Antud postituse eesmärk on juhtida tähelepanu probleemidele eestikeelsete mõistete leidmisel helmekujundite kohta. Jutumärgid lisasin eristamaks uuritavaid mõisteid.

Helme või mistahes kujundi defineerimisel on oluline leida tabav ja lühike väljend. Eesti keeles on moes jätta väljendit moodustades nimisõnaks „helmes“ ja kõik muu kujundada ümber omadussõnaks, kasutades rohkesti lisandit „-kujuline“.  Näiteks “sooniline helmes” on asendatav nimisõnaga “melon” ja “tilgakujuline helmes” nimisõnaga „tilk“ või „tilgahelmes“. Lisaks on välditavad kahtleva kõneviisi sõnad, näiteks „üsna“, „peaaegu“ jne. Helmenimetuse lihtsustamine on eriti põhjendatud, kui nimetust on juba korra tekstis kasutatud või kui mõiste tundub keeleliselt harjumuspärane. Vahel võib helmeid kirjeldades piirduda omadussõnaga, näiteks „kerajas“ või „ümmargune“, kui kontekstist on aru saada, et jutt käib helmestest või klaashelmestest.

Maailmas on tehtud mitmeid näidisloendeid helmeste kujude fikseerimiseks. Minu maailmanägemus on antropoloogiline ja seetõttu pean ühtmoodi oluliseks ekspertide nägemust sõnakasutusest kui rahvasuus populaarseid väljendeid. Nagu eelpool öeldud, jääb tervik antud postituses tagaplaanile ja püüan tuua vaid üksikuid aga olulisi näiteid.

Probleemid tekivad sõnade tõlkimisel või eestikeelsete väljendite tähendusi otsides. Kujundi matemaatiline mõiste pole alati piisav ja võib olla helmega seoses kohmakas. See ei pruugi sobida kõnekeelde, mida pärlihuvilised enamasti kasutavad. Tänapäeval ei kasutata alati professionaalseid tõlkeid, ka väiksema keeleoskusega inimesed tõlgivad sõnu. Mitmed kujundid on mitmeti mõistetavad. Klassikalistele helmekujudele lisaks esinevad üleminekud ühest kujundist teisele. Varasemas arheoloogilises kirjanduses esineb mitmeid väljendeid, mis on asendunud uutega. Paralleelselt uudsete mõistete kasutuselevõtuga peab säilima teadmine varasemate mõistete tähenduse kohta.

Sõnad muutuvad ajas ja mõne sõna varasem tähendus ei pruugi olla tänasel päeval üheselt mõistetav. Võrreldes muude kujunditega võivad helmekujundid moodustada paralleelmaailma, kus mõisted erinevat tähendust omavad ja omakorda ajas rändavad.

1. Ruumiline objekt või tasapinnaline kujund. Vahel aetakse segi kahe- ja kolmemõõtmelisi kujundeid.
– näiteks ringikujuline on helmes, mis on külgvaates ühe nurga alt ringikujuline, aga veerandi võrra pikkupidi keerates viil.
– rombikujuline helmes on samuti viil, mis laiema poole pealt vaadatuna rombikujuline. Nimetus ei sobi bikoonilisele helmele, sest see on ruumiline, helme kuju on külgvaates alati sama.

2. Tahuline või fassetitud. Eesti keeles on klaashelmeste kohta kasutusel kaks sõna „tahuline“ ja „fassetitud“, kuid inglise keeles kasutatakse ühte väljendit „faceted“. „Tahuline“ on hea üldmõiste, mis ütleb, et helmel on tahud. Fassetitud klaashelmes tähendab, et algul on tehtud helmes ja siis alles seda töödeldud. Algne helmes võib olla tahuline, aga fassettimisel tekivad uued tahud. Näiteks oli Tsehhis paarsada aastat tagasi kasutusel tehnika – vormimise teel saadi tahuline helmes ja sellele käsitsi lihviti tahke juurde või tehti tahud nurgelisemaks.

Kivi on tahke, selle töötlemine erineb klaasist, mida on võimalik muuta vedelaks. Klaasi tahud moodustuvad ka vormimisel (pressitud helmed) või metallvardal oleva poolvedela klaashelme töötlemisel marveriga – tahuline kuju vajutatakse helmele sileda töövahendiga.

Ei ole mõeldav, et kõik helmehuvilised on kursis helmeste tootmise tehnoloogiaga. Mitmed ajaloolised helmetehnikad on veel tundmatud või on teave nende kohta raskesti leitav. Sõna „fassetitud“ võiks siis kasutada vaid lõikamise teel valmistatud helme kohta. Siiski, sageli järgneb sõnale „fassetitud“ kujundi nimetus, näiteks fassetitud kuubik. See tähendab, et algne kujund on kuubik, aga siis on sellelt nurgad või küljed ära lõigatud, ära fassetitud. Seega ei oma see mõiste enam seost mitte klaasiga, vaid kujuteldava kujundiga ja sõna „fassetitud“ on taas õigustatud. Täpsuse huvides on parem „lõigatud/fassetitud nurkadega kuubik (või risttahukas)“, aga lühivormina sobib ka „fassetitud kuubik (või risttahukas)“.

Viimsi tarandkalmes esines „fassetitud nurkadega polüeedriline helmes“ (Lang 1993: 36). Varasemas kirjanduses on väljendit „polüeedriline“ mujalgi kasutatud, mõeldes selle all täpsemalt „risttahukat“.

Keeliselt kõige mugavam oleks öelda “nurkadeta risttahukas”.

3. Ketas ja bikooniline. Tänapäeva inimesele võib sõnaga “ketas” seostuda nii sportimiseks kasutatav ketas, aga ka saeketas. Viimasel juhul kui öelda inimesele, et helmes on kettakujuline, ei suuda ta helmest ära tunda.

„Kettakujuline sama, mis kaksikkooniline“ on kirjeldus Viimsi helme kohta aastast 1993 (Lang 1993: 36). Priit Ligi kasutab samuti väljendit „kaksikkooniline“ vadjapäraste helmeste tutvustamisel, aga eristab sellest järgneva helme „kaksikkooniline, mille läbimõõtude suhe on 1:2“ (Ligi 1993: 57).

Tõepoolest, nii rooma rauaajal kui ka muinasaja lõpus esines paralleelselt nii ketas kui kettast kõrgem bikooniline helmes. Esimene (Ligil hiljem nimetatud) oli bikooniline helmes, mille pikkus poole või enama võrra väiksem laiusest. Maakeeli väljendudes väga lame. Teisalt esines bikooniline helmes, millel väga lai südamik ja vaid õhuke bikooniliseks vajutatud silinder. Selle helme laius ja pikkus on enam-vähem sarnased. Seega on mõiste „ketas“ üks mõiste „bikooniline“ alaliik, eestipärane „kaksikkooniline“ aga selle sünonüüm.

4. Kera ja kerajas. Võõrsõnadena samad mõisted: sfäär ja sfääriline. „Kera“ on nimisõna ja „kerajas“ omadussõna. Need tähistavad erinevaid asju. “Kera” on korrapärane ruumiline objekt, mis igast küljest vaadates on ringikujuline. Sageli kasutatakse mõistet „ümmargune“ sünonüümina „kerale“, aga üldmõistena hõlmab see kõiki kerajaid ja ka ümaraid lopergusi objekte. „Ümmargune“ on üldmõiste ja vajab täpsustamist.

“Kerajas” on kera pikendatud või lapikuks vajutatud vorm. “Pikendatud kerajas” asemel kasutatakse helmeste kohta väljendit “ovaal(ne)”. Madala keraja kohta vaata järgmine punkt.

„Sfäärilise“ helme all on Viimsi helmeid kirjeldades mõeldud sfääri ennast (vt Lang 1993: 36). Kera võib olla ka Jõugalt pärit „ümmargune helmes” (Ligi 1993:58). Reidla kasutab mõistet „kerakujuline“ (vt Reidla 2012: 57).

5. Lame ja lapik. „Tündrikujulised“ on Viimsi 4.-5. sajandi helmed (Lang 1993:36). See on sünonüüm tünnikujulisele ja kasutab mõistet laiemas tähenduses. Ligi kasutab mõisteid „bisser“ ja „kudrus“, mõlemad on kuni 3 mm läbimõõduga, enamasti tünnikujulised helmed. Ta räägib ka helmest, mis on „silindriline ja lame ümmargune“. Mõiste „tünnikujuline“ on korra autori poolt nimetatud, aga näidis puudub (Ligi 1993:56-58). Tõenäoliselt mõeldakse selle all sõna algset tähendust, kus piklik kerajas helmes on kumerdatud otstega. Ka Kallis kasutab mõiste „tünnikujuline“ algset tähendust, seejärel sama kujundi laiemat tähendust ja seejärel mõistet „ümmargune“ laiemas mõistes tünnikujulise helme kohta (Kallis 2010: 156-158).

