Autoriarhiiv: admin

Muinasjuttude tõlgendamine I

2010. aastal valmis minu magistritöö “Muinasjuttude tõlgendamine ja selle seosed religiooniga”. Selleks ajaks olin tundma õppinud 4 tõlgendusviisi, või, miks mitte ka – tõlgenduskeelt – mille abil muinasjutte tõlgendatakse. Sellise tõlgenduskeele eesmärgiks on mõista, millise hoiaku abil võivad inimesed antropoloogilises mõttes muinasjuttudega suhtestuda (mitte anda neile hinnangut).

Mulle sellel ajal teadaolevad muinasjutu (aga ka paljudele teistele narratiividele ja ka lihtsalt sümbolitele rakendatavad) tõlgendusviisid olid järgmised:

1. Traditsioonitõlgendus – traditsioonide ja ajaloo uurimise seisukohalt väärtusliku info otsimine muinasjuttudest. Traditsioonitõlgendus otsib muinasjuttudest võimalikke rituaale ja kombeid, pööramata tähelepanu muinasjutule kui tervikule.

Näiteks: Tuhkatriinu muinasjutus räägitakse sellest, et prints otsis tüdrukut, kellel oleks piisavalt väike jalg, et kuldking talle jalga mahuks. Hiina aladel, kust antud lugu pärit on, oli naistel tõepoolest kombeks kanda puukingi, mis takistasid jala suuremaks kasvamist, mis omakorda garanteeris parema abikaasa leidmise hilisemas elus. Võrdlusena – Eesti Tuhkatriinulood räägivad pigem sellest, kuidas prints või kuningas otsis noort naist, kellele king oleks täpselt paras – ei suur ega väike.

2. Sotsiaalne tõlgendamine – muinasjutu sisu kirjeldab sotsiaalse keskkonna toimimist. Sotsiaalse tõlgenduse alla kuuluvad nii versioonid, kus leitakse, et (muinas)lugude abil õpetati laptele sotsiaalset käitumist, kui ka natuke kaasaegsemad versioonid, kus sama õpetus lapse arengut pärsib (Tuhkatriinu koristab, sest see on naistetöö jne jne).

Näiteks: Reeglina eeldatakse, et printsid ja kuningad abielluvad seisusekohaselt samasse klassi kuuluvate inimestega. Seisuse näitajaks võivad olla riided ja ka Tuhkatriinusse armub prints just siis, kui tal on seljas seisusekohased, printsessiriided.

3. Psühhoanalüütiline tõlgendamine, keskendub inimese sisevastuoludele ja vaatleb eelkõige inimese sees olevaid pingeid, millele sotsiaalne keskkond ja inimese elukogemused on vaid peegeldused. Muinasjuttude huviorbiidis selles võtmes ei ole meie füüsilis-materiaalne elukeskkond, vaid inimeses toimuv arusaamine sellest, psühholoogias toimuv.

Näiteks: Jungiaanlikus võtmes saab printsi ja printsessi vaadelda hoopis kui animat ja animust, naiselikku ja mehelikku arhetüüpi.

4. Vaimne tõlgendamine, näeb muinasjuttu kui inimeste vaimsete võimete arengu kirjeldust. See on aktuaalne nii indiviidile ja inimgruppidele (näiteks rahvastele), kui ka globaalses mõõtmes. Kuningaks saamine tähendab võimet olla valitseja iseendas (mida on raske saavutada), maailma müstiliste salateadmiste tajumist inimeses või inimgrupis (näiteks rahvusgrupis). Kui psühhoanalüütilisel tõlgendusel on muinasjutu siht mitte maise, vaid psüühilise ressursi leidmine, siis vaimsel tõlgendamisel on selleks vaimne teadmine.

Näiteks: Peategelane (Tuhkatriinu) on teistele inimestele eeskujuks mõistes maailma paremini, kui teised inimesed. Ta saavutas õnne ületades takistusi, milleks teised poleks olnud võimelised.

Loomulikult on võimalik leida tõlgendusviiside vahel seoseid, mida oma magistritöös kirjeldan lülitustena ühelt tõlgendusviisilt teisele. Kui keegi soovib tutvuda kogu tööga, kirjutage kontaktis olevale aadressile.

Kas tead mõnd sümbolit ja selle tähendust? Kas tead selle teabe allikat või see on su enda arvamus?

Muinasjuttude tõlgendamine II

Lisa kommentaar

Muinasjuttude tõlgendamises on järjest populaarsemaks muutumas sellised tendentsid, kus muinasjuttudele rakendatakse meile mõnda harjumuspärast, kuid muinasjutule otseselt mittesobivat tõlgenduskeelt. Väga populaarne on juriidilise keele rakendamine muinasjutule – jutt kirjutatakse ringi kasutades peamiselt juriidikas kasutatavat terminoloogiat. Sarnaselt kasutatakse ka poliitilist tõlgenduskeelt. Üsna kaua on olnud kasutuses ka rõhutatult ebatsensuurse keele rakendamine muinasjutule. Lastele suunatud multifilmidele ja muudele lugudele on iseloomulik kaasaegsete stereotüüpidega loo värvikamaks muutmine – Lumivalgeke on Barbi, Shrek kohtab tuntud muinaslootegelasi, 7 pöialpoissi on laisad koristama (originaalid viitavad lihtsale, kuid hästi hoolitsetud majale), erinevad variatsioonid kaasaegsest naiselikkuse ja mehelikkuse dilemmast jne.

Kõigile eespool nimetatud tõlgendusviisidele on omane, et need on vaid loo värvikamaks muutmise teenistuses, kuid keegi ei väida, et selline tähendus oli algselt loos olemas. Uudsetest tõlgendusviisidest eristub tõlgendusviis, mille avastasin eelmisel aastal ja mis on täiesti sobilik kvalifitseeruma uueks muinasjutu sisu tõlgendusviisiks, millesse ka usutakse.

Viienda tõlgendusviisi nimi on “TEADUSLIK TÕLGENDAMINE”. See tähendab, et kõigil muinasjutus olevatel imeesemetel ja -toimingutel on teaduslik seletus. See ei tähenda, et kaasaegne teadus on võimeline kõiki imemasinaid JUBA valmis ehitama. Näiteks History kanalil jooksev sari “Iidsed tulnukad” selgitab, et iidsete tulnukate teoreetikute arvates olid müütides kirjeldatavad jumalad luust ja lihast tulnukad. Nad on võimelised tänu oma tehnoloogiale kontrollima ilma, võitma sõdasid, liikuma nähtamatult, vile abil tekitama tantsima ja naerma panevat või muu toimega lainesagedust, ilmselgelt omama kangelase eluloost suurepärast ülevaadet ja inimesi kivikujudeks nõiduma, kusjuures kivistumise nõiduse murdumisel ärkavad kõik nõiutud taas ellu.

Seda tõlgendusviisi võiks nimetada ka materialistlikuks tõlgenduseks, sest selle viljelejatele on omane, et kõik hüpoteetilised esemed või tegelased peavad omama mateeriat.

Sellistele väidetele leidub internetis rohkesti ka videoteateid, näiteks:
1. Loch Nessi koletis ujumas.
2. Merineitsid.
3. Lumeinimene.
4. Iga päevaga süveneb usk, et kohe leiavad ufod ja tulnukad teadusliku tõestuse.
5. Haldjad ja päkapikud.
6. Hiiglased.

Mõned näited:
LENDAV VAIP – hõljuki põhimõttel liikuv vaibakujuline alus.
NÄHTAMATUKS TEGEV KEEP – keep või tekk, millega inimene või ese kaetakse ja millel tekkiv peegeldus ei võimalda teda kas visuaalselt hoomata või radaritega püüda.
SININE SUITS – lõkkesse visatakse ränipulbrit.
SEITSME PENIKOORMA SAAPAD – äkki mõeldi selle all karkudel käimist? Mõned pildid Prantsusmaa näitel vaata siit.

David Icke kasutab aktiivselt just seda tõlgendusviisi. Meeldetuletuseks – kõikide tõlgendusviiside viljelejad usuvad selle tõlgendusviisi abil saavutatavat lugude tegeliku tähenduse mõistmist. Vaata näiteks: Ainult Telegramis: katkendeid David Icke`i uuest raamatust “Tajude petmine”

Interpretation of fairy tales I

2010 I wrote my master’s thesis titled “Interpretation of fairy tales and their relationship to religion”. My purpose was not to choose the best way to interpret fairy tales, but to understand how peaple are doing it. I realized that there are four ways to interpret fairy tales:

Firstly, there is the interpretation of tradition – interpreters are finding traditions in fairy tales. For example, there can be descriptions of marriage, initiations, rituals and cosmology. Interpretation of tradition involves both secular and religious side, according to decision whether the interpreted motive is religious or not. For example, marriage can both be arranged to get god`s blessing and social acceptance.

For example : Cinderella fairytale tells us that the prince was looking for a girl who`s foot is small enough to fit into a golden shoe. In China, where the story was firstly collected on 10th century, women tend to wear clogs preventing foot to grow, which in turn guaranteed an advantage to find good spouse. For comparison – in Estonian Cinderella stories, the shoe must fit the leg – not too small neither not too big.

Secondly, there is the sociological interpretation, in which the purpose of the interpretation is to see fairy tales showing and teaching social values, expectations and roles. In my opinion, the best interpreter in sociological interpretation is Bengt Holbek. Sometimes fairy tales are believed to be educational, but sometimes interpreters say, that stereotypes in fairy tales are carrying wrong stereotypes (women have to clean and serve etc).

For example : As a rule, princes or kings marry a lady in similar social clothes. They fall in love with Cinderella, when she carries a costume that higher class is wearing and they cannot recognise her without these clothes.

Thirdly, there is psychoanalytic interpretation of fairy tales – fairy tale is taking place in one person and showing psychological problems. Real life experiences are just reflections for our psychological decisions. For example, prince and princess are not human beings, but animus and anima, archetypes of the unconscious mind.

For example: magic helper is a knowledge that we will get from our uncouncious mind.

And the last way of interpretating fairy tales is spiritual interpretation. It describes the development in one person – the adventure is leading to spiritual values that can be available to anyone, but it is seldom achieved. In that case, it is not the story about psychological wellness, but higher spiritual values, that are hardly accessible because of human`s habit to aim for lower, materialistic, purpouses.

The growth can be considered for both the individuals and human groups (such as nations), as well as on the global scale. King of the acquisition is the ability to be the ruler of oneself (which is difficult to achieve).

Spiritual wisdom is the world’s secret wisdom of mystical perception of humans or human groups. If a psychoanalytic interpretation of the fairy tale has neither earthly nor psychological resource findings, it is the spiritual interpretation of this spiritual wisdom.

For example : The main character (Cinderella) is an example of a good human being. He/she achieved happiness by surpassing obstacles which others would not have been able to overcome.

How do you prefer to interpret fairy tales?

Interpretation of fairy tales II

Lisa kommentaar

There are tendences to renew fairy tales with legal, politic or rude vocabulary. Moreover, all of the above mentioned interpretation techniques are used for making the story more interesting, but no one is claiming that what turned out was the original meaning of the story.

Last year I realized, that there is one more way to interpret fairy tales that people believe. The fifth interpretation is “SCIENTIFIC INTERPRETATION”. This means that all miracles in fairy tale have scientific explanation. It does not mean that science is able to explain all of them today, but it would do so in future.

For example, in “Ancient Aliens” on History Channel, ancient alien theorists believe that gods described in myths are aliens. They are able to control weather thanks to technology, to win wars, to move around while being invisible, to use whistles to make people laugh or dance. The gods know everything about hero’s life and their knowledge allows their actions to seem magical to us.

Scientific interpretation is similar to interpretation of tradition – only certain symbols will be interpreted, not the whole story. Scientific interpretation of fairy tales is materialistic – interpreters believe, that all of the supranormal symbols and things could be signs of higher intelligence of aliens or previous cultures of humans.

This method of interpretation could also be called a materialistic interpretation, because the growers are inherent to all hypothetical objects or characters must possess matter.

Such assertions can be found in online videos, such as :
1. Loch Ness monster swimming.
2. Mermaids.
3. Bigfoot.
4. Every day deepens the belief that UFOs and extraterrestrials will have scientific proof .
5. Fairies and elves.
6. Giants.

Some examples are :
Flying carpet – a carpet shaped like a hovercraft on the principle of a mobile base.
Invisible coat – cape or blanket with which to cover a person or an object; the resulting reflection does not allow them to be visible by either eye or radars.
Blue smoke – silicon powder is thrown into fire.

If You have any idea, how could any miracle in fairy tales be interpreted scientifically, let us know!

Kurja silma uskumused I

Lisa kommentaar

“Kuri silm on võrdlemisi ühtne rahvausundiline kompleks, mis põhineb ideel, et mees- või naissoost isik omab jõudu, mille abil võib ta – kas meelega või tahtmatult – üksnes pilgu või kiitusega põhjustada kahju teisele isikule või tema varale.” (Alan Dundes, “Kes on rahvas”. Varrak, 2002: 181).

“Ei tahaks väita, et kõik ülalmainitud rahvapärased ideed või põhimõtted on […] teadvustatud. […] Oletan, et need on selliste kultuuride esindajate mõtlemise strukturaalsed printsiibid.” (sealsamas, lk 191)

Alan Dundes`artikkel “Kuri silm: essee indoeuroopa ja semiidi maailmavaatest” on üks väheseid infokandjaid selle nii levinud ja sügavalt kultuurimällu juurdunud usundisüsteemi kohta. Kui kõrvale jätta artiklis esinevad freudistlikud tõlgendused, jõuame reegliteni, mida igapäevaselt järgime, mõtlemata sellele, et oleme ühe vana usundi kultuurikandjad.

