an example of a good human being. He/she achieved happiness by surpassing obstacles which others would not have been able to overcome.

How do you prefer to interpret fairy tales?