Inglise keeles on mõiste „oblate“, mille vaste Eesti keeles on  „lame/lapik kerajas“. Need väljendid on vähe tuntud nii seoses helmestega kui ilma. Sellise helme kohta kasutatakse mõistet „tünn“ ja see tähendabki „tünn laiemas tähenduses“. Matemaatilise mõistena kohtame veel väljendit „lapik ellipsoid“. Kuna korrektne sõna antud kujundi kohta puudub, võiks uudissõnana võtta kasutusele nimisõna „oblaat“ ja omadussõna “oblaatne”. Uudissõnade miinuseks on, et see jääb laiale üldsusele mõistetamatuks. Sarnane helmekuju on „trumm“, kuid trummikujuline helmes on külgvaates peaaegu ristkülik. Olen märganud, et sellise helme kuju jäetakse mõiste puudumisel üldse nimetamata. Keeleliselt on võimalik kasutada väljendeid „lame“ ja „lapik“, aga täpsustamata kujul omavad need viilu- või seibikujulise helme tähendust. Seega, kui kirjeldatakse kerajat objekti, tuleb kasutada täismõisteid „lapik kerajas“ või „lame kerajas“. Ei sobi näiteks „lapik kera“, sest kera on korrapäraselt ümmargune objekt. Ühtlasi tasub kasutada ka mõistet „tünn“, sest ühelt poolt on see hästi arusaadav ja teisalt on vahel väga keeruline sarnaseid kujundeid üksteisest eristada. Tünnikujulisel helmel peaks olema vähemalt minimaalne tünnile omane kumerdatud ots.

Ebamugavuse lisamiseks ei ole korrektne ka “sfäär”, mille all mõeldakse kera pinda, aga helmed reeglina pole õõnsad.

6. Prisma ja risttahukas. Kui risttahukal on kõik küljed ristkülikud ja seega alati 6 tahku, siis prisma-kujulisel helmel on küll 2 otsa, aga külgi võib olla erineva arvuga. Vastavalt nendele on ka helme nimetus, näiteks „kuusnurkne prisma“ sünonüümiga „heksagonaalne prisma“.

Juba muinasajal hinnati Eestis kumerate või lõigatud nurkadega risttahukaid. Viimsi tarandkalme raamatus esines see nimetuse all „fassetitud nurkadega polüeedriline helmes“ (Lang 1993: 36), mis tähendas, et hulktahuka nurgad olid ära lõigatud. Vadjapäraste helmeste hulgas on „risttahukakujuline helmes“, nimetatakse ka „kuusnurkse põhjaga prismat“ (Ligi 1993:58).

7. Spiraalset klaashelmest saab teha mitmel moel. 1. poolvedel klaaspulk keerutati ümber metallpulga. Helmest ei soojendatud ühtlaseks, vaid vindid sulasid üksteise külje külge vaid osaliselt. Enamasti on helme põhitüüp “rattakujuline”. 2. vormiga või noaga vajutati sooniline muster. Vorm vajutati pikkupidi ja näha on õmbluskohad. Spetsiaalse noaga vajutati auguga klaastorule, tulemus ebaühtlase suurusega helmes, kuid põhitüübina “tünnikujuline”. 3. moodus – pikk augustatud klaaspulk soojendatakse poolvedelaks ja siis keerutatakse vinti. Tekivad keerdus helmed, mis võivad olla segmendilised ja ka lõpuni lahti kruvitud.

Viimsi tarandkalmes leitud helmes on 1993. aastal üldnimetuse all „spiraalsed klaashelmed“ ja lisaks saame teada, et keermeid sellisel helmel on 1-4 (Lang 1993: 36). Vadjapärased ja Kaberla helmed on nimetusega „vintjas“ (vt Ligi 1993: 57; Kallis 2010: 152).

Vaselisi nimetatakse pronksspiraalideks (vt Lang 1993: 36, Reidal 2012: 36) või „spiraaliga helmesteks“ (Ligi 1993: 59). Esimesena kirjeldatud tehnika alusel tekib samasugune helmes ja paralleeli kasutades sobib „spiraal“ või „klaasspiraal“ nimisõnana, omadussõnana  „spiraalne“ või rahvalik pikk variant „spiraalikujuline“.

8. Ratas ja ring. Viimsi tarandkalme leidude hulgas on „ringikujulised helmed“, mis on omakorda „segmendilised“ (Lang 1993: 36). Segmendilisi helmeid toodeti arvatavasti helmest vormides, sest puuduvad õmbluskohad ja suuremal sulatamisel oleks helmes pindpinevuse tõttu segmendilisuse kaotanud. Kallis nimetab neid „mitmikhelmed, mis koosnevad rattakujulistest segmentidest“ (Kallis 2010: 152).

Vadjapärastes kalmetes leidusid „lamedad ümmargused (rattakujulised) helmed“ ja hiljem lihtsalt ilma sulgudeta „rattakujulised“ (Ligi 1993: 56). Kaberla helmeste hulgas „rattakujulised (ümmargused ja lamedad) ning välisservast kergelt kumerad“ (Kallis 2010: 151). Reidla raamatus räägitakse „rõngakujulistest helmestest“ (Reidla 2012: 57).

Rattakujulise helme sünonüüm on sõõrik (inglise keeles donut), mis peaks kohe õige kujundi silme ette looma – ümar madal suhteliselt suure südamikuga helmes.

9. Silindrikujuline. Tundub, et Eestis tähistab see helmest, mille pikkus väiksem läbimõõdust, vastandudes piklikule ehk torukujulisele helmele. Vahel on öeldud, et helmes on piklik silindrikujuline, mis tähendab, et täpsustamisel sobib see mõise ka kergelt pikliku helme kirjeldamiseks.

Viimsi tarandkalmes „silindrikujuline helmes“ (Lang 1993: 36) on suurema auguga tuub, mille läbimõõt kergelt suurem pikkusest. Vadjapärastes kalmetes on „lame ümmargune helmes, mis vormilt läheneb silindri kujule“. Teisalt esineb väljend „silindrikujuline“ üleminekuvormi kohta, millel kõrgele tünnile iseloomulik ümar serv ja paksem keskkoht (Ligi 1993: 56-57). Enamasti kaldutakse mõiste poole „tuub“ või „silindrikujuline“ tünnikujulise helme kirjeldamisel, millel, nagu antud pärli puhulgi, suurema läbimõõduga südamik. Lisaks räägib selle väljendi kasuks see, et antud helmetüüp on enamasti pigem silindri- kui tünnikujuline. Ka Kallis ja Reidla kasutavad mõistet „silindrikujuline“ (Kallis 2010: 152; Reidla 2012: 57).

10. Melon, ribiline. Viimsi tarandkelmes on „soonitud külgedega nn melonikujuline helmes“ (Lang 1993: 36). Vadjapäraste ehete hulgas „ribiline (sooniline) silindrikujuline“. Samuti “rosetikujulise ristlõikega ümmargune või piklik helmes” (Ligi 1993: 57; 190). Kaberla kirjeldusele „soonilise pinnaga helmes, mis otsevaates meenutab rosetti“ on lisatud „ribilised ehk ribihelmed“ (Kallis 2010: 152). See pole ainus kord, kui meloniga seotakse roseti kuju. Kirjeldusena võib see olla abistav, kuid nimetusena eksitav, sest rosett(a) on Veneetsia tuntud helmetüüp, mis on maailmas on laialdaselt levinud. Eestis olen märganud vaid üht 11 helmega leidu Mõdrikul (Vetikul), AI 8554:68. Enam on siia sattunud 7-kihilise rosetta lihtsamat, 3-kihilist vormi nimega „nueva cadiz“.

Reidla raamatus esinevad „pikisoonilised helmed“ (Reidla 2012:57), mis tähendab, et meloni ribid ei olnud kaldu, vaid paralleelsed südamikuga.

Kokkuvõte. Käsitlesin siin vaid mõningaid helmetüüpe. Kogu maailmas suurenev huvi helmeste ajaloo ja helmekujude vastu tingib olukorra, kus senine tähelepanu antud teemale ei ole piisav. Selgus ja selgitused eestikeelsete helmenimede kasutamisel lihtsustaks inimeste tööd, kelle esmaseks uurimisvaldkonnaks ei ole helmed. Iga uurija võib küll defineerimise järgselt kasutada talle sobivaid mõisteid, aga küsimuste tõstatamine ja mõistete lahtirääkimine säästaks helmestega tegelejat või ajalooliste helmeste uurijalt pikaajalisest helmeste uurimisprotsessist ja lubaks selle asemel keskenduda oma tegevusalale.

———————————————————

Kallis, Irita (2010) – Kaberla helmeste kirjeldus, tüpoloogiline kuuluvus ja dateeringud naabermaades. Ülle Tamla (Toim). Ilusad asjad. Tähelepanuväärseid leide Eesti arheoloogiakogudest (151-170). Tallinn: Ajaloo Instituut. (Muinasaja teadus; 21).

Lang, Valter (1993) – Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas – Töid arheoloogia alalt 2, Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut

Ligi, Priit (1993) – Vadjapärased kalmed Kirde-Eestis (9. – 16. sajand). Valter Lang (Toim.). Vadjapärased kalmed Eestis 9.-16. sajandil (7-175). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus. (Muinasaja teadus; 2).

Reidla, Jana (2012) – Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani. Schenkenberg. Tallinn

Miks armastasid Eesti naised klaashelmeid enam, kui poolvääriskivisid? Tänasel päeval peetakse maagiliseks poolvääriskive, mis kandjat erineval moel ravib ja kaitseb ning klaasile ei omistata erilist mõjuvõimu. Ometi leidub ka tänasel päeval neid, kelle arvates klaas peale ilu kandjale veel kasu võiks tuua. Mõned arvavad, et klaasis olev räni on organismile vajalik ja klaasi kandmisel kandub see sarnaselt hõbedaioonidele läbi naha ning omab positiivset toimet. Teised arvavad, et klaasi õnnistades või loitsides saab selle kirjutada tervendava sõnumi.