Üllatusena olen märganud, et uudseid õpetusi kurja silma kohta saab nii vanadelt kui lastelt, õpetusse uskujatelt kui mitteuskujatelt, nii küsimise peale kui ka täiesti juhuslikult. Kui oskad lisada siinsele kahele artiklile oma vihje, palun lisa see kommentaarina.

1. Uhkus. Ohvri heakäik, hea tervis ja kena välimus võivad esile kutsuda kurja silma rünnaku. Uhkustades meelitatakse kurja silma ligi. Kurjale silmale on teistest vastuvõtlikumad imikud, väiksed lapsed ja pruudid (sealsamas, lk 188)
2. Sümptomid. Kurja silma mõju alla sattudes inimene ja teised elusolendid haigestuvad, surevad või saadab neid muu ebaõnn. Tekkiva haiguse sümptomiteks on isu kaotus, liigne haigutamine, luksumine (“keegi räägib sind taga” = keegi kadestab sind), oksendamine ja palavik. Lehm ei anna piima, puu ja taim kuivavad ära. Elutud esemed mõranevad või purunevad. (vt: sealsamas, lk 181)
3. Kaitse kurja silma vastu. Kaitse kurja silma eest toimub kahel viisil. Esiteks preventiivne viis – varjatakse kõike, mis võiks kadedust tekitada. Teiseks kaitsev viis – kantakse amulette, tehakse kätega erilisi liigutusi (näiteks pöidla hoidmine, trääsa pidamine), sülitatakse, kasutatakse sõnamaagiat, tehakse esemetele kaitsemärke. Kaitsvaid vormeleid võib lausuda näiteks enne ja/ või pärast kiitmist. Kaitsvad sümbolid võivad olla rinnad või suguorganid – küllusliku elujõu sümbolid. (vt sealsamas, lk 181-182, 203)
4. Välimus. Ilusat välimust varjatakse (näiteks loori, kehakumerusi varjavaid riideid või silmatorkamatuid (!) riideid kandes kandes), määritakse end ja teisi, keda soovitakse kaitsta. Uutele rõivastele tehakse meelega plekid. Euroopa ja Ameerika miljonäride seas on levinud soovitus käia kaltsudes. (vt sealsamas, lk 182)
5. Sõnamaagia. Juudi kultuuris on levinud komme vältida positiivset vastust küsimusele “kuidas läheb?”. Ohutuks vastuseks on “pole viga” või “ei kurda”. Enne koos klaasikese rüüpamist lausutakse üksteisele “terviseks!” või muu toost. Enne sööma hakkamist soovitakse “head isu”. (vt sealsamas, lk 182, 192, 194)
6. Ravi. Kui selgub, et tegemist on kurja silma juhtumiga, tuleb leida kurja silma omanik, kes oma ohvrit teadlikult või tahtmatult kahjustab. Tahtmatul kurja silma omanikul palutakse mõnel pool sülitada ohvrile näkku, et ohver paraneks. Kurja silmaga vaatab inimene, kes on kade, kurja silma võiks nimetada ka kadedaks silmaks. Ihaldatavat objekti nähes selle kiitmise või sellest vaimustumise taga võib olla kadedus. Nii võib tekkida olukord, kus kurja silma uskumuste mõjusfääris olevad inimesed satuvad kiitust kuuldes paanikasse või vastupidi, uskumuste mittetundjad ei mõista, miks teda kunagi ei kiideta.
Süüdlaseks võib peale kadestaja olla Freudi arvates ka kadestatav ise – tal on hirm kadeduse ees ja ta projitseerib neile kadeduse, mida ise tunneks nende asemel olles. Seega – kui kadestatav oleks muidu süüdi, et vihkab teist, siis nüüd on tal põhjus teist süüdistada, nimelt – kadetsemises. Eriarvamusel on läbi ajaloo oldud ka ses küsimuses, kas kurja silmaga vaatamine on tahtmatu või võib olla ka tahtest sõltuv pahatahtlik tegevus. Samuti – kas selle omanikuks võib olla keegi peale inimese, näiteks mõni vaim. (vt sealsamas, lk 182 – 189)
7. Piiratud hüvede põhimõte. Hüvede kogus on piiratud ja seepärast tuleb iga inimese hüve teise arvelt. (sealsamas, lk 191-192). Kui keegi on rikas, siis ta on seda vaeste arvelt. Kui keegi on terve, siis teisel on vähem jõudu ja ta haigestub. Kui keegi on ilus, siis ta võtab ära hüved neilt, kes pole seda. Kui kade inimene näeb tugeva elujõu märke, siis ta kahjustab seda elujõudu oma kadeduse ja/ või pahasoovlikkusega. Mõnel inimesel on suurem kalduvus kurjale silmale, kui teistel, sest ta on harjunud saama hüvesid teiste arvelt või ta ei ihalda mitte oma unistusi, vaid vaatab, mida teised ihaldavad ja siis tahab teiste asju endale. (Võrdlusena – sellele seisukohale vastandub külluse, ringlemise põhimõte (inglise keeles – currency), kus hüvesid on külluslikult ja teistest parem olemise asemel tuleb küllust – andmist ja saamist – hoida ringluses.)
8. Vedelik. Kurja silma uskumustes on tähtsal kohal vedelik vastandudes surmale, seega on vedelik hea ravivahend kurja silma vastu. Judaismis ja kristluses räägitakse ühelt poolt, et paradiisis on piimajõed ja teisalt, et põrgus on palav ja kuiv. Elu on vesi – vedeliku juurdesaamine tähendab elu ja kuivamine surmale viivat tendentsi. Igavest elu ja noorust otsiti veest: eluvesi võis surnud ellu äratada, igavese nooruse allikalt toodud vesi aga nooruse elujõu tagasi anda. (vt sealsamas, lk 191 – 192, 198, 223) Vene multifilmis “Küürselg sälg” tahtis tsaar kümmelda erinevates vannides, et saada nooreks, lollike Ivan muutus neis aga kauniks printsiks.
9. Joomiskombestik. Kellegi teatud õnnestumise tähistamiseks juuakse koos. Tekib võimalus, et keegi võiks olla kade ja kurja silma ennetamiseks pakutakse teisele vedelikku. Öeldakse üksteisele “terviseks”, “sinu eest”, sinu terviseks”, “pikka iga sulle”. Kas koos mittejoomisel või enne joomist vastava vormeli lausumata jätmisel saaks kellegi tervis kahjustatud? Mõnel pool pakutakse sellele, keda kahtlustatakse kurjas silmas, piima. (vt sealsamas, lk 192)
10. Jootraha. Et kelner sööjat ei kadestaks, annab kleint heasoovlikkuse tagamiseks talle jootraha, mis tõlgetes erinevatesse keeltesse sisaldab nimetuses viidet joogile. Kurja silma vältimiseks pakutakse sümboolselt vedelikku (jootraha = jook + raha). (vt sealsamas, lk 194 – 195)
11. Emapiim. Õdede ja vendade rivaalitsemine emaarmastuse pärast on võimalik põhjus, miks emapiim on oluline komponent kurja silma uskumustes. (vt sealsamas, lk 197)
12. Söömiskombestik. Ohtlik on süüa avalikus kohas, sest ümbruses võib olla kadestavaid pilke. Reeglina on järgitud kommet, et kõik ruumis viibijad saavad söögikorrast osa, sest nii pole karta kurja silma. Veel enam – kadeda pilgu alla jäänud toitu peetakse mõnel pool mürgiseks. Avalikus kohas söömisel on abiks see, kui pakutakse ka teistele süüa, kuigi enamasti on tegemist formaalse kutsega. Söögi pakkumisele vastatakse “head isu”, mille tõlgenduseks on – söö rahulikult oma toitu edasi, ma pole kade su söögi peale. (vt sealsamas, lk 193 – 194)
13. Surnutega seotud kombestik. Et surnud on janus, pannakse kalmudele veeanumaid. Surnud kadestavad elavaid, näiteks vampiirid himustavad elavate verd. (vt sealsamas, lk 198 – 199)
14. Noorus. Vanad kadestavad noorte elujõudu. (vt sealsamas, lk 199)
15. Sülitamine. Ühelt poolt on sülg vedelik, kuid teisalt on teise suunas/ pihta sülitamine solvamise akt, mis otsekui vähendaks ta väärtust ja olendi/ eseme kadestamisväärsus langeb. Näiteks, kui keegi kiidab armsat väikest last, palub lapsevanem lapse peale sülitada. (vt sealsamas, lk 201 – 202) Ravimiseks möödujate sülje kogumine ja seejärel süljesegu suukaudne manustamine haige poolt võis olla algeliseks kaitsepookimise viisiks.
16. Meremehed. Meremehed tätoveerivad avatud silmi oma laugudele või rindadele uskudes, et need silmad jäävad ärkvele, kui nad ise magavad. Silm maalitakse ka paadi või laeva nina mõlemale küljele. (sealsamas, lk 203)
17. Printsiip “sarnane sarnase vastu”. Kuna Türgi aladel arvati, et just siniste silmadega inimestel võib olla kuri silm, kanti selle kaitseks sinise silma kujutisi. (sealsamas, lk 210 – 211)
18. Printsiip “alandamine”. Nagu eelnevalt sülitamise näite puhul näidatud, aitab kadeduse vastu, kui kadestav alandab kadestatut. Midagi sarnast toimub keskmise sõrme näitamise puhul – kadestaja annab märku “ma kahandan su väärtust ja siis pole põhjust sind enam kadetseda” (ma ei kahjusta sind oma kadedusega).
19. “Nii nagu nõidumine, annab ka süüdistus kurja silma omamises põhjuseks sotsiaalseteks sanktsioonideks ning isiku ühiskonnast väljatõrjumiseks…” (sealsamas, lk 220). Sellega on selgitatav halvustav suhtumine kurja silma uskumustesse – kaasajal ei peeta õigeks süü veeretamist võõraste kaela. Kurja silma uskumused on tugevamad kaitse ja ravi osas, kuid nõrgenenud süüdistatava karistamise, teavitamise või ravisse kaasamise osas.

Selline sai kommentaaridega kokkuvõte A. Dundes`esseest. Eraldasin selle täiendustest, mis on leitavad järgnevast postitusest. Folkloor ei kuulu vaid teadlastele, lastele või lõõpijatele, vaid selles on sõnum meile kõigile.

Kurja silma uskumused II

Tänapäeva ühed kõige varjatumad uskumused on ”kurja silma” uskumused. Inimesed justkui teavad neid, kuid otsustaval hetkel ütlevad – eks see ole ju ainult ebausk. Ometi on need teadmised palju levinumad, kui me arvatagi oskame.

Islamiusulised on kristlastest avameelsemad tunnistamaks oma usku kurja silma uskumustesse. Märke kurja silma kohta võime leida lisaks rahvausundist ja sellistest suurematest usundisüsteemidest, nagu Vana-Egiptus, Vana-Kreeka, budism, hinduism ja judaism.

Tuntud näide kurja silma mõjust on hüpnotiseerimine. „Kuri silm sunnib meid igapidi hüpotismist seletust otsima. Esivanemate kurja silma teooriale toetudes jõuti uuemal ajal selgusele, et mitte ainult madude vaade ette juhtunud väikest looma ei halga, vai inimene teist hingelist võib hüpnotiseeria…“ (Matthias Johann Eisen “Eesti mütoloogia”. Mats 1995, lk 15).

Eesti rahvausundis on vastupidiselt türklaste hirmule siniste silmadega inimeste ees peetud kurja silma omanikeks pigem tumedat verd inimesi. See on seletatav inimese hirmuga kõige ees, mis on “võõras”, mitte “oma”.

Kasutusel on sellised mõisted, nagu “kaetaja” (kurja silmaga kahjustaja) ja kaetatav (see, kes kurja silma mõju all). Kaetatust võis põhjustada kade pilk või kiitus. Kaetatud lapsed muutusid rahutuks ja kaotasid söögiisu. Kui “kaema” tähendab “vaatama”, siis märgib sõna “kaetama” justkui pilgu (jõu) pidamajäämist teatud objektile või isikule. “Etskae!” märgib luba vaadata. “Trääsa näitamise” tõlgenduseks võiks olla “sa ei saa mult midagi ja ma olen kaitstud, sa ei saa mind oma pahameelega kahjustada”. Huvitavad teemaga seostuvad väljendid on “päkad silma” ja “pöidlad silma”, mis märgivad pudeli tühjakssaamist.

“Mulgi meesteülikonnale oli iseloomulik ka pükste peal kantav nahkvöö koos selle küljes rippuva musta nahktaskuga. […] Vööl arvati terveks tegev jõud olevat ning selle kandja oli kaitstud halbade inimeste ja jõudude (kuri silm, vaimud) eest.” (http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?id=73&op=body)

Kaetajat otsiti vaeste, haigete aga ka rikaste hulgast. Levinud oli arusaam, et vanatüdrukutel oli suurem oht saada tahtlikult või tahtmatult kaetajaks. Kurja silma ärahoidmiseks tuli soovimatu inimese vastutulekul üle vasaku õla sülitada või tema läheduses trääsa pidada (käsi rusikas, pöial väljas). Kasu oli pühitsetud veega kastmisest või juudasitast (teatud juur). Kaetamist kahtlustades saadakse abi ka nõialt kõi preestrilt. Lisaks tuleb end ebaõnne eest kaitsta mõtlematu uhkustamise või liigse enesekindluse korral – selle heastamiseks tuleb kolm korda sülitada üle vasaku õla, koputada või sõnum sõnade abil tühistada.

Kui tavaliselt soovitakse üksteisele õnne ja head, siis kurja silma uskumuste mõjul soovitakse üksteisele pigem halba. Tegemist on sümboolse sooviga, mille taga on sõnum “soovin halba, et ära hoida kurja silma, aga tegelikult soovin, et sul läheks hästi”. Selline soovija ütleb nii “Kivi kotti!”, “Head põrumist!”. Väikelast külastades ta kinnitab emale, et laps on inetu või väeti.

Kurja silma uskumustega on seotud katsikud, liikude pidamine ja sarikapidu. Katsikute funktsiooniks on uue kodaniku lülitamine sotsiaalsesse keskkonda, kuid, nagu varem öeldud, tekitavad imikud ja väikelapsed osades vaatajais kadedust. Selle ärahoidmiseks tuleb “titevarbaid leotada”, tähendab, tulevased vanemad kostitavad külalisi joogiga.

Kui ostate uue auto või muud kallihinnalist, tuleb seda tähistada, uus asi sisse õnnistada. Sageli teevad omanikud uue autoga avarii ja siis teavad teadjad öelda – see oli sellepärast, et sa ei teinud liikusid. Liikude pidamiseks tuleb kutsuda kokku lähedased või need, kes võiksid olla kadedad ja siis nendega koos juua. Halvasti suhtutakse nendesse, kes pitsist keelduvad (rahvuseti erinev). Tähistada tuleb ka sünnipäevi, võitusid ja muid saavutusi.

Sarikapidu korraldatakse ehitajatele ja see on võrreldav jootraha andmisega. Kui sarikapidu jääb õigeaegselt korraldamata, näitavad ehitajad seda arusaadavate märkide abil ka uue majaomaniku naabritele. Sellega põhjendatakse ka seda, kui maja valmis ei saanud.

Allpool nimetatud filmis “Kaetajad” käsitakse kurja silma ärahoidmiseks panna ukse taha hark. Jaapanlannad kannavad oma soengutes ja eestlannad kübaratel teravaid orke, uskudes, et see hoiab halva eemale.

Kurja silma tõrjeks kasutatakse hobuserauda ja kuusirpi. Enamasti peavad mõlemad paiknema lahtise otsaga üles, nagu oleks tegemist visuaalse kujutisega anumast, milles vedelik sees püsib.

Üheks kõige armastatumaks kurja silma amuletiks on hamsa, lahtise parema käe kujuline sümbol, milles peopesa keskel asub silm. Islamiusulised nimetavad seda ka Fatima käeks Muhhamedi tütre Fatima Zahra järgi. Kristlased nimetavad seda neitsi Maarja käeks ja juudid Mirjami, Moosese ja Aaroni õe, käeks. Vana Egiptuse ja Mesopotaami kultuuri mõjutustega hamsa sai populaarseks islamiusus, kust see kõigepealt kandus judaismi ja seejärel kristlusesse.

Lisaks hamsa kaasaskandmisele tuleks islamimaades vaadelda kurja silma uskumustest lähtuvalt hidžaabi kandmist, mis varjab kena inimese välimust võimaliku kadeda inimese eest. Eelarvamustega suhtutakse kiitmisesse, kuid samas piisab paljude islamiusuliste arvates, kui öelda ”‘MashaAllah’”, kui keegi imetleb, et end kurja silma vastu kaitsta (vt: http://www.islamicexorcism.com/evil-eye/). “Kaasaegses Saudi Araabias kutsutakse arvatavat kurja silmaga isikut ash-hab, mis tähendab ´hall ha kuivetu`.” (Dundes 2002: 200)

Indias võidi imikule või väikelapsele enne võõraste tulekut näole ja kehale joonistada paiseid, et ta näiks haige ja ei põhjustaks vaatajais kadedust.

Mis võiks olla kurja silma uskumuste taga? Et tegemist on nii laialdase ja peamiselt teadvustamata teabega, siis tuleb küsimus jagada palju väiksemateks osadeks. Näiteks, kui kurja silma võis põhjustada võõras inimene, kes nägi laudas ilusaid põrsaid, siis kaasaegsete terminitega nimetades võis võõras olla viirusekandja, kes andis edasi viirusnakkuse. Kaedes oli viirusekandja vastuvõtlikule taimele, loomale või inimesele piisavalt lähedal. Ravi soolaveega, veega või muu seespidiselt või välispidiselt manustatava ainega on samuti teatud haiguste puhul meditsiiniliselt seletatav.

Me räägime sageli söögi keemilisest koostisest, aga räägime vähe söömise juurde käivast õhkkonnast. Ometi teavad teadlased juba ammu, et hea tuju on kõige parem kokk ja õnnelik inimene saab söögist paremini kätte vajalikud toitained. Kas oled märganud, et näljasena muutub inimene pahuraks? Kas ta suudab oma halba tujusse kaasata ka teisi? Kas sellisel juhul seoseid kurja silma uskumustega?

Paljudele meeldib mõelda, et kõik nõidused, uskumused ja muud üleloomulikud nähtused on jäänud kaugele ajalukku ja kui mõni niidiots ulatubki meieni, on kõigile selge, et tegemist on valega. Ei ühte ega teist. Samas ei olegi oluline, kas kultuurikandja usub infot või mitte. Mida täpsem on ülevaade sarnastest nähtustest, seda lihtsam on tendentse teadvustada ja nende mõju tundma õppida.

Palun jaga ka teistega, kuid tead mõnda kurja silma uskumust.

Vt ka:
1. http://naistekas.delfi.ee/horoskoop/salateadus/kas-mul-on-kuri-silm.d?id=21010453
2. Vadjalased ja kuri silm http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vadja/mytol/kurisilm.htm
3. 14miljonilise auto liigud tehti 98 000-kroonise konjakiga? http://www.ohtuleht.ee/347017
4. ”Kaetajad” http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lood-kaetajad
5. http://foorum.audiclub.ee/viewthread.php?tid=69664
6. http://www.perekool.ee/index.php?id=36678&class=forum_schnell&action=view_post&post=5984806
7. http://www.ut.ee/folk/library/BA_Villem.pdf
8. http://aliceimedemaal.wordpress.com/2009/06/02/kultuuri-uuringud-kuri-silm/
9. http://www.elu24.ee/217552/pakistani-president-kaitseb-end-kurja-silma-eest-kitsede-tapmisega
10. Haiguste märksünad. Kaetus.
11. vt ka Terita oma meeli – see aitab märgata vihjeid tulevikule
12. Punase lõnga maagia

Muinasjuttude tõlgendamisega seotud sõnade tähendusest

Lisa kommentaar

Faabula – teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus. Teose faabulaga antakse sündmused edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/9kl_kirjanduse_moisteid_maarja1.htm)

Imemuinasjutt – muinasjutt, mille tegelaseks on vähemalt üks inimene ja loos peab esinema imeelement. Lugu on reeglina üsna kindla ülesehitusega. Rahvusvahelises muinasjuttutüüpide klassifikatsioonisüsteemis muinasjututüübid ATU 300 – 745 võrreldavad muinasjutud. (Väljend on levinud, kuid natuke nõrk, sest imemuinasjutud eeldavad imeelemente, aga me ei tea täpselt, kuivõrd oli muinasjuttudes esineval libahundil või kuradil 18. – 19. sajandi jutuvestjale kujundlik tähendus. Sellel ajal oli suurem osa rahvast sügavalt religioosne ja uskus meist (keskmises mõttes) erinevasse maailmapilti. Loomulikult on imemuinasjuttudes ka selliseid tegelasi ja toiminguid, mida, võib arvata, et tõesti ei peetud tegelikkuses võimalikuks. Siiski võivad paljud muinasjuttude imeelemendid olla „ime“ meie poolt vaadatuna, aga ka selles võib vahel kahelda.)

Kaastõlgendus – kõikide tõlgendusviiside viljelejad tunnevad ka teisi tõlgendusviise ja kasutavad neid, kui need sobivad dominantse tõlgendusviisi teenistusse. See toimub hetkelise lülitusega teisele tõlgendusele ja siis teise tõlgendusviisi kuuluva tõlgenduse lahti seletamine omakorda dominantse tõlgendusviisi abil.

Kunstmuinasjutt – muinasjutt, mille autor on teada.

Muinasjutt – rahvapärimusena suust suhu kandunud lugu, mille autor ei ole teada. Võimalik, et loo tegelikku toimumisse ei usutud. Lool on reeglina õnnelik lõpp – headus saab tasutud ja halb ilmsiks, enamasti ka karistatud. Muistendid ja müüdid ei ole muinasjutud.

Muinasjuttude tõlgendamine – muinasjutu sündmustikule ja selles esinevatele motiividele uudse tähenduse andmine, millest muinasjutus tegelikult ei räägita. Seda tegevust põhjendatakse sellega, et salateadustest või kultuurimälust mõjutatult, inimese psühholoogilisi kalduvusi arvestades, erinevate kommete ja usundite mõjul või muul põhjusel on see tähendus muinasjutus juba algselt olnud olemas.
– Laiemas mõttes mõistetakse väljendi “muinasjuttude tõlgendamine” all ka muudesse zanritesse (müüt, muistend, eepos, kunstmuinasjutt või mistahes lugu) kuuluvate lugude tõlgendamist. Seda ei saa otseselt valeks pidada, sest tõlgendatakse siiski lugudes esinevaid muinasjutulikke elemente. Näiteks Risto Järv juhib tähelepanu kaasaegses kultuuris esinevate juttude ülesehituse sarnasusele muinasjuttudega – seiklusfilmid meenutavad tihti uskumatute juhtumustega muinasjutulaadset sündmusterida, kus algul tavalisena tunduv kangelane jõuab imepärasel viisil astuda vaenlasele vastu, saada tema üle võidu ning selle tegevustiku käigus leida veel endale ka armastatu (Järv 2005: 49).

Muinasjuttude uurimise ajaloolis-geograafiline meetod ehk soome meetod – muinasjuttude algvormi ja geograafilise lähtepunkti selgitamisel kasutati teadmisi ajaloost ja geograafiast (Julius Krohn, Kaarle Krohn).

Muinasjuttude ülesehitus – muinasjutu vormilised seaduspärasused. Näiteks Vladimir Propp koostas kolmekümne ühe funktsiooniga imemuinasjutustruktuuri (Propp 1997: 83). See on süntagmaatiline, muinasjutu peamisi tegevuskäike eeldav vorm. Claude Lévi-Strausi arvates koosneb mütoloogiline mõttemuster koosneb kindlatest karakteritest ja kui ühte neist muudetakse, muutub kogu lugu, see tähendab – muinasjuttudes on teatavad vastandpaarid ja kui ühte elementi muudetakse, muutub ka talle paariliseks olev vastand. Alan Dundes leiab, et muinasjutul on 10 osa: puudus, puuduse kõrvaldamine, ülesanne, ülesande sooritamine, keeld, keelu rikkumine, pettus, pettuse ohvriks jäämine, keelu rikkumise tagajärjed, põgenemine (Dundes 1964: 61 – 84). Joseph Campbell eristab müüdi neli funktsiooni: metafüüsiline (aukartus elu müstilise poole ees), kosmoloogiline (maailmapilt), sotsiaalne ja psühholoogiline (Campbell 2007: 129 – 223).

Muinasjututeraapia – teraapia, mis võimendab muinasjuttude abil inimese psühholoogilist suutlikkust või kõrvaldab muinasjutus esinevate stereotüüpide negatiivset mõju.

Muistend – rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks. (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/9kl_kirjanduse_moisteid_maarja1.htm)

Müüt – usundiga seotud fantastiline jutustus, mille tegelasteks on jumalad või pooljumalad ning mis räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jmt (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/9kl_kirjanduse_moisteid_maarja1.htm)

Psühhoanalüütiline tõlgendus – vaatleb inimese sisevastuolusid tema sees olevaid pingeid, millele sotsiaalne keskkond ja inimese elukogemused on vaid peegeldused. Muinasjuttude huviorbiidis selles võtmes ei ole meie füüsilis-materiaalne elukeskkond, vaid inimeses toimuv arusaamine sellest, psühholoogias toimuv. (Sigmund Freud, Alan Dundes, Carl Gustav Jung, Bruno Bettelheim, Robert Bly, Marion Woodman, Clarissa Pinkola Estés, Marie-Louise von Franz)

Rahvusvaheline muinasjututüüpide klassifikatsioonisüsteem – Antti Aarne jaotas soome meetodi abil muinasjutud 1910. aastal alarühmadesse, Stith Thompson täiendas Euroopa muinasjututüüpide süsteemi kahel korral aastatel 1928 ja 1961 (Uther 2004: 7). Selle tulemusena võeti kasutusele Aarne-Thompsoni rahvusvaheline muinasjututüüpide loetelu (tähisega AT). 2004. aastal ilmus tüübiloetelu Utheri täienduste ja parandustega, muinasjututüüpe märgitakse tähisega ATU (Aarne/ Thompson/ Uther) (Uther 2004: 7). Muinasjuttude rühmadesse jaotamine toimub sarnase sündmustiku alusel. Näiteks – kõik me teame muinasjuttu Tuhkatriinust, kuid jutustaksime seda erineval moel. Nii on seda alati tehtud – igas loos on midagi uut, kuid teatud sündmustikku arvesse võttes saame aru, et tegemist on just Tuhkatriinulooga.