Läbi aegade on arvatud, et klaaspärli kuju, värv ja muster omavad kindlat tähendust.

Eesti eripära antud sümboolikast otsides tuleb meeles pidada, et klaaspärleid küll armastati Eestis, aga neid reeglina ei valmistatud siin. Klaaspärlid osteti kaupmeestelt ja seati omaniku poolt kaelakeesse, rinnakeesse (mille mõlemas otsas oli aas, mille abil sai ehtenõelaga kee kinnitada riidele) või tikandisse. Samas valmistati koha peal juba muinasajal suur osa keedes kantavatest ripatsitest.

Antoniuse rist – Eestis on leitud mitmeid palveränduritele kuulunud Antoniuse riste. Neid arvatavasti ei kantud kaelakeedes. Algsed palvehelmed polnud tänapäeval tuntud pärlite arvuga. Palvehelmestes hakati 18. sajandil kandma krutsifiksi ja hiljem lihtsalt risti, aga enne seda oli selle otsas hoopis medaljon ja kaelas kandmise asemel hoiti seda sageli käes/ käe ümber. Selline medaljon võis vabalt olla Antoniuse rist.

Kaurikarp – naiselikkus, viljakus. Kanti peamiselt koos kollaste klaaspärlitega ja pigem Lõuna-Eestis (latgalite mõju). Teokarp oli varaseim teadaolev pärl. Viikingialadel kanti kaurikarpe, mis pärit Punasest Merest (Dubin 2015: 77). Kaurikarbi kuju võis meenutada ka silma, olles nii kaitse kurja silma eest.

Kruviline (soonitud, spiraalne) – väga levinud hea õnne pärl peamiselt 19. sajandist. Eriti õnnetoovaks peeti musta kruvilist pärli (Piiri 2011: 3). Kruvilised pärlid võisid moodustada kogu kaelakee, aga oli hea, kui kaelakeele sai lisada kasvõi ühe kruvilise pärli. Näiteks Torma valges kaelakees ERM 3993 on üks valge kruviline pärl, aga Torma kaelakees ERM 3994 on valgete klaashelmeste vahel mustad kruvilised pärlid. Kruvid võisid olla ka sinised, üksikud olid veel kollased, punased või oranzid. Üleni mustadest kruvilistest pärlitest keed on Koongas Pärnumaal (ERM 2786), Sondas Ida-Virumaal (ERM 17557) ja Avinurmes Jõgevamaal (ERM 3992).

Kuldne – võim, kuninglikkus.
Kuldne klaaspärl levis meie aladel muinasajal. Läbipaistev klaaspärl kullati pealt, millest tänaseks päevaks on muuseumites mitmed mõralise või kulunud pinnaga eksemplarid alles. Kaelakee võis koosneda ainult kuldsetest pärlitest (Kadrina, Jõelähtme) – sellisel juhul paiknesid raskemad pärlid keskel ja väiksemad ääres.
Kuldne oli üks värvidest, millele katoliku kirik lihtrahva jaoks piiranguid seadis (alates 1200. a), seega säilitas kuldse värvi seisuslikku tähendust (Jargstorf 1995: 126).

Kõrvitsakujuline pärl – see pärlikuju on kasutusel üle 4000 aasta ja seda seostatakse võimuga, värvuseks peamiselt sinine. Allikas. Võib esineda ka nimetuse all Melon.
Eestis enam levinud muinasajal koos teiste viikingipäeraste pärlitega. Koonga kaelakee ERM 2894 koosneb üleni sinistest pärlitest. 16. sajandil levisid Eestis läbipaistmatust klaasist poolkõrvitsad, näiteks Olustvere kee ERM A 479:37/1-2.

Laine – sarnane siksakmustrile, aga pole nurgeline. Seos vee-elemendiga, aga ka liikuva ussiga.

Maomuna – oletan, et just sellist nime kannab valge pärl, millel on pruun laineline triip. Selline pärl on leitud Viimsist 4. sajandil, aga ka näiteks Iirimaalt 6. – 9. sajandil. Kõmri (inglise keeles – Welsh) folkloori kohaselt oli olemas maomunaks (või draakoni munaks, inglise keeles – serpent egg) nimetatud pärl, mis hilisemal uurimisel osutus klaaspärliks, mida kanti paelal kaela seotuna. Ammuse uskumuse kohaselt uss on uuestisünni, tervendamise ja kaitse sümbol (vt Mannion 2015: 93). Valge pärl pruuni lainega on viikingajal ja ennegi väga laialdaselt levinud. Pärli värvus meenutab munakoort.

Millefiori – üks mosaiikpärli tehnika, kus pärli või klaasi pind koosneb omavahel kokku sulatatud väikestest lilledest. Tegemist võib olla silmapärlile sarnase kaitsemaagiaga. Näiteks Erra (Sonda) ja Essu (Haljala) leiud. (NB! Enamasti kasutatakse mõistet “Millefiori” mosaiikpärlitehnika sünonüümina ja see võeti kasutusele 19. sajandi algul, aga omavahel kokkusulatatud lilled võeti kasutusele Roomas umbes 1. – 2. sajand lihtsamate õitega ja 5. – 6. sajand paljude kroonlehtedega õitega). Vaata originaale siit.

Mosaiikpärl – klaaspärli tehnika. Pilt mitte ei joonistatud pärlile, vaid klaaspulgakestest sulatati kokku 1 pikem pulk, ühe mustriga pilt, millest lõigatud seibid sulatati pärli pinnal omavahel kokku.

Must värv – keskajal katoliku kiriku mõjul leina või lihtrahva värv. 18. – 19. sajandil aga läks must värv moodi ja kaotas oma negatiivse tähenduse. Eriti levisid suuremad, tahulised või ovaalsed helmed. Musta klaashelme populaarsus oli hooajaline. Tuntus võis olla seotud poolvääriskivi jet (agaat, must merevaik) sarnasusega.

Piiprellid – väiksed torukujulised pärlid, mis võisid olla nii lühikesed kui pikad. Enamasti toodeti Tsehhis, aga pikemad peenikesed Tüüringis. Arvatavasti omasid kaitsemaagilist tähendust, sest neid kanti kurguhelmestena kaela ümber vahel nii, et neid polnud näha.

Punane värvus – teine värv, mida katoliku kirik alates 1200. aastast lihtrahvale keelata soovis, seda ka riietuses vms. Kui 18. – 19. sajandil jää ses osas sulas, näitas punane värv naise riietuses, et ta pole abielus, abielunaine aga kandis pigem sinist. Lisaks, tõenäoliselt usu tõttu korallide tervendasse jõudu, kandus tervistava mõju omistamine ka teistele punast värvi kaelakeedele. Punane värv kui roosi värv aga andis punasele helmele armastuse tähenduse.

Päike – võimu sümbol (Reidla 2012: 8)

Siksak – muster meenutab rästiku seljamustrit. Ussikiri kaitses naist kõige kurja vastu. Allikas.

Silma pärl – erinevad täppidega pärlid on seotud kurja silma uskumustega. Need kaitsesid kurja pilgu eest neid, kellel läks teistest paremini. Levinud muinasaegne pärl. “Silmapärlid olid “silmad, mis nägid igas suunas”… Tahtmatult vaataja soovib vaadata silmapärle, aga kuna need tunduvad väga reaalsed, see pigem segab kui võlub, ja seetõttu paneb vaataja mööda vaatama nii neist, kui haavatavast kaelast, mida need ümbritsevad” (Dubin 2015: 17).

Tahuline – tõenäoliselt ei omanud maagilist eritähendust. Muinasajal kanti Eestis nurkadeta kuubikuid või ebakorrapäraseid väheste tahkudega ühevärvilisi klaaspärle.

Tulekivi – kaltsedon. Seotud tulesümboolikaga.

Valge värvus – 1200. aastal Katoliku kiriku mõjul seletatud kui puhtuse värv, mis vastandus mustale, leina või lihtrahvale sobiliku värviga (Jargstorf 1995: 126). 16. sajandist alates tänaseni on ihaldatumaks valgeks helmeks pärlit meenutav. Tsehhi aladel valmistati seda näiteks puhutud klaasist, millele oli lisatud kalasoomuseid ja mida võidi seest täita vahaga. Hiljem kaeti klaaspärl pärlitaolise läikega kihiga. Ka Eestis levis komme ehtida noort naist, tõenäoliselt pruuti mitmete pärlikeedega (vt Ruhnu RrM F 770:3 F).

Vaseline – ümber pulga keritud pronkstraat, mis siis lõigatud umbes 1-2 cm pikkusteks juppideks. Sarnane tähendus kruvilise pärliga. Lisaks tikanditele kanti kaelakeena, enamasti kombineerituna klaaspärlitega.

Võrk, Sõel – kaitsemaagia ja viljakus. Piiriala meie ja teispoolsuse vahel. Allikas.
Eestis muinasajal olid levinud sõelakujulised pronksripatsid, (näiteks Üksnurme, AM _ 13749 A 69:32), mida võidi kanda koos klaashelmestega. Samuti võib leida võremustriga klaashelmeid, näiteks Väike-Maarja kaelakee ERM A 610:37 või Lihula ERM A 509:7245.

Ümmargune kuju – ümmargust sfäärikujulist pärli seostatakse silmamunaga, kusjuures pärli värv märgib silmade värvi (Dubin 2015: 17).