Sotsiaalne tõlgendus – muinasjutu sisu on mõistetav kui õpetus hakkama saada sotsiaalses keskkonnas. Imeelemendid on allegoorilise tähendusega ja sümboliseerivad sotsiaalse keskkonna seaduspärasusi.

Sümbol või märk – asendavad muu mõiste või motiivi, kusjuures neil ei pea esinema sarnasust algse tähendusega.

Teaduslik tõlgendus – otsib teaduslikke seletusi muinasjuttudes esinevatele imeelementidele pööramata tähelepanu muinasjutule kui tervikule.

Traditsioonitõlgendus – otsib muinasjuttudest võimalikke rituaale ja kombeid, pööramata tähelepanu muinasjutule kui tervikule. (Bengt Holbek, Satu Apo, Tarmo Kulmar)

Vaimne tõlgendus – inimeste vaimsete võimete arengu kirjeldust. See on aktuaalne nii indiviidile ja inimgruppidele (näiteks rahvastele), kui ka globaalses mõõtmes. Kuningaks saamine tähendab võimet olla valitseja iseendas (mida on raske saavutada), maailma müstiliste salateadmiste tajumist inimeses või inimgrupis (näiteks rahvusgrupis). Kui psühhoanalüütilises tõlgenduses võivad tegelaseks olla kõik inimesed, siis vaimse tõlgenduse puhul räägitakse neist, kes on teistele eeskujuks. (Rudolf Steiner, Joseph Campbell)

Muinasjuttede tõlgendamisega seotud uurimused Eestis:
Himma, Kairi 2010. Muinasjuttude tõlgendamine ja selle seosed religiooniga. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Järv, Risto 1999. Vale-Jüri kiusatus. Valekangelasest „Lohetapja“ (AT 300) põhjal. – Lohetapja. Toimetanud Mall Hiiemäe, Janika Oras ja Kadri Tamm, Pro Folkloristika, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 52 – 69.
Laurimaa, Katri 1999. Muinasjutu „Vahetatud naine“ (AT 403B) Eesti teisendid rahvusvahelises kontekstis. Magistritöö. Tallinn: Tallina Ppedagoogikaülikool.
Priimägi, Linnar 2007. Eesti muinasjutu psühhoanalüüs. – Keel ja kirjandus, nr 6 2007, lk 463 – 475.
Purga, Sirje 2004. Mõtteid eepose Kalevipoeg pildikeelest. Bookmill trükikoda.
Semper, Johannes 1924. Kalevipoja rahvaluulemotiivide analüüs. Tartu, KÜ Loodus.
Sepp, Heili 2012. Selle unenäo nägin mina, kuningas Nebukadnetsar. Tn 2 ja 4 jungiaanlikust aspektist. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Toomeos-Orglaan, Kärri 2001. „Klaasmäel“. Toimetanud Mall Hiiemäe ja Kanni Labi. Pro Folkloristica, lk 219 – 231.

Muinasjuttude tõlgendamine III. Traditsioonitõlgendus

Lisa kommentaar

Kõige lihtsamini võiks traditsioonitõlgendust mõista vast nii – see on tõlgendus, et muinasjuttudesse on talletatud varasematel aegadel teadaolevad traditsioonid. See on huvitav, et kui ajalugu otsitakse reeglina arheoloogiast ja kirjalikest kroonikatest, siis ühe võimalusena on varasemat elu-olu võimalik tundma õppida läbi rahvapärimusena meieni kandunud muinasjuttude. Märksõna selle tõlgendusviisi juures on sõna – VANASTI. Inimestele on olnud oluline talletada kultuurimällu varasemaid kombeid ja huvitav rääkida üksteisele narratiive VANA aja kohta.

Seega – traditsioonitõlgendus on muinasjuttude tõlgendusviis, kus sümbolid, motiivid või sündmustik on tõlgendatavad uskumuste, rituaalide ja traditsioonidena.

Vennad Grimmid, kes 19. sajandil elavdasid muinasjuttude kogumist, tundsid huvi ka nende ajaloolise algvormi ja geograafilise asukoha kohta. Paljud uurijad (sealhulgas ka Uku Masing) on muinasjuttude ajaloolis-geograafilisel uurimisel teinud huvitavaid tähelepanekuid, näiteks meile teadaolev lugu printsessist herneteral on pärit islamiusu aladelt ja rääkis algselt sellest, et mõned naised on liiga kapriissed (vt http://www.folklore.ee/tagused/nr24/hernes.htm).

Ajaloolis-geograafiliseks uuringuks tuleb ka tunda teatud piirkonnale iseloomulikke traditsioone, nii võib traditsioonitõlgendust pidada vanimaks süstemaatiliselt kasutatavaks tõlgendusviisiks. Kui sotsiaalse tõlgenduse järgi räägiti muinasjutte, et tutvustada üksteisele sotsiaalseid norme, siis traditsioonitõlgenduse seisukohalt oli muinasjuttude, memoraatide, muistendite ja müütide edasirääkimine põhjendatud vajadusega edastada õpetust, kuidas suhtestuda üleloomulikuga (selle sõna nõrkusest räägin hiljem postitustes pealkirja all “Teaduse ja religiooni piiril”).

Näiteks:
– Kosijatelt nõutud katsumused võivad olla initsiatsiooniriituse elemendid.
– Riigi saamine printsessi kaudu võib olla viide matriarhaadile.
– Imesid tegevad abilised võivad omada viiteid teatud piirkondade jumalatele või jumalannadele.
– Kui sotsiaalse tõlgendusviisi abil tõlgendades on vampiir inimene, kelle läheduses teised väsivad (niiöelda võtab neilt energia ära), siis traditsioonitõlgenduse seisukohalt on tegemist surnuga, kes omab võimet mõjutada teatud moel elavaid ja neile reeglina kahju tuua.
– Kui sotsiaalse tõlgenduse seisukohalt võitis Tuhkatriinu printsi südame oma vooruslikkusega, siis traditsioonitõlgenduse seisukohalt näitab see tendentsi, kus prints pidi kaasa valima vanemate või muude tingimuste tõttu, asendumist armastusega põhjendatud suhte loomisega.
– Libahundiks muutumine (mis on pärit kütiajast ja oli siis positiivse tähendusega) toimus rituaali abil, kus libahundiks muutuja pidi kokku puutuma hundi nahaga. Rituaal on sageli seotud kiviga, vahel ka sellel või selle ümber tehtava lõkkega – mis võib olla viide ohvrikivil ohverdamise kommete kohta.
– Valjaste helistamine hobuse kutsumiseks metsast võib olla märk sümpateetilisest maagiast (kontaktis olnud esemete vahele jääb side).
– Muinasjuttudest võib leida vaimolendite kirjeldusi, sellest pikemalt postituses “Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris“.

Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris

Lisa kommentaar

„Aga kuigi lodagaade jutu järgi mõnikord tundub, nagu eksisteeriks üksainus õige müüdiversioon, ei ole see õigupoolest nõnda. Tegelikult julgustatakse inimesi lülitama luuletusse elemente, mida nad on kuulnud teiste esituste ajal. (…) Võib ainult oletusi teha, milliseid elemente korratakse järgmisel korral, kindel on aga see, et kogu aeg lisandub poeemi midagi uut ja langeb välja midagi vana“ (Goody 2005: 49).

Muinasjuttude tõlgendamist tundma õppides tekkis mul soov kirjutada üks näide traditsioonitõlgenduse kohta, sest on keeruline leida autorit, kes oleks kasutanud puhtalt traditsioonitõlgendust – sellised tõlgendused on pigem laiali mööda raamatuid ja artikleid, ka tõlgenduse kasutajaid pole kerge prognoosida. Uurimust takistas ülevaatliku materjali olemasolu, mis iseloomustaks vaimolendeid. Ega jäänudki muud üle, kui tuli see koostada.

Eestis on koostatud mitmeid uurimusi vaimolendite kohta. Jumalate kõrval on Matthias Johann Eisen, Oskar Loorits, Felix Oinas, Ülo Valk, Aino Laagus, Mare Kõiva ja paljud teised tutvustanud Eesti väiksemaid vaimolendeid. Käesoleva uurimuse eesmärgiks on vaadelda vaimolendite teisenemist Eesti folklooris ja võimalusel näidata, millised on varasemad ning millised hilisemad vaimolendi nimed ja tema tegevuse kirjeldused.

Teisenemise all tuleb mõista ühe asja muutumist teiseks. Kui me muinasjuttude puhul räägime loo variantidest, siis vaimolendi nime, tegevuse või muu temaga seonduva muutumine on pöördumatu protsess, kus tuleb rääkida kas algsest või teisenenust. Vaimolendi teisenemist tuleks vaadelda ses mõttes lahus folkloorsetest teadetest, et see toimub religioosse mõtlemise muutuste tõttu. Viimane paigutub laiale ajaskaalale alustades Eesti esimeste asustajatega ja teisalt ulatudes välja meie ajani. Inimesed on pidanud oluliseks varasemate uskumuste säilitamist, põnevaks vanadest asjadest rääkivaid lugusid ning vajalikuks nende edasirääkimist.

Vaimolendi teisenemise põhjuseid ei tuleks otsida vaid Eesti religioossest ajaloost, kuid siinkohal olen lähtunud põhimõttest, et mujalt üle võetud vaimolendi omadused võeti omaks, neist saadi aru (muidu poleks need olnud huvitavad ja need poleks levinud) ja meile teadaolevalt neist lähtuti kui vajalikust teabest vaimolendite tuvastamisel. Näeme, et need omadused haakuvad teatud ajaloolises hetkes domineerunud religioossete seisukohtadega, mida kultuurimälu edasi kandis vaatamata sellele, kas seda enam usuti (valdavalt) või kas sellest alati ühtmoodi aru saadi. Kultuurimälu edasikandmisele on kaasa aidanud tõenäoliselt nii lugude ülesehitus kui sotsiaalne keskkond, kes vajas infot või meelelahutust. Aga vaimolendi teisenemist silmas pidades on olulisem küsida, millises arengustaadiumis võiks olla mõni konkreetne kirjeldatav vaimolend ja üldse seista silmitsi faktiga, et vaimolendite omadused on seotud rahva hulgas juba mitmeid sajandeid levinud religioosse teabega. Kultuurimälu seisukohalt pidid vaimolendite omadused rahva jaoks esinema piisavalt põnevas võtmes, et kindlustada enda „ellujäämine“. Vaadates tänasel päeval jõuluajal televiisorit on vähemasti igas teises saates/ filmis erinevad vaimolendi omadused aktuaalne ja armastatud teema. Ka Eestis. Oli ja on.

Feliks Oinas on juhtinud tähelepanu sellele, et pole õige öelda, et rahvaluule on rahva looming, vaid iga loo taga tuleb näha selle autorit, kes lugu jutustades peab oluliseks vaid loo peasisu ja kõige iseloomulikumaid repliike (Oinas 1979: 56 – 57). Nii võib autor lugu jutustades põimida sellesse enda teadmisi, motiive, mis on pärit jutustajale varasemast või ka tema kaasajast. Vaatamata sellele, et esineb ka varasemat arheoloogilist ja ka kirjalikku materjali Eestis tuntud vaimolendite kohta, pärinevad vanimad arvestatava kaaluga folkloorsed teated 19. sajandi lõpust, kui hoogsustus folkloori kogumine. Selles on segunenud nii ajastule omased kui varasemad uskumused.

Vaimolend on animistlik hing (hinge on siinkohal vaadeldud monistlikuna). Tema teisenemine ei ole veel lõppenud. Oleme harjunud muusikapalade coverite ja muinasjuttude uudsete esitustega. Teades uute muinasjuttude autoreid nimetame lugusid kunstmuinasjuttudeks ja ei omista neile muinasjutu kui rahvajutu tähendust. Lugude, muinasjuttude ja lookangelaste teisenemist tuleks Jack Goody järgi mõista kui loomeprotsessi (Goody 2005: 49) ja selle vastu ei aita ei kirjalikud tekstid, filmid ega muud lugu kristalliseerivad vahendid. Tekstide ja filmide uued versioonid hoopis jätkavad seda protsessi. Ladogaade eeskujul peame mõistma, et pole õigeid ja valesid lugusid või tegelasi, sest kui otsime tõde või progressi nende kujunemisel, ei mõista me nähtust protsessina. Lisaks loomeprotsessile mõjutavad teisenemist muutuvad elatusalad, käitumine ja eluviis, mis avaldavad mõju inimese mõtlemisviisidele ja –tüüpidele (Kulmar 2007: 141). Nii ei ole mõtet ette heita kristlike elementide lisandumist folkloorile – vastupidi, lood olid inimeste, mitte inimesed lugude jaoks. Nii, nagu meie jaoks on normaalne, et jõuluvana sõidab vahel autoga ja tema andmebaas heade ning halbade laste kohta asub arvutis.

1. Vaimolendid. Eesti folklooriga tutvudes selgub, et selles esineb sageli abivalmis või kiuslikke hingi, kes ei ole maist päritolu. Nad on vahel seostatavad loodusjõududega, vahel aga mõne kindla loodusliku paiga (mägi, mets) või objektiga (puu, kivi). Kui kellelgi läks kehvasti, tundis ta, et mõni hing ei ole tema tegevusega rahul (kuigi vahel võis probleemi taga olla ka lihast ja luust nõid, tark või nõiakunste valdav naaber).

Vaimolendeid tänases Eesti folklooris võib enamasti vaadelda jätkuna esivanemate kultusele, kuid leidub ka selliseid, kes võiksid sobida veel varasemasse, kiviaega. Hingefenomenoloogias kirjeldavad mitmed autorid hingede teket keha maha jätnud hingest (vt Kulmar 2007: 71 – 85). Vaimolendid on hinged, kellel ei ole keha (lood ei viita elava laiba uskumusele), kuid kes võivad vahel luua oma kehaillusiooni, kasutada ajutise asupaigana looma või muu olendi keha või siis asuda mõnes tavalises või üleloomulikus asjas. Vaimolendid võivad olla antropomorfsed, zoomorfsed, aga liigutada ka elutu esemena või lihtsalt häälena (Laagus 1976c: 27). Antropomorfse kuid nähtamatu jumala nägemisest on teade 12. sajandi lõpust, kus arbuja käskis teistel üle hobuse selja pühkida, et kristlaste Jumalat sealt alla lükata (Hendriku 1962: 13).

Teiste folkloorsete teadete puhul ei piisa vaimolendi seostamisest mõne puu, kivi, paiga või muu taolisega. Viimased muutuvad hoopis meie tavareaalsuse ja vaimolendite reaalsuse kohtumispunktiks. Loo kangelane satub teatud ajaks kuskile, kuhu surelikud tavaliselt ei satu või saab sealt rikkusi, mis kestavad kas teatud aeg (vaimolendeil oli võime luua inimesele illusiooni, nagu ta näeks või kogeks midagi) või siis kauem. Eiseni järgi Soome-Ugri esivanemate kultuses usuti surnuid jäävat elavatele kaitsevaimudeks, kellega hea suhtlus tagas elavatele hea käekäigu. See eeldab hingede edasielamist pärast surma, kusjuures surnu asus elama maa alla, kus oli samasugune elukeskkond, kui maa peal (Eisen 1995: 25 – 26).

Näiteks (1) haljad elasid koobastes (Heinsalu 1987: 60-61, 79, 104, 111) või (2) läksid koopa kaudu haldjatemaale (Heinsalu 1987: 16, 18, 66). Allikukalju koopa seinas oli uks, mis nõiuti nähtamatuks (Heinsalu 1987: 60). Vanapagana/ Kuradi koobaste puhul räägitakse (1) ühelt poolt koobastest, kus ta elas (vt Heinsalu 1987: 43, 60, 63, 66-67, 77-80, 84) ja (2) teisalt koobastest, mis viisid põrgusse (vt Heinsalu 1987: 16, 110, 126), mille puhul võib eeldada, et koobas võis olla meie ja haldjatemaa piiriks. Koobaste nimetamine kuradikoopaks või teiste hirmutavate nimedega võis hiljem olla laste hirmutamiseks, kui ei soovitud, et nad seal mängiks, seega ei usutud seal enam vaimolendeid elavat (Heinsalu 1987: 74, 84, 91).

Ja siit edasi võib näha olukorda, kus surnute hinged lähevad taevasse või põrgusse (kuskile kaugele), aga haldjad ja väga üksikud, kummitama jäävad hinged elavad meie jaoks harva tajutaval kujul meid ümbritsevas keskkonnas ning võivad vahendada surnute teateid (vt ATU 510A mjp 5495). Surnutega seostuvad ka surnud esivanemalt appi saadetud linnud ja loomad.

Paralleelmaailma puhul võiks eeldada, et varasema motiivi järgi oli see ühtne ja hiljem mitmekihiline. Tegelikult räägib juba vanim usuline maailmavaade, šamanism, maailma kolmest, aga ka enamast osast (vt Hoppal 2003: 36). Et kiviaegne šamanism seondub veelinnuga, võib oletada, et esimesed paralleelmaailmad olid õhumaailm ja veemaailm, sest veelind on võimeline liikuma maal, õhus ja vees.

Seega võis surnu asuda:
1. elama surmapaiga või matmispaiga lähedale;
2. natuke eemale – kuskile ilmakaarde liikuda või minna teisele poole vett;
3. lähedasi maid tundma õppides jõuti järeldusele, et surnuteriik võiks olla maa all;
4. esivanemad võisid jälgida elavaid taevast, paradiiski asub taevas;
5. meie maailmas asuvad paralleeldimensioonid, kus ka surnud liikuda võivad. Teatud paikades võivad asuda väravad teise reaalsusesse, kanalid.

Haldjaid Eesti folklooris ei tohiks vaadelda kui häid või halbu, sest ühelt poolt selgusid haldja motiivid reeglina alles loo lõpul ja teisalt võis haldja headus vastavalt inimese lihtsatele omadustele (töökus, abivalmidus, toidupala jagamine) varieeruda, meenutagem kasvõi lumeeite maa-aluses maailmas, kes hea tüdruku kuldas ja halva elu lõpuni pigiseks muutis (ATU 480 „Hea ja halb tüdruk“). „Haldja kuju ei saa vaadelda lahus situatsioonist ja ruumipunktist“ (Laagus 1976: 36). Samas ei saagi alati teada, mis on vaimolendi tegutsemise motiivid, sest lugu lihtsalt ei kanna endas piisavalt infot, pigem on kirjeldatud vaid vaimolendi tegevust ja fikseeritud tema esinemine.

Haldja kõige ehedam, ettearvamatu suhtumine, esineb hallis vanamehes või vaimus (näiteks metsavaim). Teised haldja teisendid kandsid endas juba ette teada olevat duaalsust – vanapagan, härjapõlvlane ja näkk olid pigem kiuslikud, sant, haldjas-ristiema või näiteks ingel aga abivalmis tegelased. On arvatud, et metshaldjad on head vaeste vastu, aga saksu karistavad (vt Loorits 2002: 89). Viikingiaja Eesti ja Soome pahad hiiud-Kalevipojad esinesid vene aladel positiivsete, teistest vägevamate reaalinimestena (Oinas 1979: 18). Inimesel on võimalik arvestada vahel kiusliku vaimolendi rumaluse või lihtsameelsusega ja õnnetusest pääseda või kohtumisest kasu saada.

Kaudselt saab vaadelda, kui kaua vaimolendeid arvati elavaid mõjutavat. Needuse panek seitsmele põlvele võiks näidata, et see võiks olla umbes 200 aasta ringis. Aga esineb ka teateid, kus mõni vaimolend peaks uuesti ilmuma tuhande aasta pärast. Igal juhul saab nende eksistentsi (inimese tajusfääris) peatada (näiteks hundi abil). Samuti lahkuvad paljud surnute hinged, kui lahendatakse nende surnukehaga seotud või muu probleem (tulevad koju mõnele oma asjale järgi). Tundub, nagu selline sündmus oleks neile kergenduseks – nad ei soovinudki „siia“ jääda.

2. Nõiad. Algselt võib tunduda, et nõidadel ja tarkadel (ehk headel nõidadel) ei ole vaimolenditega pistmist, sest nad on tavalised inimesed, kes oskava lihtsalt nõiduda. Ometi paljudes imemuinasjuttudes esineb vanapagana või muu kiusliku vaimolendi asemel nõid. Samuti on nõiad seotud samade paikadega, kus ilmuvad haldjad ja ka võlumine toimub sarnaselt.

Asjale heidab valgust Matthias Johann Eisen. Tema sõnul tegeleb tark vaimude lepitamise ja kurja eemalepeletamisega, samal ajal, kui nõid inimest ja temaga seonduvat kurjade vaimude eest kaitsetumaks muudab (Eisen 1995: 8). Seega toimub teatav osa, kui mitte kogu nõidus, vaimolendite kaasabil ja alati vaadeldes folkloorseid teateid nõidadest tuleks kaaluda ka seda, kas lugu viitab nõiaga koostöös olevale vaimolendile. Nii võiks haige ravimist mõista kui haigusehaldja ära ajamist, ennustamist kui vaimolendilt teadete kuulamist või nägemist teatud märkide pealt ja näiteks põllumajanduseks ja karjakasvatuseks sobilike ilmaolude loitsimist kokkuleppe saavutamist teatud ilmaaspektidega seotud vaimolenditega.

Eisen rõhutab, et kui kuningas Gustav Adolf lapi ja Karl XII soome nõidade abil sõjas võitsid, kutsusid nõiad tegelikult vaenlaste vastu üleloomulikud väed appi. Tark oli vahemeheks tavainimese ja vaimude vahel, pahad vaimud sattusid tema meelevalla alla, kui ta oli ära arvanud nende väe alguse, loomu ja sünni, nii saab tark väe neid oma tahtmist täitma sundida (Eisen 1995: 9 – 10). Loitsud, nõiasõnad ei ole haiguse ravimiseks või hea asja võlumiseks, vaid need on sünnisõnad, mille abil tark saab paha vaimolendi oma kontrolli alla, takistab tal edaspidi kurja teha ja paneb ta targa tahtmist täitma (Eisen 1995: 13). Nõiajahtide ajast alates (16. – 17. sajand) oli kurja teinud nõiaga koostööd tegevaks vaimolendiks jumalale vastanduv kuri olend, kes peale nõia surma ta hinge endale sai. Kui vaimolendeid arvati olema eriti aktiivsed neljapäeva või suuremate pühade öösel, siis usuti sel ajal olema aktiivsed ka nõiad, kes oma naabritele kahju püüdsid teha.

Folklooris esineb teateid ilma kohta, kus päike paistab ja vihm sajab. Vahel öeldakse, et siis surnud vihtlevad ja vahel, et nõiad vihtlevad (vt Habicht 2008: 133 – 134). Siin tekib hägune piir nõidade ja surnute vahele, visuaalselt sarnase tulemuse võiks saada, kui mõlemal juhul kujutleda hingi (auruna). See tähendab, et nõia hing peaks olema kehast väljunud (hingerännakul). „Vaimuriigiga, haldjatega ligidasse ühendusse astuda ei võinud keha, mida mitmed takistused keelasid vaimude juurde pääsemast, küll aga hing, inimesehaldjas. (…) Hingetu, h a l d j a t a (minu sõrendus – KH) keha jääb nagu surnukeha maha, viibib seni paigal liigutamata, kuni hing viimaks jälle tagasi tuleb“ (Eisen 1995: 12). Seega seostab Eisen haldjaga nimetusega ka inimese hinge, kes on hingerännakul ja kes peale rännakut inimese kehas taas oma „maist elu“ jätkab (kuigi nõid loos võib tähistada ka surnud nõia hinge).

Luupainaja on nõid, kelle hing lahkub kehast ja mõne teise kuju võtab, mõni nõid nõiub aga kellegi teise luupainajaks, harva on painajaks surnu hing (Eisen 1995: 42). Luupainaja hoiab inimest kinni, ei lase tal liikuda. Olukord sarnaneb unehalvatusele, kus vahel harva inimene ärkab ja millegipärast ei lõppe paari minuti jooksul kõikidel inimestel une ajal esinev halvatus, mistõttu inimene ei saa end nii kaua liigutada.

Ka libahundi ja tuulispasa sisse võis minna nõia hing, aga ka nõiakunsti õppinud külamehe või nõia ohvri hing. Probleemiks võis saada, kui viimased end taas (jäädavalt) inimeseks moondada ei saanud. „Tuleb rõhutada, et varasemalt tähendas loomaks muundamise võime igal juhul positiivset üleloomulikku omadust“ (Laagus 1976b: 46), võime karuks või hundiks muutuda tähistas šamanistlikke võimeid. Lugude, mis räägivad haldja ja inimese lastest, algupära tuleks otsida mitte vaimolendist kui surnu hingest, vaid vaimolendist kui loodushingest. Sellised lapsed on väga tugevad ja erilised (Laagus 1976b: 41 – 42; vt ATU 409 mjp 1876).

Usk loodushingedesse ja looduse isandasse oli omane kiviaegsetele šamanistlikku maailmavaadet omavatele küttidele-korilastele, see asendus pronksiajal karjakasvatuse ja maaviljelusega seotud inimestel esivanemate kultusega. Nii on näiteks 5. sajandist eKr pärit teade võimalike ida-Baltlaste libahundiks käimisest (Oinas 1979: 80) varasem, kui pronksiaegne usk esivanematesse-loodusvaimudesse (vt Jonuks 2009: 207).

Osade folkloorsete teadete kohaselt libahundiks käija keha ei liigutanud kuni hinge tagasitulekuni (vt Oinas 1992: 124) ja nõia keha oli liikumatu, kuni nõid ära käis, aga teised ei käsitle enam seda, kuhu jäi hingerännaku ajal keha. Nii tundub meile tänasel päeval (mõtlemata sellele, kas usume sellesse või mitte), et nõiad lendavad luual ringi oma maise kehaga ja libahundiks moonduja inimese keha muutub hundi kehaks ja siis jälle tagasi inimese kehaks. See on oluline teisend, mille puudumist (varasematest) lugudest tuleks märgata. Keskaja demonoloogid seletasid nõia kehalist moondumist hundiks kuradi sisendatud meelepetetena, ka luuaga lendajate kehad ei liigu tunnistajate sõnul paigast. „Oletati sedagi, et nõiasabatite läbielamised on suures osas unenäolist laadi ja põhjustatud narkootiliste (ehk nõiduslike) ainete poolt, mida sisaldab nõia lendamiseks vajalik salv“ (Valk 1998: 193). Seega on šamanistliku hingerännu ja kehalise rännu dilemma juba 15. sajandil küsimusi tekitanud, kuid see ei peatanud tendentsi, kus rännule usuti minevat keha, mitte hing. Meie jaoks ei oleks mõeldav kujutleda Harry Potterit hingena luual ringi lendamas.