—

Lühend ERM tähendab – Eesti Rahva Muuseum. Numbrikood algusega ERM tähistab muuseumis oleva näidise numbrit.

• “The worldwide history of beads”, Lois Sherr Dubin. Thames & Hudson 2015.
• “Glass beads from Europe”, Sibylle Jargstorf. Schiffer Publishing, Ltd 1995.
• “Glass beads from early medieval Ireland : classification, dating, social performance”, Mags Mannion. Oxford [England] : Archaeopress 2015.
• “Helmekeed”, Reet Piiri. Tartu : Eesti Rahva Muuseum : Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, 2011.
• “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”, Jana Reidla. Schenkenberg OÜ 2012.

Viimased 2 aastatuhandet on Eesti naised kandnud kaelas värvilisest klaasist helmeid. Kui 1.-2. sajandil oli see veel luksuskaup, siis sajand tagasi kanti helmeid igapäevaselt ja nende puudumine võis olla märk vaesusest. Eesti muuseumide arhiivides on palju näiteid selle kohta, millised helmed välja nägid. Klaaspärlite üksikleiud annavad aimu, milliseid klaaspärle Eestisse toodi. Professionaalsete arheoloogide käe all taastatakse muinasaegsete klaaspärlite järjekord ehtes, kui maapind selle alles on hoidnud. Viimase 3 sajandi keed on sageli muuseumi sattunud otse omanikelt ja tublid vanavarakogujad on üles täheldanud ka nendega seotud lugusid. Klaashelmeste ajalugu muutub iga aastaga järjest populaarsemaks kogu maailmas ja ka Eesti klaaspärlite lugu saab selgemaks uute avastuste valguses.

“Helmekeed on nii rahvapärimuse kui ka arheoloogiliste andmete põhjal olnud naiste ja tüdrukute ehteks” (Reidla 2012: 56). Nagu igal reeglil, on ka erandeid. Klaaspärlitikandiga vöösid kandsid just mehed, meie naabrite muinasaegsed leiud kinnitavad vähest klaashelmeste kandmist meeste või poiste poolt, klaashelme algusaegadel tohtisid neid kanda valitsejad või rikkad olenemata soost ja kurja silma vastu kaitsev klaaspärl võis olla sõjamehele vajalik varustus.

Euroopas liikus klaaspärle juba pronksiajal, kuid Eestisse jõudsid need rooma rauaaja alguses 1. sajandil. Rooma impeerium mõjus positiivselt klaaspärli levikule. Hiljuti oli leiutatud klaasipuhumine ja täiustatud klaasi valmistamise tehnoloogiaid. Rohkem klaaspärleid toodeti sel sajandil, kui varasematel kokku (Dubin 2015:57). Üks oluline kaashelmeste tootmise keskus – Reinimaa (Rhineland) – importis helmeste valmistamiseks vajaliku klaasi algselt Vahemerele lähematelt aladelt, näiteks Rhodoselt. Kreeka ja Euroopa klaashelmed olid pigem läbipaistvast klaasist. Aleksandrias jätkati Egiptusliku läbipaistmatu klaasi tootmist. Itaalia aladel tunti suurt huvi sel perioodil küll klaasi, aga mitte klaaspärlite vastu.

Hellenistlikul perioodi algul (Rhodos, 3. saj eKr) leiutati kuldfooliumiga klaaspärlid (inglise keeles: gold glass/ gold sandwich glass) – kahe klaasikihi vahele pandi õhuke kuldleht. See oli iseloomulik Rooma rauaaja lõpuni. Sarnast pärli valmistati rohkelt 12. sajandi lõpuni, kuid hilisemates pärlites oli kuld asendatud odavama kihiga, näiteks pronksiga. Need 15 sajandi vältel levinud klaaspärlid on heaks näiteks – lähemal uurimisel selgub, et näiliselt sarnased pärlid on tegelikult erinevad ja erinevate ajastute kuldsed klaashelmed üksteisest eristatavad (vt Spaer 1993).

Rooma rauaaja algusesse 1. – 2. sajandil dateeritakse Eestisse üksikud klaaspärlileiud – Kõmsi leiud on ühed varasemad. Lisaks kuulub sellesse perioodi leide, mille puhul dateering hõlmab nii Rooma rauaaja algust kui lõppu. Klaaspärlileidude esimene kõrgaeg Eestis jäi aastatesse 300 – 450, seega Rooma rauaaja lõpupoolde. Sellesse perioodi dateeritakse näiteks Jõelähtme Saha D leiukoht (vaata lähemalt siit), Jüril Kurna leiud ja palju teisi (vt Lang 1993: 36-37).

Klaaspärlid jõudsid Eestisse tänu Rooma impeeriumi merevaigukaubandusele, mille olulisemad keskused siinkandis asusid tänase Läti ja Leedu rannikualadel. Euroopas on alles avastamisel ja uurimisel Rooma rauaaegsed klaasitöötlemiskeskused. Varasemalt arvati, et klaas jõudis Euroopasse Roomast, kuid täna teatakse, et Itaalia aladel klaashelmeid ei toodetud. Kreekas ja Reinimaal toodetud klaaspulkadest valmistati helmeid tõenäoliselt mitmetes kaubakeskustes kesk-Euroopas. Millefiori helmed Lüganuselt Erra II ja Erra III valmistati arvatavasti Kreekas või Süürias (vt Andrae 1975: 158). Samas Jõelähtme Saha D leidude hulgas on suurem must klaashelmes, millel kollased ja punased lained, mitmeid sarnaseid leide on tänapäeva Saksamaa aladelt ja võib olla pigem kesk-Euroopa päritolu. Egiptuse Aleksandria klaaspärl aga võib olla Essult leitud punaste servadega ja taimemotiiviga mosaiikpärl (AM 13749 A 83).

Üheks huvitavaks näiteks on Viimsi I tarandkalmest leitud 122 klaashelmest (AI 5914). Kalme ise on dateeritud 4. – 5. sajandisse. Üsna täpne vaste helmevalikule on Taani Maglebjergi naise, kelle haud on dateeritud aastatesse 260-300 AD, klaashelmed. Maglebjergi klaashelmed on valmistatud Reinimaal ja need olid aetud nahast paelale (Hansen 2008: 192). Võib oletada, et ka Viimsi helmed on pärit Reinimaalt ja need saadi vahetuskaubana merevaigu, karusnahkade või vilja vastu. Viimsi helmed on pigem 4. kui 5. sajandist.

Kõrvalpõikena olgu öeldud, et on keeruline leida mõistlikku perioodi pikkust pärli tootmise ja maasse talletamise vahel. Läbida tuleb selliseid etappe: klaasi tootmine – klaaspärli tootmine – kauplemine tarnijaga – tarnija kaubateed – klaashelmeste kaubavahetuse põhjused – aktiivne kandmine/ likviidsuse tõttu hoiustamine ja ka müük – (võimalik kinkimine ja pärandamine) – hauapanus/ maasse hoiule panek/ ohverdamine/ juhuslik kaotus vms. Lisaks kulgeb erinevalt ka taaskasutus peale leidmist (muuseum, erakogu, kandmine, ka ost-müük).

Alates viikingiajast hakkasid rootslased ka ise klaashelmeid valmistama. Näiteks Ölandil. 7. – 9. sajandi olulisemad Rootsi klaaspärlitootmise kohad Helgö/ Birka ja Ojamaa said helmeste valmistamiseks vajaliku tooraine tõenäoliselt Staraja Ladogast või mujalt. Esimesed viikingipärlid tehti näiteks klaasikildudest, klaaskuubikutest või pärlite valmistamiseks pikaks venitatud klaaspulkadest (cane), mis ei nõudnud nii kõrget temperatuuri. Viikingiajal kasutati pärlite tegemiseks spetsiaalseid ahjusid, vaata näiteks siit.  (Tulejoas klaaspärli valmistamise tehnika (lampwork) leiutati alles 16 või 17. sajandil.)

Tegelikult toodeti viikingiajal klaaspärle kõigis suuremates keskustes, aga klaas ise toodeti arvatavasti Bütsantsis. 8. – 10. sajandil valmistati klaaspärle Eesti naabruses vepslaste kaubanduskeskuses Starõi Laadogas, mis paiknes ajastu olulisel kaubateel.  11. – 13. sajandil valmistas klaashelmeid Novgorod, näiteks viikingiajal levinud koobaltsinine klaas asendus türkiissinisega.

11. – 14. sajandil on Eestis rohkesti klaaspärlite leide. Need seostuvad sageli Novgorodiga. Keeruline on öelda, kas sellel perioodil Eestis toodeti klaaspärle, sest klaasi tootmisest jäävad maha leiud, aga klaaspärlite tegemine võis toimuda üsna märkamatult. Lõuna-Eestis Siksäläs leitud sinine tilgakujuline klaasitükk AI 5101:480 (vt Valk 2014:310) võib olla klaaspärli tootmise jääk. Klaaspärli valmistajaks oli tõenäoliselt põhiliselt metalliga tegelev sepp. Milliseid klaaspärle see sepp valmistas? Võimalik, et see on stringeri pea ja stringeriga tehti oma ajastule iseloomulikke melonikujulisi helmeid, milled ribid mitte ei vajutatud helme pinda, vaid moodustati küljele sulatatud stringeritriipude abil.

Kaurikarpe kanti Eestis 7. – 18. sajandini, tippaeg jääb vahemikku 13. – 15. sajand (vt Reidla 2012: 61).