3. Kohahaldjad ja nõidumispaigad. „Enne kui kalmeid hakati tarvitama, maeti surnu sinna, kus hing kehast lahkunud. Hing jäi sinnasamasse asuma; kogu ümbrus muutus hinge asukohaks; loodus elustus, hingest sai haldjas“ (Eisen 1995: 44). Nii on haldjas nii kitsamas tähenduses (kui tekstis esineb tema nimi) kui laiemas tähenduses (kõik vaimolendid) algselt (alates pronksiajast) olnud seotud suremise või matmise paigaga.

Surnu hing võis esineda teatud kohas või liikuda ka pikema maa eesmärgiga minna selle juurde, kellele oma rahulolematust välja näidata (kodukäijana) või oma rahulolematusest teavitada teisi, kes tema „koha“ lähedusse olid sattunud. Vaimolenditega kohtuti kindlas paigas, teatud objekti lähedal, osad vaimolendid elasid aga teadmata kohas ja esines kohti, kus oli suurem tõenäosus neid rändavaid hingi kohata (saun), eriti siis, kui neid oli sinna kutsutud (ohverdamispaik). Sageli toimusid kohtumised haldjatega lävel, (metsa-, valduse-, veekogu vm) piiril (rannal, mäe jalamil) (vt Hiiemäe 1997: 30), haual (surnuaial), ristteel, pulmas või lapse sündimisel (piir kahe eluetapi vahel), soos (inimesele ohtlik paik)… Mainitakse mõnest kitsast kohast (näiteks puuoksa alt) läbi minekut, mis võis võimaldada kokkupuudet haldjate reaalsusega või lausa sinna minekut.

Üheks oluliseks vaimolenditega kohtumise kohaks oli saun ja selle ümbrus. Pesemisele lisaks oli saun rituaalide läbiviimise paik. Aegadel, kui alkohoolseid jooke veel ei tarvitatud (õlu hakati valmistama Eestis meie ajaarvamise algusest), tunti muid nägemusi tekitavaid aineid ja viise. Näiteks on V – IV eKr Altai Mägedest sküüdi suitsutelgist leitud sütel olev kanepiseemnenõu (Hoppál 2003: 48), mis võib viidata sellele, et nägemusi näinud vaid rituaalimeister, vaid ka teised rituaalis osalejad. Vaimolendite teateid võidi veel hiljuti Eestis kuulda leiliviskamisel või kerisekivide paukumisel (Habicht 2008: 84). Et haigusi tuli ravida sarnaselt, nagu need tekkisid, ravisid targad saunas haigusi, sest nõiad olid need saunas ka tekitanud (Eisen 1995: 11). Saunavaim võis saunas elada kogu aeg, lisaks tulid sinna teised hinged teatud õhtutel või vihtlema peale pererahva saunaskäiku.

Kodukäija, surnu tulekut elavate koju võis põhjustada küll surnu kehv iseloom, aga ka elavad said sellele kaasa aidata, kui nad surnut liialt taga kaebasid ja leinasid, murdsid mõnda surnule antud tõotust või kirusid teda taga (Eisen 1995: 27). Samas on mitmeid asju, mis vaimolendeile ei meeldi ja mis kutsuvad neid välja inimest kiusama, olgu nad muidu heatahtlikud või siis kiuslikud. Metsas käies ei tohi näiteks vilistada, muidu võib ära eksida (Loorits 2004: 40). Samuti ei tohi vanduda ja ebasoovitava vaimolendi (Loorits 2004: 51) või ka looma nime nimetada. Pühadel ja pühapäeval ei tohi mitmeid töid teha, näiteks marju korjata (Loorits 2004: 42), pähkleid korjata (Loorits 2004: 63 – 64), vihta teha (Loorits 2004: 69), jahil käia (Loorits 2004: 431), heina teha (Hiiemäe 1997: 33). Haldjaga kohtuda võib ka metsa varastades (Loorits 2004: 113 – 115), sest vargusaeg on sageli öösel, pühadel või pühapäeval.

Sageli arvatakse, et muinasjutu algused „elasid kord ammu-ammu“ või „ükskord iidsel ajal“ viitavad sellele, et lugu toimub ebatavalises reaalsuses. Tegelikult kohtame tänases teadustekstis sageli mõisteid „vanasti“ või „juba väga ammu“ väga erinevates versioonides ja see ei tähenda sugugi, et räägitakse asjast, mis minevikus tegelikult ei toimunud. „Vanasti“ erinevad versioonid märgivad ühelt poolt vajadust rääkida dateerimata või raskesti dateeritavast infost ja teisalt näitavad kultuurimälu seisukohalt, et rahvas peab oluliseks rääkida vanadest asjadest ja anda neid järgmistele põlvkondadele edasi vaatamata sellele, kas see tundus veel usutav või mitte.

4. Vaimolendi teisenemine. Vaimolendi teisenemine on seotud mõningasi sarnasusi omavate tegelastega. Folkloorsete tekstide variante kõrvutades on näha, et sageli on jutustaja muutnud vaid tegelase nime. Siis on osad jutustajad lisanud mõne üksiku uue nimega seostuva eritunnuse ja harva on loodud täpsem pilt uuele nimele vastavatest tunnustest.

Inkade keeles on kuradi kohta kasutusel nimetus „supay“, kes küll elas allilmas, kuid allilm oli inkade jaoks ka tavaliste surnute, seemnete ja veel sündimata inimeste asupaik. Tarmo Kulmar kahtleb selles, et Peruu Kolumbuse-eelses usundis esineks kuri fenomenoloogilise printsiibina ja peab sõna supay kuradi vasteks tõlkinud kristlaste põhjenduseks ühelt poolt sõna kasutamist vandumisel ja teisalt mõistete osalist kattuvust (Kulmar 2007: 107). Ka Eesti vaimolendite teisenemisele avaldas 13. sajandist mõju kristlus. Kurat oli ka siinkandis maajumalus, millega seostuvad tõenäoliselt sellised mõisted, nagu kurg, Kuramaa ja Kuressaare. Samas meie varasem usk ei erinenud kristlusest selles osas, et usuti, et inimesel on keha, millest tema hing (vaim) peale surma lahkub ja jätkab eksisteerimist (vt Korintlastele 15, 44-49).

Üheks vaimolendi teisenemiseks võib pidada lugusid, kus halli vanamehe asemel saab abivalmis olendiks sant või kasutatakse paralleelselt mõlemat nime. Et kirik ei lubanud enam ohverdada ohvripaikades, nõustus ta aga santidele antavate kinkidega (lisaks kirikule antavale), nii on see sõna saanud meie jaoks kehviku tähenduse, kellel võib olla ka puue. Sandile ohverdamine pidi tooma õnne, nii on sant vaimolendina abivalmis ja heatahtlik, kuigi vahel harva oli sant negatiivne, näiteks tavaline last varastav haldjas (vt Loorits 2004: 447).

Veel 19. sajandil usuti, et esivanemate hinged käivad kodus vaid hingede ajal. Majades koha peal elav majahaldjas teisenes sageli (küllap seetõttu, et teda kardeti) tondiks (Eisen 1995: 48). Paljud tondid armastasid tühje maju või maja vähekäidavaid alasid. Esines majahaldjat asendava tondi samastamist vanapagana ja kodukäijaga, tondi pidamist tavaliseks (mitte kurjaks) majavaimuks, aga ka tondi nimetuse all hoopis tema nägemist kohahaldjana (näiteks metsatont) (Eisen 1995: 98 – 99).

Jumal(ad) on võrreldes tavaliste vaimolenditega kõrgem(ad) vaimolend(id). Folklooris nimetatakse jumalaks eelkõige ristiusu ainujumalat (kui puuduvad täpsustused). Haldjat pahandava teoga (keeluga seotud päeval töötamine) võis hiljem pahandada hoopis kristlikku Jumalat (vt Loorits 2002: 209), ka katoliku pühakutele omistati mõningaid hea haldja tegemisi. Varasematest jumalustest olulisimana jääb folklooris tegevusse Äike (Pikker), keda Vanapagan/Kurat kardab, kuigi äikest kartsid ka puudes asuvad haldjad, pugedes siis puu juurte alla (Eisen 1996: 54). „Nimetus pikne (sõnast pikk) tähendas algselt surnute (hingede) heidetud tulekeelt, teised pikse rahvapärased nimetused tulenevad esivanemat, vanaisa tähistanud sõnadest. (…) Kujutlus piksest on aja jooksul kokku sulanud kujutlusega taevaisast ja selle kaudu kujutlusega ristiusu Jumalast“ (Eesti rahvakultuuri leksikon 2000: 207).

Teisenes ka haldja suhe loodusnähtustesse. Kiviaja vaimolendite hulgas omasid olulist kohta metsavaimud, loomade isandad. Võib arvata, et siis peeti juba oluliseks ka loodusnähtusi kui vaimolendeid, esivanematekultusega seoses said sellisteks hingedeks esivanemad. Seejärel kuskil rauaaja keskpaiku surnud individualiseeriti ja pahaks tuuleks sai mõne kindla paha inimese hing. Tõenäoliselt hiljem tekkis nähtus, kus vaimolend lõi loodusnähtust kontrolliva võlueseme, näiteks oli tuul peidetus nööri tehtud sõlme sisse (vt Loorits 2002: 295 – 296).

Kui me tänasel päeval mõistame võlukepi all keppi, millega saab palju erinevaid asju võluda, siis varemalt oli keppidel oma kindel funktsioon ja selle funktsiooni aktiviseerimiseks tuli enamasti läbi viia ka riitus. Kõige tuntum kepi kasutusala on maa all oleva „otsimine“, näiteks veesoonte otsimine. Kepp sobis teiste loomaõnne kahjustamiseks (Loorits 2001: 11 – 12, 15), nõialt saadud pihlakane kepp aitas karjasel hunte eemale ja karja koos hoida (Loorits 2001: 90 – 91). Võlukepp Eestist kogutud imemuinasjuttudes „Tuhkatriinu“ (ATU 510A) on enamasti koputamiseks, mis on vaimude kutsumiseks, seega ei toimu asjad „võluväel“, vaid „vaimude abil“, see tähendab, võluesemel on peamiselt üks funktsioon – vaimude kohale kutsumine. Piiratud on ka tegevuste hulk, mida vaimud teevad (korjavad kaunviljad tuhast, annavad peolemineku riided). Tõenäoliselt hiljem piisas aga juba asja puudutamisest võlukepiga, pidi vaid ütlema, mis tulemust sooviti saavutada.

5. Kotermann. Kotermann (potermann jne) on laevavaim, kellel võivad olla nii head (hoiab tormis laevamaste murdumast) kui kurjad kavatsused. Viimased aga on küsitavad, sest kui keegi laevapere liikmetest hüppab merre sealt, kus oli ees hüpanud laevavaim koerana, ei saa me teada, kas merre hüppaja võis seda oma halva käitumisega kuidagi esile kutsuda, kas vaimu näinu ei oleks seda kuidagi saanud ära hoida või ennustas vaim lihtsalt õnnetust ette. Kui majavaimu arvati tekkivat esimesest peremehest (Eisen 1995: 47), siis kotermanni kehaga seostatav isik on alati teadmata ja ta on reeglina laeva vaimuna elama asunud selle ehitamise algusest. Laevavaim võis välja näha nagu hall vanamees (Loorits 2002: 348) (Valk 1998: 36), kuid esines ka näiteks koerana või meremehena. On üsna tõenäoline, et kotermanniks peeti uppunud meremehe hinge.

Kotermanni puhul on iseloomulik, et ta praktiliselt ei ole teisenenud. Vaatamata arvukatele teadetele kotermannide kohta ei ole teda hiljem peetud mõneks muuks vaimuks ja ka tema tegevuslaad on vähe varieeruv, kuigi purjelaevade vähenedes ja kadudes teisenes nende tegevus uut tüüpi laevadel. Nagu eelpool öeldud, võis tal küll olla erinev välimus.

6. Metsahaldjas. Metsahaldjas võis esineda juba kiviajal, sest tema kui loomade isand otsustas selle üle, millised loomad saadi jahil kätte. Hiljem oli metshaldjas kohahaldjas, metsas surnud inimese hing. Inimest häirivate tegudega metsahaldjad (seal hulgas metstondid ja eksitajad) võisid hiljem teiseneda vanapaganaks ning kuradiks, oli aga kiusamine põhjendatud, teati kiusaja taga olevat ikka metsavaimu või –haldjat (vt Loorits 2004: 22-23, 155). Seega teisenes eelkõige negatiivne pool metshaldjast. Metsik võis ka olla metshaldja teisend, ta sai karjakaitsjaks ja järelvaatajaks, loodeti, et ta tõrjub hundid eemale ja hoiab karja kahju eest (Eisen 1995: 75). Metsik on tõenäoliselt pärit kristlikust ajast, sest ta on sarnane püha Jüriga. „Ristiusu ajal on püha Jüri mitmel puhul metsavalitsejaks ja metsakuningaks tehtud, kes oma kutsikatega mööda metsa uitab“ (Eisen 1995: 51). Lisaks metshaldja omadustele omas Metsik ka viljakusjumaluse omadusi.

Metsahaldja ühe teisendi, eksitaja, tekke põhjuseks on see, et kui metsahaldjas ei olnud rahul mõne inimese tegudega (algselt sai see ainult nii olla, sest kõik, mis inimestele tundus halb, oli vaimolendite poolt nende rahulolematuse näitamiseks), eksis inimene ära ja ei saanud minna, kuhu oli tahtnud. Vahel inimene lihtsalt oli kogemata astunud haldja jälgedele või magas seal, kus haldjas ei lubanud (Laagus 1976: 26, 28). Metsa magama jäänud inimese vaimolendi nägemist võiks seletada sellega, et kui inimese kehatemperatuur langeb paari kraadi võrra, kutsub see sageli esile hallutsinatsioonide nägemise. Kehatemperatuuri alanemine veel mõne kraadi võrra kutsub esile surma – on väga vajalik, et inimene liigutaks ja niiöelda teise kohta läheks, sooja saaks.

Sageli mainitakse, et eksinud inimese probleem seisnes tema silmades, ta ei tundnud tuttavat kohta ära (Loorits 2004: 52, 79) (Eisen 1995: 50) (Laagus 1976: 25 – 27) ja/või nägi kõike moonutatult (Loorits 2004: 50, 52, 53). Aino Laaguse järgi on eksimisega seotud uskumused haldjauskumuste seas ühed iseloomulikumad (Laagus 1976: 25). Eksitaja tegevus teisenes ristiusu mõjul, õigemini tema tegevusele lisandus pühapäeval metsas rändavate küttide ja marjuliste eksitamine ja tema nimeks võis saada Kurat/ Vanapagan.

7. Rahaaugu haldjas. Raha jõudis Eestisse esmakordselt 1. – 3. sajandil ja siis mõningase vahega uuesti 9. sajandil. Omanik võis pidada vajalikuks seda maha matta, sest puudus organiseeritud raha hoidmise viis. Varandust võidi matta enne ohtlikku olukorda ja see jäi sinna, kui omanik sai surma (Molvõgin 1971: 115 – 117). Pärast surma sai varanduse mahamatja oma varanduse hoidjaks, rahaaugu haldjaks. „Rahvas nimetab rahaaugu haldjat väga tihti vanapaganaks, kuid vanapaganal pole rahaaugu hoidmisega midagi tegemist. (…) Kuid tõepoolest valvab rahaauku ikka varanduse endine, juba surnud omaniku hing haldja kujul“ (Eisen 1995: 52). Varasema haldjanime eelistamine mõne inimese (kultuurikandja) poolt on hea näide sellest, miks haldja nimi või käitumine alati ei teisenenud – õigeks peeti vaid varasemat teavet.

Aarete (mitte ainult raha) matmine või vette uputamine võis olla seotud ka selle andmisega vaimolendile või see peideti lootuses seda peale surma kasutada, viimane lisandus uskumustesse alates 5. sajandist (vt Jonuks 2009: 263). Nii kinkimisel vaimolendile kui peitmisel enda tarbeks (selles või surmajärgses elus kasutamiseks) oli aarde matmine või uputamine tõenäoliselt seotud rituaalse tegevusega, sest meieni jõudnud aarde kättesaamise „õpetused“ on ka seotud vaimolendite ja rituaalidega.

Rahaaugu haldjas ja tema raha on väga iseloomulikud haldja ennustamatu käitumise kirjeldajad. Nimelt vahel tundub, et raha jääb julgele või heale ka hiljem alles ja ei muutu väärtusetuks prahiks, kuid samas on teateid, kus öeldakse, et pole mõtet riskida ja raha otsima minna – kõik võib nii ehk teisiti pettuseks osutuda ja hoopis häda kaela tuua. Vaarao needuse sarnaselt liigub ka meil siin teateid, kus varandus jääb küll alles, aga sellele peale pandud needus tapab kõik, kes sellega kokku puutuvad.

8. Näkk, veevaimud. Näki eelkäijateks on vetevaimud, näkk ise reeglina uue nimega vaimolendiks ei muutu. Eiseni järgi tõugati Mustjala pangal iga aasta üks inimene või loom merejumalale või näkile ohvriks alla, et merevalitseja teisi inimesi õnnetuse eest hoiaks ja Ülemiste järve näkk nõudis samuti iga aasta inimese ohvri, muidu oleks ta linna uputanud (Eisen 1996: 13). Aegamööda näkile antavad ohvrid asendusid asendusohvritega. Näkk võib olla naine, sageli väga kena, samuti võib alumine pool tema kehast olla kalasaba. Kõik uppunud inimesed võisid saada näkkideks. Näkid, kuigi nad püüdsid inimeste hingi, ei teisenenud Kuradiks (va Jaan Vahtra raamatus „Minu lapsepõlve kodud. Mälestusi“ 1982, kuid lugudes ei selgu, kas tegemist on pärimusteadetega). Teisenemine oleks olnud lihtne, sest varjas ju Kurat end sügaval vee põhjas pikse eest ja sai veekeskkonnas hästi hakkama. Näkk tekitab ka (vee elemendiga seotud) haigusi.

Samas esineb ka heatahtlikke veevaime, kelle nime lõpus sagedasti oli kas –tütar või –neitsi (Eisen 1995: 63) (vt Loorits 2002: 123). Vetevaimu varaseim vorm võis olla pärit kiviajast ja seotud kalaõnne kindlustamisega. Hiljem, pronksiaja teisel poolel, kui ka merel hakati kalastama paatidega ja võeti ette riskantseid hülgepüüke hiliskevadisel jääl, võidi lisaks paluda ka soodsaid ilmatingimusi merel püügiks. Vetevaimu lepitamiseks ohverdati ja nii kalastamise kui hülgepüügiga on seotud mitmed tabud. Hilisemal ajal, teise aastatuhande algusest võis täheldada ohvri muutumist järjest väiksemaks, viimaks kõlbasid ka sellised asendusohvrid nagu viin, sool (vt Loorits 2002: 362) või vette sülitamine. Karistades võttis vetevaim ise endale, mida tahtis (vt Loorits 2002: 254). Järve- ja jõehaldjas olid võrreldes näkiga pigem oma veekogu valitsejad, nad karistasid neid, kes ei suhtunud veekogusse hästi või rikkusid reegleid (vt Loorits 2002: 21 – 22), vahel viisid veekogu lausa teise kohta (vt Loorits 2002: 24- 26).

Nagu maa all, võib ka vee all olla vaimolendite paralleelmaailm, kus sarnaselt meie maailmaga elatakse majades ja peetakse loomi (vt Loorits 2002: 147). Paralleelmaailmale lisaks on levinud usk, et hing lihtsalt elas vees ja evis nägijale tuttavaid või tundmatuid kehaillusioone või asus mõnda kehasse. Vanapagan võis (1) muutuda vaalaskalaks (ATU 325 mjp 4660) või (2) viia varastatud naise oma veealusesse kodusse (ATU 409 mjp 4937).

9. Maahaldjas ja mäehaldjas. Kui maahaldja kaugemaid eellasi võib seostada pronksiaegse põlluharimise või esivanematekultusega, siis mäehaldjad on Eestisse muljalt „tulnud“. Hiiud olid (hiiuloo jutustaja jaoks) väga ammu elanud suured inimesed. Hiiud ja hiied pärinevad Eestis tõenäoliselt esimesest sajandist, hiiu-pärimuste tuumik on nii algselt kui teisenenult pärit Ida-Eestist (Oinas 1979: 17). Hiiuna muutus mäehaldjas kergesti vanapaganaks.

Maahaldjas, surnu hing, võis esineda sipelgana (Eisen 1996: 13). Ka vaimud-sepad olid maahaldjad, sest maa alt kostus vahel kolksumist (Eisen 1996: 152), samuti kangrud, kui kuuldus voki või kangastelgede häält.

Maa-aluste üks hilisem teisend on härjapõlvlane (pikkust härja põlveni, väga targad) ja kääbus (sama pikk, pika halli habemega), kelle pea oli ebatavaliselt suur (Eisen 1995: 56 – 57). Suur pea võiks seostuda ka mäevaimuga. Mäevaimu pidamisele lühikesekasvuliseks ja inetuks võis mõju avaldada täiesti inimlik nähtus. Nimelt on geograafilisi piirkondi, kus pinnases esineb teatud keemiliste elementide liig või vähesus. Mäestikupiirkondades esineb joodi vaegus, mis tekitab inimesel kilpnäärmepuudulikkusest tingitud kasvupeetust ja vaimset alaarengut. Sajandeid on sellist nähtust esinenud Alpidel, Püreneel, Himaalajas ja Andidel. Haigustunnuste esinemisel täheldati lühikest kasvu, keha ebaproportsionaalsust (suhteliselt suur pea, jässakas keha, nõrk lihastik ja kuiv nahk), see pole ravitav aga on ennetatav (Karik 2004: 111).

Maa-aluseid vaime on sageli seostatud vanapagana ja kuradiga seoses viimaste elukoha – põrgu – asukohaga maa all, enamasti on tegemist negatiivse maavaimu teisenemisega, head ja ettearvamatud (ka mõned kurjad) säilitasid maa-aluse vaimu varasema nime (maa-alune, kivialune).

10. Haldjas – vanapagan – kurat. Eesti usundiline maailmanägemus oli väga visa taanduma kristliku maailmavaate ees ja veel paar sajandit tagasi tegeleti ristiusu eelsete kommete väljajuurimisega. Tänane folkloorihuviline ei saa eeldada, et sõna vanapagan oleks vaid kuradi eufemism, vaid tuleks vaadelda ka sõna iseseisvat tähendust.

Eiseni järgi on mõned surnu hinge teisendid: kodukäija (näha enamasti ajavahemikus õhtust kukelauluni, eelistatavalt neljapäeval, kodukäija vastu aitab õige ohverdamine ja ta kardab hunte, kolistab), marras (surma ettekuulutaja, kolistab), Mana (pärit Manalast – maa alt, hea), Toone (harva esinev surmahaldja nimi), Kääbas (sagedamini näha laupäeviti ja uusaasta ööl, katsub inimesele kahju teha, võrreldes kodukäijaga liigub matusepaiga piirkonnas, koos teiste kääbastega, kardab hunte, hiljem ka kääpahaldjas), Kalm (haudade ja surnute haldjas, halva iseloomuga). Vanapagana ja kuradi nime ja omadusi liideti kodukäijale, aga üldisemas mõttes neile kõigile, sest nad olid pärit maa alt, ristiusu järgi oli maa all põrgu ja see oli ju kuradi asupaik. Surnud võisid ilmuda taudina, aga nad võisid ka saata taudi ja seda võisid luua ka nõiad (Eisen 1995: 27 – 39). Kodukäijast täiesti erinevad on sügisel hingede ajal koju tulevad hinged, kes pole hirmuäratavad, neile korraldati pidulik söömaaeg, et nad elavate peale ei pahandaks (vt Eisen 1995: 29), mis seondub pigem esivanemate kultusega.

Kurjadeks vaimolenditeks said kurjade inimeste ja nõidade hinged (varem tuli esivanematele ohverdada, et nad tooksid endaga head õnne). Neid käsitlevate lugude variandid räägivad hiljem kuradist. Ometi on ühelt poolt hirmu, aga ka lihtsustamise ning kristluse mõjul seda nimetust üsna kergekäeliselt antud. Kui eeldame, et tema elukohta, põrgusse, sattuja peaks eest leidma tõrvakatlad ja surnute piinlevad hinged (vt Loorits 2002: 360), siis Eesti folklooris satub põrguteel käija sageli haldjate paralleelmaailma, kus on majad, meie loodusele sarnane loodus ja veel enam, seal toimetavad maa pealt varastatud tüdruk või naine ja teised haldjariigile omased tegelased. Sellistele detailidele tähelepanu pöörates tuleb tõdeda, et haldjate nimetus kergemini kuradiks muutus kui kurat oma õiged omadused ja klassikalise asupaiga omanikuks sai.

Kõik kurjad hinged kardavad hunti ja kaovad kukelaulu peale, neid võib tappa hõbekuuliga (kristlusega tulnud omadused). Kuradile isikupäraseks oli soov endale saada surija hinge, kolme veretilga küsimine hinge saamise lepingu kinnitamiseks, ta ilmus vandumisel, enesetapukatsel, ta kaob jumala nimetamisel ja risti ette löömisel, järgi jääb sinine suits või vedelik (Valk 1998: 18 – 19). Lepingu kinnitamine verega ei saanud 13. sajandi algusaastatel siinmail veel seostuda kuradiga, sest siia tulnud kristlased kinnitasid lepinguid paganatega verega (vt Hendriku 1962: 24). See sobib aga hästi kokku 16. – 17. sajandi nõiajahimotiividega.

Sinine värvus viitab kuradi hilisemal nägemisel saksana (Valk 1998: 73 – 77) (kuigi sinine suits võib viidata mõnele laialt teadaolevale alkeemilise reaktsiooni kirjeldusele). Mõisnikud jäid maarahvale sageli kaugelseisvateks ja hirmuäratavateks kujudeks. Samal põhjusel seostati nõidusega seppasid, rätsepe ja teisi tavainimesele ebatavaliste tööde tegelejaid (selline tendents taandus Eestis 17. – 18. sajandil, aga jäi muinasjuttudesse püsima), sest valdavalt tegeleti põlluharimise, karjakasvatuse, kalastamise ja küttimisega. Mõisnikud oskasid lugeda ja neil oli palju raamatuid – nõiad ju õppisid tarkusi nõiaraamatutest ja nõidu seostati hiljem kuradiga.

Kuradi või vanapagana esinemine mitmuses viitab samuti sellele, et nad on teisendid mõnest varasemast vaimolendist, sest kurat on pigem see üks, kõige kurjem. Temaga seonduvate pereliikmete puhul on sageli ära märgitud nende sugulusaste.