Klaaspärli valmistamise oskused olid Euroopas 12. ja 15 sajandi vahel kristluse halvustava suhtumise tõttu sageli löögi all. Levis küll lihtsamaid ühevärvilisi väiksemaid klaashelmeid, kuid neid pigem ei kantud kaelakeedes, vaid kasutati sakraalses tikandis või palvehelmestes. Eestit mõjutasid hansalinnade kaupmehed, kes muu hulgas klaaspärlitega kauplesid.

Kaltsedonid ja piklikud tahulised mäekristallid sattusid Eestisse arvatavasti vahemikus 1520 – 1620. aastal, kuigi leide vaadeldes oli põhiline umbes 1550 – 1600 st 16. sajandi II pool. See ei tähenda, et neid vanu pärle ka 17. või 18. sajandi pärlitega koos kaelakeesse ei võiks sattuda. 16. sajandi lõpu kaelakeede kooslusesse kuuluvad lisaks neile ka merevaik ja krõllid.

17. sajandi esimesel poolel, kui mäekristall ja kaltsedon vähenevad, astuvad asemele Hollandi/ Baieri pärlid, mis on enamasti sinised, valged ja kollased tahulised klaaspärlid. Selle ajastu tüüpiliste klaaspärlite  “õdesid ja vendi” võib kohata Aafrika või Ameerika sama aja leidude hulgas. Hollandis toodetavatele pärlitele sarnaseid ahjus keerutatud klaaspärle valmistati ka Baieris aastatel 1670-1730 (Karklins 2016: 35). Tüüpiline Hollandi klaasi leid peaks olema Põltsamaalt ERM A 553:56/1-13. Jõelähtmest ERM A 502:103/1-28 on arvatavasti toodetud Baieris. Saaremaa SM _ 439 E on pigem sarnane Baieri näidistele, aga esineb koos pärlitega “nueva cadiz”, mis toodeti kas Böömimaal (Bohemia) või Hollandis.

Renessanss äratas vanad klaaspärlitraditsioonid. Suurima klaashelmeste tootja Veneetsia pärle pole ma veel Eesti leidude hulgas kohanud, kuid 17. sajandil elavnes (tootmine algas varem) klaaspärlite tootmine Boheemias, Baieris ja Tüüringis. 16. – 17. sajandil tootis Holland küll klaashelmeid, kuid seda ainult ekspordiks ja lisaks kauplesid Hollandi kaupmehed ka muudest piirkondadest pärit helmestega. Klaaspärleid tootsid rohkesti ka Inglismaa, Hispaania ja Prantsusmaa. Mida enam suurenes klaaspärlite tootmiskeskuste võimekus toota pärle, mis jõudsid kõikjale maailma laevadega, seda enam suurenes Eesti naiste soov kanda klaaspärle. Et nende võime kaitsta inimest usuti olevat suurem teistest kaelakeedes kantavatest materjalidest, kanti neid 19. sajandil juba igapäevaselt. Ammugi siis pidupäevadel. Igapäevaselt kanti eelkõige kurguhelmeid.

18. – 19 sajandil levis mitmeid pärlitüüpe. Näiteks piiprelle (sprengperlen) kutsuti ka vene helmesteks (russian bead), sest neid toodeti suuresti kaubavahetuseks Venemaaga. Piiprellid olid torukujulised helmed, mis võisid olla piklikud, aga pikkus võis olla ka lühem pärli läbimõõdust. Eestis esimesed kruviliste pärlite keed olid juba 18. sajandist, kuid peamiselt toodeti need 19. sajandil, arvatavasti Jablonecis. Siidipärlid on õhukesest klaasist kergelt purunevad helmed. Rohkesti kanti sel perioodil ka klaasist pärliimitatsioone. Tahulised helmed muutuvad täpselt ühesugusteks, sest neid õpitakse valmistama vormis pressides.

Klaashelmed olid lisaks ilule maagilise tähendusega. Näiteks täpid pärlitel olid silmad, neid kasutati kaitseks kadeduse, „kurja silma“ eest. Kruvilised pärlid tõid õnne, eriti mustad. Võime vaid oletada, et ka igal märgil ja värvil oli tähendus ja nii võis pärlite järjekordki kanda endas sõnumit. Näiteks olid Eestis levinud meeste klaaspärlitest vööd. Saksamaal kirjeldatakse sellist kommet kui naise tehtud armastussõnumit oma peigmehele. Kuidas muidu seletada, et mehed äkki lillemustrilisi vöösid kandma hakkasid? Sellised vööd olid tähendusi täis – näiteks põhivärv sinine viitas meelespeale (ära unusta mind) ja nimetähed olid naise initsiaalid (vt Martna meeste kasukavöö EVM E 210:32).

Kaelakeede osas on Eesti klaasimaa ja kuigi klaashelmestest keed pole viimastel aastakümnetel enam kõige populaarsemad, on need siiski endiselt moes. Unustuse hõlma aga oli veel 10 aastat tagasi kadunud vajadus lisada klaashelmestest keed meie rahvariietele. Isegi kallid prossid ja teised hõbeehted olid alati meie nägemuses koos rahvariietega, kuid kõige olulisem – klaaspärlitest kee – ootab endiselt vana traditsiooni äratajaid ja austajaid.

Üks vanem daam jutustas mulle 2014. aasta septembris Rakvere linnuse sügislaadal, et klaashelmeste traditsioon hääbus 1940-datel, sest klaaspärleid ei olnud kuskilt lihtsalt osta. Daam oli aastaid tegelenud rahvatantsuga ja ta rääkis, et 1970-datel ja 1980-datel oli ta koos mõttekaaslastega püüdnud leida võimalusi lisada rahvariietele klaashelmeid, aga need luhtusid, kuna ei leitud ei helmeid ega keede valmistajaid.*

Lisaks on üsna keeruline leida teadmisi Eesti klaashelmeste ajaloo kohta. Klaashelmeste traditsiooni äratamisel tuleks esile tuua Reet Piiri raamatut “Helmekeed” (Eesti Rahva Muuseum 2011), aga ka Jana Reidla kirjeldusi klaashelmeste kohta raamatus “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani” (Reidla 2012). Samas puudub terviklik akadeemiline uurimus kogu perioodi kohta 1. – 20. sajandi algus, kus fookuses oleks ainult helmed. Erinevad arheoloogilised käsitlused annavad küll aimu klaashelmeste (aga ka muude helmeste nagu kaurikarbid, kristall, kaltsedon, merevaik) teekonna kohta eestlaste elus, aga alati on uurimuse keskmes miski muu peale helmeste.

Kui kellelgi tekib soov seda ilusat traditsiooni üles äratada, tuleks kindlasti alustada suguvõsa ehtelaegastest. Kui vanatädi soovibki oma ehted oma lastele kinkida, pole tal kindlasti midagi oma ehete näitamise ja neist koopia tegemise vastu.

Teisalt on ammendamatuks varaaidaks meie muuseumid. Lisaks seelikutriipudele leidub seal rohkesti kaelakeesid, millele koopia tegemine elustab nii kindla piirkonna ajalugu kui teatud ajastu mõttemaailma ja traditsioone.

Potentsiaalne risk vanu traditsioone kaotada tekib liigsel täpsuse tagaajamisel. Kui inimesed kannavad rahvarõivaid, siis tehakse neid järgi uute ja ilusatena – kellelegi ei tuleks pähe teha täpne muuseumikoopia – luitunud ja narmendav. Lisaks valatakse vanu kangaid ja mustreid uutesse vormidesse (vt võrdlusena Jack Goody sissejuhatavat repliiki postituses “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“). Nii loovad ka Eesti ehtekunstnikud vanadest ehetest inspiratsiooni ammutades kaasaegseid ehteid.

Mõned soovitused:

1. Klaaspärle võiks, aga ei pea ise tegema. Rootsis ja mujalgi on moes teha koopiaid viikingiaegsetele ehetele, aga valmistamiseks enamasti ei kasutata viikingiaegset tehnoloogiat (tänasel päeval kasutatav lampwork tehnika polnud siis veel leiutatud). 19. sajandil toodeti enamik klaaspärle juba masinatega. Eestis müügil olevate klaaspärlite valik on piisavalt suur, tasub kodukandi klaashelmele sarnase helme otsimisega lihtsalt algust teha.

2. Kui on suurem huvi kee täpsuse osas, leidub mitmeid asjatundjaid. Tuleb arvestada sellega, et nad ei räägi alati seda, mida küsija kuulda tahab. Õige kee võib osutuda liiga raskeks, kulukaks (näiteks laenutatud rahvariiete jaoks), mittepunaseks ja pealegi ei kattu meie nägemusega sellest, et kõik peab olema toon-toonis.

Vanadesse traditsioonidesse tuleks suhtuda austusega. Tänase kandja ootuseks võivad olla Eestis harvaesinenud punast värvi helmed või toon-toonis värvigamma. Sellest peaks õppima lahti laskma. Mitmed kandjad soovivad, et kee ei oleks käisetikandiga samades toonides, et “ei kaoks tikandisse ära”. Arvan, et see seisukoht on palju lähemal vanale ehtekultuurile.

3. Muuseumioriginaalile koopiat tehes tasub pärleid valides eelistada õiget värvust õigele kujule. Toonide kerge muutmine võib anda huvitavaid tulemusi, kui on aega ja kannatust vanu mustreid erineval moel kokku panna. Ja kõige olulisem – valmiskee ei pruugi vastata nägemusele veel kokku panemata keest. Positiivse üllatuse korral on lihtne, aga negatiivse puhul tuleb mängida mustriga edasi, sest ühel hetkel kõik klapib kokku. Kui mõnele muffinile liiga palju suhkrut panna ei tähenda see veel, et see paraja suhkruga hea ei oleks olnud. Kooki ümber ei küpseta, aga pärleid võib korduvalt uude järjekorda panna.

4. Keskaja paiku hakati pluusidele tegema kraesid ja nii lõppesid paljud pärlikeed õlgade juures, kusjuures seljataga olid paelad, mis võimaldasid pärleid paraja pikkusega kaela siduda. Minevikuhõlmast äratatud pärlikeed võiksid kaunistada tänapäeval lisaks rahvariietele ka kleite ja ilma kraeta särke. Seetõttu oleks mõistlik jätkata mustrit tavapärasel moel ka selja taga. Nii ei piirata kandmisvõimalusi. Ka kinnitus võiks olla siiski kaasaegne, et muuta ehted kandjale käepäraseks ja täita antud postituses kumavat eesmärki kõrvaldada takistusi selle ilusa traditsiooni teadvustamise teelt.

5. Tänapäeva rahvapidusid vaadates tundub, et vanad külapeod olid nagu jalgpallimeeskonna kokkutulekud, kus kõik olid täpselt ühtmoodi riides. See polnud kindlasti nii ja riietus varieerus. Tänasel päeval sõltume olemas olevatest muuseumi vm originaalidest ja teadaolevad mustrid kannavad meie jaoks hoopis piirkondlikku tähendust (näiteks kodukoht, sünnikoht, vanemate sünnikoht jne).

Lisaks on meil olemas keede muuseumioriginaalid. Keede eesmärk varem oli samuti näidata kandja eripära (sotsiaalne kuuluvus, ilumeel), mitte piirdkondlikku kuuluvust, mis meile tänapäeval oluline on. Esineb teateid keede kinkimise kohta ühest piirkonnast teise. Seega ei tasu karta muuseumioriginaali muutmist või mõne muu piirkonna kee eelistamist.

6. Sageli arvatakse, et varasema ajastu keed ei saa kanda uuemast ajastust riietega

Legendis Sangaste kaelakee ERM A 366:82 juures öeldakse nii: “Võimalik, et kee hiljem leidja poolt vabalt kombineeritud”. Miks? Ajaloos sobrades leiame ka kuulsamaid näiteid, kuidas Rooma impeeriumi provintside klaashelmes Muranos taaselustati või keltide Hallstatti ja La Tene aegne klaashelmes Merovingide ja Anglo-Sakside juures taaselustati. Peame vanu asju aardeks, aga neid peeti aardeks ka 400 või 800 aastat tagasi. Olenevalt leidjast püüdis ta neid müüa või endale jätta, aga peale kogumise ehteid ka taaskasutati või töödeldi ümber. Huvitav näide on Helmest, kus maast leitud sõled on uue omaniku poolt üle hõbetatud, vt legend rinnalehe ERM 995:4 juures. Ka Kuusalu kaelakee ERM A 462:75, mis leiti aastal 1938, arvatakse olevat uue omaniku poolt ” keeks liidetud” (vt legend eseme juures).

7. Eesti rahvuslikes klaaspärlitest keedes on sageli üsna suured pärlid ja klaas on raske. Nii tuleks sümmeetrilise mustriga keesid algselt testida ja neid kokku pannes arvestada viikingieelse tarkusega, et rasked pärlid tuleb panna kee keskele, et kee kaelas võimalikult paigal püsiks. Lõpuni seda saavutada ei ole võimalik – aga see polnud ka vanasti. Vajadusel tuleks mustrit muuta ja valmistamiseks valitud pärlid ikka nii seada, et kanda oleks mugav.

8. Eesti muuseumidesse on sattunud keskaegseid ja varasemaidki klaaspärle, mille kandmisjärjekord kees pole teada. Tuleb arvestada ka osaliste ja segunenud leidudega. See ei tähenda, et sellest perioodist pärit klaasikultuur ei vajaks elustamist. Lätis on lisaks rahvariiete kandmisele populaarne arheoloogiliste riiete kandmine. Rahvariieteks nimetatakse alates 16. sajandist saadaolevaid esemeleide. Arheoloogilisteks riieteks nimetatakse sellele eelnenud ajastute arheoloogilistele leidudele tuginevat rõivastust. Kaelakee kokkupanekul tuleks otsida sarnasest ajast ehteleide, mille järjekord on säilinud.

Vanadel asjadel on oluline aspekt – kodukoha ajaloo tundmine. Igas kees on oma ajastu sõnum ja lugu. See ei tuhmu ka siis, kui kee satub teise perioodi rahvarõivaste või hoopis kaasaegse rõivastuse juurde.

NB! Postitus on muudetud ja täiendatud 16. veebruaril 2020.

* 2021 aasta suvel kohtasin teda uuesti, tema nimi on Maie Orav.

PS. Kas Eestis tehti ajaloolisi klaashelmeid? Mitte eriti. Siiski, lisaks ülal kirjeldatud stringeriga tehtud melonile on mul luubi all veel 2 helmetüüpi, aga uuring veel pooleli. Üks kahtlusalune on 5. – 6. sajandist ja kutsun seda hellitavalt pätsikeseks. Teine pikemaajaliselt vaatluse all olnud  helmeste grupp sisaldab suuremaid või peenemaid rõngakujulisi helmeid umbes 17. sajandist.

---

Kasutatud kirjandus:

1. Reinhard Andrae 1975. „Mosaikaugenperlen: Untersuchungen zur Verbreitung und Datierung karolingerzeitlicher Millefioriglasperlen in Europa“. Acta Praehistorica et Archaeologica. Band 4. Bruno Hessling, Berlin.
2. Birgitte Borby Hansen 2008. “Kvinden på Maglebjerg. Kvinden på Maglebjerg. En rig grav fra yngre romersk jernalder ved Næstved”. ” Aarbøger for nordisk oldkyndighed og historie. 2008 (2011), p. 123-194
3. Lois Sherr Dubin 2015. “The worldwide history of beads”. Thames & Hudson.
4. Karlis Karklins; Sibylle Jargstorf; Gerhard Zeh ja Laure Dussubieux 2016. “The Fichtelgebirge Bead and Button Industry of Bavaria.” BEADS: Journal of the Society of Bead Researchers 28: 16-37. Leitav: https://surface.syr.edu/beads/vol28/iss1/5
5. Valter Lang 1993. “Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Töid arheoloogia alalt”. [Toimetaja Jüri Selirand] ; Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.
6. Jana Reidla 2012. “Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani”. Kirjastus Schenkenberg.
7. Maud Spaer 1993. “Gold-Glass Beads: A Review of the Evidence”. BEADS: Journal of the Society of Bead Researchers vol. 5, pp. 9-25.
8. Heiki Valk, Jaana Ratas, Silvia Laul 2014. Siksälä kalme (2. osa) Kujundaja: Jaana Ratas. Tartu Ülikool.

Soovitan vaadata:
1. Lugu kaubateedest 9. – 10 sajandil.

“Kuri silm on võrdlemisi ühtne rahvausundiline kompleks, mis põhineb ideel, et mees- või naissoost isik omab jõudu, mille abil võib ta – kas meelega või tahtmatult – üksnes pilgu või kiitusega põhjustada kahju teisele isikule või tema varale.” (Alan Dundes, “Kes on rahvas”. Varrak, 2002: 181).

“Ei tahaks väita, et kõik ülalmainitud rahvapärased ideed või põhimõtted on […] teadvustatud. […] Oletan, et need on selliste kultuuride esindajate mõtlemise strukturaalsed printsiibid.” (sealsamas, lk 191)

Alan Dundes`artikkel “Kuri silm: essee indoeuroopa ja semiidi maailmavaatest” on üks väheseid infokandjaid selle nii levinud ja sügavalt kultuurimällu juurdunud usundisüsteemi kohta. Kui kõrvale jätta artiklis esinevad freudistlikud tõlgendused, jõuame reegliteni, mida igapäevaselt järgime, mõtlemata sellele, et oleme ühe vana usundi kultuurikandjad.

Üllatusena olen märganud, et uudseid õpetusi kurja silma kohta saab nii vanadelt kui lastelt, õpetusse uskujatelt kui mitteuskujatelt, nii küsimise peale kui ka täiesti juhuslikult. Kui oskad lisada siinsele kahele artiklile oma vihje, palun lisa see kommentaarina.