Kuradiks teisenesid sageli kollid ja tondid, kuid tema kõige elujõulisemaks teisendiks 19. – 20. sajandil oli vanapagan. „Pagan“ on keskaja krooniku jaoks ennekõike poliitiline, mitte religioosne vastane (Jonuks 2009: 49), veel paarkümmend aastat tagasi tarvitati seda vandumisel kuradi sünonüümina. Vanapagan võiks folkloori kontekstis lihtsalt olla tõlgendatav kui kristluse-eelsete eestlaste, paganatega seotud vaimolend. Nii võib mõni vanapagana lugu saada uudse tähenduse, eriti need, kus hiiud-vanapaganad on kiriku ehitamise vastu või ei salli vaimulikke laule (vt Põldma 1999: 29 – 33). Siinkohal tuleks tõdeda, et inimeste arusaamad asjadest võivad olla väga erinevad ja nii mõnigi vanapagan arvati soovivat kirikut ehitada.

Kratt on lendav vaim (Eisen 1995: 81) ja ses mõttes ka vaimolend, kuigi inimesed ise tegid ta ja nõidumisjuhiseid kasutades said talle hinge sisse, kuigi nõiad ka oma hingega kratti asudes tema töid tegid. Ta ei teisenenud vanapaganaks/ kuradiks, aga viimased andsid kratile hinge tingimusel, et krati looja enda oma peale surma neile loovutab. Kratt võis teiseneda tondiks. Puuk varastas algul vaid piima, koort ja võid (imes need enda sisse), hiljem lisati talle ka krati töökohustusi ja ta muutus kratiga sarnaseks nii valmistamise kui tegevuse osas (Eisen 1995: 84).

Folkloorsetele teadetele oli iseloomulik, et mõne tegelase osutumine vaimolendiks ja seejärel tema heatahtlikkus/ kiuslikkus või muud omadused selgusid alles loo käigus või lõpus. See võib olla ühelt poolt seotud sellega, et sellised asjad selgusidki eeldatavasti originaaltegevuse lõpus, samas on selline teemakäsitlus hea põnevuse hoidmiseks jutustamise ajal. Selline loo kulg on omane ka paljudele kuradilugudele (Valk 1998: 23). Muinasjutud ei oleks levinud, kui nad oleks igavad, seega pidid lugude rääkijad lihvima oma oskusi jutustamisest, loo põnevast ülesehitusest ja publiku tundmisest.

Kokkuvõte. Nii nagu folklooris teisenevad lood, teisenevad ka lugudes ja teadetes esinevad vaimolendid. Laias laastus tuleks arvestada järgnevate teisenemistega. Vanimaks vaimolendiks on metsahaldjas, loomade isand, sellele järgnes esivanemate kultus. Surnul usuti olevat hing, mis peale tema surma tema surmapaigas avalduda võis (kohahaldjas). Hingede peamiseks asukohaks võis siis olla paik, kus nad surma said, või paik, kuhu nad maeti (inimene suri kodus, aga tuli kodukäijana surnuaia poolt). Kohahaldjate iseloom kujunes aja jooksul paremini välja, nad said täpsema nime ja neid ei pruugitud enam seostada surnutega. Neil oli ettearvamatu loomus, tegelikud motiivid selgusid sageli loo lõpus. Hiljem võimaldas vaimolendi nimi suuresti ennustada, kas tegelane on hea või vähemasti õiglane (sant, ingel) või siis kiuslik (vanapagan, näkk).

Haldja omaduste edasiandmine ühelt põlvkonnalt teisele, aga ka nende teisenemine teatud ajal aktuaalsesse vormi on seotud kultuurimäluga. Vaimolendi teisenemisel on oma seaduspärasused, mis aitavad aru saada varasematest usulistest seisukohtadest, sest hilisema kihi „eemaldamisel“ on võimalik tundma õppida varasemaid vaimolendeid ja leida teavet Eesti usulise mõtlemise kohta kuni kiviajani välja.

Kasutatud kirjandus
Eesti rahvakultuuri leksikon 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Eisen, Matthias Johann 1995. Eesti Mütoloogia. Tallinn: Mats.
Eisen, Matthias Johann 1996. Esivanemate ohverdamised. Tallinn: Mats.
Goody, Jack 2005. Metsiku mõtlemise kodustamine. Tallinn: Varrak.
Habicht, Tamara 2008. Eesti saun. Ilo.
Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn: Valgus.
Hendriku Liivimaa Kroonika 1962. Ladina keelest tõlkinud ja eessõna: Julius Mägiste. Stockholm: Vaba Eesti.
Hiiemäe, Mall 1997. Metshaldjad ja muud üleloomulikud olendid metsas.— Mets ja kultuur. Tartu, lk. 29-35.
Hoppál, Mihály 2003. Šamaanid Aasias ja Euroopas. Varrak.
Jonuks, Tõnno 2009. Eesti muinasusund. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Karik, Hergi 2004. Metallid ja mittemetallid meis ja meie ümber. Tallinn: Koolibri.
Kulmar, Tarmo 2007. Tõsilood muinasrahvastest. Tartu: Ilmamaa.
Laagus, Aino 1976. Eksimise motiiv eesti mütoloogias. — Folkloor ja poeetika.Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 25-40.
Laagus, Aino 1976b. Ühest vanast kihistusest eesti metshaldjauskumustes. — Folkloor ja poeetika.Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk. 41-51.
Laagus, Aino 1976c. Eesti metshaldjas. — Studia metrika et poetika. Tartu: TRÜ Toimetised nr 396, lk. 20-29.
Loorits, Oskar 2001. Endis-Eesti elu-olu IV. Lugemispalu karjakasvataja elust. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Loorits, Oskar 2002. Endis-Eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Loorits, Oskar 2004. Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Molvõgin, A 1970. Raha-aarded Eestimaalt. – Kalender 1971. Tallinn: Eesti Raamat, lk 114 – 118.
Oinas, Felix J 1979. Kalevipoja kütkeis. Toronto, Canada: Oma Press Ltd.
Oinas, Felix J 1992. Šamanistlik hing Eestis. — Tulimuld: Eesti kirjanduse ja kultuuri ajakiri. Toimetas Bernard Kangro. 42. aastakäik, nr. 3, lk. 121-125.
Põldma, Villu 1999. Elustatu mütoloogia õpik. I osa. Tallinn.
Uus Testament 2000. The Gideons International.
Vahtre, Lauri 2000. Eestlase aeg: uurimus Eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. Varrak.
Valk, Ülo 1998. Allilma isand: kuradi ilmumiskujud eesti rahvausus. Tartu:Greif.

Teaduse ja religiooni piiril. TEST

Lisa kommentaar

Mõned inimesed on täiesti kindlad, et esineb mingisugune vastuolu teaduse ja religiooni vahel. See on sellepärast, et nad pole kunagi sattunud teaduse ja religiooni piirialale. Neil sageli puudub teave teaduse uusimate seisukohtade kohta ja nad üldistavad religioosseid seisukohti. Näiteks – religioossed inimesed ei usu evolutsiooni. Või – ravimtaimede müük tuleks keelustada, sest nendega ravivad ebausklikud. Sellist nähtust võib põhjustada hirm teatud religioosseid seisukohti ümberlükkava info ees või religioonifoobia – hirm kõige religioosust käsitleva ees. Negatiivse tulemusena ei arvestaks teadlased varasema, religioosseks peetud ajast pärit inimkogemusega või vastupidi – religioossed inimesed ei huvituks teaduse poolt tõestatud inimkogemusest. Tegelik valik on lihtne – on uinujad ja kaasamõtlejad – ükskõik, kummal poolel nad nimetavad end olevat.

Sõnal – religioon – on mitmeid tähendusi, kuid siinkohal on see võrdne sõnaga “üleloomulik”. Allpool on toodud testi abil saad kontrollida, kas Sul on lihtne erinevaid elunähtusi teaduse ja religiooni alla liigitada või satud aeg-ajalt nende kahe vahel olevasse piiritsooni.

Niisiis: TEADUS VÕI RELIGIOON?

1. Alkeemia. Igavest nooruts andva taime, terveks tegeva eluvee, odavate metallide muutmine väärtuslikeks metallideks jne. Neli elementi: õhk, maa, vesi ja tuli.
2. Astroloogia. Kauged planeedid mõjutavad Maad ja inimkäitumist.
3. Kuu. Kuu mõjutab Maad ja inimkäitumist.
4. Kaardid ja teised ennustusvahendid selgitavad oleviku saladusi ja ennustavad tulevikku.
5. Inimese keha ümber on elekriväli.
6. Aura on olemas.
7. Käejooned iseloomustavad inimest ja ennustavad tulevikku.
8. Ilma ennustamine. Ilma on võimalik ennustada teatud märkide pealt.
9. Ilma muutmine. Ilma on võimalik muuta teatud tegevuse abil.
10. Puhastamine heliga (näiteks trumm). Helivõnked võivad olla ravitoimega ja teatud helivõngetega rituaal võim mõjutada inimese elu soodsas suunas.
11. Puhastamine soolaga. Sool puhastab ruumi ja inimorganismi nii sees- kui välispidiselt.
12. Kaitsemärgid ja õnnemärgid. Hobuseraud uksel, neljaleheline ristikhein, amuletid ja talismanid mõjutavad soodsalt sündmuste kulgu,
13. Ravimtaimed. Taimede keemiline koostis omab mõju inimorganismile.
14. Küüslauk hoiab kurja eemale. Isegi, kui ei söö küüslauku, omab see inimorganismile mõju. Ja kui sööd, on sellel ravitoime.
15. Psühhosomaatika. Inimese mõtetes toimuv omab mõju tema organismi tervisele.
16. Platseeboefekt. Kui teatada patsiendile, et ta saab ravimit, aga tegelikult manustatakse talle tabletti, mis ei oma ravitoimet, on tulemus sama, mis õige ravimi söömisel.
17. Usk heasse arsti. Kui teatada patsiendile, et arst on võimekas, on ravi edukam.
18. Saunas ravitsemine. Saunal on ravitoime.
19. Punktmassaaž, nõelravi. Inimese kehal on akupunktuuri punktid, mille vajutamisel või nõelaga mõjutamisel on ravitoime.
20. Püha vesi. Pühitsetud vesi on suurema ravitoimega, kui tavaline vesi. Masaru Emoto.
21. Kulla ja hõbeda ravitoime.
22. Ka teistel vääriskividel on ravitoime.
23. Kuri silm, kadedus.
24. Liigud on vajalikud.
25. Affirmatsioonid. Enesesisendusel on mõju sündmuste käigule.
26. Visualiseerimine. Kui inimene on midagi visualiseerinud, ette kujutanud, siis tal on suurem tõenäosus see asi teoks teha, kui ilma visualiseerimata.
27. Käte peale panemine. Teatud inimestel on võime inimorganismi käte abil mõjutada hoides neid kehast 5-10 cm kaugusel.
28. Püramiidi energeetika. Püramiidikujulises objektis on teatud füüsilised ja keemilised seaduspärasused, mis erinevad mõne muu kujuga objekti sees tekkivatest seaduspärasustest. Kas 2/3 tasandile tekib eriline tsoon? Kas tekivad liikuvad elektrilaenguid ja kas neid on võimalik juhtmesse liikuma saada? Mis toimub püramiidi kohal?
29. Ionisaator. Soolalamp või muu seade, mille abil saadakse negatiivse iooniga hapnikku, mõjutab inimese töövõimekust.
30. Feng Shui. Inimene tajub ruumi teatud moel, õige ruumipaigutus tagab heaolu.
31. Keskkonnaesteetika. Ümbritseva keskkonna mõju inimesele mõjutab tema heaolu.
32. Telepaatia ja hüpnoos.
33. Ajarännak.
34. Veesooned, geodeetika ja puude energia (Kirna mõis). Maaalustes veesoontes tekib vee ja maapinna hõõrdumisel staatiline elekter, mis on mõõdetav maapinnal ja mis omab mõju tehnikale/ inimorganismile. Puude läheduses viibime mõjutab läheduses olevat inimorganismi.
35. Mõtete lugemine. Inimese läheduses viibides on võimalik lugeda tema mõtteid.
36. UFO ja tulnukad.
37. Abistavad nähtamatud jõud/ olendid.
38. Viljaringid.
39. Makrobiootika ravitoime.Hiinlased jagavad toidu yin ja yang toitudeks, mida ei sööda koos. Toidud kattuvad suures osas happeliste ja aluseliste toitudega, mille kooossöömine muudab seedimise pikaaegsemaks, kui eraldi söömine.
40. Taimetoit. Inimene ei pea sööma lihatooteid.
41. Kvantfüüsika.
42. Unenäod ennustavad tulevikku.
43. Rituaalid on vajalikud.
44. Selgeltnägemine. Selgeltnägijate teod on teaduse abil seletatavad.
45. Meditatsioon. Mõttevoolu peatamine ja sügav keskendumine mõjutavad inimese enesetunnet ja rahulolu eluga.
46. Numeroloogia. Numbritel on varjatud tähendus. 13.
47. Tavateadvusest kõrgem analüüsivõime. Intuitsioon, vaist, kõhutunne, sisetunne, seitsmes meel, tundumine, aimus.
48. Sünnipäevakombestik. Sünnipäeva ei tohi ette pidada. Teatud asju (käärid, nuga, kell) ei tohi kinkida. Lilled ei tohi kohe närbuda. Õnne soovimine.

WildSun

CulturalMemoryNet

Autoriarhiiv: admin

Muinasjuttude tõlgendamine I

Muinasjuttude tõlgendamine II

Interpretation of fairy tales I

Interpretation of fairy tales II

Kurja silma uskumused I

Kurja silma uskumused II

Muinasjuttude tõlgendamisega seotud sõnade tähendusest

Muinasjuttude tõlgendamine III. Traditsioonitõlgendus

Vaimolendi teisenemine Eesti folklooris

Teaduse ja religiooni piiril. TEST