1. Uhkus. Ohvri heakäik, hea tervis ja kena välimus võivad esile kutsuda kurja silma rünnaku. Uhkustades meelitatakse kurja silma ligi. Kurjale silmale on teistest vastuvõtlikumad imikud, väiksed lapsed ja pruudid (sealsamas, lk 188)
2. Sümptomid. Kurja silma mõju alla sattudes inimene ja teised elusolendid haigestuvad, surevad või saadab neid muu ebaõnn. Tekkiva haiguse sümptomiteks on isu kaotus, liigne haigutamine, luksumine (“keegi räägib sind taga” = keegi kadestab sind), oksendamine ja palavik. Lehm ei anna piima, puu ja taim kuivavad ära. Elutud esemed mõranevad või purunevad. (vt: sealsamas, lk 181)
3. Kaitse kurja silma vastu. Kaitse kurja silma eest toimub kahel viisil. Esiteks preventiivne viis – varjatakse kõike, mis võiks kadedust tekitada. Teiseks kaitsev viis – kantakse amulette, tehakse kätega erilisi liigutusi (näiteks pöidla hoidmine, trääsa pidamine), sülitatakse, kasutatakse sõnamaagiat, tehakse esemetele kaitsemärke. Kaitsvaid vormeleid võib lausuda näiteks enne ja/ või pärast kiitmist. Kaitsvad sümbolid võivad olla rinnad või suguorganid – küllusliku elujõu sümbolid. (vt sealsamas, lk 181-182, 203)
4. Välimus. Ilusat välimust varjatakse (näiteks loori, kehakumerusi varjavaid riideid või silmatorkamatuid (!) riideid kandes kandes), määritakse end ja teisi, keda soovitakse kaitsta. Uutele rõivastele tehakse meelega plekid. Euroopa ja Ameerika miljonäride seas on levinud soovitus käia kaltsudes. (vt sealsamas, lk 182)
5. Sõnamaagia. Juudi kultuuris on levinud komme vältida positiivset vastust küsimusele “kuidas läheb?”. Ohutuks vastuseks on “pole viga” või “ei kurda”. Enne koos klaasikese rüüpamist lausutakse üksteisele “terviseks!” või muu toost. Enne sööma hakkamist soovitakse “head isu”. (vt sealsamas, lk 182, 192, 194)
6. Ravi. Kui selgub, et tegemist on kurja silma juhtumiga, tuleb leida kurja silma omanik, kes oma ohvrit teadlikult või tahtmatult kahjustab. Tahtmatul kurja silma omanikul palutakse mõnel pool sülitada ohvrile näkku, et ohver paraneks. Kurja silmaga vaatab inimene, kes on kade, kurja silma võiks nimetada ka kadedaks silmaks. Ihaldatavat objekti nähes selle kiitmise või sellest vaimustumise taga võib olla kadedus. Nii võib tekkida olukord, kus kurja silma uskumuste mõjusfääris olevad inimesed satuvad kiitust kuuldes paanikasse või vastupidi, uskumuste mittetundjad ei mõista, miks teda kunagi ei kiideta.
Süüdlaseks võib peale kadestaja olla Freudi arvates ka kadestatav ise – tal on hirm kadeduse ees ja ta projitseerib neile kadeduse, mida ise tunneks nende asemel olles. Seega – kui kadestatav oleks muidu süüdi, et vihkab teist, siis nüüd on tal põhjus teist süüdistada, nimelt – kadetsemises. Eriarvamusel on läbi ajaloo oldud ka ses küsimuses, kas kurja silmaga vaatamine on tahtmatu või võib olla ka tahtest sõltuv pahatahtlik tegevus. Samuti – kas selle omanikuks võib olla keegi peale inimese, näiteks mõni vaim. (vt sealsamas, lk 182 – 189)
7. Piiratud hüvede põhimõte. Hüvede kogus on piiratud ja seepärast tuleb iga inimese hüve teise arvelt. (sealsamas, lk 191-192). Kui keegi on rikas, siis ta on seda vaeste arvelt. Kui keegi on terve, siis teisel on vähem jõudu ja ta haigestub. Kui keegi on ilus, siis ta võtab ära hüved neilt, kes pole seda. Kui kade inimene näeb tugeva elujõu märke, siis ta kahjustab seda elujõudu oma kadeduse ja/ või pahasoovlikkusega. Mõnel inimesel on suurem kalduvus kurjale silmale, kui teistel, sest ta on harjunud saama hüvesid teiste arvelt või ta ei ihalda mitte oma unistusi, vaid vaatab, mida teised ihaldavad ja siis tahab teiste asju endale. (Võrdlusena – sellele seisukohale vastandub külluse, ringlemise põhimõte (inglise keeles – currency), kus hüvesid on külluslikult ja teistest parem olemise asemel tuleb küllust – andmist ja saamist – hoida ringluses.)
8. Vedelik. Kurja silma uskumustes on tähtsal kohal vedelik vastandudes surmale, seega on vedelik hea ravivahend kurja silma vastu. Judaismis ja kristluses räägitakse ühelt poolt, et paradiisis on piimajõed ja teisalt, et põrgus on palav ja kuiv. Elu on vesi – vedeliku juurdesaamine tähendab elu ja kuivamine surmale viivat tendentsi. Igavest elu ja noorust otsiti veest: eluvesi võis surnud ellu äratada, igavese nooruse allikalt toodud vesi aga nooruse elujõu tagasi anda. (vt sealsamas, lk 191 – 192, 198, 223) Vene multifilmis “Küürselg sälg” tahtis tsaar kümmelda erinevates vannides, et saada nooreks, lollike Ivan muutus neis aga kauniks printsiks.
9. Joomiskombestik. Kellegi teatud õnnestumise tähistamiseks juuakse koos. Tekib võimalus, et keegi võiks olla kade ja kurja silma ennetamiseks pakutakse teisele vedelikku. Öeldakse üksteisele “terviseks”, “sinu eest”, sinu terviseks”, “pikka iga sulle”. Kas koos mittejoomisel või enne joomist vastava vormeli lausumata jätmisel saaks kellegi tervis kahjustatud? Mõnel pool pakutakse sellele, keda kahtlustatakse kurjas silmas, piima. (vt sealsamas, lk 192)
10. Jootraha. Et kelner sööjat ei kadestaks, annab kleint heasoovlikkuse tagamiseks talle jootraha, mis tõlgetes erinevatesse keeltesse sisaldab nimetuses viidet joogile. Kurja silma vältimiseks pakutakse sümboolselt vedelikku (jootraha = jook + raha). (vt sealsamas, lk 194 – 195)
11. Emapiim. Õdede ja vendade rivaalitsemine emaarmastuse pärast on võimalik põhjus, miks emapiim on oluline komponent kurja silma uskumustes. (vt sealsamas, lk 197)
12. Söömiskombestik. Ohtlik on süüa avalikus kohas, sest ümbruses võib olla kadestavaid pilke. Reeglina on järgitud kommet, et kõik ruumis viibijad saavad söögikorrast osa, sest nii pole karta kurja silma. Veel enam – kadeda pilgu alla jäänud toitu peetakse mõnel pool mürgiseks. Avalikus kohas söömisel on abiks see, kui pakutakse ka teistele süüa, kuigi enamasti on tegemist formaalse kutsega. Söögi pakkumisele vastatakse “head isu”, mille tõlgenduseks on – söö rahulikult oma toitu edasi, ma pole kade su söögi peale. (vt sealsamas, lk 193 – 194)
13. Surnutega seotud kombestik. Et surnud on janus, pannakse kalmudele veeanumaid. Surnud kadestavad elavaid, näiteks vampiirid himustavad elavate verd. (vt sealsamas, lk 198 – 199)
14. Noorus. Vanad kadestavad noorte elujõudu. (vt sealsamas, lk 199)
15. Sülitamine. Ühelt poolt on sülg vedelik, kuid teisalt on teise suunas/ pihta sülitamine solvamise akt, mis otsekui vähendaks ta väärtust ja olendi/ eseme kadestamisväärsus langeb. Näiteks, kui keegi kiidab armsat väikest last, palub lapsevanem lapse peale sülitada. (vt sealsamas, lk 201 – 202) Ravimiseks möödujate sülje kogumine ja seejärel süljesegu suukaudne manustamine haige poolt võis olla algeliseks kaitsepookimise viisiks.
16. Meremehed. Meremehed tätoveerivad avatud silmi oma laugudele või rindadele uskudes, et need silmad jäävad ärkvele, kui nad ise magavad. Silm maalitakse ka paadi või laeva nina mõlemale küljele. (sealsamas, lk 203)
17. Printsiip “sarnane sarnase vastu”. Kuna Türgi aladel arvati, et just siniste silmadega inimestel võib olla kuri silm, kanti selle kaitseks sinise silma kujutisi. (sealsamas, lk 210 – 211)
18. Printsiip “alandamine”. Nagu eelnevalt sülitamise näite puhul näidatud, aitab kadeduse vastu, kui kadestav alandab kadestatut. Midagi sarnast toimub keskmise sõrme näitamise puhul – kadestaja annab märku “ma kahandan su väärtust ja siis pole põhjust sind enam kadetseda” (ma ei kahjusta sind oma kadedusega).
19. “Nii nagu nõidumine, annab ka süüdistus kurja silma omamises põhjuseks sotsiaalseteks sanktsioonideks ning isiku ühiskonnast väljatõrjumiseks…” (sealsamas, lk 220). Sellega on selgitatav halvustav suhtumine kurja silma uskumustesse – kaasajal ei peeta õigeks süü veeretamist võõraste kaela. Kurja silma uskumused on tugevamad kaitse ja ravi osas, kuid nõrgenenud süüdistatava karistamise, teavitamise või ravisse kaasamise osas.

Selline sai kommentaaridega kokkuvõte A. Dundes`esseest. Eraldasin selle täiendustest, mis on leitavad järgnevast postitusest. Folkloor ei kuulu vaid teadlastele, lastele või lõõpijatele, vaid selles on sõnum meile kõigile.

Tänapäeva ühed kõige varjatumad uskumused on ”kurja silma” uskumused. Inimesed justkui teavad neid, kuid otsustaval hetkel ütlevad – eks see ole ju ainult ebausk. Ometi on need teadmised palju levinumad, kui me arvatagi oskame.

Islamiusulised on kristlastest avameelsemad tunnistamaks oma usku kurja silma uskumustesse. Märke kurja silma kohta võime leida lisaks rahvausundist ja sellistest suurematest usundisüsteemidest, nagu Vana-Egiptus, Vana-Kreeka, budism, hinduism ja judaism.

Tuntud näide kurja silma mõjust on hüpnotiseerimine. „Kuri silm sunnib meid igapidi hüpotismist seletust otsima. Esivanemate kurja silma teooriale toetudes jõuti uuemal ajal selgusele, et mitte ainult madude vaade ette juhtunud väikest looma ei halga, vai inimene teist hingelist võib hüpnotiseeria…“ (Matthias Johann Eisen “Eesti mütoloogia”. Mats 1995, lk 15).

Eesti rahvausundis on vastupidiselt türklaste hirmule siniste silmadega inimeste ees peetud kurja silma omanikeks pigem tumedat verd inimesi. See on seletatav inimese hirmuga kõige ees, mis on “võõras”, mitte “oma”.

Kasutusel on sellised mõisted, nagu “kaetaja” (kurja silmaga kahjustaja) ja kaetatav (see, kes kurja silma mõju all). Kaetatust võis põhjustada kade pilk või kiitus. Kaetatud lapsed muutusid rahutuks ja kaotasid söögiisu. Kui “kaema” tähendab “vaatama”, siis märgib sõna “kaetama” justkui pilgu (jõu) pidamajäämist teatud objektile või isikule. “Etskae!” märgib luba vaadata. “Trääsa näitamise” tõlgenduseks võiks olla “sa ei saa mult midagi ja ma olen kaitstud, sa ei saa mind oma pahameelega kahjustada”. Huvitavad teemaga seostuvad väljendid on “päkad silma” ja “pöidlad silma”, mis märgivad pudeli tühjakssaamist.

“Mulgi meesteülikonnale oli iseloomulik ka pükste peal kantav nahkvöö koos selle küljes rippuva musta nahktaskuga. […] Vööl arvati terveks tegev jõud olevat ning selle kandja oli kaitstud halbade inimeste ja jõudude (kuri silm, vaimud) eest.” (http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?id=73&op=body)

Kaetajat otsiti vaeste, haigete aga ka rikaste hulgast. Levinud oli arusaam, et vanatüdrukutel oli suurem oht saada tahtlikult või tahtmatult kaetajaks. Kurja silma ärahoidmiseks tuli soovimatu inimese vastutulekul üle vasaku õla sülitada või tema läheduses trääsa pidada (käsi rusikas, pöial väljas). Kasu oli pühitsetud veega kastmisest või juudasitast (teatud juur). Kaetamist kahtlustades saadakse abi ka nõialt kõi preestrilt. Lisaks tuleb end ebaõnne eest kaitsta mõtlematu uhkustamise või liigse enesekindluse korral – selle heastamiseks tuleb kolm korda sülitada üle vasaku õla, koputada või sõnum sõnade abil tühistada.

Kui tavaliselt soovitakse üksteisele õnne ja head, siis kurja silma uskumuste mõjul soovitakse üksteisele pigem halba. Tegemist on sümboolse sooviga, mille taga on sõnum “soovin halba, et ära hoida kurja silma, aga tegelikult soovin, et sul läheks hästi”. Selline soovija ütleb nii “Kivi kotti!”, “Head põrumist!”. Väikelast külastades ta kinnitab emale, et laps on inetu või väeti.

Kurja silma uskumustega on seotud katsikud, liikude pidamine ja sarikapidu. Katsikute funktsiooniks on uue kodaniku lülitamine sotsiaalsesse keskkonda, kuid, nagu varem öeldud, tekitavad imikud ja väikelapsed osades vaatajais kadedust. Selle ärahoidmiseks tuleb “titevarbaid leotada”, tähendab, tulevased vanemad kostitavad külalisi joogiga.

Kui ostate uue auto või muud kallihinnalist, tuleb seda tähistada, uus asi sisse õnnistada. Sageli teevad omanikud uue autoga avarii ja siis teavad teadjad öelda – see oli sellepärast, et sa ei teinud liikusid. Liikude pidamiseks tuleb kutsuda kokku lähedased või need, kes võiksid olla kadedad ja siis nendega koos juua. Halvasti suhtutakse nendesse, kes pitsist keelduvad (rahvuseti erinev). Tähistada tuleb ka sünnipäevi, võitusid ja muid saavutusi.

Sarikapidu korraldatakse ehitajatele ja see on võrreldav jootraha andmisega. Kui sarikapidu jääb õigeaegselt korraldamata, näitavad ehitajad seda arusaadavate märkide abil ka uue majaomaniku naabritele. Sellega põhjendatakse ka seda, kui maja valmis ei saanud.

Allpool nimetatud filmis “Kaetajad” käsitakse kurja silma ärahoidmiseks panna ukse taha hark. Jaapanlannad kannavad oma soengutes ja eestlannad kübaratel teravaid orke, uskudes, et see hoiab halva eemale.

Kurja silma tõrjeks kasutatakse hobuserauda ja kuusirpi. Enamasti peavad mõlemad paiknema lahtise otsaga üles, nagu oleks tegemist visuaalse kujutisega anumast, milles vedelik sees püsib.

Üheks kõige armastatumaks kurja silma amuletiks on hamsa, lahtise parema käe kujuline sümbol, milles peopesa keskel asub silm. Islamiusulised nimetavad seda ka Fatima käeks Muhhamedi tütre Fatima Zahra järgi. Kristlased nimetavad seda neitsi Maarja käeks ja juudid Mirjami, Moosese ja Aaroni õe, käeks. Vana Egiptuse ja Mesopotaami kultuuri mõjutustega hamsa sai populaarseks islamiusus, kust see kõigepealt kandus judaismi ja seejärel kristlusesse.

Lisaks hamsa kaasaskandmisele tuleks islamimaades vaadelda kurja silma uskumustest lähtuvalt hidžaabi kandmist, mis varjab kena inimese välimust võimaliku kadeda inimese eest. Eelarvamustega suhtutakse kiitmisesse, kuid samas piisab paljude islamiusuliste arvates, kui öelda ”‘MashaAllah’”, kui keegi imetleb, et end kurja silma vastu kaitsta (vt: http://www.islamicexorcism.com/evil-eye/). “Kaasaegses Saudi Araabias kutsutakse arvatavat kurja silmaga isikut ash-hab, mis tähendab ´hall ha kuivetu`.” (Dundes 2002: 200)

Indias võidi imikule või väikelapsele enne võõraste tulekut näole ja kehale joonistada paiseid, et ta näiks haige ja ei põhjustaks vaatajais kadedust.

Mis võiks olla kurja silma uskumuste taga? Et tegemist on nii laialdase ja peamiselt teadvustamata teabega, siis tuleb küsimus jagada palju väiksemateks osadeks. Näiteks, kui kurja silma võis põhjustada võõras inimene, kes nägi laudas ilusaid põrsaid, siis kaasaegsete terminitega nimetades võis võõras olla viirusekandja, kes andis edasi viirusnakkuse. Kaedes oli viirusekandja vastuvõtlikule taimele, loomale või inimesele piisavalt lähedal. Ravi soolaveega, veega või muu seespidiselt või välispidiselt manustatava ainega on samuti teatud haiguste puhul meditsiiniliselt seletatav.

Me räägime sageli söögi keemilisest koostisest, aga räägime vähe söömise juurde käivast õhkkonnast. Ometi teavad teadlased juba ammu, et hea tuju on kõige parem kokk ja õnnelik inimene saab söögist paremini kätte vajalikud toitained. Kas oled märganud, et näljasena muutub inimene pahuraks? Kas ta suudab oma halba tujusse kaasata ka teisi? Kas sellisel juhul seoseid kurja silma uskumustega?

Paljudele meeldib mõelda, et kõik nõidused, uskumused ja muud üleloomulikud nähtused on jäänud kaugele ajalukku ja kui mõni niidiots ulatubki meieni, on kõigile selge, et tegemist on valega. Ei ühte ega teist. Samas ei olegi oluline, kas kultuurikandja usub infot või mitte. Mida täpsem on ülevaade sarnastest nähtustest, seda lihtsam on tendentse teadvustada ja nende mõju tundma õppida.

Palun jaga ka teistega, kuid tead mõnda kurja silma uskumust.

Vt ka:
1. http://naistekas.delfi.ee/horoskoop/salateadus/kas-mul-on-kuri-silm.d?id=21010453
2. Vadjalased ja kuri silm http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vadja/mytol/kurisilm.htm
3. 14miljonilise auto liigud tehti 98 000-kroonise konjakiga? http://www.ohtuleht.ee/347017
4. ”Kaetajad” http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lood-kaetajad
5. http://foorum.audiclub.ee/viewthread.php?tid=69664
6. http://www.perekool.ee/index.php?id=36678&class=forum_schnell&action=view_post&post=5984806
7. http://www.ut.ee/folk/library/BA_Villem.pdf
8. http://aliceimedemaal.wordpress.com/2009/06/02/kultuuri-uuringud-kuri-silm/
9. http://www.elu24.ee/217552/pakistani-president-kaitseb-end-kurja-silma-eest-kitsede-tapmisega
10. Haiguste märksünad. Kaetus.
11. vt ka Terita oma meeli – see aitab märgata vihjeid tulevikule
12. Punase lõnga maagia